Kuulate muusikat Michael Bratooriuse tantsu süüdist VR vorm. Hortus musicus tähendab muusikaaeda ja teie olete siis nähtavasti need aednikud, kes seda aeda harivad, kui suur on üldse ansambel? 14 inimestega? Te olete kõik väga noored inimesed, mis teid viis nii vanamuusikaga kokku aastaid tagasi sai nagu ansambel nagu kokku loodud ja kutsuda juba paar tavaliselt. Miks ta nagu tekkis üldse? Loomulikult ei ole see mitte mingisugune äkki välk taevast tulnud üritus, et hakata mängib vanamuusikat, tähendab varajast muusikat, väike niisugune vahe, see on niisugune üldine protsess, mis toimub kultuurimaailmas üldse ülemaailmne pöördumine varasema poolde. Teiste sõnadega pöördumine alglätete juurde sealt, kust nagu midagi üldse algas ja seep tinglikus nimetatakse, aga eks see on muidugi väga, ma ütleksin isegi sihuke vale mõiste, sellepärast et vanamuusika hõlmab enda all siis praktiliselt üle 10. eraldi. Tähendab siis pärast seda siis on uus muusika nagu või tähendab lihtsalt seal nihuke tinglik nimetus ja kõik need vanamuusikaansamblid, meie lihtsalt kasutame sellest ühte nihukest osa muusikat, mis kirjutada nagu enne baroki maalikunstis suur pöördunergansansi juurde kirikute restaureerimise, vanade losside restaureerimisel, see üks tsükkel, kuhu lihtsalt lisandub muusika. See, et mille pärast sinna ei saa midagi öelda, et meie isiklik mingisugune leidva avastas vaid see niisugune üleüldine protsess, mida me enam sõnadega seletada ei saa, mis nagu pea kohal nagu hõljub ja see, et lihtsalt, et nüüd noored inimesed on, see on minu meelest täiesti arusaadav, sellepärast noored on ju need, kes nagu tunnetavad seda ninaga, seda lõhna minu meelest paremini kui inimesed, kes on juba väga pikalt käinud mingisuguse arenguteel läbi. See on niisugune tunnetatud pöördumine millegi poole kuhu suunas, nagu maailm arenes, me tunneme nagu üldiselt selles maailmas ennast väga hästi tähendab, selles ei ole niivõrd neid probleeme, mida sisaldab tänapäeva maailm oma pingetes ja konfliktides. Et me saame nagu oma kunstiga nii enesetasakaalu säilitada, arendada ning pakkuda seda ka teistele. Mida mulle tundub küll, et kõik vajavad. Vichmann Erasmus intenada. Millal ansambel oma sünnipäeva peab, millal esimest korda kokku tulite? 72, september kaks nagu peale, kui suures koosseisus kaks lauljate oleks paar esimest kuud. Ja üks viis, kuus pillimängijad. 209. Praegune koosseis on nüüd juba nagu pikemat aega. Alguses esimese paari aasta jooksul toimub küllaltki kindlas suunas arenguid, seal toimusid niuksed, muutused, ümberpaigutused. Me istume siin praegu ringi nagu ümber lõkke, ainult et lõkkeasemele mikrofonid siia saame lähemalt tuttavaks. Öelge palun oma nimi, mida mängite Nende käes, nägin madalamaid keelpille. Kontrabasse, Yarada, kambat, asja, Räki. Vahetevahel ka valveplokkflööti ja drum Horne. Parajasti rohkem mängijaid, mis on valve, Blocuse liverpooli äärmine vajadus. Kooliõpingud on lõpetatud. Leping on lõppemas veel vestavaseks aasta. Minu nimi on Vallo taru. Mängin trost, Pille nimelt pommereid. Ise ma õppisin poed. Ja muidugi ka, kui vajadus tuleb, siis samuti Krumm, Horne plaksed. Praegu võimaluste puudumisel kahjuks ei saa vanaisat oboe mängida, kuid on ka tahtmine tellida see vaheaega