Täna kell 13 esitlevad Kirjastus Varrak ja Soome Instituut Tallinnas Raekoja platsil asuvas kohvikus Café Ang Lee Turu Ülikooli professori galervam huvi mahukat uurimust Kuld Lõvi ja kultuse ajal. See on siis Tallinna restoranikultuuri ajalugu aastail 1918 kuni 40 ja raamatu on eesti keelde tõlkinud ning autori loal oluliselt täiendanud kultuurivahendaja Piret Saluri. Tere tulemast päeva südamesse Piret Saluri tiri. No raamatu ümberpanemisel ühest kultuurist teise on tõlkija raamatu autori vahel hästi tihe suhtlus ja kindlasti tuli teil omavahel professor Hoviga jutuks ka see, miks ta üldse kas huvi tundma Eesti kohvikukultuuri vastu sõjaeelsel ajal. Ja muidugi tuli, et vaadake, ma võtsin kaasa soomekeelse ja eestikeelse järjene hüüab, nädan üsna erinevad ja kaotama saan aru, kui te siis eestikeelset esimest eksemplari nägi, hüüatas rõõmsalt. Oi, see ei ole üldse enam seesama raamat. Tähendab ta muidugi on ja sisult kogu see ajaloouurimus, mis, mille professor havi on siia sisse pannud, on ju sama, eks ole. Aga me oleme teda täiendanud tõepoolest, pilt ega siin on täiesti teised pildid, täiesti teised materjalid, omaaegsed menüüd, Winjetid, noh, mis iganes, eks ole. Ja me oleme natuke täiendanud. Nojah, ikka oleme täiendanud ka sisulist poolt, lihtsalt aeg läheb edasi. Meie arusaamine. Eesti professor Rovi nimetabki, seda söömiskultuuriks, kohvikukultuuriks, restorane kultuuriks, ajalooks hotellide, muide hotellid, omaaegsed, see kammut dub isegi selle raamatu tõlkimise ajal, professor leidis mingeid uusi materjale, uusi allikaid. Ja mina leidsin ka, sest ma olin nii rõõmus, et ma sain seda tõlkida. Ja, ja siis on siin kasutatud ka, vaadake. No tuleme nüüd allikate juurde tagasi. Professor on kasutanud arhiivimaterjale Tallinna linnaarhiivi Eesti riigiarhiivi sisenda, kasutada tanud omaaegseid ajalehti palju ja lasknud palunud oma üliõpilastel lugeda, sest see materjali maht on määratu. Ja siis on ta kasutanud ilukirjandust ja mälestusi. Ja, ja kõigest sellest on siis nüüd kokku kirjutatud see meie kohvikute-restoranide ja hotellide ajalugu sõdadevahelisel ajal. Ja nüüd, mis puudutab ilukirjandust ja, ja, ja mälestusi ja ütleme, sealpool dokumentaalmaterjale neid. Me lugesime uuesti natuke, sest. Roomlase loetuna nad võivad avaneda pisut teises kontekstis kui meil, eestlastel endale, millises kontekstis ta soomlasele avaneb, ma mõtlen, just meie ilukirjandus, soomlane ei tea taustu, kui väliseestlane tähendab eestlane, kes on olnud sunnitud kodumaalt lahkuma. Ja kirjeldab näiteks omaaegset Tunordi, mis oli väga noobel restoran ja kus tehti poliitikat ja kus hakati päris lõpuaegadel siis juba enne neljakümnendat aastat korraldama kuulsaid küünlavalgusõhtuid. Raamatu algne pealkiri ongi muide viinas ulasta küüntel eil toime küll tuleval ööl tohib siis selle, see nostalgia võib jääda või see tekst jääb soomlasele tihti ehk hämaramaks kui meile. Nii et me lugesime pisut täpsemalt välja ja võib-olla ka ütleme, toitude nimed, millest netti kellegi suhe kellessegi ja, ja ühesõnaga niisuguseid asju. Me natuke täpsustasime autori loal muidugi. Ja tõsisel heakskiitmisel need niisugune raamatus ained ja selle tõttu ka jälle ma ikka rõhutan, autori loal me vahetasime ka pealkirja. Ma arvan, et eestlasele ei ütle väga palju viina viinasõjast, küünlavalgus, õhtuteni. Keila aegu mäleta see tõesti, eks ole, ja ja ütleme, sõda on teada, see oli see salapiiritusevedu, eks ole, aga selle kohviku raamatu puhul ja see ütleb soomlasele