Tere ja head uut aastat siit teatri Magasini stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Uue aasta esimeses saates vaatame tagasi ehk ürit, ütleme koos teatrikriitikutega hinnata 2003. teatriaasta tegu ja nägu kommenteerima. Olen palunud Sven Karja, Reet Neymari, Boriss tuhhi, Pille-Riin Purje ja Madis Kolgi. Kriitikute tuvahele laulavad homse päeva teatritegijad ehk kõrgema lavakunstikooli 21. lennu üliõpilased Ingo Normeti kursuselt, kes sel aastal kooli lõpetavad. Ja lauluõpetaja on Riina Roose. Ja need laulud on salvestatud Eesti raadio stuudios umbes kuu aega tagasi. Teatriaasta 2003 mida arvab sellest teatrikriitik ja Vanemuise kirjandustoimetaja Sven Karja. Sinu palve pani mind tegema ka pisukest kodutööd. Et ma võtsin tõesti paberi ette ja üritasin siis terve Aastaga nimetused endale üles kirjutada, et kui lihtsalt äkki kedagi huvitab, et et see kogum, kogum, mille pealt ma otsustan, on on siis selline, et et eelmisel aastal ma vaatasin ära 64 lavastust Eesti riigiteatrite omi siis 17 välisteatri lavastust pluss kaheksa harrastusteatritrupi ja veel üks, 15 kuni 20 kooliteatrit. Et see kogum sai siis kuskil õige pisut üle 100 teatrikülastusega kogunes siis eelmise aasta kohta. Et võtsin teise paberi ja kirjutasin välja siis nimetusi, mis on olulised ja, ja rohkem meelde jäänud. Püüdsin neid siis kuidagi järjestada ja pean ma küll ütlema pean, pean vabandust paluma oma niisuguse ebavõibolla patriotistliku meele tõttu, aga minul on selline üsna tugevalt Russofiilne maitse. Ta ausalt öeldes minu niimoodi aasta tippelamused pärinevad siiski sealt Venemaalt ja minu tõeline lemmiklavastaja Lektoodini kaks asja Ottonovitševen kurja onu Vanja võiks olla siis nagu isiklikud aasta tipud ja neid nägid seal Peterburis just. Aga kui tulla diskodusesse teatrisse kirjutasin siis välja sellise nimekirja sain nagu kolm paari kuus lavastust, mis kuuluvad kokku ja siis üks, mis, mis jääks nagu eraldi. Noh, mis võiks siis äkki olla see olla see number üks, kui seda väga taga ajada ja see number üks oleks siis jällegi osalt Venemaaga seotud, siis Saša Pepeljajevi, Peeter Jalaka luikede järv on Krahli teatris oma siis niisuguse tohutu tohutu fant, naasia pöörangutega ja sain siis sellised paarid kuidagi nüüd meelde jäänud või isiklikult puudutanud lavastused kuidagi jaguneks siis nagu kahe kaugel. Et üks paar on siis niisugune Põhjamaade niisugune Soome, Rootsi, Norra liin ja kaks naislavastajat juhuslikult Sis Hilda Helvigi Ibseni kummitused Draamateatris siis rootsi lavastaja poolt Norra dramaturg ja soome lavastaja Tertus avala tehtud rootslase Lars noreeni ööpäeva ema Tallinna linnateatris. Ja olulised selle tõttu, et võib-olla paradoksaalne, aga just naislavastajate töödes tuli ka väljas natuke selline tumedapoolne ja võib-olla niisugune illusiooni karge ja karmim maailmapilt või võib-olla oli esindatud, et et on öeldud, et võib-olla Eesti perre on pisut selline liialt romantik, optiline või isegi lüüriline või tahab selliseid muinasjutte jutustada siis need kaks naislavastajat ja tõid sellise sellise kargema pildi siis teine paar oleks, oleks siis Georg Maljuse ka kaksikvõim neid küll siis kokku panna. Kuigi žanriliselt on eraldi siis kändri muusikal kabaree ja Shermani pen kuuluvad nüüd temaatiliselt väga kokku, tähendab nad isegi isegi tsiteerivad teineteist kus siis on eeskätt, et on siis tähelepanu väärne, just selline nüüd teostuse tase või nii lavastaja kui ka näitlejatööd. Ikkagi ütleme siis, väga kõrge professionaalsus või selline tehniline meisterlikkus, mis ei ole just eesti teatris enne igapäevanähtus ja kolmas paar oleks siis nüüd küll võib-olla võib-olla esmapilgul üsna kaugele jäävad materjalid, aga siiski nad kuskilt jooksevad kokku, on siis Andrus Kivirähu helesinine vagun siis Taago Tubin Ugalas ja äsja nähtud Pelevini Chabajevee Pustata siis linnateatris Mart Koldits peaaegu et siis debütant lavastajate poolt, et tehtud tööd ka nüüd oma lähenemiselt üsna nüüd erinevad helesinine vagun, üsna selline otsesõnaline ja võib-olla