Kai Laanaga, Ellanna, miks ei kao pilt ilmutis maid ta sind enam iial näha, sa upsakas kõrt, naine vait, oigas läbi une. Vana surmani väsinud mees, vähkre sama asemel pimedas toas, kuna teda painasid unes ilmuvad kummalised kujud. Ja ta ei teadnud, kas toimus päeval või öösel. Vait štaas raugastunud maalikunstnik ja kujur oli vanaduses pimedaks jäänud. Nüüd ahmis ta õhku oma mälestuste enda loodud kujude koormaal kujude, kellega ta oli kunagi ehtinud Poola kuningaga, Siimiri punasest marmorist hauamonumendid Krakowis. Samba kapiteelidelt laskusid nad alla tema peale. Lõviga heitlev Simson tiivilinguga Taavet koljat seljas soomusse Ok viibutamas tohutut tüli, kirvest. Sealsamas kõrval kirjeldamatult Bern, Neitsi Maria naeratades osutamas inglile hõljuvat kirja linti oma lapse ette määratusega Jeesuse kannatustega. Nuttev Johannes tihedalt ühtehoidvad hirmunud jüngrid. Ja lõpuks saatan, hirmu naeratav monstrum, kelle küürus ahvi selga puurib ingel piigi, nii et see põrgulik väänlev silmi pööritav ja lohe tiibur ringutav kurradi loom tardub. Tardub punaseks, heledate soontega marmoriks Vaiti meistri käe all. Ei, minu sigiitised minu taevas ja minu põrgu. Kas te kostate minu eest, kui surematut, kes pühivad minu maisest elust kõik selle haletsusväärse, millega inimesed on mind alandanud. Nii kõneles pimemeister vait, toos igavesse pimedusse ja siis avanes tema sisemise silma ees järgmine pildisaal lävel too altar, mille oli kunagi tellinud tema poeg Andreas oli valitud Carmeliitide prioriksin Nürnbergis anno 1520. Carmeliidid ei võtnud tööd vastu. Andreas meistri vanim poeg, vana usklik prior oli reformatsiooni keerises sattunud põlu alla ja tema isa kunsti peeti vana moeliseks. Lõpuks lahkus Andreas vihaga Nürnbergis. Mungad, tantsid kiriku üle Sankt Salvatoorile ja klooster läks linna vallutanud luterlaste käsud tusse. Nii jäi meister Vaiti viimane suurteos saatuse hoolde ja tolmus laos. Ikka ja jälle ilmus see tema unenägudes ning pühad kujud vaatasid talle ähvardavalt otsa, justkui heidaksid nad talle ette, et ta on nad reetnud ja unustanud. Seis lõi kaugemal tröösti valt särama tema kõige kuulsam teos Krakovi Püha Maarja kiriku altar. Noore meistrina oli ta selle loonud imelise teose suurusest, ilust ja jõust, mille kujud olid oma vormide, värvide ja ilmekusega tõelised elutruud inimfiguurid. Ja tema unenägude teine saal täitus nende kujudega inimfiguuridega sellest maailmast mõned ilusad ja õrnad, teised karused ja tusased, õilsad ja neetud kogu elu. Ent nüüd seisis taas kai Laana tema sisemise silma ees ilus kai Laana, kes ei astunud kõrvale sihvakas kogenteeriv naine võlvia laua kohal, kõrge juuste kroon kutsuval näol, kus ja kelmikus taunis rüüs ja piht peeneks nööritud vaid nägi taas, kuidas naine poetas oma õrnade sõrmedega raha tükk sulase rohmakale peopesale õhutades meest kuriteole. Täpselt nii ma summalisin nurijat, tunne Aime ennerstati koguduse kiriku tiib altarile. Sa pidid olema hoiatuseks inimesele, kes laseb alatul naisel meelitada ainult kuritegu sooritanud tama. Sinaagai Laana frankide hertsogi vennanaine, elasid temaga patus, pühak, hiljani meelepahaks. Sina tahtsid vabaneda oma manitsee Ast. See oli tõepoolest olnud tema ülesanne kujutada frantide apostli Sankt Giuliani suv vürtspurgid, tapmiskatselugu kuidas elana oli ostnud ära mehe venna sulase ja koka, et need segaksid piiskopi toidu sisse mürki või torkaksid ta mõõgaga