palju. Aga nüüd selle kohvikute-restoranide ajaloo puhul see ei olegi nii tähtis, see mõjutas natuke hindu kuskil seal kahekümnendatel kuni nüüdse soome keeleseadus kehtib. Aga kui me ütleme, no teile ütleb ju Kuld Lõvi, see on maamärk, sümbol, eks ole, hotell kui nad nii ja Kultas. Noh, see on, see on see, mis meie kohvikukultuuris oli. Siis selle tõttu me vahetasime ka pealkiri on nii, et raamat on siis nüüd Kuld, Lõvi ja kultuse ajal. Ma ikkagi tuleksin selle küsimuse juurde tagasi, et mis professor huvit õieti ajendas seda kõike uurima ja inimesi küsitlema, vanu ajalehti lugema, arhiividesse otsima. Kas see võib olla see, et soomlastel endil, sõjaeelsel ajal niisugust kohvikukultuuri võib-olla ei olnud või teiseks sellepärast, et eestlased ise pole osanud seda nii palju väärtustada? See ja teine mõlemad tähendab seda, kirjeldab ja põhjendab professor hovi oma eessõnas. Ja ta ütleb muidugi, et kohviku restorani ja ütleme siis söömiskultuur või toidukultuur või mis iganes, eks ole, et seda peetakse üldiselt marginaal ajaks. Päris ajalugu on ikkagi noh, justkui see teine nii ongi noh, poliitiline ajalugu, mu hoiakuid, nii edasi. Aga et see, see kohvikute-restoranide hotellide ajalugu on väga oluliselt seotud selle, noh, ütleme jutumärkides päris ajaloog. Nüüd oli noor ajaloolane, ta sattus Tallinnas käima ja käis tiitisest on ka uurinud Baltimaade ajalugu ja, ja tema põhiteemad on olnud mujal mitte mujalegi. Ühesõnaga, ja nii. Ma istun ja see oli sisse karm vene aeg, eks ole, ja ta istus või ta oli majutatud Sankt-Peterburgi hotelli. No nõukogude ajal seal kandis vist mingit täiesti teist Rataskaevu hotell ja mis ta kõik oli, eks ole. Ja ta istus seal ja see oligi teist nägu, aga teate, see hõng ja see vaim oli säilinud. Ja ta hakkas vaatama, et kust ta õieti on. Ja siis talle selgus, et taevas see on see suurte ja nüüd ma ütlen ka poliitilise ajalootraditsioonidega Sankt-Peterburg, Peterburgi hotell ja seal kõik olemas, niisamuti oli tema jaoks olemas see euroopalik kohvikukultuur siin ka veel vene ajal, eks ole, ja see oli teda huvitanud. Ta oli uurinud ja lugenud juba prantsuse ja saksa ja nii edasi. Ja siit algas see huvi. Keegi küsis mu käest, et noh, see on nüüd niisugune olles oma ja ja kindlasti ma olen sihuke kalkija igav ja, ja noh, niuke mõni ütles ka, et noh, võib-olla liiga tark või, või kuidas ma seda nimetan. Nii tead, ei, see, et autorit on väga huvitav, et autoris autoril on teatud niisugune nostalgia enne ja ka tundeline, ütleme siis hoiaks selle raamatu suhtes, see on ju siin raamatus kõik olemas. Jaa, jaa, no jälle. Ma ütlen, tema loal me ka natukene, kuna nüüd see soome keel on ikkagi. No kas just akadeemiline, kõik Turu Ülikooli väljaanne ja? On olnud põhiline see, et, et kogu see materjal ja teadmine oleksin raamatukaante vahel sees siis eestikeelset lauset, teksti me oleme natuke ehk elavamaks kohendanud või, või noh, nii et ta oleks, oleks hea võtta. Kuulge nüüd selle raamatu lahti lööb selle läbi, loeb siis kas see on nagu üks kadunud maailm, mis niimoodi merest tõuseb, et sest et ega seda tänapäeva Tallinna kohvikutest ju palju enam ei leia. Mida meile siin selles raamatus kirjeldatakse? Ma alustan nüüd küsimuse lõpust, sest see on mul südamel. Ma ei kutsu kedagi kadunud maailma otsima või sinna tagasi minna, keegi meist tegutses, ei ole võimalik, eks ole. Aga teate, see on meil veel alles, see kunagine, see vaim veel kuskil mind ja hulgub ringi, ütleme siis niimoodi see, see kunagine