isegi seljatanud. Ja Chebajev selline üsna üsna keeruline ja metafüüsiline, aga, aga räägivad, et siis ühest ja samast ikka selle meie eelmise riigikorra mõjudest ja analüüsivad seda aega, mis seda riiki, mis meil oli 10 aastat tagasi ja kust jookseb just see põlvkondade vahe. Sa oled tõesti tublit kodutööd teinud ja kindlasti on ehmatav, et üks inimene käib üle 100 korra teatris, aga kui nüüd veel eelmise aasta peale tagasi mõelda, siis kas kas oli hea aasta teatria? Ma arvan küll üsnagi jah, ehkki võib-olla siin nüüd tippude tippe jällegi ei ole nüüd nii lihtne välja tuua, kui siin näiteks isad ja pojad, eelmisel aastal vist, aga, aga ma arvan, et soodne märk on see, et teater on siiski muutunud küllaltki eri palgeliseks ja ka erilaadid on suhteliselt hästi ikkagi tasakaalustatud. Sest jällegi hea on, on ikkagi kui midagi midagi võrrelda, midagi üldistada, siis ikkagi on hea juurde tuua see niinimetatud kultuuriline, teine või võõras. Et, et äsja on saanud lugeda nüüd vene kriitikute arvamusi näiteks Tallinna linnateatriisadest ja poegadest, mis käis Moskvas, kus hirmsasti rõhutatakse seda. Ta on niisugune psühholoogiline teater, mõjub nii värskelt ja uudselt ka seda vene teatrit vaadates tundub ka, et, et seal kuidagi on see balanss nihkunud justkui sinnapoole, et hirmsasti tahetakse seda etendamis teatrit teha või, või sellist liikumist ja tantsu hästi palju sisse panna. Ju eesti teatrit on, on ju aastaid isegi süüdistatud selles, et, et meie teater on nii sõnakeskne literatuurne ja räägitakse pikad-pikad, vestlused, heietused. Et eesti näitleja ei mängi allapoole kaela siis möödunud aastal ju säilis ka meil see noh, niivõrd-kuivõrd oli, oli ikkagi esindatud ka see, see psühholoogiline teater oma oma parimates parimates näidetes üsna kõrgel tasemel ja tegelikult ka see kehalisus või liikumisteater on, on ju ka täiesti täiesti eesti teatrisse jõudnud Luikede järve siin kõige parem näide, aga tegelikult on neid veelgi, kus, kus niisugust füüsilist tegevust on päris palju kasutatud, ilmselt vist ma, ma ei ole küll näinud, aga, aga ma usun, et, et päris hea näide siia on näiteks VAT teatri Kalevipoeg ka VAT teatri kolumnist või, või näiteks ka Ugala dekameroon. Kus see kehalisus on, on täiesti olemas, et, et ei saa enam öelda, et et eesti teatrit saaks nagu märksõnaga paika panna, et see on selline pikkade-pikkade kõneluste teater. Jätkame teatri magasini tähelepanekuid 2003.-st aastast Reet Neymar teatriteadlane ja pedagoog. No minul jäi objektiivsetel põhjustel aasta teatri vaatamine võrdlemisi poolikuks kahjuks. Nii et no ma ei saa valida oma muljeid või kilde üldse kõige hulgast, mis välja on tulnud. Aga mõned näitleja hetked, mille taha on peitunud ikkagi ka režissöör on mul küll millele tähelepanu juhtida, ja ja selle kohta tahaksin ma veel öelda ühe täpsustuse. Vanemad kolleegid on nähtavasti nii aru saanud, kui me nagu näitlejast oleme hakanud Lea tormisega rääkima, et nemad on need näitleja, teatri eesträäkijad, eluaegsed, et ma tahaksin siis niisuguse ajaloolise täpsustuse teha. Mina kuulun sellesse põlvkonda, kelle noorus on kokku langenud selle kujundlikku metafoori teatriga. See on minu teatriarmastuse tipp olnud ja seal lähtudes olen ma jõudnud lõpuks selle näitleja ime juurde tagasi, mis meid tõenäoliselt kõiki kunagi teatrile lähemale Peebutanud. Küsimus on selles, et hea näitleja, kvaliteedikomponent on mitmeid ja üks kahtlemata on näitleja isiksuse võlu, mis kaasneb tema hea professionaalse vormiga, siis me ütleme, et tal on niisugune võimas kiirgus või energia. Toome mõne näite, et kui ütleme, Marko Matvere täidab suvel kaotajates kogu selle avara vabaõhuruumi niivõrd suveräänset endaga, et pöörab mingi stoori või süžee pea peale. Ja samas võib see olla ka näiliselt, et väga napp see energiavoog, see isiksuse ja meisterlikkuse võim, millest moodustub selline võimas haare minu jaoks Katariina kirikus Theatrumi Hamlet, siis oli see haare tegelikult, et ainult ühel mehel ja see oli Lembit Peterson ise. See on niisugune. Ühest