Enne kui saame hakata rääkima india muusikast, peaksime täpsustama, mida me mõtleme, geograafilise kohanemine indi all. Asi on nimelt selles et mitte kõik tänapäeva linde ja riigi koosseisu kuuluvad osariigid ja rahvad pole ajalooliselt olnud seotud India kultuuriga. Kaugete idapoolsete osariikide rahvad ei kuulu etniliselt keeleliselt India rahvaste hulka. Nad räägivad Tiibeti-Birma keelkonda kuuluvaid keeli. Ladak, samuti mõned teised Himaalaja piirkonnad ja loomulikult ka Sikim on seotud enam tiibeti mõistliku kultuuriga kui Indiaga. Ja seetõttu nende piirkondade rituaalidest ja muusikast on vist sobilikum rääkida siis, kui oleme jõudnud oma järjega tiibeti kultuuri ja Tiibeti muusika juurde. Kultuuri aspektist vaadatuna ei kehtiga India-Pakistani riigipiir sest Loode-India ja suur osa Pakistani territooriumist kuulusid juba kolmandal ja teisel aastatuhandel enne Kristust ühtsesse nõndanimetatud induse kultuuri. Ja päeval on Pakistani muusikat teinekord raske eristada Põhja-India jaamas. Sellest te võite kohe veenduda, kõlab Pakistani Raaga. Nat Fairon. Vanad, sanskriti kirjalikud allikad viitavad muusikainstrumentide jumalikule päritolule. Nad olevat jumalate poolt loodud ning valmistatud inimkehavormide eeskujul. Muide, see on üsna sarnane Hiinale, sest ka Hiinas omavad pillide üksikud osad sümboolset tähendust ja üleloomulikku jõudu. Millal siis hakati pille üldse valmistama ja mängima? Sellele küsimusele on väga raske võib-olla isegi võimatu vastata. Kõige vanemad leiud pärinevad umbes aastast 2000 enne Kristust induse jõe orust sealsetest leiukohtadest, harapaast Enzo taarast. Johnsrud harrast on tulnud päevavalgele põletatud savist anuma kujulisi, flöte looma või kerakujulisi käristeid millede sees on väikesed müra tekitavad kivikesed. Kuid sarnaseid algelisi muusikainstrumente on välja kaevatud ka Väike-Aasias, Kesk- ja Ida-Aasias. See tõendab järjekordselt, et induse regioon ei arenenud suletult muust maailmast sõltumatult vaid oli sidemetes vana aja teiste kultuurikeskustega, eelkõige Mesopotaamia. Ka. On leitud ka linnukujulisi põletatud savist vilesid mida puhutakse sabast. Tontšaabi keelest tõlgituna on selle instrumendi nimi tuvi, mis otseselt viitab pillivälisele kujule. Leitud on ka ümmargusi ponks kettaid. Võib vaid oletada, et tegemist on löökpillidega kuigi kord Saksamaal raamatus History of Musicale instrument arvab, et tegemist on vaid kõige tavalisemate anuma kaantega. Mainimist väärivad muidugi ka harapaast leitud terrakotakujukesed mis kujutavad trummareid. Neist ühele ripub kaelas trumm või Tamburiin, teisel on kahenahaga pikliku kujuga trumm. Korduvalt on mainitud mitmesuguseid pille ka India vanimas kirjalikus mälestusmärgis. Riig vedas. Seal esinevaid pillide nimetusi pole mul mõtet hakata üles lugema sest paljudest pillidest pole tänapäeval midagi teada peale nime. Isegi indie-muusikaajaloolased pole sageli suutnud kindlaks teha, kas üks või teine pill on tänapäeval tuntud mõne teise nime all või pole nad enam üldse kasutusel. Muusikast on mitmetes episoodides juttu ka India eeposes Mahabarata. Esmakordselt püüdis India instrumentaariumit