Eelmisel korral me jõudsime tutvuda India klassikalises muusikas kasutatavate põhiliste keelpillidega. Täna jätkame samuti juttu klassikalise muusikainstrumentidest. Juttu tuleb puhkelöökpillidest. Alustame aga instrumendist, mida ei saa kindlalt paigutada ei keel puhkega ka löökpillide hulka. See pill on harmoonium. Kuigi Indias kasutatavad harmooniumid on enamasti mõõtudelt väiksemad. Nende Euroopa eeskujudest on nad siiski põhimõtteliselt sarnased ning ma ei hakka siinkohal nende ehitustega tööpõhimõtet kirjeldama sest enamik inimesi on ju külvist juhtunud oma silmaga armooniumit nägema. India muusikute hulgas on see instrument kutsunud esile üsna vastakate arvamuste väljendamist. Harmoonium klahvpill ning selle mustad ja valged klahvid on sarnaselt klaverile järjestatud pooltoonide kaupa. See aga ei võimalda india muusikale tüüpiliste pooltoonist väiksemate intervallide, samuti mitmesuguste ilustuste ja venituste esitamist. Ravin tranata koor on harmoonia mitt isegi nimetanud indie-muusika õnnetuseks kuid sellelegi vaatamata on siiski palju inimesi, kes pooldavad selle pilli kasutamist. Kontsert muusikas. Lõuna-India muusika on seni suutnud seda pilli vältida aga Põhja-Indias on ta saavutanud üsna suure populaarsuse. Järgnevas näites laulab Barbiinsultana, teda saadab Pharmooniumil pasandi Mapsegaar. Mitmesugust tüüpi flöödid on levinud praktiliselt üle kogu India nii rahvamuusikas kui ka kontsertmuusikas. Rääkides keelpillidest kasutasin ma möödunud korral põhiliselt kas sanskriti või hindikeelseid nimetusi. Praegu aga, rääkides flöödist, nimetasin ma seda pillisulaselges eesti keeles. Asi on nimelt selles, et nagu juba öeldud, on see pill levinud pea kõigi India elavate rahvaste hulgas ja seetõttu on erinevates piirkondades kasutusel erikeelsed nimetused. Lisaks sellele kannavad erinevaid nimetusi veel karjuste ja rändurite poolt armastatud topeltflööt plokkflöödi tüüpi otse flöödid, samuti nimetatakse erinevalt võix lööte. Tuntumad flööditüübid on banzuli samuti Vanza. Viimane muide tähendabki sanskriti keeles bambust. Ja sellest pole ka raske järeldada, et enamasti valmistatakse flöödid mitte metallist või puust nagu meil, vaid bambusest. Flöödid on tavaliselt esiküljel seitse või kaheksa auku, tagaküljel pöidla jaoks üks auk. Rahvamuusikas kasutatavatel, lihtsamatel, pillidel võib-olla aukega ainult viis või kuus. Huvitav on see, et meie mõistes on mõnikord need augud justkui veidi mööda puuritud, nii et Piliust kui hästi ei häälestu. Seda on siiski tehtud sihilikult. See võimaldab paremini esitada mitmesuguseid kaunistusi ja libistamisi. Ja selleks, et saada täpselt häälestavat nooti, tuleb osata mängida pooleldi avatud aukudega. Flööt on tüüpiline hindu istliku jumala Krišna atribuut. Kunstis on Chrysnad kujutatud sageli karjuse neidudele flööti mängimas. Isegi üks india tantsus välja kujunenud 108-st Modrahaste käte asendist kujutab flööti mängivat Kristiinat. Ja nüüd esitab really tunni üks Põhja-India tuntumaid flöödimängijaid. Ši pannalal foss. Tsahkna ei, on Põhja-India pill mis on arvatavasti Indiasse levinud põhja või loode poolt sõdade ning kaubavahetuse tõttu tekkinud sidemete kaudu. Meile tuntud puhkpillidest meenutab ta printsiibil ehk kõige rohkem maapoed. Tal on ka Lõuna-Indias olemas oma analoog Naagasvaram. Kuid nii põhja- kui Lõuna-India pillid on valmistatud enamasti puust lehter, vasest või hõbedast. Kuid on olemas ka eriti luksuslike kallihinnalisi pille, mis on valmistatud üleni hõbedast. Pilli puhutakse metall torukese kaudu, mille otsa on asetatud topelt trostiga nisugune, oboetaoline, huulik ja seetõttu on tema heli üsnagi Nasaalne ning vali. Ta kostab väga hästi. Seetõttu on neid pille võimalik kasutada kõikvõimalikel vabaõhuüritustel, pulmades ja muudel pidulikel puhkudel. Väga paljudes Lõuna-India templites on oma Nagasvarami ansambel