kohvikult kultuur ja restoranikultuur, see iga restorani, iga kohviku, iga söögi või joogi, kohe niisugune oma nägu, eripära, see, mis seal tehti, et asi ei ole ainult söömises, vaid ka programmis külalistes, kuidas, mis mida ütles ettekandja ja kuidas tuli külalisi tervitama peremees, eks ole, mida pakuti ühel või teisel päeval, kuidas külalisest Kund eest hoolitseti ja ja nende hädas nende edasi, see ei, ei ole veel päriselt kadunud. Ja mina küsin nüüd, kas tõesti naiivne inimene? Kas tõesti ei ole Eesti ärimaailmas niisuguseid mehi, kes on nüüd sellest esimesest või naisi, võib-olla isegi naiskes, on nüüd sellest esimesest restoranide, uute restoranide, kohvikute ja kõikvõimalike lõbustuskohtade asutamisest oma tulud kätte saanud selge äri, mis peab raha saama ja kellel oleks neid huvi ja tahtmist natuke laiendada seda mõistet, et teha kas ei, mitte tagasi? Eks ole, mitte mitte, aga teha mõni tänapäevane kohvikukene või kohvik või suurem vaadata siit raamatust, mis Kultas tegi. Ja võib-olla käia Viinis. Need on seal olemas, ma olen seal käinud selle raamatu tõlkimise ajal ma käisin. Mitte nüüd, mu tütar kinkis mulle reisija, ma käisin Viinis. Ja ma käisin, ma istusin ka liini kohvikutes, just nimelt, et et kuidas see on seletamatu, mis neis on olemas. Depressioon, ta tuleb sulle, see on tänapäev, päev ja sajand on, eks ole, 21 juba. Aga, ja sa oled märg ja külm ja väsinud ja nii edasi ja kellel tuleb sulle vastu, jäi, vaatab su sooja kohta ja ütleb viipsu märja jopi kuivama ja toob sulle külmites aherkooki, sest Sacheri kooki saab ainult vini väga erilises kohvikus, mis on Sacheri kohvik. Aga mu šokolaadikoogi küsib, millist kohvi sa tahad, toob sulle ajalehe ja, ja nii, jaa, jaa, jookseb tikuga doosiga, kui sa sooviksid sigaretti läinud läinud ja, ja veel küsib, kas ma tammil on neid juba soojem hakanud ja nurgas mängib muusika. Ja Nad on elus? Ma mõtlen selles mõttes, et nad ei ole pankrotti läinud. Sa istud seal tunde, nii kaua, kui see jutt ära kuivab, sest nad ei tahagi Tseemnerale. Ja sa ei, ei, ei telli kolmekäigulist lõunat selle, nad on ilus, sellepärast. Ja kogu maailmas sõidetakse viin otsima just nimelt seda, mida te just praegu kirjeldasite. No aga palun. Meil on kõik võimalused, meil on see pinnas olemas. Teated, traditsioonid, nii pikk kultuur ei kao nii ruttu. No meil on veel veel mingi jalaalune, kuhu see jalg toetada, sest kui nüüd seda raamatut lugeda, te ütlesite, et loeb läbi kestnud läbi, loeb teate, mina ei usu, et on liiga palju inimesi, kes nüüd selle raamatu ühe sõõmuga otsast lõpuni ühe õhtuga suure põnevusega läbi täi ei ole, aga te Kristi ja ta ei ole ka ilus ja kaunis armastus oma. Aga läbi loetakse, ma usun küll. Nii, kes inimene, kes? Ta on ka nii kirjutada, ta võib võtta siit ja sealt ja vaadata mõnd kohta ja kui ma nüüd kurta, sest olen palju rääkinud, siis võib kultuse kohe üles otsida ja vaadata, kuidas selle kultusega õieti oli. Ja kui nüüd rääkida mar sellist, mis tegelikult on praegu maikrahv lugeda siit marsselliste minna, siis vaadata, kuidas May graafika oli, ega ei ole vaja isegi sisse minna. Niiet see on rikas raamat ja selle raamatu põhjalt võib seista tõesti Vabaduse platsil ja mõelda siin olikultes, seal oli see ja siin muide siin oli keisneri Feyssneri tagatuba, sealt Välitasidki riiki, see oli teada peaministri tagatuppa sisse ja nõnda edasi, nii et jah Et see on niisugune Mikkimise raamat, nii nagu Sacheri kook Viinis Jah, aga ta on tunduvalt tüsedamad. Ma