Ja tere taas kuulama rahvateenrite iga laupäevast saadet täna siin vikerraadio ümmarguse laua ümber Maywerman. Suur kontsernis Postimehes Ainar Ruussaar, suurkontsernid avalikust õiguslikust vina, Aarne Rannamäe kah sealtsamast. Kuigi poliitikud arvavad, et me ei peaks kindlasti alles olema, aga me, me oleme siiski, siiski hingitseb, veel. Alustame saadeta pättidest, pättidest meilt ja mujalt. Räägime kõigepealt võõrastest pättidest, kohus Juri Ustimenko üle hakkas siis eelmine nädal peale. Ma olen mõtisklenud, et meil nagu see kohtu kohtuprotsesside kajastamine on kuidagi niisugune nad ühesõnaga, ta ei ole vist nagu veel välja kujunenud või meie kajastame alati algust, meid paelub rohkem see, millised on julgeolekumeetmed, aga, aga siis me ta unustame nagu ära kuni enamasti kuni kohtuprotsessi lõpuni, ehk siis otsuse välja kuulutamiseni. Kuigi me teame näiteid Euroopast, kus, kus tõesti ajakirjandus, spetsiaalsed kohtureporterid loomulikult olemas ka, ja mitte ainult kollastes väljaannetes, vaid ka väga tõsiste seljand. Ja, aga siinkohal ma teen paranduse Postimehes ja ka endisest saamine, siis vähemalt oli üks kohtureporter, kes nüüd teeb veel saateid, Tiiu põld, kes vähemalt vähemalt hoidis asjadega kursis ja peab, püüdis, vähemalt hoidis seda step by step kõike, ta teadis. Erand ise küsimus jah, mis sellest muidugi lehte lehte jõudis. No ja kui kaks päeva olid lähedust ja mängust me kirjutanud, siis kirjutas ühe lehe peatoimetaja, et me ei saagi väga nagu pikalt sellest rääkida, seepärast et me teeme Ustimenko staari noh, võta kinni, noh paraku praegu seda seisukohta ma jagajat kellestki läbi kohtuprotsessi tehakse staar, sellepärast et noh, see on, tegemist on ikkagi Eesti ajaloo Morkantsema markantsem kohtulooga vähemalt lähema 10 aasta jooksul, seda võib küll väita. Aga tõepoolest see nõuab äärmist pühendumust ja igapäevast asjaga tegelemist, et kirjeldada neid kuritegude episoode ja nende episoodide vaidlusi süüdistaja kaitsja ja nii edasi vahel mis igapäevaselt kohtus toimunud. Seda seda ongi raske raske hoomata, sellest ongi raske aru saada, kui sellega iga päev ajakirjanike tegeleme, jõuame jälle taas selleni selle klassikalise küsimuseni, et ükski meie meediaväljaanne ei ole arvatavasti nii rikas, et öelda oma reporterile, et sina tegeledki nüüd ainult selle protsessiga kuni selle protsessi lõpuni. Meie pink on lühike, nii ajakirjanike kui ka rahalises mõttes. Jah, jah, aga mulle tundub, et ja ausalt öeldes ei tahaks käiga nüanssi teada ma arvangi, et iga nüanssi peaksime lehte jõudma, küsimus on ikkagi selle kokkuvõtvalt kokkuvõtmises teatud momendil. Mulle tundub, et see ei saa olla järjejutt, igapäevane järjejutt, sellest Ustimenko teemad. Ma olen nõus, aga ma, ma ikka paar korda hakkasin, hakkasin sõna otseses mõttes laginal naerma selliste lapsest, selliste naljakate lapsuste peale selle kohtuprotsessi kajastamisel ja, ja Aarne kivi visata ka Aktuaalse kaamera kapsaaeda, kus oli lause. Sarimõrvar Ustimenko ei võtnud omaks ühtki mõrva. Ehk siis noh, kasvõi seesama võlusana väidetav, enne, kui otsus on välja kuulutatud. Võiks seal ees olla, ei pruugi muidugi see süüdistus on esitatud. Antud juhul on ei ma üldse seda sinu lapsed ja ei, see on õige. Aga see, see protsess ei ole muidugi kõige õigem üldse näide, et hakata rääkima siin kuidagi meie kohtuprotsesside kajastamisest. Olgem ausad, Ustimenko puhul on süü nagu ütleme, avalikkuse jaoks tõestatud siin ei ole nagu selles mõttes kahtlust, et paljud inimesed mõtlevad praegu niimoodi, et kuramuse kahju ikka meeletult surmanuhtlus on ära ära lõpetatud, et et see on nüüd see, see case või see juhtum, kus, kus teda peaks niimoodi kohe rakendama. Ma olen ka, ma olen rääkinud Ustimenko protsessi valguses taas mitme inimesega ja ja, ja tõepoolest noh inimesed tõesti normaalsed intelligentsed inimesed on, on öelnud, et, et kõige parem lahendus oleks ikkagi see, et kui ta kui Poola, Leedu ja Läti ja Eesti süüdistused koondatakse siin kohtus mõistetakse talle teatud hulk aastaid, ehk siis arvatavasti eluaegne nende siin ja naaberriikides sooritatud kuritegude eest siis saadetakse