küljest virtuoos, mine ja teisest küljest selline isiklikust tõest või tõekspidamistest tulene läbi tunnetatud, läbi tuntud, läbi mõteldud lummus et kui see isa vaim tuleb, siis ta tõesti valitseb sinna sinna välisukseni, seda suurt kirikut ja hästi vaikses hästi napis vormis selles mõttes, et ta on peaaegu liikumatu ja tema diktsioon on ka nii täpselt piiri peal, et sa pead väga valvsalt seda püüdma. Aga seal on mingisugune tase, milleni need noored, kes seal innukalt harjutavad, seda Hamlet, et neil on veel tükk aega harjutada ja et selleni jõuda. Või ütleme, et suveräänselt näitleja isiksuse võimu ja väge on ju näha ka oodates kodo esipaari, Anu lamp, Ain Lutsepp puhul. Ja see ongi üks aspekte, mis vist on liiga vähe rõhutatud. Meie teatri vastuga ajades praegu, et see on üks harukordne moment, kus kaks sellise kiirgusega sellises parimas eas parimas vormis näitleja isiksust kokku saavad, kes tavaliselt ühes teatris ei mängi. Et ainuüksi selle partnerluse pärast peaks vaatama seda kuud Kodood, sest et see on asi, mis pärast muutub legendiks. Aga näitleja kvaliteedil või näitleja mõjul on olemas veel mitu aspekti või ütleme, näitlejatöös. Ja mina tahaksin täna tegelikult, et juhtida tähelepanu niisugusele asjale, mis on üks stseeni sisene suhtlemine või nagu näitlejate keeles öeldakse, kas mäng läheb käima või ei lähe käima ja see võib toimuda absoluutselt, et mistahes lavastaja vormi lavastuse vormi piires, seepärast ma tahaksingi alustada praegu hoopiski sellest Peleevinist Chebajeviste Pustad taast, kus meie arvustajad on rääkinud sellest postmodernismist ja sellest Polifoonilisest kontrapunktist ja sellest filosoofilisest sisust ja Pelevini kuulumisest kas vene või mingisse kaugemasse idamaa ruumi. Vähe on tegelikult räägitud sellest, et noore lavastajadebüütlavastuse alles üliõpilase Mart Koldits lavastuses osas seene nagu läheb käima ja osas stseen ei lähe, mis on algaja puhul absoluutselt tavaline. Olen samal ajal märganud neid vastukajasid lugedes, et et ikkagi mainitakse ära ühtesid samu stseeni kui parimaid ühtesid ja samu kohti, d ütlemata, mis seal siis tegelikult toimub või mis seal head on? Need ikka üx tingliku lõkke juures stseen, kus osalevad Marko Matvere ja Andero Ermel ja Allan Noormets ja siis samavõrd mina ütleksin, et lähevad käima mänguliselt hullumajas stseenid ja see on see, et kui näitlejal on nagu tema rolli olemus või tema rolli tagama selge, et siis kuidas hakkab tegelikult mäng kuma stseenis sees. Kuidas suhtlemine toimub. Üks võtab teise peale ja viskab faili tagasi, seal võivad tekkida mingisugused hetkeliselt välgatused, mis on hästi nauditavad, hästi, eriti vahvad. Ütleme neer, et kui mõni näitlejaks õppiv üliõpilane minu, kes aeg-ajalt ikka kahtlevalt küsib, et eks see päris ümberkehastumine on olemas, siis tavaliselt ma soovitan minna vaatama Merle Jäägeri rolle. Kui nad teavad, milline on Merca elus ja, ja milline on tema roll. Nüüd siis sellel hooajal näiteks selles mesimehes ja nüüd selles levini juurde tagasi tulles justkui kõrval osav väike osa on Rain Simmul il seal hullumajas. Ja hästi lähedale sattusin vaatama Moody se mehine maskuliinne Simmul muutub sest see oli absoluutselt teine inimene oma naiselike reaktsioonide ja, ja solvumist ja ta lihtsalt teist nägu niivõrd kummaline selle teatrikunsti fenomeni juures. Või siis ütleme, selles lõkkes stseenis, Allan Noormets mängib kantpeana madala laubalise kujuna, kellel on õlad viie meetrised mängib ära tõeliselt nimelda oma Hamlet, Teiega Hamlet ei pea olema tingimata Shakespeare'i Hamletit vormis, alati kui sa näed, kuidas inimene püüab millestki aru saada maailma asjadest, kuidas tema ajud ragisevad, liikudes, kuidas ta püüab mingisugust teeotsa kätte saada, olles selle saanud kätte, kuidas ta hakkab seda edasi kerima. Kuidas ta ummikusse satub, järgmise risti peale, kuidas ta jällegi segadusse satub, kuidas ta jälle püüab tõbe tõeniipi kätte saada, mingist loogikast kinni pidada, see on nii kummaline vaadata, ta tekitab naerureaktsioone