mõtlen just, et see nüüd kohvikute-restoranide ja hotellide puhul on või see kirjeldus ja nende ajalugu ja nendega käekäik ja see, kuidas need väga kiiresti muutusid, sest aeg oli niisugune kult see kultuur jälle rõhutagem, et see on kultuuriajalugu, eks ole, arenes väga kiiresti siis, mis on meile, eestlastele, meie eneseteadvusele oluline on, seega raamat kirjeldab ka seda, kuidas eestlane ise ärkab, kas virgus ja õppis oma kohvikuid, restorane, hotelle pidama ja edasi arendav. Tähendab, see oli alguses sakslaste käes kogu see kultuur. Või pärast revolutsiooni Nonii kodumaata jäänud venelaste käes kes osa sõitis muidugi Pariis ja kausa tuli meisterkokad või restoranide kohvikute pidajad, hotelli peremehed tulid siia ja ajasid siin oma äri edasi. Aga eestlane, ärkasin, õppis väga kiiresti. Me olemegi muide väga õppige, õplik rahvas. Ja õige varsti olid kõik need hotellide ja kohvikute pidajad eestlased ja restoranide pidajad eest et seda on väga põnev jälgida, teete, mida on veel minu minule olnud väga põnev jälgida. Ma olen täiesti kindel, et me oleme sügaval eksiteel, kui me arvame, et meie rahvuslik köök on hapukapsa sinu liha ja verivorstid ja ahjukartulit. Ja see on üks osa meie rahva köögist. Ja meie talupojaköögist promansi, köök ja pariisi luineljateiskenda köök erinevad suuresti. Ja meil nüüd see euroopalik köögikultuur või, või kulinaaria, nimetagem seda kuidas tahes, kas see on meil täiesti olemas ja mis on põhinenud vene ja prantsuse köögil, sest need esimesed tegijad siin need suured nimed nagu Paalberg olid sealt pärit ja selle ja nüüd ma ütlen, haridusega aga õppimishimuline ja võimeline eestlane õppis asjale kiiresti ära, rakendas sinna külge veel oma kaine talupoja, mõistuse ja maalt toodud lamba- ja kaalikat või mis iganes, eks ole, haned ka Jahaned partit, mis, ja sellest kujunes õige varsti välja. Meie Eesti köök ja siis on väga hea, väga põnev ja väga puhas. Vaat seda, neid märke leidub. Sidrun. Piret Saluri, kui te olete nüüd nii põhjalikult sõjaeelsesse kohviku ja restoranikultuuri Tallinnas sisse elanud, kas teil ei teki huvi kirjutada uus raamat kohvikukultuurist sõjajärgsel ja sellel nõukogude ajal, mis on kahtlemata niisama eksootiline, eripärane ja põnev, kui oli sõjaeelne aeg? Tuleme nüüd ikka maa peale tagasi, mina olen tõlkija. Issand, mul on olnud väga suur huvi ja põnevust seda raamatut tõlkida. Ma ei ole ajaloolane. Nii et ma olin väga mures tegelikult, kuna see on otseselt, nagu ma ütlesin, seotud meie poliitil seal kõigega. Et ma eksin terminites, et ma ei oska ja et mul on ka suur, vot ma olen nii õppinud tõlkima suur niisugune lugupidamine autori teksti vastu ja vastutus ja kõik kõik, nii et ma palusin varrakut kirjastust, siis Harbesti, et ajaloolane selle üle loeks. Selt vaadake, siin on veel naise professor, aga oli kadunud, kasutanud eestikeelseid materjale ja neid ju mingil moel teinud soomekeelseks. Ma ei, sa hakkad soome keelt eesti keelde tagasi tõlkima, aga kõik see terminoloogia muutus. Nii et ma olen tänulik doktor Toomas Karjahärm-ile, kes selle siis üle luges. Ja ma nüüd minetan hetkeks tagasihoidlikus, ütlen, et ega ta väga palju vigu ei leidnudki. Aga et mul on sellega kindlam tunne. Aga ma arvan, et kui nüüd meie ajaloolased selle raamatuga lähemalt tutvuvad võib-olla mõnel ärkab mõte ja see oleks väga tore siis oleks see kõneluse raamatu lisaväärtus ja muidugi, ja muidugi ja meile endale jälle ikka see on meie oma meie eestlaste oma ja me ise nagu ei teagi seda.