välja Venemaal, kus teda ootab vist ka kaks või kolm süüdistust. Ja, ja küll siis Venemaa vanglas blatnoi tale, kui ära teevad. Ehk siis kaudne ihalus sellise kuritegude, selliseid kuritegusid sooritanud isiku nii-öelda mahalöömise järgi tundub, et on naljaga, muidugi lastel on siin, et tõepoolest siin on nagu, avalikkuse jaoks on see millegipärast selge, eks ole. Millised nüansid siin nüüd veel on, noh nagu ei oma tähtsust, sest on kujundatud mingisugune arusaam või arvamus isendale, aga mulle tundub, et mõningate kohtuprotsesside puhul Ustimenko protsessi ei ole see, mida näiteks mina võitsin, jälgida aga näiteks mõne majanduskuritegude protsess, mis on tekitanud sellist Eestis laiemat vastukaja, mul kohe paugupealt ei tule meelde. Aga oleks, ma tahaks küll teada, sest lõppude lõpuks noh, seal seal jäävad just need arusaamatuks, eks ole, tuleb viiuliprotsess, võtame sellesama, eks ole, pandi mees kinni, aga, aga, aga paljud küsimused jäid õhku rippuma. Soovi oli asja, nii, me jõuame, sest et sellega seoses on olnud teatud pankrotiprotsess jah, kinnisvaraga seotud protsessid ja nii edasi, et, et see huvitab rohkem, eks Margandee asi, mis, mis, mis meenub ja mis minu jaoks lõpuni lahendamata on ikkagi nii-öelda Eesti suurima rahumeelse laevastiku ookeani mulder ära kantimine, et noh, see oli, see oli ikka täiesti vapustav lugu, kuidas, kuidas sõna otseses mõttes terve laevastik kõik läks kuhugi vasakule. Jah, need on huvitavad protsessid, aga, aga need on veel keerulisemad kui sageli, kui, kui mõned mõrvalood, mida on küll raske, võib olla avastada. Aga juhul, kui, kui politseinik politseiuurijad on siis kurjategija lõhki löönud, siis on nagu asi ka suhteliselt selge tunnistus on mingisugused testid, mis tõestavad või lükkavad ümber üht või teist kuritegu, aga majanduskuritegude puhul eriti kui nad ulatuvad näiteks 10 aasta tagusesse aega või veel varasemasse aega, need juured või need või need alged, need on keerulised ja see on kõige põnevam asi, kõige põnevam asi, sest kui see oli, see sideme minu minu peas mu kõrvade vahel oli täiesti tahtmatu praegu, aga, aga mul tuli lihtsalt meelde, et Äripäev avaldas möödunud nädalal lõppeval nädalal Eesti rikkamate inimeste edetabeli, siis sellega huviga. Jah, ma vaatasin huviga, kõik vaatasid huviga. Aga noh, on ju teada, et noh, esimene miljon kogutakse alati kuidagi nii. Arvates, arvestades seda ka, et meie riik oli dollar, nagu ta oli 90.-te alguses ja ja suhkruvatist ja, ja vahvritest ja kõik see nagu algaski, enamusel mure algas natuke tõsisemalt, aga, aga, aga nii nii ettevõtlikud inimesed tekkisid ja kasutasid ära seaduseauke ja, ja ripakil olnud vara ja kuidas ikka meie keskele siis bilarit olid? No me võime rääkida, sest edetabelis, kui te tahate, mulle torkas mõne isiku puhul silmad, oh kurat, see on ju päris vaene see, me oleme harjunud pidama mõningaid inimesi lihtsalt endal seas siin, et sa nüüd super või maru rikas, aga võrreldes muu maailmaga ei hakka Ameerikat näiteks tooma väikese väiksemat Euroopa riikidega, et noh, siin on ikka ikka suhteliselt vaesed inimesed nimekirjas ajas oli, oli oma näruse viie miljoni dollariga ehk ligi 70 miljoni Eesti krooniga. No mis vabandus see siis nüüd on, seda arvestades seda, et enamus on tal mingisuguses roostetanud asja tsisternides või väärtpaberites või noh, mis, mis ei ole nagu reaalne reaalne, kus raha ei olegi reaalne rikkus ikkagi see, mis roostetanud tsisternis on, on ka puhas raha, kui aga me räägime transiidist, aga me tuleme tagasi, kui me tuleme nende kohtuprotsesside kajastamise öeldes muidugi 100 protsenti. Nõustun, et tahaks lugeda ja tahaks teada neid juuri, kus need majandusprotsessidele või kus need rikkused tulid või ütleme, need, mis kohtusse jõudsid. Ma ei arva, et iga inimest peaks hakkama solkima. Aga. Aga mulle tundub, et tõepoolest, et noh, seal selline asi, mida ma ajakirjanikuna kahju vaatan, kui kerge on tegelikult ajakirjaniku seal, kui ta ei oma majandusalaseid jäätmeid, juriidilisi teadmisi ja paljusid ka psühholoogilisi, siis tegelikult on see kõige kergem ümber sõrme. Üldsegi mitte tahtmata neid