aga samal ajal mingil inimlikul tasandil väga ilus. Ja nii on, et, et samasugust suhtlemistasandit võib kohata teises noore lavastajadebüütlavastuses see on siis, et keegi meid valvaks köismäe tornis. Lavastaja on jällegi üliõpilane Eva Klemets. Ja seal on kolm meest. Indrek Sammul Rain Simmul ja Argo Aadli, sedasama Argo Aadli, kes muide ka selles Chebajevise puhtalt taas kõrvalosas on võrdlemisi atraktiivne ja põnev ja mõõdutundega. Ja need kolm meest seal köismäe tornis, neil on lavastuse struktuur kas koos leiutatud lavastajaga või lavastaja poolt meile selgeks tehtud noh, absoluutselt Bryantselt käes ja nad suhtlevad selle struktuuri piires pidevalt püsivalt omavahel ja ei kujune välja mitte lihtsalt kolme erinevat eluhoiakut, vaid, vaid kujuneb välja ka areng, nende hoiakut segunemisel või nende nii-öelda omavahelise elukogemuse vahetamise. See on minule isiklikult head meelt tegev, et noored algajad lavastajad, kes siis, pannes rõhku sellele suuremale panoraamile, nagu selle Chepaewise Pustad taas saab siis selle võrra vähem kätte, üksikutes stseenides aga siiski saab. Ja teine siis selle Eva Klemets lugu seal köismäe tornis kus on selline pidev püsiv suhtlemise rõõm. Et sellele noored lavastajad siiski tähelepanu pööravad ja et noh, mingi maitse suhu saanud, kuidas ideaalis olla võiks. See on otsekohe mingi kompvek ka vaataja suhtes. Et põhimõtteliselt see oli ikkagi asi, mis saab toimuda ainult teatris. Nii et põhimõtteliselt teater peaks kogu aeg tundma ära seda, mida saab teha ainult teatris. Mis juhtub ainult teatris otse vaataja minu silma all siin ja praegu, kui ma samanimelist tükki Lähen teisel õhtul vaatama, siis ei pruugi toimuda selles samas stseenis särts läbi käia, ta võib käia võib-olla mõnes teises stseenis. Aga põhimõtteliselt see peaks olema nüüd see teatrinauding, teatrikutsung, et seda ei saa kätte filmist ega kusagilt mujalt. See on elus inimene poole meetri kaugusel sinust ja ta muutub ja teiseneb ja ta elab mingit elu, mida sina saad kõrvalt vaadata ja mis on sama ehtne kui see, mida ta ise elab rollist välja astudes pärast. Selles mõttes on mul hea meel, et et niisugust teatrit ei ole päris ära kaotatud, sest ta võib olla teistsuguse näidendi põhjal või teistsuguses vormis. Ma tulen tagasi selle Kudo juurde. Absurdi näidend on reeglina rajatud sellele, et inimesed on kaotanud sideme ja ei suhtle omavahel. Aga Jaanus rohumaa lavastuses Anu lamp ja Ain Lutsepp suhtlevad omavahel väga kummaliste Hatkestustega ja mäluaukudega, toimub see suhtlemine ja kummalise tüdimus ja rutiiniga. Nad tajuvad teineteist poolelt sõnalt, kus pooleli jäänud lause haakub teise pooliku lausega ja sellest tekib mingi oma rüüd, nagu mingi mingi luuletus, kus poolel lauset katkestatud mõte tuleb teisele meelde ja teine arendab seda edasi, võib-olla järgmises vaatuses või ülejärgmises stseenis, alles see on nihestusega suhtlemine, aga samal ajal see on väga tundlik ja hell suhtlemine ja see on niisugune päris uus kvaliteet, mis selle näidendi lavalisest tõlgenduses tegelikult, et on kätte saadud, kui ta võib-olla selles mõttes üsna ootamatu novaatorliku samm, see mehe naise suhtlemise tasandi peale viimine. Kusjuures see ei ole ka ainult mehe naise suhtlemise tasand, see ei ole madaldatud, tasand on samal ajal väga üldinimlik ja vahepeal kaotab täiesti nagu selle momendi nagu silmist, et see on mees- ja naisnäitleja vaid vaid jällegi Me viibime üsna kõrgetel eksistentsiaalsete radadel. Nii et selles mõttes on näitlejateater see jää suurusteatris. Meie saates laulavad kõrgema lavakunstikooli tänavused diplomandid kuuldud pala autoron Giovanni Debalestrina lauluõpetaja Riina Roose. Aga jätkame tähelepanekutega möödunud teatriaastast. Teatrikriitik ja ajakirjanik Boris tuh. Minu jaoks, mis oli huvitav see, et noored lavastajad väga huvitavalt töötajad, ma mõtlen, et mitte ainult Mart Koldits vaid kaadid, ojasoost. Inišmari leitnant oli tiloogia teine osa, esimene osa oli veel mullu tehtud soolatud sokku Tartu sadamateatris ja teine osa oli