niinimetatud vaes barokk Njaa Maltale kärsanud. Mina esindan vaske nimetatud asemängijat, siin on vähem aulapsed, vast tromboon on rohkem vaske, põlist hakkaks pasunat suurem ja väiksem. Alguses oli probleem tugi, kasutasime ka kaasaegset täna trombooni Barakkusele kõige puudumisel siis oli väga suladest ansamblisse, tihtipeale mattis teisi pille, sai nüüd hiljuti uue tenori strana tenori taganema kohanema. Servilliga probleem oli muidugi palju. Stasti kohanda pilli Nathan pooni mänguse pakurötidega keelpillidega õppida, kuskilt ei ole kuulda. Ärgi teha. Raske võit on, püüa. Palun järgmine mees, minu nimi on Riho rite, tulin alguses ansamblisse nagu lauljana ja hiljem nüüd olen siin selle ansamblid tegutsemisaja jooksul juurde, nii, nüüd veel löökriistade mängu ja plokkflöödimängu. Siis kui vaja, siis saab seda tehtud. Lauljad ikka põhiliselt edasi ja ei ütle, tuli laule. Seda küll, vähemalt kolm meest on kinnitanud, et nemad peavad plokkflööti, mängivad üks küll varumängijad. Ainult vaskpillimees ei nimetanud plokkflööti oma. Plokkflöödimäng eeldab nagu sõrmetehnikat. Tromboon ja paar on teine või ka seal ei ole midagi teha seal klammerdunud oma pilli külge, puhkuda ja õpitav. Mina olen juba lõpetanud konservatooriumi koorijuhtimise erialal. Tegutsete koorijuhina ka edasi ei tegutsenud. Ta õpetas raamatutena peale lõpetamist lühikest taluenergiale mees. Tõnis Kuurme. Mängin jämedamat puhkpille, põhiliselt tenor kommerit, siis veel juurde sinna. Bassplokkflööti bass, kam Horni konservatooriumi lõpetasin fagoti erialal 100 aastat tagasi. Vabati pruugite ka Alhanen kasutasime, kuna ei olnud lihtsalt õiget pilli kuskilt võtta. Aga praegu ei ole enam nii ansamblis midagi teha, mitte kaasaegse kaaslase footiga näitaja, võib-olla kunagi läheb barokkfagotiaja aula kaugemasse tulevikku. Kas teie koosseis on praegu jõudnud selleni välja, et ei ole vaja enam kaasajastatud või noh, ütleme nende vanade instrumentide modifikatsioone moderniseeritud variante kasutada? Tõesti, kõik on ebaõiged, pillid, vanadest koopiad, ega neid instrument endid vist enam mängida ei saaks, kui nad ka säilinud oleksid. No on ikka. Suupill peab vastu ja kuulame, mis ei pea baskide peas, kuigi mängitakse püksikuid. Huvitav küll, tahaks arvata, just vastupidist. Puupill võib koitama minna või midagi muud. Roosal olla. Masinad kuivavad lõhki, seda on ju krevettidega nüüd leiutanud. Aastal läbi, said seda mängida? Ega need kaasajal tehtud pillid kindlasti oma kõlaomadustega poolest halvemad ei ole, kui tolleaegsed natuke on vast ikka kuu seisad, muutuks paremaks, küpsena küpsemaks ja, ja võrreldes muidugi neid vanade pillidega. Nojah, see on tõesti niimoodi nagu viiulitegagi, võrdleme vana viiuleid uue viiuliga, minu meelest ei kannataks võrdlust, eksime samasugune asi, kuigi nende vanade pillidega tehakse teatrites mingisugust kunst parandamist ka kasutatakse tõesti kõiki võimalusi, et tal viia see äärsele lähedaseks, ütleme muuseumi originaal on kõrvus nagu selle meistri tavaliselt töötavadki muuseumipill on kõrval ja siis teevad ise, tähendab, nad püüavad seda nüüd nii võimalikult täpne suudme täpsus muidugi siis see, et võimalikult vähe kõrval, siis nad kasutavad selleks kõik, mis ma tean, et saada