läbi ning koristaksid taani naise tee pealt eest. Ning tema vaid Stos oli võtnud vastu ülesande naist jäädvustada. Ja kõik olid Ta tööga rahule jäänud. Anno 1005 Taneli Müller statis oli ta seda teinud üheaegselt, täites ka saksa ordukontuuri Nikolaus monitori ja pastor Johann kuntsiülesannet. Kata värvidega koguduse kiriku altarinikerdused. Need oli teinud Tillmann rõimen Schneider, kuid jätnud kujud värvita loomulikku puutooni. See polnud kogudusele meeldinud ja nii anti vaid štossile käsk lõpetada töövärvide ja rikkaliku üle kuldamisega. Materjali eest tuli tal ise maksta, kuid tasuks kõige eest pidime saama 220 Reini kuld, Nat. Summa, mida ta tookord hädasti vajas tema Nürnbergis põgenenud Raukviskles piinava mälestustekoorma all oma haigevoodis. Ikka need mälestused kuudest, mil ta lõi kaelana nõnnestatis anno 1504 minema. Kao põrgulik kummitus. Kas Polnud sa mullegi kiusatuseks, kas ei loonud Masing Kuirikkuse sümbolit, ilus, suursugune, täitmatu oma ihades. Casey halenud maiserry, kust valmis püüdlema ja ükskõik kuidas meesemat aasmoodi, Assanta iha terved pomises tema hambutu suu, kurradi keste haarate inimhinge oma võimusesse. Tänu teile, kelmid, sest kui ma vaatan teda raseda hävitud kai Laanat, kuidas mada pildile jäädvustasin, kuna ta ilmus mu nägemus koos teiega siis Pean ütlema, et teie gene on väärt meid, Reini kuld, näid vana vait, kihistas naerda. Kurat ise teab, kuidas ma temasse armusin. Pidin teda jäädvustama söega, kriidiga, pintsli ja värvidega. Ma nägin magusate elu, unistasin sellest, kujutasin seda. Ja mida suurem oli kuratlik, rõõm, seda ägedamalt tegin ma tööd. Lasin seda tunnet värvidesse ja kullas, nikerdasin seda noaga pärnatüves, tagusin meisliga kivist. Kuidas mu käsi, ideid, tunnet? Ta silitas õrnalt nalt Mägunneiutud armuke hellitades teie kehakumerusi, mis lausa liibusid käe vastu. Püüeldest ei, õilsad ja patused magusate elu magusate elu. Vana vaip tõmbas sügavalt korinal hinge. Eila naguula pilt on meelebet. Vanad heebrealased teadsid seda, sa ei tohi teha pilti oma jumalast. Vaadake nüüd oma jumalakodasid, tulvil jumala pilte, jumala pilget, inimpilte, inimese pilt, selles kogu tuum. Sest meie puunikerdajad, maalijad, kivi, tahujad jäi tee ju muud, kui kujutame inimesi, nii nagu me neid näeme. Nii nagu vana vait nägi sind, kes meelitasid mind magusaeluga. Ma olin selle nimel valmis kõigeks. Pimeda mehe kehal läbis värin, hääl jäi kurku kinni, suu kõverdus aegamisi valulikult. Võimalik, et läbida aju ja südame, vilksatas välgukiirusel elatud elu. Lühidalt, kuid kohut tavaselgusega armid Vaiti koltunud põskedel hakkasid tülitama tama Nürnbergi avalikul turul häbimärgistatud põletusarmid. Ja uus pilt, ilmus ta sisemise silma ette. Kuidas taastuslõvipeadega majja? Kilgem Cassel nõelumbergis. Mõned aastad tagasi olid Harkovis tunnustatud, lausa kuulsa meistrina koju pöördunud. Nüüd tahtis ta veel enamat, seepärast astuste kombeks Playa rüü alla peidetud rikka kaupmehe Jakob paneri majja. Kuidas selles rikkas majas lõhnas muskus ja ambra vürtsine vein, jälle õunamaised, puuviljad, nii nagu õilsate daamide ja vanade patriitside kambrites. Ahaa, sedapidi ta saama kuldmünte kuld, naid iseenesest paljunevad rikkust. See oli tõotus. See tegi vabaks tunnustatuks kõige suuremaks samaväärseks võimukandjatega mida maksis selle kõrval kuulsus, mille oli toonud talle kraakovi Marie altari selle imelise töö loomine. Ahhaa pidi