inimesi nii-öelda hukka mõista või arvustada või halvustada või, või mingisuguseid tagantjärgi protsessi alustada. Aga seda sadat oodates paljud nimed olid täiesti tundmatud, eriti vene nimed ja, ja mitte ainult enda nimel. Aga mitte eesti nimed, siis. Ma mõtlesin, et jumal, kui vähe me teame nende inimeste kohta, et kroonikas ei loe, õhtulehest ei loe nende kohta. Nojah, need on ikka nii vennad, et, et me tegelikult mitte midagi, noh on on nagu kaks arvamust, mitte äärmust, vaid on inimesed, kes, kes ajavad oma äri. Me eeldame, et nad teevad seda legaalselt, sest et süüdistusi nende vastu ei ole esitatud ja nad ei Nad ei trügi meditsiiniajakirja kroonika veergudele et doktorid saaks panna neile käitumishälvete diagnoos põgenevad Venemaal, kui nad seda nime kuulevad. Jaan, teine äärmuslik suletud, tuntud Taani Hermes Jensen, kes kes on valmis isegi endale ise röövlid, kogutsemaid saaks ainult meditsiiniajakirjanikuks. Nii et inimeste edevus on erinev, aga aga ma arvan, et jah, aga mitte edevusest ei ole meil jutt, vaid küsimus on selles, et riik ja ühiskond ja tema rahvas ja kodanikud tegelikult ühte teist peaksite asjade kohta. Tead, siin on nüüd see igipõline küsimus, et kui praegu kehtivad ühed seadused ehk siis praegu kehtib rohkem seadusi, mis, mis määratlevad, et ka äritegevust, siis 10 aastat tagasi kehtis neid vähem ja ja kontroll nende seaduste üle oli väiksem, et et kui, kui, kui palju meil nüüd üldse tegelikult on õigus üht või teist protsessi uurida selles valguses, noh, kui me praegu oleme saamas noh, enam-vähem selliseks selliseks riigiks, mis toimib, et päris hästi siis 94. aastal see ju nii ei olnud. Nojah, nad seal ka küsinud, milliste mallide järgi testime teda mõõdame, milliste seadusepügalat ärge ma ütleksin, et selles nimekirjas oli kaks minu koolivenda minuga ühest lennust ja, ja mõlematega käima läbi ja aeg-ajalt seda emade mütsi maha võtan selle eest, et nende miljoneid ma küll tean seepärast, et nad ei ole ka oma koolivendadele kooliõdedele seda mitte varjanud, eks ole, nii et ka selgub sellest, kuidas on inimesed käitunud ja kuidas nad on, mida nad on näidanud iseendast. Jah, mõned nimed tekitasid mul tõepoolest ka üllatust selles protsessis, seepärast pole nagu kunagi kuulnud, aga teisest küljest noh, miks mitte, võib-olla me neid inimesi pealegi hindama sellest midagi kuulnud erinevad malli loomulikult ja, ja teenida oma miljonid huvitava ja fantastilise äridega on ju suurepärane, see on kogu maailma äritegemise aluseks minu ülikooliaegne noh, mitte väga hea tuttav just nimelt neil Eesti ja kogu Euroopa jaoks segastel aegadel teenis oma esimesed miljonid. Nõnda aeta, organiseeris Ukrainast mustmulla vedu Saudi Araabias. Väga hea haridusmüts maha, sellise ette võiks minu arvates ka, miks me igal juhul ma loodan, et tulevikus on see paljude paksude raamatute aines, kuidas kuidas need raamatut siis kirjeldaksid olukorda, kuidas ühel hetkel oli stardijoon, kus kõik olid võrdsed ja kõik olid võrdselt vaesed? Kõigil olid tegelikult ühesugused võimalused, kui me jätame siin mingi punase nomenklatuuri kõrvale ja pärast stardipauku esimese 100 meetri juures ööd olid miljonärid ja teised olid prügikastist õiged, see on, see on nagu see noh, uurimise aines, mis, mida ei pea tingimata läbi kohtute kohtu toimetama, jah, et seda võib ka lihtsalt mõni kena publitsist või ajakirjanik kirjanik ette võtta. Loodetavasti selliseid kunagi leidub siis kui ja need, kes teavad, need rohkem räägivad, kuna noh, enam karta ei ole nagu midagi huvitavat. Me jõudsime Ustimenko juures niukse teema juurde, aga mis puutub Ustimenko see, siis ma arvan, et, et selle asja puhul on muidugi seal veel paar paar sellist nüanssi, millest tasub rääkida. Tähelepanuväärselt meie lehtedes ilmus ka kohe protsessi, kas teisel või kolmandal päeval küsimused meie kriminaalpolitseinikele gripp ametnikele, et noh, kuivõrd-kuivõrd ikkagi sa kasutasid võimalust, et nad kudedega lüüakse lõhki, eks ole. Aga me teame ka juhtumeid, kus kuidagi lüüakse lõhki, aga mõne aja pärast jalutab, ta ütleb vaba mehena ikkagi välja. Hakati kohe küsima, et, et kuivõrd vettpidavad