seda kätte. Vihmann Erasmus kantsoone. Neeme Bunder ja ma olen nagu vist rohkem flöödimängimist traavers, flööti mängin siis vokk flööti, siis aeg-ajalt Krumm Horne ka koolis käin ka, mul nagu neljas kursus hakkas läbi saama flöödi erialal. Need flöödid on eri suurusega võrreldes sellel standardnööriga, mida te seal õpite, kas on raske ühe pealt teisele üle minna, vahel on väga suur, tavaliselt kui nüüd anda see uus pill, millega ma siin nagu mängin, ütleme nagu kaasaegsed flöödimängija, siis on tal sealt alguses väga raske kätte saada. Seal on natuke vaja teist lähenemist, mitte nii jõulist buumis viisi kella lähenemist ja, ja rohkem kiirust, proovimist ja otsimist, seda just sõnaliselt nagu lauljad otsivad seda pea tooli taga midagi, midagi sarnast, aga ma ei tea, kui, kui teha võrdlus, need on hästi täpseks ajada resonantspunkt ja see võimaldabki mängida ütlemiseks valt rääkisime trumboonile, keel veel koos, muidu väga raske. Aga just see, et tal on seal hästi täpne. Siis näiteks ei ole mingi kunst, mängid, ütleme seal tsink kõva pill tegelikult koos vähem nagu kõlajõuga mingisuguse joolaga, näiteks tänapäeva näiteks trombooni. See kestis väga lai altari näljasele. Väga kitsas ja flöödi igatahes. Ja see annabki tegelikult sellisele ansamblile oma spetsiifilise kõla, kitsad hääled. Ja tõepoolest, kui tuleks sinna üks väga laia häälega pill siis lööks kõik teised vist ta lööb segamini surnuks. Ja muidugi see ta resonantspunkti veel, see annab väga heades saalis väga-väga meeldimise ülemiste over tooliderea, mida juba iseenesest kõlajeva naudid. Mida ma arvan, kaasaegsetel pillidel enam ei saa ka, olgu see siis nii hea, kui ta on. Aga siit tuleb välja ka see, et ega te vist väga suurt Fortett ei taotle ka kunagi ei ole põhimõtteliselt huvitav, mehist oleme isegi mõelnud, kui on ikka niisugune hea saalidelt, siis vaikne hääl muutub sellesse heas, kõlas kohtavalt tugevaks. Kui te mängite tempereerimata süsteemi, seda näiteks klavessiin on deklareeritud tempereerimat klassiniste häälestab ise alati oma klavessiini ja denteerimata Molmidesse vist absoluutselt musta sellest muuniale. Pehme. Palade, mida nüüd kuulete, on kirjutatud ajavahemikus 1552 kuni 1560 ja avaldatud Wolfgang Kühneri kogumikus. Minu nimi on Raivo Tarum. Need pillis on, mängin, võiks nimetada nii, ühesõnaga kauss, huulik, pillid, sinna kuuluvad siis nii singid, trompetit, trumboolid, puupillid, paskpillid, näiteks tsinksugune, eriline pill, mille ajalugu laugu katkes ressaalse aega. Son pill, puust nahaga kaetud. Vaskhuulik on tal ja seitse sõrmeauku leida nagu kõiki pille perekonniti välja sopran ajutine nurgas, tromboonimäng Al trombooni trump, et on barokktrompet. Ühesõnaga see trompet, millega mängiti Bachi, missasid omal ajal Bachi Brandenburgi kontserti. See on mittekaaslane trompet, ventiiliga vaid naturaalhelide peal ja ta võimaldab mängida alates teisest oktoobrist sekundite järjestuses. Ülejäänud üle on kuusk keeratud kõverasse. Konservatooriumi lõpetasin kaasaegse trompeti ka nüüd seda pill üldse mänginud ja olen jäänud ainult vanade pillide peal. Teil on ju kuulikud siiski küllalt erineva suurusega ja hoolikud ollus. Probleem muidugi, mis nõuab väga palju arutamist, sellepärast et ühe kontserdi