ning nurgas farmi muusika on mitmesuguste templirituaalide peaaegu et kohustuslik osa. Kui enamikel juhtudel on šanai tüüpi pillidel kaheksa, harvem üheks auku, nii et sellega saab mängida üsnagi komplitseeritud meloodiaid siis on olemas ka saatepille, millel viisi ei mängita, vaid hoitakse orelipunktina toonika. Nooti neil pillidel pole, kas üldse auke. Või on ainult kolm, neli, neist kolmest-neljast august võivad mõned olla, aga vahaga suletud. Et saada vajalikku põhitooni nai ansambliga oli umbes paar aastat tagasi võimalik kuulata ka Eesti publikul. Kui India. Tivoli ürituste raames toimusid ustatis, millal Khani ja tema ansambli kontserdid ja nüüd kuuletegi muusika salvestust ustatis, millal kannilt ja tema saateansamblilt nimega paarti. Puhkpillidest me pole veel rääkinud pasunatest ehk trompeti tüüpi pillidest. Nende pillide paljudest nimetustest on enam kasutusel Schwinga või karnaa, mis mõlemad tähendavad sarve. Klassikalises muusikas minu teada pasunaid ei kasutata. Helivaljuse tõttu kasutatakse neid põhiliselt vabas õhus, sõjas arvena, kloostrites ja templites ka kultuse instrumendina. Kuigi pill on nime saanud sarve järgi, ei pruugi ta tänapäeval sugugi olla sarvekujuline. Esineb S tähekujulisi, aga ka täiesti sirgeid pasunaid. Kõige rohkem kasutatakse neid Pille mägistel aladel, eriti Himaalaja piirkonnas. See võib olla muidugi tingitud sellest, et suured ja pikad pasunad kõlavad mägedes eriti võimsalt ning kajavad vastu mäenõlvadelt. Aga sarnaseid pille tuntakse ka mujal mägistel aladel, Tiibetis, Nepaalis putanis. Ja ma arvan, et võib-olla olekski mõttekam rääkida nendest pasunatest veel kord ja põhjalikumalt siis kui oleme jõudnud oma jutujärjega budistlike maade muusika juurde. Orientaal tundlik. India elukorraldusele on omane range hierarhia paljudes eluvaldkondades. Ta on kogu ühiskond jagatud sotsiaalse staatuse järgi kastideks ja omamoodi hierarhia valitseb ka muusikainstrumentide hulgas. Ülimaks nii-öelda muusikainstrumendiks jutumärkides peetakse inimhäält, sest see võimaldab edasi anda teenimaid nüansse ja emotsioonide varjundeid positsioonilt järgmisel kohal on keelpillid ja keelpillimängijad. Sellele järgnevad puhkpillid. Kõige madalamaks peeti vanas Indias trummimängijaid. See on osalt seotud asjaoluga, et kõrgemate kastide esindajaid oli keelatud kokkupuutumine loomanahkadega. Nad ei tohtinud pidada lihuniku ega parkali ametit. Samuti ei tohtinud valmistada ega mängida trumme. Sest ka trummide üheks tähtsamaks koostisosaks on ju nahk. Räägitakse, et ühe alama kasti Lõuna-India tööde kasti paaria nimetus, tähendanudki algselt trummilööja. Ja üldjuhul oli nahaga kaetud trummide kasutamine keelatud ka religioossete rituaalide juures. Ainult siva istlikes templites tehti erand Tamarule. See on liivakella kujuline trumm, mille abil ühe legendi järgi olevat siva loonud maailma. Tähtsaimaks ja enamkasutatavaks rütmiinstrumendiks nii Indias kui Pakistanis on tabla. See on kahest trummist koosnev komplekt, mis on Indias kasutusel olnud juba alates 13.-st, võib-olla isegi 10.-st sajandist. Tabla mängija paremal käel asetseb ühe naha ja kõrge heliga puudrum. Naha keskele on kleebitud rauapurust, riisijahust ja liimist valmistatud häälestus pasta kiht. Teine trumm aga asub mängija vasakul käel, see on veidi suurem ning Timpaniga kujuline. See on valmistatud puust või metallist. Sellel trummil on pasta kiht tavaliselt kleebitud nahaäärtele ringikujuliselt. Mõlemaid trumme mängitakse sõrmedega. On välja töötatud erakordselt Virtoosne tehnika mida demonstreerivad India kuulsad tabla virtuoosid nagu Allaraga. Meil Eestis on nii-öelda kuulsaimaks tabla virtuaalseks, ei, seda on võib-olla palju öelda. Kuid ainus löökpillimängija, kel on olnud kokkupuuteid tablaaga, on Paap Kõlar ja kohe ta saabki sõna. Ma ei küsi sinult esialgu midagi konkreetset, võib-olla sa