need tõendid on ja, ja kas kas kohtusid ka, suudetakse kõike tõestada. Kõike siis on noh, eeskätt viit mõrva. Ja praegu mehed väidavad küll, et jah, et kõik on nii hästi tõestatud, aga, aga me teame juhtumeid, kus, kus siin paadunud autovargad, suured organisatsioonid, kes tegelevad igasuguste kelmuste pettustega, jalutavad pärast kohtusaalist vaba mehena välja ja irvitavad kõigile näkku, et et Ustimenko puhul ilmselt seda ei juhtu. Aga kui ta ei saa nii-öelda täie rauaga, kui kõik need asjad ei leia tõestamist siis ei ole ka midagi halvasti, siis on ka midagi mäda. Noh kõigepealt meie grippo meeste töös ja ja meie kohtudes süvenema, seepärast mina ei ole selle peale tulnud, mul on algusest peale kuidagi olen võib-olla põhiklikult olnud veendunud selles, et see süü tõestanud, sest meie ajakirjandustegija ta toona, kui need mõrvad sooritati, kui see välja tuli peaaegu kõik, mis, mis andis sajaprotsendilise garantii, et need on need mehed. Seetõttu ma ei oska nagu kahel, ega meil ei ole kahtlasi ehk, aga koht on võib-olla juriidika niisugune asi, et sealt võib alati väikseid augukesi leida ja lõpuks Naukesed moodustavad ühe suure augu. Muidugi isiku viiest mõrvast tõendamist leiavad kohtus vaid kolm on on selles mõttes ka alustäie rauaga karistuse määramiseks täiesti olemas. Aga see on jah, see on probleem, aga see ei ole sõbrad, see ei ole ainult Eesti probleem. Ei, kahtlemata, see on ka kõige arenenud riikide probleem ja meenutagem maailma kõige arenenuma riigi probleem, meenutagem meenutagem Rootsi Rootsi politsei probleeme. Kohe mitmel mitmel juhul, et. Pärast meenutame, õud jäi Simsoni kohta täpselt samamoodi. See on, see on keeruline, raske valdkond tõepoolest ja ja, ja teine teine asi, mis, nagu üleval minu jaoks on, et kuhu see mees siis nagu istuma pannakse, kas talle siis tõesti need seinad on erksaks värvitud Tartu vanglas ja need saavadki tema suurepäraseks koduks või või küll kuidagi teisiti, et Venemaale, et me nagu mingi mingi soov on, on saata, et küll blatnoi tsel temaga ära teevad? See ei ole Ruussaare soovist, noh, jah. Nii ja naa muidugi arvata võib, et Venemaal oleks tema karistuse kandmine kõige rängem, kui, kui näiteks ta saaks eluaegse karistuse kusagil Venemaa vangina. Me ei ole kuskilt lugenud ta lihtsalt tere kodanik. Kuna ta on õppinud vene ure akadeemias jah, et ta peaks nagu olema vene kodanike ja selle kohta käib siis ka riikidevaheline leping, mis kohustab iga iga riigi oma päti vastu võtma, ainult et noh, millal see toimub ja, ja kuidas see toimub. Nojah, ja siin on ju väga palju klausleid, et see vist see vist päris ei kohusta. Et kui, kui kuritegude raskuspunkt on ikkagi langenud nagu Eestile, siis, siis siis vist Venemaa Eestile kohustustega ilmtingimata Venemaa välja andnud Vene või Venemaal ei ole kohustust, ei ole kohusas, ainult et siin ongi küsimus, et miks me peame nagu enda palgal hoidma siin noh, sõna otseses mõttes palgalisest. Inimlikult võttes on, on loomulikult Ustimenko suurime, karistus. Ükskõik, kas ta saab eluaegse siin, arvatavasti ta seda saab või Venemaal on loomulikult talle suurem karistus istuda Venemaa vangilaagris oma eluaegset, kui kui Tartu vangis. Nii Avo Viiol on meie oma, temaga neid probleeme ei teki. Ja lõppeval nädalal oli siis niisugune. Kõigepealt saabus niisugune uudis, et viie, 10 päeva pärast vabaks, nüüd nädala lõpupoole tuli teine uudis, et ta siiski ei saa vaid ta peab veel natukene aega istuma, prokurör on nagu edasi kaevanud maakohtu otsuse ja, ja kuigi noh, seal ei ole nagu suurt vahet, kas ta istub veel kuukese kaks või kogu see tema karistus tegelikult oli ju ju väga-väga tühine kaks aastat ja kaheksa kuud, kui ma ei eksi. Poolteist on praegu istutud. Tähelepanu väärne on muidugi siin see, et pooleteist aastaga on ta tagasi maksnud oma kaheksast ja poolest miljonist umbes 6000 krooni. Mis on, noh, üks suuremaid meie ajakirjanduses praegu vilkumise allikaid ja noh, eks ta Hilkumist vast vääriki nojah, sest temale tehtud kulutused vanglas olemise ajal on kindlasti suuremad mõõdetud mõõdetamatult suuremad kindlasti meil on edasi anda muidugi see küsimus, et