põhjalikumalt süstematiseerida haarata oma traktaadi. Naatiasaastrang. Ta jaotas pillid nelja gruppi. Esiteks nõndanimetatud ise helisevad pillid. Siia kuuluvad mitmesugused taldrikud, kongid ja muud löökpillid. Teiseks trummid. Kolmandaks keelpillide lõpuks puhkpillid. Printsiip on üldjoontes jäänud organoloogide hulgas kehtivaks isegi kuni tänapäevani. Vanades muusikaalastes straktaatides on jagatud kogu india muusika üldjoontes kolmeks. Rahvamuusika ehk külamuusika, rituaalne muusika ja kõrgesti arenenud klassikaline muusika seejuures igale muusikaliigile omased erinevad muusikainstrumendid. Loomulikult ei saa siin väga rangeid piire tõmmata. On pille, mida kasutatakse mitmesuguse muusika esitamisel ja pealegi on ju klassikalise muusikainstrumendid enamasti välja arenenud just rahvapillidest. Täna jõuame siiski peatuda vaid klassikalises muusikas kasutatavatel keelpillidel. Olen püüdnud koostada endale kodus kataloogi India pillidest. Selles on üle 300 nimetuse. Mõned erinevad teineteisest nii nime kui ka kuju poolest sama vähe kui näiteks meie kannel ja Soome kandele. Tänasesse saatesse tutvustamiseks olen püüdnud valida igast pillitüübist enamkasutatava ja alustamegi pillist, mis oli tuntud juba veeda ajastul ja mis mitmel erineval kujul on kasutusel ka tänapäeval. See on viina. Aga nüüd on juba pikalt räägitud, enne, kui tuleme jutuga viina juurde tagasi. Kuulame, kuidas see pill kõlab. Mängib emani Šankarazastreid. Indie-muusika pika ajaloo jooksul on viinaks nimetatud küllaltki erinevaid keelpille, seda kasutatud harfitüüpi ja lautotüüpi pillide üldnimetusena. Võimalik, et algselt tähendas hiina keelpilli üldse. Esmakordselt on teda mainitud kuuendal sajandil enne Kristust pühades, raamatutes, Brahmanades. Legendi järgi on viina Risi naerada instrument. Temast on jutuga budistlikes tehnilistes teostes. Nimelt ühes buda elulookirjelduses, mida nimetatakse Chattakaks. See on Chattaka kuti last. Kottila nimelt oli just viinamängija ja seal on põhjalikult kirjeldatud, kuidas ta häälestab seda veelgi, kuidas ta õpetab, seda tänapäeval mõistetakse viina all. Juhul muidugi, kui puuduvad täpsemad määratlused mõistetakse viinal üht Lõuna-India keelpilli. Nõndanimetatud Sarasvati viinat nimetatakse vahel pillide kuningannaks, sest raske on leida talle võrdset nii kõlaomadustelt kui ka mängutehnilistelt võimalustelt. Pill koosneb poolkerakujulisest korpusest, mille küljes on kael. Kaela ülaosas on veel teine kõrvitsataoline kale passist valmistatud resonaator. Tavaliselt on korpus kael ning on kunstipäraselt kaunistatud ning see teeb instrumendi väga kalliks. Pildil on 24 Grifi, mis seal kaelale paigutatud pooltoonide kaupa. Põhikeeli on neli, mis on häälestatud põhitoonile, siis kvindile, oktavile ning ülemisele kliendile. Kuid lisaks neljale põhikeelele on krik laua kõrval veel kolm bordoon keelt, millele küll meloodiat ei mängita. Põhja-India professionaalses muusikas on kasutusel niisugune pill nagu suur viina. See on valmistatud tugevast bambustorust, mille ühte või mõlemasse otsa on kinnitatud Galebassist resonaator. Samuti on Põhja-India klassikalises muusikas veel kasutusel