nishileitnant. See on niisugune tiloogia vägivalla mõttetust väsimine, osatateegi nagu tragöödia. Teine. Ja ta võib teha kammerkulaadi etendused, siis minu jaoks oli väga huvitav suvine hooaeg, kui võtta niisugused asjad nagu kaks Nipernaadi, üks viljetist ja teine pluss Tartu Nipernaadi, mida tegi Priit Pedajas, mõjus väga tugevasti sellelt aastalt, et tõde ja see jaoks on ülds väga tehtis teha niisuguses tükki, kus väga elav side, rahva hingega, nose punnis, Valttema lavastus üldse legendaarne ja võib-olla Nipernaadi etendab saamas koht tema loomingus siis mis veel meelde? Et seal kitsas väljakus nad tegid väga kontsentreeritult ja sugestiivse, et lavastus ja väga hästi mängis Hannes Kaljujärv, ta on üks minu lemmiknäitlejatest ja siis teine lavastus, tasuja, mis oli väga huvitav katse teha. Tausta sellest, kuidas ma ei mõtle me ajaloost siis no see Kalevipoja ja etenduvas Rakverest, see oli ka huvitav, minu jaoks on väga huvitav see, et Kivirähki Kogude ajastu oma, et kui rääkida niisugune puht teatraalsuse mõttes, siis see ei ole küll kõrk saavutus, ei saa seda võrrelda eestimatusega, aga on hea, et seda lavastatakse ikka, tuleb aastat kivile. On väga kaine inimene ma kaine mõistus on kasulik siis mis v. Mulle meeldis, väidab venti lavastus vanalinnastuudios. Üks ilus asi, aga ma ei ole. See võimas ja, aga ta tegi mitte kehidestvalt teiegi üldsus, sellest, kuidas on raske elada totalitaarses ühiskonnas, eriti kui sa oled. Erki sholavastus kestvus kas see oli väga huvitav, oli selge, et ta ei ole kibestunud. Meenutame ikka möödunud teatriaastat. Stuudios on nüüd teatrimagasini püsiautor, kriitik ja kuuldemängutoimetaja Pille-Riin Purje. Mõtlesin välja kaks teatrisündmust sellest möödunud aastast üks, mis esietendus aasta algupoolel ja teine lõpupoole. Ja nad mõlemad on üsna mastaapsed, teatrinähtused. Mul on hea meel, et ma olen nendest osa saanud, esimene on siis Vanemuises Mati Undi lavastatud vendantiigon, Emoidi buss. Juba see ambitsioon teha niisugune antiiktragöödiate lähtuv maailma mudel, hunt ise ütles ka pärast esietendust, et ega enam eriti kaugemale ei olegi võimalik minna. Et siis peab juba hakkama piiblit lavastama. See oli äärmiselt põnev kolmes vaatuses kolm erinevat tragöödia maailma teonüüdlasega, kes seda kõike siis valdas ja valitses. Ja seal oli, ma räägin sellest minevikus, sellepärast et selle vastus on mängukavast minu teada maha võetud. Oli niisuguseid põnevaid näitlejatöid, nagu ikka Undilikult traagikast, koomikasse, hüppavaid ja uhkete soolodega, nii Hannes Kaljujärvele hoidipusena, nii Raine lool Kersti Heinloo. Ja siis selle Dionysose väga atraktiivseks rollis oli Tambet Tuisk. Ja tegelikult on mul kahju, Vanemuine ei ole seda lavastust mängukavas hoidnud. No on olnud juttu, et võib-olla oli pisut ebaõnnestunud selle reklaamikampaania või siis see reklaamiklipp, mis pisut õõvastav näis. Aga ma mõtlen, kahju just sellepärast, et kui siin möödunud aegadel draamateatrist võib-olla kadus liiga kiiresti mani Undi lavastus, siis Vanemuine oli see, kes hoidis nii Tammsaare taevast ja maist armastust. Pikki aastaid hoidis Hamleti tragöödiat öelda, et need on niisugused kooli programmi lavastused, aga kas Sofokles ei võiks ka seda olla? Et minu meelest, kui nüüd väike tõrvatilk lisada siia siis need lavastused, mis Vanemuises praegu ilma teevad ja kassamenu tagavad, on minu jaoks tunduvalt vähem huvitavad, kui see hundimaailm oli. Aga no jääme siis hundi järgmisi lavastusi Vanemuises ootama. Ja teine teatrisündmus, mis siis oktoobris esietendus on Hamlet lausa William Shakespeare'i Hamlet Lembit Petersoni lavastuses Theatrumis, täpsemalt siis mängukoht Püha Katariina kirik ja ilmselt kui ilmad soojemaks lähevad ja päike paistma hakkab, siis mängitakse seda seal kevadel taas. See Hamlet on lavastatud peaaegu kärbeteta täispikana ilma hinnaalandusest, mis mulle ka väga meeldib, sest ma ei saa päris hästi aru niisugustest vastu kajadest, nagu oleks lavastuse pikkus kohe midagi taunitavat, et ikkagi oleneb sellest kvaliteedist