tal olema palju raha. Aga ta kandis raha ju endaga kaasas oma säästusid 1000 kulgnat. Ta polnud mingi vaene kirikurott, taibolesmit, et ja nüüd tuli ta 1000 kuldnaga kaupmees paneri juurde, pakkus neid talle, et need hakkaksid protsente kandma. Võtke need paner, see on kõik, mis ma olen säästnud. Pange see minu jaoks paljunema. Kõik teenivad ju hästi paigutatud raha pealt. Miks. Ja kui ta niimoodi uhkeldades rääkis, kostis nagu kuskilt rõõmsat muusikat, hüplev, viisike käsi orelilt vilepill ja trummidelt ning talle kangestus kõik see, mida ta kujutles rikka ja muretu eluna. Ta nägi, ent peenes seltskonnas, jahile ratsutamas, hirvejahile ümberringi kirevatesse rõivastes jahiselli daamid, graatsiliselt hobustel hõljumas kõige eesajaja rihma otsas koerad, jahipasun hüüab härrastel on pistrikud käe peal. Sellest kõigest rääkis vaid tookord ka kaupmehele ja paner võttis tema 1000 kuldmõtet paigutada need ärisse võidu või kaotuse peale. Surija ohkas ja suikus viivuks. Peagi aga tundus talle, et kuskilt kostab taas muusika harfihelid ja lööd siis viiulid, pulmamuusika. Kust tuli see mälestus? Kas polnud see mitte anna 1503, kui Georg trummer Nürnbergi parkali trummeri, mehine poeg, tema vait, Stossi kõige vanemad tütreke, tar Riina altarile viis. See oli suurejooneline pulmapidu, kui mõlemad isad saatsid noort pruuti läbi tänavate, nautides ise oma meistri kuulsust. Käige ees läks heledapäine pike rasvu, peigmees ise uhkes rüüs saatjateks risti, samuti lugupeetud meister, keegi tundmatu sõjamees punutud habemega, silmitsedes üleolevalt alamat rahvast, kes tungles tee ääres, et imetleda pulmarongkäiku pruudile järgnes Vaiti noor naine kirjutaja Rainalti tütar Kristiina, kelle Ta oli võtnud aasta pärast esimese abikaasa surma. Kristiina hoidis pilku maas, kuna ta tundis end selles sugukonnas veel võõrana. Koos temaga astusid enesekindlalt surnud Barbara, ülejäänud kaheksa last, kes olid Krakowisse Nürnbergi tulnud. Sankt Seewaldi väravate ees jäi rongkäik seisma. Vait, Stos koputas kolm korda ja lausus pruudi isale kohustuslikud sõnad, mis peale värava avati. Nüüd kandis ta sisse pruudi küünla, mis süüdati altaril pühast tulest. Nii sai alguse laulatus, järgnesid leivamurdmine, kihlatute poolt abielu tõotus, õnnistamine ja värskelt laulatatute suudlus. Nüüd nägi vana suremas haige vaid seda kõike kiirelt mööda libisemas pulmalistetantse, otsekui kaugusesse saali kandumas, kust kostis juubeldamist ja pidu Soogi kära. Kuna noorpaar tõrvikute valgel naljatades, aga ka emade pisarate ja õdede kadedad pilkude saatel pruudi isa majja saadeti. Tõepoolest vait. Toos oma ala tunnustatud meister polnud kuld Natega koonerdanud, tema pere kasvas, tema heaolu sammud. Polnud ta ju mitte üksnes teinud nikerdamise maalimistöid, mida linn ja selle kõikvõimas Raattale andis vaid tegutsenud ka ehitusmeistrina. Ees seisis keeruline sillaehitus. Selleks oli vaipil juba kogemusi Krakowist. Töötubime rauk jäi iga päevaga nõrgemaks, ta ei teinud enam öö ja päeva vahet oli pidevalt poolunes. Lapselaps Ursula tõi talle aeg-ajalt kosutavat puljongit, mida ta vaevaliselt neelas, kui noor naine hirmujudinaid maha surudes tassi rauga kortsulistele huultele asetas. Ursula tõmbus voodi juurest eemale, kui vait hakkas midagi pomisema kui ladina keel, kuid mitte palve. Seepärast arvas noor naine, et kurat on surija sisse pugenud. Ta lõi kiirelt risti ette ja põgenes toast. Vaitaga jätkas