vitšitravina. Varem oli see pill tuntud mitmete teiste nimede all. Oma põhimõttelt meenutab ta veidi meil kantrimuusika kaudu tuntud stiilikitarri. Põhierinevus seisneb selles, et vitšitravinal ei ole keelte pingutamiseks pedaali. Pillipõhiosa moodustab umbes kolme jala pikkune ja umbes kuue tolli laiune õõnes puutüvi, mis toetub kahele kõrvitsasarnasele resonaatorile. Põhikeeli ehk mängukeeli on kuus ja neid tõmmatakse parema käe teise, kolmanda sõrmeotsa pandud metall teravikuga ehk plektrumiga. Vasakus käes on ümmargune klaas, mis samuti kantrimuusik. Kas ta on tuntud meil slaidi nime all selle ümmarguse klaasiga vajutatakse keeltele ja niimoodi saadakse soovitud helikõrgus. Põhikeelt all on veel 12 resonantskeelt, millele ei mängita, need helisevad ise kaasa. Muide balanss keeled pole iseloomulikult mitte ainult vitšitravinole. Need on olemas väga paljudel professionaalsetel india pillidel. Aga ma arvan, et pole mõtet hakata kirjeldama selle pilli kõla. Parema ettekujutuse saate seda kuulates. Doktor Lalmani Miša esitab Vetšitravinal kompositsiooni, mis on loodud, aga annan ta Bayraavi põhjal. Vanades tekstides on juttu sata, tan triivinast. Eesti keelde tõlgituna, tähendab see sajakeelne viinauurijad on samastanud selle pilli Kashmiri väga populaarse Santoriga. Pill koosneb puust kasti moodi materjalist millele on peale tõmmatud 40, enamasti aga isegi 100 või vahel isegi rohkem keeli. Noodi jaoks on tavaliselt kolm keelt. Mängitakse painutatud puupulkadega, see tähendab lüüakse keelte pihta. Ka Euroopas on Santuuril olemas analoog seon Tsimbel. Ja nüüd mängib meile ühe kergemat sorti klassikalise meloodia Indias momendil külvist kuulsaim Santuuri mängija pandit šikumarr Sharma. Sitaar on võib-olla Euroopa muusikasõpradele India pillidest kõige enam tuntud. Seda on kasutatud värvipildina ka mitmetes rokkbändides. Samuti on paljud solistid käinud kontsertidega sitaari kontsertidega Euroopa maades, samuti Ameerikas. Väliselt sarnaneb saar Lõuna-India viinale. Kõlakast on pisut väiksem. Kõlakasti küljes on pikk puust kael, selle pikkus on tavaliselt 32 tolli. Pillipuu osad valmistatakse võimaluse korral jakki puust, see pidavat andma eriliselt hea kõla. Ja muide, jaki puud kasutatakse üsna palju ka teiste muusikainstrumentide valmistamisel. Kuigi sõnasitaar tähendas algselt pärsia keeles kolm keelt, tähendab taar, on keel siiski päeva sitaaridel tavaliselt rohkem keeli. Põhikeelte arv kõigub neljast kuni seitsmeni. Lisaks neile võivad esineda veel kaks lisakeelt mis annavad bordoon efekti ja mida kasutatakse teatud virtuaalsete passaažide esitamisel. Ma ütlesin burdoone efekti, see tähendab seda, et bordoon on nagu orelipunkt tähendab pidevalt kaasa sumisev. Üks toon. Tavaliselt häälestatakse see bordoon, keel põhitoonile, täiuslikematel, seal asuvad põhikeel talvel resonantskeeled. Ühel pillil ma lugesin nad ära, neid oli koguni 17. Nendel keeltele ei mängita, nad häälestatakse vastavalt Raagas ehk vastavalt selles helilaadis kasutatavatele nootidele ning nad helisevad kaasa. Et tal ei tekiks arvamust nagu ravi Rolex, India ainus hea sitaari mängija siis kuulame heliplaadilt