või oma sõnumist ja see sõnum kindlasti Lembit Petersoni lavastuses on olemas ja seda kannab nimiosatäitja ja Marius Peterson Hamleti, kellega, kellega on võimalik samastuda või ära tunda oma sisedilemmasid, mis ei pruugi olla nii rängad kui, kui Hamleti äärmuslikud, aga mis ikka külastavad inimest tegelikult neid mõlemaid nimetatud lavastusi liidab see võimalus mõelda elu põhiküsimuste üle, mõelda maailma asjade üle natuke suuremalt, kui see igapäevane tühi sebimine on. Ja ma ei tea, kas võrdlus nüüd kõigile vastuvõetav on ja tegelikult on need lavastused väga erinevad, aga kui siin Draama festivali avas nekrosiuse otello siis ma tundsin mingit sarnast tänutunnet, mis mind rabaska Theatrumi Hamleti puhul just seesama pikkuse põhjalik, kus ja kui hotello oli tapnutes teema, nagu ma mõtlesin, eks ole, et iga teine lavastaja lõpetaksin lavastuse ära, Nick Rootsis peaaegu alles alustas sellega, et mul on aega sisse elada ühe inimese saatusesse pöördelistes sündmustesse ja mõelda igavikulisemas rütmis ja sedasama ma tundsin seal Theatrumi Hamleti puhul ka. Ja mõlemat nimetatud lavastust. Ma olen jõudnud vaadata rohkem kui ühe korra. Ja nad on mõlemad rikastunud, mitte ammendunud. Mis on ka oluline asi, mis näitab, et selle lavastus see arenemise, ruum või mängumaa on väga avar, kuid Theatrumi laval vastase puhul öeldi, et trupp on mõnevõrra ebaühtlane, et need külalisnäitlejad on peajagu üle noortest, siis mõnes mõttes on see õige, aga mõnes mõttes on ka noored osatäitjad, ma räägin nüüd neid kõrvalosi peale Hamleti. Nad on edasi laienenud oma rollides ja väga oluline on ju ka see pedagoogiline aspekt või see, mida niisugusema materjaliga töö annab noorele inimesele ja just nimelt nii inimesele kui näitlejale ja vaatajale siis samamoodi, sest seal saalis on ka olnud väga palju just koolinoori, et võimalus süveneda, mis jääb ju igapäevaelus harvemaks. Vaat selle eest ma olen teatrile tänulik. Kui nüüd mõelda selle teatriaasta kui terviku peale, siis kuidas sulle tundub, kas see oli hea aasta või kesine aasta? Selle üle pean ma hakkama üsna varsti mõtlema olles, aastapreemiate žüriis. Ja On küll arutatud natukene juba, et ega ta vist ei olnud väga hiilgav aastaid ei ole vist nii lihtne neid tippe või leida neid samu preemiate nominente. Kuigi ma ei oskagi öelda, ma arvan, et niisuguseid eredaid teatrinähtusi leiaks veel ja küllap selles saateski siin nimetamist leiavad. Aga kui sellel aastal oli niisugune huvitav ja ereteatrisuvi, siis võib-olla see, mis eelnes sellele suvele ja järgnes sellele suvele ei olnud nii kontsentreeritud, nii põnev. Dramaturgiliselt ja lavastuslikult. Mõtleme teatriaastale 2003. Mida arvab sellest kriitik ja ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja Madis Kolk. Ei ole ju mõtet kogu aeg rääkida, et põnevaid uuslavastusi ei tule või hooaeg on hall, noh, mis seal salata, eks ta. Eks ta ju tõsi olnud, nüüd viimase aasta põhjal siiski tundubki, et Eesti teatrimaastikul see lähtepunkt, millest mured ja rõõmud algavad, on, on nagu ikkagi see, see inerts või, või mõttelaiskus, ma mõtlen seda nagu igal tasandil, nii tegijate poole peal, nii retseptsioonis kui ka päris, ütleme teatripoliitikas ja hariduskorralduses. Aga muret teevad need nähtused, kus seda inertsi kuidagi häirivalt kohtab ja rõõmu teevad need nähtused, kus on näha selle inertsi ületamist. Palju räägitakse sellest, et normaalselt ja adekvaatset kriitikat on, on vähe ja et kapitalism esitab omi nõudmisi ja, ja ei jõua süveneda ja see kõik on muidugi õige, aga paratamatult asjadega kipub ikkagi nii olema, et need tuleb vooruseks pöörata. Ja ma just nagu Eesti ühiskonna väiksust arvestades olen sageli imestanud, et et kuidas meil seda väiksust ja on aeg-ajalt raske pöörata, vooruseks teha dünaamiliseks. Eesti ühiskond on nii väike, et kui mõni näitleja saab purjuspeaga mõne sigadusega hakkama, siis ta On homses kollases lehes aga et miks sama kiiresti ja dünaamiliselt ei saa teha mõningaid põhimõttelisi otsuseid, mis Eesti teatrimaastiku siiski