kunagi ammu õpitud luulet, tuse lugemist. Kur mundus, meelitatsu, vanem glooria. Miks võitleb maailm tühise kuulsuse pärast? Selle ammugi mõrvatud Francis taanlase värsside lausumine nõudis Vaitilt suurt pingutust kuid see näitas ka, kui väga erutas teda kõige kaduvus. Nüüd, mil ta pidi jätma hüvasti inimliku maailma hiilguse ja toredusega. Kui ta oli pisut hinge tõmmanud ja hämarduvat mälu taas kogunud, jätkas ta uue jõuga. Vilets võlavangla, kuhu nad mind kaks korda pistsid. Mean sind ja sinu valvureid? Ma pole iial alla vandunud, kuidas tega püüdsite mind alandada. Protsessi paneri vastu ma kaotasin, kuid Maietnud kõikjal kuulutamata. Ta on minu aur, röövia petist. Varaste pealik. Nürnbergi meistrid rõõmustasid, et said minust lahti, ässitasid oma sälliki minu vastu üles. Paljud suured kuulsused on juba ammu läinud sinna, kust pole tagasitulekut. Mis on kuulsus? Kui kaua kuulutab punane marmor, käsiin eri suurusest ja tarkusest, nii nagu ma seda Krakowis tema hauale raiusin. Taas nakatas vait jõuetult. Kuid siis näis haaravat teda üks ere mälestus ning ta jätkas pominal. Käis, käis tõepoolest, ma näen teda. Maximilian oli silmapaistev mees ning ta oskas minu tööst rõõmu tunda, nii nagu ei keegi teine. Aga nemad kadestasid mind keiserliku majesteedi soosingu pärast ja tegid takistusi, et ma ei saaks Maximiliano poolt välditud töid luua. Nato lammerdusin keisri poolehoidu nagu imet, tegevasse pilti. Ja mis sellest kasu oli? Ens broki hauda, mille ma pidin talle kaunistama, teda ei maetud. Abitu oli ta oma surmas, nii nagu eluski pühast riigist, unistaja, keda kõik petsid ja kes pettis mind, kuna ma uskusin krooni võimu. Cowoodse sär Aviit, Tseelsus Empeeriu. Kuhu kadus tseesar üllas valitsusvõim. Keiser Maximilian oli surnud ühel oma paljudest reisidest une pealt ja võtnud oma unelma vanast keisririigist hauda kaasa. Õige pea pärast seda olid läinud liikvele pildi rüüstajad ning hävitanud ka vait, štossi töid. Nad kangutasid alla inglise tervituse ning irvitasid rohelise teenijaplika üle, nagu nad seda imelist pilti Hilkudes nimetasid. Kunstniku unelmat kuulutati jumalata teotavaks edevuseks ja patuseks toretsemiseks ketserluseks. Kui ta vait nägin, nüüd meenutades ka vana maailma muutumist uueks avaramaks ja rikkamaks. Ta nägi maadeuurijate laevu merele purjetamas, nägi võõra maisikaupu kaugeid aardeid nürnbergi jõudmas Järvikust suurendamas. Kuid siis nägi surev vait ka suurt sõjaväge, talupoegi, kes olid tulnud ülekohtu vastu ja oma õiguste eest võitlema. Kindlused kloostrid lõid leegitseva üle kogu maa, lehvisid mässajate lipud ja neile asusid vastuvürstide sõjaväed mõõkadega õlisedes, röövides mõrvates hävistades üles šaabi. Maa ja Tüüringi sõudsid põlevate külades suitsupilved ja voolas palju verd talupoegade verd. Kui siiani oli surevad, et ikka ja jälle haaranud viha ebaõigluse pärast, mida ta oli pidanud oma elus taluma siis nüüd valdas teda rahu, otsekui oleks ta juba maisest elust kõrgemal ja silmitseb seda nagu rändaja, kes on jõudnud mäe tippu ja vaatab alla orgu. Ning kui ta oli näinud seda hävitavat tule ülestõusu tulekahjude möllu seal all. Asi nägi ta oma läheneva hüvastijätu eel ikka kaugemalt ikka kõrgemalt, kuidas inimesed, üks sugupõlv teise järel oma soovide täitumise pärast võitlesid. Tema nõnda pikka elu oli täitnud võitlus uute teadmiste eest püüdlus uued tunnetamise poole, et väljendada seda oma loomingus oma kujudes