tegu on ju no ütleme, selles mõttes mitte kriminaalne see inimesega ja ta ei ole ju kurjategija selles mõttes, et ta nagu mis mõrtsuk, mis kuradi kas oleks, veeda ta inimeste elu kallale kipuks või ta noh ta ei lähe ju, ei ole isegi poest varastanud, ta ei lähe ju sinna nätsu varastama või mingeid siukseid asju. Mina ütleksin, et ta on ikka suur kurjem. Otto ja peale selle ma ei oska isegi öelda, minu arvates on see suurem kui suurem kuritegu just nimelt sellest konkreetset kultuurkapitalist varastamine isegi ma ei tea, muidugi vargus on alati vargusega, selle raha ja sellisel viisil varastamine töötas eel äärmiselt ebameeldiva kurjaga. Jaa, jaa, aga ütleme siin vabastamise kohtuprotsessil ta ütles väga selgelt, et ta läheb õppejõuks, noh ja sellest tekkis siis ka meie ühiskonnas, ütleme niisugune noh, kära, et, et kuidas see siis ikkagi niimoodi ja kuigi tagantjärgi selgub vist, et ta on mingid kirjavahetust siiski Audentes ega pidanud Audentes on andnud talle isegi mingeid lootusi. Mina võib-olla olen väga ebapopulaarne, aga mina leian, et viiul tuleks tõesti vabaks lasta ja, ja panna ta võimalikult palju tagasi teenima, sest selge on see, et oma eluajal ta kaheksat ja poolt miljonit riigile tagasi teenib. Olgu, ta oli nii suur kurjategija kui tahes, aga, aga praegu on Eestis üsna korralik järelevalvesüsteem vanglasüsteemis ja ja ta võiks üritada seda seda raha tagasi teenida, mitte seda maksumaksja raha seal vanglamüüride vahel ära põletad, iseasi on nüüd see, milliselt kohalda seda raha tagasi hakkab teenima. Kas noori õpetad? Ta on õpetada kas see on nüüd kõige õigem, see on küsimuse kohta minu jaoks noaga, miks, kui sinu loogika järgi, siis kui ta seal hakkab, ütleme, 20000 palka saama, pool võib selle seaduse järgi kinni pidada siis saab selle summa ju tagasi maksta ei saa ütleme kunagi ausal teel, aga või, või sellise palga juures palgatöölisena. Aga, aga igal juhul läheb see summa tagasimaksmine palju kiiremini, kui ta kuskil virelex mingisuguse viie-kuue 1000 rea. Kes nimelt küsimus ongi see, et ma ka ei näe vahet grimaas euro paremasse, ma arvan, et mis siis on ju vastupidi, siis oleks kasulik ühiskonnale, ta saab aina kõrgemale. Ma arvan, et ta peaks valima europarlamenti. Seal peal on kõige paremini läheb hästi ruttu tagasi maksta, sest varem või hiljem palgad seal tõusevad ja nad ei jää igavesti Eesti Parlamendi saadiku tasemel. Jah ja Euroopa maksumaksja rahaga saaks tagasi maksta osaliselt ideaalne ideaalne variant, loomulikult. Meil on nagu mingisugune turumajanduslik riik või et noh, kui kui kurjategijast süüdi mõistetud inimest ja suurt suurt vargast inimene on õppejõud, keda nagu ülikool ja tudengid hindavad, siis siis sõbrad peaks ütlema, et suurepärane õppejõud. No mina pidasin, talle, pakuvad, mul tuleb meelde. Nii on ja ma ei oska öelda, ma pean, ma pean lihtsalt, ma pean lihtsalt tunnista tema, et, et see suur suur kurjategija, Avo Viiol on minule ülikoolis pooleteist aasta jooksul lugenud majanduse aluseid. Peod ja ma pean, ma pean tunnistama, see, see oli küll. Väga palju aastaid tagasi. Aga jah, ta jättis huvitav õppejõu mulje jaa, jaa. Vähemasti oskas ta väga hästi esineda, iseasi, kui palju sellel tema antud õpetusele majandusliku sisu ja otsest kasu oli, aga aga kasiinos käimist ta ta meile ei õpetata. Nii et ma ei tea, te saite mu küsimusest aru, et kui meil on, kui meil on olukord, kus tegelikult nagu nõudlus peaks panema paika, kas siin õppejõud, kas sellist õppejõudu vajatakse või vajata, noh keegi jõuga ei saa sundida teda sinoviiule, hakkad nüüd lugema tudengitele. Noh, ma ei tea. Kasiino business i ajalugu. Maailma majandusajaloo kontekstis Läheme laialdasemalt kasiinataksis, nobedam vanglas oma raha tagasi, teinud vis tööd, vanglas tehakse igasuguseid lihtsaid tööd, töö, kitleid ja, ja plekke, ämbreid kühvleida. Kas ta tõesti neitsi sporpis seal teha? Palk tagasi võib-olla nõustas nõustamisEestis vanglas polka, võib-olla kirjutas bakalaureusetöid üliõpilasselle eest, võiks olla mõni asja, tuua naaberkongist suitsu või, või siis mingisuguse raamatu kuskilt smugeldada kuskilt raamatukogust, aga