korrastada aitaksid. Aasta viimases Eesti Ekspressis Meleb Eesti juhtis tähelepanu probleemile näitlejate ületootmine, näitlejate töötus ja see kuidagi nagu peegeldab sedasama inertsi. Juttu meil, nagu see teatrimasin on, on käima lükatud. See, mis on käima lükatud, seda on nagu raske peatada või taasmõtestada, aga minu arust just seda taasmõtestamist oleks väga mitme mitme nähtuse puhul vaja. On ju praegu tõepoolest niimoodi, et Eestis siiski toodetakse näitlejaid kolmes koolis, aga paraku inimesed, kes tulevad siiski mujalt kui Tallinna kõrgemast lavakunstikoolist, on reeglina siiski töötud. Aga selleks, et olla töötu näitleja, ei pea ju ometi neli aastat riigi raha eest seda staatust omandama. Sama kiiresti nagu meie väikses ühiskonnas, muud asjad võiksid liikuda, saaks ju kasvõi siis kokku leppida, et lõpetame selle raiskamise, paneme koolid kinni, otsustame midagi ära. Teatrit ja teatriharidust edendatakse nagu inertsist ja on raske nagu jääda hetkeks mõtlema, et mille nimel me seda teeme, kellele me seda teeme ütleme, väiksepalgaline politseinik ei saa tutvuda selle peale, kui ta öisel haarangul saab kuuli või öelda, et oi, et meile koolis seda ei räägitudki. Aga ometi teab ka seesama politseinik, milleks teda vaja on, milleks teda koolitatakse ja mis tema roll ühiskonnas saab olema? Näitlejatel ja üleüldse selle teatriprotsessis osalevatel inimestel võiks nagu kuidagi samamoodi mõelda selle motivatsiooni peale kuni selleni välja, et miks retseptsioon on pinnapealne kunagi, et aastaid tagasi sai veel rääkida sellest, et et Päevalehe kriitika on selline operatiivne pinna pealsem lühem ja sellele siis ütleme vastanduks mingisugune kultuuriväljaannete süvenenumia, põhjalikum lähenemine praegu me ei saa isegi nagu sellest vastandusest rääkida, sest et Päevalehekriitik ka mida kunagi sai siin nimetatud taskurätikuga, on praegu asendumas üldsegi sellise reportaaži ja intervjuu vormiga eelreklaamiks. Noh samuti me oleme nii väike ühiskond, et ei tohiks olla raske maha istuda ja, ja nagu koos mõelda, et milleks, kellele ja mida paremini teha. Aga kuidagi see inerts toimib ja see kandub üle ka, ütleme, näitlejate tegevusse laval uuslavastustes, pandavatesse, ideedesse, nende ideede tõlgendamis retseptsioonis kohati tekitab jah, sellist väsimuse tunnet ei saa mitu aastat järjest öelda, et teatrielus toimuv on hall, see mõjuks sellise virisevana. Aga natukene need marksistlikud võõrandumise jutud hakkavad, hakkavad nagu köitma küll, kui, kui vaadata mingisuguseid protsesse aga et see jutt ei oleks liiga negatiivne, siis nagu ma alguses ütlesin samas rõõmud lähtuvalt sealtsamast punktist asjadest kus on märgata seda inertsi ületamist, puudusest endale vooruse ja relvategemist ja selles mõttes ma tahaksingi nagu esile tõsta, VAT teatriaasta lõppu viimast lavastust kolumats ja, ja Kalevipoeg vot vot teatrit vaadates ei teki kunagi kahtlust, et kas neil on tegutsemiseks motivatsioon või mitte, tähendab, selle eelneva eelneva jutuga haakub ju ka see paljuräägitud, et mida meil on vaja, kas, kas rahastada riigid patareid või, või hoopis projekte ja on tähendab selline mitu aastat kestev selline mõttetu kraaklemine, mis ei vii mitte kuhugi, aga VAT teatri selline institutsionaalne asend on juba kuidagi selline vahevorm või nende hoiakus on märgata seda, et nad on üle sellistest asjadest, nad ei, nad ei otsi väliseid vaenlasi, nad ei räägi reeglina sellest, et küll teeks, aga ei võimaldatud. Ta nende tegutsemise mõte, motivatsioon on nende endi jaoks paika pandud, seda on kuidagi hea ja värskendav jälgida. Ja sama asja läheb siis ka nendes kunstilistes saavutustes nad oma oma tegevusega, nagu mingis mõttes kavaldavad ka seda pisut pinnapealselt retseptsiooni. Kui VAT teater tuleb välja mõne uue asjaga näiteks Kalevipojaga siis võib jälle kohata sellist inertsiga tulevat hinnangut, et see on midagi uut Eesti teatrimaastikul, see on postmodernism, see on keha keelsus, narratiivi lõhkumine ja nii edasi ja nii edasi, kuigi need nähtused ei ole nii uued, et neid