jooksul pead mängima mitme erineva voolikuga, kusjuures ei saa proovida palade vahepeal jäisel soojaks mängida, aga selle probleemiga oleme hakkama saanud. Muidugi ma arvan, et kaasaegse pilli mängimine praegu segaks. Sellepärast, et mingis mõttes on ikkagi vanadel pillidel mingisugune ühtne lähenemisviis, lagu õrnem lähenemine, nagu siin Neeme ütles, juba Täpse resonantspunkti otsimine Lätas Kasaste pillidega on niisugune oht toonid lõhki mängida, kärisema ja liiga suureks sporteks. Aga vana pilliga ei ole üldse võimalik lõhki mängida. Tooni väljas. Järgneks fenonüümi Joosep Vahermägi ansambli algusest lauljana ja nüüd viimasel ajal üsna tagasihoidlikult mängin vioolat. Kamba pilli, võiks öelda nagu iseõppimine, iseavastamine on üks väga suur kunst. Ja kellel see õnnestub paremini, kellel halvemini. Aga põhiliselt tuleb see ise leida endale lähenemine muidugi ansamblitele, seda soodustab see atmosfäär ja, ja üksteise kogemuste kasvatamine. Te olete laulu õppinud sel ajal, kui ma hakkasin laulma ansamblis, siis. Laua taga on ka niisugune lähedasse, nüüd on asjatundmatu. Inimese pilgule on sarnasus muidugi olemas, pilli hoitakse sarnaselt põlvede vahel. Aga väga suured erinevused on alates sellest, et pill ei toetanud mitte maha, vaid toetab põlvedele samuti nagu barokk, tšellotki poogen hoitakse teisiti. Lauljal niisutuses barokkeelses muusikas tuleb ka kuidagi kohandada ilmselt teistele nõuetele. Keelne laulmine on praeguse aja lauljatele üldiselt üsna tume maa. Minul on praegu niisugune arvamus kujunenud mõningate väikeste vihjete kaudu nii vanadest materjalidest mitte muidugi ise lugenud et see barokiaegne ja üsnagi instrumentaalne virtuaalne mäng nagu arenes välja virtuoosse laulmisest. Kui me võtame praegu ükskõik millise barokkmuusikapala, kus on situatiivse elemendil väga suur tähtsus, siis täpselt sama suur tähtsus laulja partiis situatiivselt kaunistamisel mida muidugi praegusel ajal väga vähesed lauljad on võimelised tegema. See on suur kunst ja, ja seda ei ole mina igatahes veel püüdnud proovidagi siin oleks tähendaks mõningaid selgitusi, kui võimalik lihtsalt jagada ja kõik need nagu pseudosõnad tähendab nende asjade peale nagu sirgelt ja, või või nagu rahalised ja isegi steriilsed või kuidas nii koitud. Mulle tundub, et need on põhimõtteliselt kõik valest aspektist analüüsitud ja nagu pole häälega laulab jahi poole häälega laulmine ja need kõik ei vii absoluutselt asja sisule lähemale, vaid lihtsalt vihjavad, et mingisuguse nipiga peab laulma. Muidugi, selles on tehtud väga palju valesi samme. Tähendab, kuna asi pidi kuskilt arenema, siis aastat 10 tagasi tõesti võib-olla suure häälega lauljad lihtsalt mingisuguse niukse nagu konksuga nipi võtsite, sellega laulavad, sealt on need sõnad nagu tulnud kuid lugedes nii praegu tegutsevate juhtivad varajase muusikalauljatega või käsikirjades säilinud vihjeid muusika peale, siis loomulikult midagi terminit isa üldse olla, sellepärast et laulmine oli kõige loomulikum asi, mis oli, tähendab, inimene ei saa hakata mingisuguse, oletame, et hoiab kuskilt kinni, et siis hoida sirget häält või vaid lihtsalt nõuded olid niisugused ja, ja nii lauldigi nüüd, et nõuded on muutunud muusikas ja lauldakse niimoodi, et nüüd selle