tahad täiendada minu eelnenud juttu nendest trummidest. Võib-olla selle võrra, et siiski tabla on võib-olla viimaste aastasadadega just tõusnud küllaltki tähtsale kohale ja endiselt oluliseks löökpilliks siiski Amblid angam ka india muusikas ja nad leiavad praegu peaaegu võrdset kasutust. Muidugi isiklikult mina pean tablat huvitavamaks ja märksa nüansirohkemaks aga, aga tema ajalugu ei ole nii vana kui nii mõnelegi teiste india instrumentide oma. Henn Rebane oli nii lahke ja laenas meile tänaseks siia raadio stuudiosse. Kaks trummitablood, nagu neid Indias nimetatakse. Neid on kaks parem ja vasakvõib-olla sa kõigepealt näitab ja seletab, millised erinevused on nendel kahel. Kõigepealt ma tahan öelda seda, et, et kui keegi kunagi millegipärast saab kätte tablad ja soovib neid õppida siis peab valmis olema selleks, et see on äärmiselt keeruline instrument, see on niivõrd keeruline instrument. Et peale seda, kui ma olin omaarust tutvunud mingisuguste põhitõdedega ja siis õnnestus mul mitmete aastate järel kohtuda silm silma vastu tabla mängijaga, siis tehti mulle kiirelt selgeks, et isegi põhilööke ühte lööki õpitakse. Näiteks aasta viiakse seda täiuslikkuseni, see ei ole mitte naljaasi ja väga kurb on olnud vaadata sellist punti. Ma ei tea, kas oli kesktelevisioonis või kuskil kes oli saanud kätte kuskilt k tabla trummid ja oma arust tegi idamuusikat ja nad olid ise, ei ole vaimustuses, aga mängisid neid nägu kongasid või nagu Pongosid, mis on äärmiselt lubamatu ja täielikult solvav lähenemine tervele india muusikale ja kogu india rütmikale üldse. Tablade puhul on üks põhireegel parem käsi jääb Parempoolse trummi peale, vasakesi jääb vasakupoolse trummi peale ja käed oma kohalt ei lahku. See tähendab seda, et kahe käega ühe trummi peale ei mängita, vaid mängitakse sõrmedega. Parempoolne trumm on väiksem, tunduvalt läbimõõduks on tal umbes 10 sentimeetrit, võib öelda ja iga kord enne mängu teda häälestatakse, tal on külje peal häälestus, võimalused, pingutatakse see nahk üles, pärast lastakse jälle järgi. Ja käsi asetatakse niimoodi, et, et sõrmed jäävad keskele selle musta tsentri peale. Selle musta tsentrieesmärk muide on põhiliselt mehhaaniline, et lihtsalt vältida kulumist. Aga oma osa on siin ka siiski saundil, nagu me ütleme, tähendab ta siiski annab mingisuguse lisavärvi ja elustab seda asja natukene. Ja mõjub soodsalt atakki tämbrile. Nii et parem käsi. Kui ta panna siia selle musta laigu keskele, siis tuleb jagada sõrmed ära. Kui klaverimängu sõrmede numeratsiooni kasvatada, siis esimest sõrme ei kasutata üldse. Teine sõrm mängib üksi ülejäänud kolm üksi niimoodi, et need kolm teevad sellise löögi ja Se nimetissõrm teeb vastu teise, nii et nende kahe grupi vahel käib nagu mäng ühe trummi peal ja seda võib mängida nii suletult kui avatult. Suletud hääl on selline, kus lahke ja kõlama. Seesama sõrm summutab ise selle heli ära. Ma ei ole väga kaua aega sellega tegelenud ja praegu vaevalt et siit mingit väga ideaalset heli tuleb, aga siiski ma püüan seda demonstreerida. Siia lisandub veel selline hõõruv heli ja see käib selle asja juurde siis, kui lahtiselt mängida, jäta lahk kõlama, siis muidugi muutub kõik natuke kõlavamaks heli. Paremas käes on need põhilöögid ja nendel on nii lõuna- kui Põhja-Indias oma nimetused, mis lähevad tihtipeale risti vastu lausa selle tõttu ei ole mõtet praegu siin hakata lahkama nende rütmi, silpide nimetusi. Ometi noh, siin siiski peaks nimetama seda Parema käetehnikas on üks väga tähtis löök ja see on see, mida kõik kuulevad, kui nad kuulavad india muusikat ja see on selline heli Hästi terav ja kõrge ja parema käe alt tulevad siis sellised põhihelid nagu. Seda on väga raske seletada muidugi mikrofoni ees, kuidas see käsi täpselt siin trummi peal töötab. Igatahes neljas sõrm jääb trummiääre peale summutama natukene nahka ja nimetissõrm lööb