seekord ustatraiskhani mängu. Hindustani muusikatraditsioonis ja eriti Bengaalias on väga populaarne pill Sarod. See on arenenud arvatavasti mõnest Lääne-Aasia keelpillist. Võimalik, et pärsia või araabia päritoluga rababist. Ehituselt on pill poolkerakujulise kõlakastiga, mis on pealt kaetud naha vaid argumendiga. Grif laual puuduvad poole toonised jaotused, selle asemel on poleeritud metallplaat. Põhikeeli on neli kuni kaheksa, abikeeli kaks ning resonantskeeli tavaliselt 10 kuni 16. Tuntum Sarodi mängija oli Allaudin Khan. Teda pole enam ammu elavate kirjas ja temalt pole meil ka ühtki muusika salvestust. Seepärast kuulame, kuidas mängib Sarodil ustad liigaan. Sarangi on Põhja-India rahvapill mis on hiljem kasutusele võetud saateinstrumendina ka klassikalises muusikas. Pill pole mõõtmetelt suur, korpus on valmistatud kaelaga ühest puutükist. Ta on veidi ebatavalise kujuga. Kael on peaaegu sama lai, kasvõi korpuski. Kõlakasti osa on pealt kaetud naha või parlamendiga ning kael on kaetud õhukese poleeritud lauaga. Keeli on kolm või neli ja need on häälestatud järgmiselt. Kõige madalam keel annab põhitooni ehk toonika. Edasi klint siis oktav ja kõige ülemine keel on häälestatud ülemisele Tertsile või kvardile. Ka sellel pillil on tavaliselt resonantskeeled. Erinevalt eelmistest pillidest mängitakse Saron giid poognaga. Kuid Vasaku käetehnika on väga eriline. Erinevalt viiulimängust, kus keel surutakse näpuotsaga vastu kaela, puudutatakse siin keelt külje pealt küüneseljaga. Sellest ka omapärane kõla, mida kohe kuulete. Aga Sarasvati esitab, pandi tramme Rain. Tanpura ehk Tambura on tähtsaim burdoone instrument Indias. Teda kasvatatakse saate pillina kõikvõimalikes instrumentaalkoosseisudes, samuti laulu saateks. Seda pilli on suhteliselt lihtne mängida, kuna mängitakse lahtistel keeltel mis on häälestatud toonika noodile ning ülemine keel kvindile. Ülemhelide rikka pilli kõla pehmendamiseks toimitakse teisele poole roopi keelte ümber. Siidlõnga. Indias on sedasi välja kujunenud, et seda pilli mängivad väga sageli naised. Kuigi see pill on ansamblis väga vajalik, peaaegu võimatu on läbi saada, ilma selleta aga ei peeta ilmselt selle mängijaid nähtavasti kuigi austust väärivaiks ja heliplaatidel jäävad tanpura mängijad sageli anonüümseks. Järgmisena tuleb meil juttu kitarrist, siis kuulakem Tamburaad ansamblis koos kitarriga raga pihagi esitab kitarril. Bridž on kabra tanpura, mängija nime pole järjekordselt plaadile märgitud. Kui mõnede lääne muusikainstrumentide vastu on Indias tugev vastuseis siis viiul ja kitarr on kodunenud üsna hästi. Äsja kuuldud näite põhjal võisite veenduda, et kitarril on võimalik tabada india muusika peeneid, nüansse ning keeli venitades on võimalik täpselt intoneerida pooltoonist väiksemaid mikrointervalle. Viiuli populaarsuse üheks põhjuseks võib olla. Et India pillide hulgas leidub sarnase põhimõttega instrumente. Mõned India muusikateadlased on arvanud koguni, et viiul ongi välja arenenud ühest india keelpillist. Saate viimased minutid on doktor raadiumi päralt, kes esitab Raaga Kalavati. Teise viiulipartiid esitab võluv daam nimega Kumari.