nõustamisel selles on muidugi kahetised tunded ühelt poolt nagu ei ole väsianal inimestega lihtsalt ja ühelt poolt on selline tunne, et istuge seal nüüd igavesest ajast igavesti, eks ole, kaabakas nagu ta on. Ja teiselt poolt, kui lähtuda sellest, et isegi siis, kui ta ei jõua jah, ta ei jõua seda kaheksat ja poolt miljonit tagasi maksta, siis peaks muidugi tegema aina rohkem sellest toime, soodustama seda, et ta saaks seda rohkem riigile tagasi maksta. Noh, need on nende kahetised, tunded tegelikult tal ei ole ju võimalik vaadata, kui normaalsel inimesel muidugi selles ongi see see on see dilemma. Aga teiselt poolt muidugi ma ei arva, ma ei arva seda, et iga inimene peab maha tampima ja tema peab äratama. Ma ei tea, metsa saatma üksikule saarele tegema, sest tegelikult seal laiem probleem seal see rehabilitatsiooniprobleem, eks ole, tervikuna. Ta on lihtsalt niivõrd koloriitne ja summa on niivõrd suur, aga selliseid on väga palju, kes tulevad vanglast välja, mis neist saab, eks ole, no mis ta, kuidas nad hüvitavad Viola vaieldamatult teinud suure teene Eesti riigile. Ilma naljata, mata sellepärast, et tänu viiulile muudeti seadust, tuli välja uus seadus, mis karmistas kasiinos käimise korda muuhulgas. Ja lisaks sellele Viiol pani mõtlema ka selliste sihtasutuste ja suurt raha omavad suurt raha jagavad asutuste nõukogud kes seni enne viiulit ja ilmselt ka pärast aga ütleme, mingi hoiatusmärk on üleval, tegutsesid ikkagi suhteliselt süüdimatult. Kui nõukogus olid ikkagi nõukogu juhtimas, oli, oli minister jaa, jaa, ja nõukogu raha ja, ja selle selle firmaga asju järele valvamas oli rahandusministeeriumi kantsler kantsler, siis ja, ja ikkagi mingit tolku sellest ei olnud siis pärast riiulit muidugi, need nõukogud suhtuvad asjasse kindlasti palju tõsisemalt ja see on veel riiuli vaieldamatu teeb minu jaoks kui arusaamatu see, et kuidas on võimalik sellisest sellisest asutusest niimoodi kaheksa ja pool miljonit kõrvale panna, sest mina töötan. Mina töötan meediaorganisatsioonis, mida peab üleval maksumaksja kindlalt väita, et meil on asi nii karmiks aetud, et isegi pastapliiatsit ei ole võimalik osta ilma et sellest jääks kolm või neli jälge kuskil paberil maha. Vot vot see on minu jaoks nagu hämmastav, et järelikult ikkagi on võimalik arvatavasti ka prae, nende asjade ilmselt ei ole seost, aga ütleme, meil on ju tegelikult see karmistamise värk tulnud viimase aasta jooksul. Jah, muidugi. Nii et võib-olla on seal ka kaudselt mingisuguseid viiuldamise nagu, nagu võlud, et, et asjad keeratakse nii, kruvi keeratakse nii kõvasti kinni, et hiir ka enam läbi ei mahu. Väga tore, kui see nii on, kuigi noh, me ei saa ka mingisuguse super bürokraatiasse sukelduda ja mõttetusi teha. No kuulge, rahu nõuab ikka selgelt, aga siin on muidugi üks probleem on see, et mida ma tajun inimeste kirjades ja nendes kommentaarides viskasin täiesti pilgu netikommentaarid ära, vaatasin, et et alati jäävad avalikkusele sellise kahtluseussid närima, eks ole, et kas ta ikka, kuhu ikka see kaheksa ja pool miljonit ja me teame miljonite mängu lõputult, eks see, kusagil kusagil kunagi tuleb jada välja. Avasaba peale astuda kõvasti ja küll ta siis sinna näiteks Jõhvi metsadesse läheb ja leiab, eks ole, sealt selle, et nii, et noh no ma lihtsalt võtsin selle, et ta läheb. Ideaaleks on selles Et need rahvaluule ei kao, mitte konsulaar mure ei kao kunagi ja, ja kuni selleni välja, et, et kui ükskord ei ole enam veid, ei ole viiulit, siis kusagil hõljub folklooris ikkagi jutt müütiliselt rahapojast. Sest nojah, aga, aga probleem lõputu laiaks selle probleemidel on Avo Viiol. Ei aitäh teile selle eest, et, et sellist mõtteainest meile annab, aga, aga praegu siin vikerraadios laua taga istudes ja Tallinna panoraami imetledes esimene asi, mis silma torkab, on kasiino mis on meil otse üle tee ja mis tõesti oma lippudega paistab ja auhinnaauto on, on ilusti aluse peal. On ikka tegelikult võigas vaatepilt küll ma usun, et kasiinopidajad kinnistavad selle kohaga vaate hambaid, kui nad sama sama juttu kuulevad, aga, aga see on ikka kohutav küll, kui palju näiteks meie vabariigi