sellistena ülistada. Eesti teatrimaastik on siiski juba piisavalt küpsemas, enam ei löö sellega, kui sa oled kehakeelne või oled tekitanud endale mingisuguse aura kiriku või muu põneva mängupaiga leidmisel, tähendab eesti teatrivaatajat võiks olla piisavalt tark, et ennast mitte sellest aurast nagu ära ära petta lasta ja, ja tegija võiks olla nii nii tark, et mitte seda aurat lüpsta. Aga vatteater oma välisvormilt suudab nagu ära petta mõjudes postmodernse ja mille kõige muuna, aga tegelikult, kui see vaht sealt niimoodi maha koorida, mida kriitikud võivad selle kohta öelda, siis siis tegelikult teevadki nad sedasama sedasama Ma päris teatrit. Seal elav teater, mis on ülevaidlusest, et kas laval peab olema psühholoogiline realism või kehakujund. Eriti rõõmu teeb see ka näitlejate seisukohalt vatti. Selline füüsiline vorm on paljukiidetud ja ammu teada, aga ka selline suurendada. Säärane psühholoogilise koolitusega näitlejanna Katariina lauk on suutnud nendes niinimetatud postmodernistlikes lavastustes teha ka suurepärased rollid just nimelt näitleja seisukohalt. Kui võib-olla kahetsusele värskelt paljude inimeste jaoks jaguneb teater mingisugusteks nähtusteks, mis omavahel peaksid mingil mustvalge printsiibil võitlema, siis on alati rõõm näha tegijaid, kes teevad teatrit ja, ja nagu võtavad seda müra. Ma võiks selle lahtri näiteks tuua ka nüüd hiljuti nähtud noore lavakat lõpetava Mart Koldits lavastuse linnateatrisse. Pelevini Jabajeveebustad ta samamoodi on väga-väga efektne ja samas libe tee. Noh, tulla Peleviniga välja, sest selles lepp arendamaks edasi igasuguseid arutlusi teemal popkultuur, postmodernism ja nii edasi ja nii edasi. See on tohutult suur. Aga sellele vaatamata ja sellest üle olles on noor lavastaja suutnud kogu selle materjali panna lavale täiesti teatripäraselt täiesti psühholoogilise aluspõhjaga. Täiesti sellist suure algustähega teatrit tehes arvaku siis arvajad, mida tahavad, sellised asjad teevad rõõmu. Noh, ma alustasin juttu sellest, et inerts teeb kurvaks, inertsi ei saa ületada mingisuguse progressi müüdiga. Kui mingi ideoloogia ütleb, et selleks, et teatrimaailmas elus püsida, peab dramaturgia pidevalt uuenema, mis ei uuen uuene kolme minuti jooksul tuleb üle vasaku õla ära visata. Ja mõni räägib veel siiamaani, et selline näitlejapõhine kujund tuleb lõhkuda, vana jutt ju mitukümmend aastat läänest praktiseeritud. Ja see jutt või see pseudovastukaal on nagu ise juba inertsist sündinud, siis on igasugusest mõtestatud tegevusest on alati rõõm, kui tegijad teavad, miks, kellele, mida nad teevad ja teevad seda teatri enda spetsiifikat kasutades mitte välist retoorikat, mitte väliseid vaenlasi otsides. Ja, ja kuna, kuna neid näiteid on lisaks kahele teatrilavastusele ja nüüd äsja mainitud Pelevinile ikkagi lõppenud aastast veelgi tuua, siis ei ole see üldpilt nii trööstitu nagu, nagu võib-olla tahaks alguses ohates ja maha istudes öelda, et võib-olla tahakski ka alanud aastal soovida teatritegijatele ja teatrist kirjutajatele noh, tegelikult kõigile inimestele, aga eeskätt teatriinimestele soovidagi seda võimet oma mõttelaiskust ületada seda inertsi ületada, see on ilmselt algab võimest tunnistada oma olukorda, oma asetumist, selles konveieri, kus me paratamatult ju kõik asetsema, aga võimet seda konveierid hetkeks kõrvalt vaadata, see annab võimaluse seda ületada. Selline siis oli see teatriaasta 2003, viie teatrikriitiku mäletamist mööda parimatest parimate välja ei kooru, igal arvajal omad lemmikud. Aga üks nimi jäi kõrvu kõlama küll. Mart Koldits, Peleeveni lavastaja linnateatrist. Kõrgema lavakunstikooli 21. lennu diplomand. See lend lõpetab tänavu kooli ja meie saate lõpuminutid on nende laulu päralt. Juba oleme kuulnud muusikapalasid toomas Jovannide Palestiina Eduard Oja, Juhan Simmi ja Veljo Tormise loomingust. Lõpetama jää popuri Ameerika rahvalauludest. Laulud õpetas selgeks Riina Roose ja salvestas helirežissöör Teet keelman Eesti raadios. Kuulmiseni kahe nädala pärast ütleb toimetaja maris Johannes. No.