küllalt serva ligidal hästi terava löögi hästi kõrgelt ja kõva jõuga. See oleks parem, aga trummi kohta võib-olla sellised põhilöögid. Vasaktrumm on oma mõõtmetelt märksa suurem ja temal on see must laik on nihutatud tsentrist ääre poole. Põhjus on selles, et vasakpoolne trumm on rohkem käe all ja peaaegu niimoodi, et ranne toetub trummiservale ja selle tõttu jäävad sõrmed siis ilusti sinna musta laigu peale. Täpselt samamoodi jagatakse sõrmed ära ja nad töötavad omavahel sõltumata kõigest muust. Siin on tegu muidugi suure kordinatsiooniga, mis on ka suur kunst. Erinevus on selles, et kui Parema käe trummi löödi sirgete sõrmedega nagu sõrme pehmete nende patjadega, mis sõrmel on siis vasaku käe trummi lüüakse sõrmeotstega kõverdatud sõrmedega ja sellest natukene võib olla erinev heli, samuti siin mängib kasetrummimõõtja maht, ta on ümmargune, siin Timpani kujuga, võib-olla mingil määral. Ja Need helid on midagi umbes sellist. Sa oled kõige tavalisem löök, siis on olemas veel täis peopesaga. Täpselt keskele, kinnine löök, selline. Siis on olemas lahtine löök. Kui ma ei eksi, siis Põhja-India terminoloogias kasutati terminit trumm vasaku käelöökidest kõige huvitavam on see löök, mida kõik väga suurepärased kindlasti suudavad välja kuulda, kui nad india muusikat kuulevad. Klissando heli või kuidas seda nimetada, kus trummi hääl. Pealelööki muudab oma kõrgust. Ja püüame selle droomiber ka siin midagi leida. Vaatame, kas välja tuleb. See lisandu saavutatakse sesse randmesurumisega nahale, eks ole. Ja põhimõte on selles, et see randmerõhk siia nahale vähendab selle naha diameetrit põhimõtteliselt tegelikult käib selle juurde liigutus tsentri suunas, ranne liigub hääletult tsentri poole ja sellega väheneb see vibreeriv pind ja sellest tekib aga siia lisandub ka see surve, mis tõstab lihtsalt naha pinget. Ja ma muidugi ei valda seda tehnikat mitte sugugi, ma lihtsalt tean, mõtlesin, et kuidas seda umbes teostatakse ja olen natuke selle asjaga lihtsalt tegelenud aga mingil juhul ei saa öelda, et oskaks neid lööke, see sellest on asi väga kaugel. Selleks tuleb sõita Indiasse ja kaks aastat istuda metsas kuskil tegeleda ainult sellega, võib-olla siis saab sellest asja nii, et vasakuga löögid oleks põhilöögid oleks umbes sellise kõlaga. Üldiselt ma soovitan muidugi kindlasti märksa meeldivama kuulata lindistusi sad kirsaini esituses. Nüüd kuulemegi ühte improvisatsiooni tabladel esitab ta kirbusaidi. Saate lõpuni pole jäänud palju aega. Aga me jõuame rääkida veel ühest trummist, see on Ridanga, mis tähendab hindi keeles toon, trumm. Nimi viitab sellele, et algselt võidi seda häälestada kindlale helikõrgusele. Laiemas tähenduses tähistatakse mõistega Mrydanga kõiki tünnikujulisi trumme. Sellisel juhul mahuvad ka mõiste alla ka Põhja-India, Bacawatš ning Assami pung. Meridiaan ka on väga vana instrument, teda on juba ära märgitud mitmetes tekstides, mis pärinevad ajastust enne meie aja arvamist. Aga tänapäeval on ta muutunud Kontsert pilliks, nagu Paap Kõlar juba ütles. Teda kasutatakse võrdsel määral tabladega. Trumme valmistatakse leivapuust või punasest puust pikkus on tal umbes 24 25 tolliläbimõõt, et umbes kaheksa tolli. Erinevalt eelpool tutvustatud tablaadest on ta mängimisel horisontaalasendis ja lüüakse mõlemale nahale. Vasakmembraan on reeglina pisut suurema läbimõõduga, parem veidi väiksem. Nüüd on ka membraanid, pole valmistatud ühest nahatükist nagu Euroopa trummide nahad. Bridanga membraan on tavaliselt kokkukleebitud kahest nahast keskkoht ühest ning seibikujuline äär teisest. See võimaldab saavutada täiesti eri kõrvalisi helisid, olenevalt sellest, kas lüüakse naha keskele või nahaäärele. Kahjuks ei ole võimalik siia stuudiosse olnud ühtki pilli saada ja seetõttu peavad raadiokuulajad leppima salvestusega heliplaadilt ja te kuuletegi fragmenti ühest diaga Radža kriitist.