pealinnas neid kasiinosid. Jah, ja siinkohal ma ütlen, et mina olen näinud ühe noore inimese sellist allakäiku, kes on sellest väga tugevasti seal see näinud ja ma olen näinud seda, selle perekonnavaevusi, kuidas need viimased varakesed kodust ära müüakse, nii et siin tuleb võtta, et noh, niisama lihtsalt ei saa seda võtta, et inimene peab ennast kontrollima, siin on teatavaks psühholoogilised sellised tegurid, millega minu arvates ka meie meie tegelikult alles nüüd kokku puutub, eks ole. Ma mina pean tunnistama, et mind nad ei häiri, ei pane neid isegi tähele, et kas ma olen harjunud, kuna kuna kasiino sulle kordagi käinud, eks ole, siis ma ei oska öelda. Mind nad ei häiri, võimalik, et see on tänavapildis häirib, aga ma käin nagu. Ma nagu ei pane, pole seda. No seda tähele vaielda ei mõtle sellele lakkamata, vaieldamatult seal ei ole mind kordagi mingit otsa pidi puudutanud. Kasiino business, ma olen. Ma olen lugenud, seal käinud ei ole, aga mine käi korra ära ei taha ja mine teine kord veel, miks. Ja siis me räägime võib-olla ka sõltlasest, Ruussaar, kes? Kes noh, hea küll, Eesti televisiooni raha võib-olla sinna ei vii, aga, aga isikliku küll ja perekond, ma arvan, ei ole väga õnnelik selle üle. Ei no ma arvan, et nii lihtsalt see sõltuvus ka nüüd ma arvan ka, et ma ei ole ka käinud sõltuvuse sõltuvustes on kerged tulema, ei räägi oma kogemusest, aga, aga ma pean tunnistama, et olen pealtnägijaks olnud, kuidas sõltuvus tekib. Seisavad Eesti televisiooni kohvikus, muide 10 aastat tagasi umbes olid ühekäelised kuradid, millega no praktiliselt kõik käisid mängimas. Ja mõni inimene seal ei saanudki lahti teistest päevad läbi, seal teda leiti ainult et tiridada vägisi tööülesandeid täitma, teda leiti, käinud seal masinatega mängimas ja krooniseid sisse libistamas. Ja see tuleb väga-väga lihtsalt. Üldiselt muidugi kasiinode vohamine on ühiskonna arengutaseme tunnus. Kui ei ole just Monte Carlo, eks ole, mis, mis on nagu eraldi või Las Vegas, kus, kus on kus see ongi niisugune koht, kus minnakse mängima. Aga ega ikka teistes Euroopa pealinnades naljalt ikka sellist kasiinode vohamist. Jah, noh, aga kui palju saab meie kultuur ja sport sealt raha tagasi, see on ka märkimisväärne summa. Nojah, aga siis võiks igal tänavanurgal ka lahtist viina müüa ja, ja kargama. Võtke meie tänavad üle ujutada, sellepärast kunagi maksustada, eks ole, siis saaksin seal tohutult raha tagasi. Ja see on üks argument ka hasartmängumaksu nõukogult ja kõigelt muult. Mõelge sellele, aga see on selline, ühe käega võtad teisega annad loole on seesama, et piina siis tuleb sealt gaasia palju kõvasti kultuurile tagasi, ainult et varsti ei ole kultuuritarbijaid, sest et kõik on täis lihtsalt. Eesti poliitika meie lemmikteema olnud siin saates ja meedia erandeid ka täna euroteemat, nagu natuke otsapidi puudutasime. Kõne viieri, saatsime kume viiuli, saatsime avatud nimekirjaga. Nooremat sorti kolleeg ütles tänases lehes kirjutab ja punet nii varemgi öelnud, et, et see on üks pseudoprobleem, see avatud ja suletud. Ma arvan, et see ei ole väga pseudoprobleem. See, kui kui poliitikud nii tõsiselt kemplevad niisuguse asja üle siis seal peab midagi olema. Ja see midagi on ilmselt see kindlasti olemas. No ei olnud jõudnud veel selgusele, kas avatud või suletud nimekirjad, aga, aga asi kipub libisema nagu sinnapoole, et ju nad ikka avatud tulevad ja kui siin öeldakse, et tegur pseudoprobleemiga, et me saadame sinna tegelikult ainult kuus saadikut, kes moodustavad Euroopa parlamendist mingisuguse 0,8 protsenti, kes lahustuvad seal täiesti ära. Ja et see, see ei ole üldse mitte mingi probleem, siis näitab kasvõi meie sisepoliitikas mingisugust probleemi ja sellega on ta täiesti arvestatav üheks näidata kõigepealt seda, et meie erakondade pink Ma lihtsalt väidan, et meie erakondadel ei ole, ei ole õigeid inimesi saata Brüsselisse või Strasbourgi noh, ohtlik on ju tegelikult see, et kui me, kui me ette kujundame arvamust väikeriigina et ükskõik keda me sinna valime on see mõttetu, sellepärast et meie esindajad lahustuvad seal noh, sellist suhtumist ei tohiks minu meelest