nõuete kaudu me peame nüüd hakkama varajast muusikat teistmoodi laulma. No siis on loomulikult nipinad. Aga Me just püüamegi seda, et inimesed laulaksid nii loomulikult kui nad saavad, mitte mingisuguse nipiga, hoiavad kuskil kinni või, või püüavad sirget häält teha või. Kõik need eelnev jutt, tähendab, kõigi eeldus on vabadus ja loomulikkus. Kõige alus on, on ilukaasaegset, muusikat on jälle hakatud palju laulnud, tähendab sirgelt teiste sõnadega on hakatud täpsemalt laulma. Muidugi mõtlesin, just on siin väga-väga suur lähedus, pillide ja laulmise käsitlus ja nende pillidega näiteks koos laulda, siis peab lihtsalt leidma mingi võimaluse mingi teed viia laulja häälenivoopillidega Läsoneerivasse vahekorda, et tekiks hea kokku kõlades alusam täpsused, laulja ei oleks mitte solist ja pillid nagu sumedalt saadaksid vaid, et oleks kiik. Jube kerge, ikka tuleb. Praegu kuulete kahte saksa laulu, 16.-st sajandist. Andres Mustonen, teie olete nii suur spetsialiste, teie käest ei riskide midagi küsida, et mis Pille teie suudate? Ma mängin ansamblis keelpille nagu väiksemaid keelmilises vioolat. Viiulit, Rebek viidel, samuti kulumformi ja plokkflööti. Ma lõpetasin viiuli järevus. Selleks, et saada jälile väga paljudele saladustele, mida sajandeid on juba kinni matnud, tuleb vist ka kõva uurimistööd teha. Ja loomulikult ja seda ei tee mitte mitte mina üksinda, seda teevad kõik ansambli liikmed. Niisugune uurimistöö, olgu siis kas kirjanduslik kaudu säilinud materjalide uued trükid tähendab pillide loomustest ettekandetraditsioonidest ja olgu seeläbi maalikunsti või julguse läbi luule või kirjanduse tähendab siia kuulub igaühe töösse, mida jõudumööda igaüks teeb. Nii et see on üks ja viimasel ajal on see nagu eriti intensiivistunud, sellepärast inimesed näed, et see viib edasi kõik ühest küljest mitte ainult harjutamine diskus mitte ainult koos mängimine vaid just nimelt kogu nähtuse nagu kokkuviimine, kahjud sellele nii vähe pööratakse tähelepanukoolide süsteemides tõelisele kunstiajaloole. Me oleme väga niukses kurvas seisus, kuid samal ajal ka väga õnnelikus seisus, et meil nii huvitav ala on käes, et saame sellega tegeleda, saame seda kõigepealt muidugi enda jaoks luua. Ja selle kaudu siis edasi. Veel muusikat Wolfgang kõhneri kogumikust. Mõned on praegu juba koju jõudnud teie ansambli liikmetest. Mida nende kohta võiks öelda? No naisi praegu ei ole. Ja instrumente lisab veel Taivo Niitvägi, ta mängib väga mitmeid pille kilbile. Prokuröride Krum, Horne pommerit, Lüdimesele autod, ikkagi küllaltki mitmekülgne inimene. Ja väga palju nagu ühendab väiksed lülisid. Kui meil on teisele pilli, millel on nagu väga selgepiiriliselt instrumendi arenemissuund näha siis temal ansamblis aga põnevust ühendavat element endas sisaldab ning naisterahvad instamentalistidest Imbi Tarum, klavessiin, Helle Mustonen sopran ning Marje Tralla vält. Ning ansambli koosseisu kuulub küll mitte ettekandjana Tiit Tralla, kes tegeleb vokaalgrupiga ja on praktiliselt meie lauljate õpetaja, aga öelge, kui suurde instrumentaariumi olete kunagi kokku lugenud, kui palju Pille oli vist lugenud kildudest, mulle tundub, et 30 ringis ja need on muidugi kõik need pildid, mis on arvestatavad pilli pillide hankimise