ja piltides. Nüüd nägi ta iseenda raske elu kõrval ka paljude teiste lootusrikaste hulljulgete võitjate ja kaotajate võitlust. Oli detsembrikuu aasta 1533 raugastunud vaid Stos oli surivoodil lamades näinud veel kord oma elu. Väljas oli avatud Nürnbergi jõululaat nagu maine taevariik, sillerdav ja särav letid, täisnukke ja piparkooke ja suhkrukringleid ehteid, nipsasjakesi, vorstikesi ja kooke õhus, hõljumas võõramaised, aroomid ja kodune piparmünt. Lühidalt, kõik, mida inimene oma lapseliku õhinaga silma ja kõrvaga nina ja keelega haarata suutis sellel külluslikult turul jõulutähe all. Miski sellest aga ei jõudnud enam pimeda rauga viimsele asemele. Vunderburg lasel unenägu elust, mis oli olnud pea saja-aastane pähmastus aegamisi. Olid toonud veel viimased seitse aastat, mida oli ta veel nõudnud, tema, kes võitles viimseni oma õiguse eest hüvitust, oli ta nõudnud selle eest, mida Nürnberg lased, olid temalt võtnud oma ahnuses ja tiheduses. Ja ta polnud kohtunikele neile ärimeestele käsualustele rahu andnud. Toona sel aastal, kui ta press laus käis ja kui oli surnud Kristiina olid nad mitmel korral ähvardanud teda vangistusega ning pressinud talt välja lubaduse, et ta ei lase oma poegadel tema au pärast edasi kaevata. Kas nad tundsid, et ta on meist oma elutööga ikkagi üle kättesaamatu? Nüüd oli kõik jäänud nii kaugele. Ma ei näinud enam midagi, kirjapandust ei kuulnud peaaegu enam inimkõnet. Ta oli kasvanud üle piiratud inimsaatusest üle piiridest ja müürides kohtutähtedest ja vanglatest. Ühegi ka käsi ei saanud teda enam häbimärgistada ja ükski viltune vihane pilk ei saanud tema südant siinpoolsuses enam haavata. Aga tema viimane mälestus kandis ta oma loomingu kaugesse pildi saali, mis avanes tema ees kirgastunud hiilguses. Ta silmitses enda loodud olendeid, kes näisid juubeldavad, taaskohtumise, rõõmus Treumphaalses hüvastijäetus. Ja see tema tööde saal muutus üha selgemalt Krakowi Maria kirikukooriks, mille särava keskpunkti moodustas tema altar. Milles paistis soojades toonides valgust kõrgusse tohutu altar. See oli kolmeosaline, sobitatud akendest tagaplaaniga ja ruumi kõrge võlvistikuga. Tõepoolest alles nüüd surres mägi vait oma mälupildis, selle töö imekspandavat suurust. Keegi polnud suutnud teda ületada, ükski teine altar polnud võimsuselt sellele ligilähedalegi. Tervetest pärnatüvedest nikerdatud figuurid kõrgusid üle inimlikes mõõtmetes. Altari keskosas, mis kujutas Marja surma, särasid sinisel tagapõhjal ülekullatud kujud. Nende kohal ümbritsesid 10 inglit taevasse tõusvat Mariat. Päris üleval altari pealdisena troonis jumalaema kõrval kaks inglit ning püha Adalbert ja püha stanis laus. Surija tundis, kuidas elu õnnista, voog läbistas veel kord tema väsinud südant. Tema altar elas, hingas, helises kõik stseenid, mida tema meister oli sättinud altaritiibadele asetanud nišidesse, paigutanud reljeefidele kokku 200 kuju, tervitasid teda nüüd taevani tõusvaid juubeldusega. Siis liikus elu ja valguse Vooka figuuri rikkale koori pingistikule Marie altari ees ja roosakalt kumavale jagi Ello kuningate hauale. Ja nüüd ilmustajate kogu kindlus Wavel, kus ta jalutas nagu kunagi ammu, kui teda kandis veel kuningate soosing. Ta tundis taas seda, millest oli aastakümneid ilma olnud peaaegu unustanud olla tuntud, ümbritsetud sõpradest austatud oma tsunftimeistrite poolt olla nõuandjaks parimatele rahva seast, kes oli ta vastu võtnud nagu oma poja.