käigus on kogunenud selliseid pille ka, mida siiski ei ole võimalik mängida, see lihtsalt ei ole piisava kvaliteediga. Eks see pillide hankimine seal vist omaette suur töö ja tegemine on lastud spetsiaalse tellimise peale teha. Ja teie vioola hambad on ka vist siin Eestimaal valminud pelis villake ja muidki meistrid on tekkinud meie maakoha peale. Ma mõtlen, mitte ainult Eestis, vaid Leningradis helistada pruunikas, väga aktiivne, vanade pillide restaureerija, Pinto, muuseumis, restaureerija ja samal ajal tegija systeks näitab nõudjaid, on aju üle liidu siis päris palju. Nii et osa pille olete saanud siit liidu piirides tankida, osa ka väljastpoolt, see mitte ainult puuri, muidugi Pille noodimaterjalid, komplektne hankimine peal, ta kas vahele on tulnud käsikirju ka uurimas, kuskil käia või olete ainult trükitud materjalide põhjal, mis ütleme nii, taas on trükkimisele tulnud, praegu on küll põhiliselt need olnud küll täiesti olude sunnil, sellepärast et väga tahaks saada käsikirjade lähedale loomulikult Vacci, millised väljaanded on ka hakanud kaevama, muidugi taastrükitud siin paar päeva taas huvitada piirdungi aja muusika Ghanas massiliselt samaväärselt käsikirjad, sest kõik on põhilised ühtedes raamatukogudes kuidagi kokku korjatud. Nende sinna peab lihtsalt samad, pikaajalisemalt peab saama minna, töötada, töötada kohe. Leningradis on saltot, kus bensiiniraamatukogu see instituut kinematograaf? Moskvas muidugi Lenini raamatukogu, nendest on muidugi väga palju materjale on saadud? Ei muidugi seda ei julge öelda, et on kõik teada, mis on niivõrd tohutult raadio, kus pole võimalik pilti saada, kui palju on, aga, aga nendes on saadud käia ja teha sealt neid koopiaid. Need on need, sealt on saadetud miljonid küllalt palju materjale. Kui ta oli väga palju neid materjale, mis pole veel üldse trükkis leidnudki seda muusikat. Ludwig Senhl kolm instrumentaalpala Aastaid nüüd on saadud käidud mööda nõukogude liitu, ma julgeksin öelda, küllaltki palju keskaatidele käidud ja igal pool mujal kontsert Kaledalvest. Siis muidugi teised kõik liiduvabariigid, eriliselt loomulikult on meil soe ja Baltikum. Leningrad, Kiiev, väga head kontaktid Armeeniaga ja väljaspool Nõukogude Liidu fenoolid on toimus suvel, nüüd esimene reis Helsingi festivalile. Eelmisel suvel, teie seal, teil läks väga hästi, kui ajakirjandust meenutada, jah, ajakirjanduse järgija. Aga tegelikult seda on väga raske, kuna on pidev nõudmine, nagu endas toimub pidev taseme tõus, nagu kuulata seda linti, siis see sugugi praegu enam ta rahul olla. Meil on omad probleemid ja ajakirjandusele. Et see on väga põnev, kuna me nüüd lähme uuesti sinna festivalile, siis tekib võrdle kohe-kohe lekib. Te, olete professionaalne ansambel, teil tuleb hirmus palju reisida. Kas proovid käivad paralleelselt? Kontsert esinemistega? Mõeldamatu on ilmunud näiteks nüüd olles laupäev sest me sõidame kuuks ajaks Armeeniasse Gruusiasse USA-s 20 kontserti 23 vist praktiliselt üle päeva või tihedamini, peab kogu aeg olema seal sees, proovidetamine mõeldamatu, jääb teil aega päikest ka võt, lähete nüüd sinna nii päikese ligidale, näiteks õudselt, võtab meid. Soovin teile hea, tänan. Oleme taas jõudnud Bratooriuse tantsu süüdini. Frans Hands kalja.