vähemasti meediaühiskonnas õhutada, et see on nagu ignorantsus. Aga aga kas siis nüüd avatud või suletud nimekirjad, ehk siis kas rahvas valib oma lemmikud Euroopa parlamenti või või määratakse need lemmikud või asjalikud inimesed Euroopas tegusid teinud või tuntud inimesed erakondade poolt? Tegelikult, see on ju oluline küsimus absoluutselt, ja see on väga oluline küsimus siin on näiteks markantset näidet toodud noh ikkagi sellest, et Edgar Savisaar, kes on ju suur häältepüüdjad. Et kui rahvas valib oma lemmiku, et siis peab Savisaar, hakkan põhjendama, miks ta Euroopa parlamenti minna ei taha. Ma vastasel juhul kogub ta lihtsalt kellelegi, kes on määratud hääli, see on oluline, küsimusi on väga oluline, küsimus on väga oluline, küsi, ma arvan, et sellest sõltub. Kui, kui sa juba selle nime siia mängu tõid, siis sellest sõltub, kas ta üldse sinna nimekirja pannakse või ei panda. Kui on avatud nimekirjad, siis teda kindlasti sinna ei panda, sellepärast et ta ei soovi sinna minna. Ja ma arvan, et see osa erakonnast, kes seal tema selja taga ei soovi, et ta läheks sinna, kaoks kuhugi ära. Mina ütleksin ka selle kohta selliste maine kujundamist, et ah, mis me nüüd sinna ikka nii väga ja lahustame, kõik muud on vale, sellepärast et me hakkame mais, hakkame trummikeele lööma ja juunised, kuulge, hakkame, lähme nüüd kõik valima ja see näitab meie aktiivsus. See on esiteks vale, sellepärast et mina arvan küll, et vähemalt nendelt valimistelt peaks eesti rahvas näitamata hoolib ja ja vähemalt tahab saata sinna need inimesed, eks ole, keda ta arvab, nii et see on selline õõnestamine tegelikult. Aga mina olen, mina pooldan muidugi avatud nimekirja. Mina pooldan avatud nimekirjad, ma olen väsinud sellest poliitika, parteide mängimisest tegelikult ja nendest ülekandmisest ja nende häälte kogumisest ja me võime ju suletud nimekirjade puhul peaaegu teada, kes, kes kuhu pannakse ja kes, kes mängib. Nojah, aga samas lokkama ma saan aru, et see on selline. Aga miks me eeldame, et avatud nimekirjade puhul tulevadki niukse lokkava populismi ajastul muidugi muidugi oht, et et et noh, meie esindajad europarlamendis ongi pullimehed või või kes iganes. Et ühtepidi on muidugi avali aus, aga tegelikult oleks kõik probleemid lahendatud, kui Eestis kehtib selline kord, et parlament nimetab oma oma esindajad europarlamenti ja kogu lugu, et siis oleks nagu, nagu järjekordne Parlamendi mäng ja, ja ja valija lihtsam. Aga teistpidi jälle see mängimine vähem, üks asi on, see valija saab petta, valija nagu ei, ei saa otsustada, keda ta otseselt tahab sinna saata. Aga teine asi on see, et erakonnad mängivad omi mänge oma erakonna sees. Ja küll oleme kuulnud poliitikutega suheldes, et saaks selle ära saata sinna Brüsselisse jalust ära. Ja, ja ongi kõik või vastupidi, see tahab õudselt minna sellele. Me keerame mäkra, sellele ei lase minna. Avatud nimekirjade puhul nagu, nagu seda värki ja me teame ju, missugused erakonnad tahavad tegelikult ja keda sinna noh saata. Ja kui siin ühe puhul noh, tahetakse nagu viimasele teele saata nii-öelda poliitikukarjääris, et las ta seal läheb pensionile ja istub oma aastad ära, jalust ära ei segasin ja ta nii teenekas, et saadame ta minema, et kuidas me teda niisama pensionär, kuidas me sama pensioni saadame, aga, aga samas siin Eestis ei ole talle nagu sobivat kohta enam. Esiteks ta ei saa hakkama või ise ei taha mingi asjaga või, või erakonda paneb ka, et, et noh, et seda ei ole kõige õigem selle koha peal. Las ta istub seal niikuinii, keegi teda seal tähele ei pane. Kahe prose ees keelt aga ei oska, õnneks ta seal suhelda eriti ei saa, räägib eesti keeles teiste oma kolleege viie kolleegiga ja mis seal ikka, mina pagan olla nii sinisilmne, et mina ikka ei usu, et need, need erakonnasisesed mängud päris selleni välja jõuame, jõuavad, jõuavad, jõua eurol konkreetselt kogemusi vestlustest. Meie meie poliitika ilma tegijatega, et, et nad jõuavad küll ja kui naiivne, siis mina olen siin teie teie hulka sattunud ja, ja teine asi on see, et see kuus inimest saab tegelikult väga palju ära teha, kui nad on, kui nad on tõesti asja eest. Küsimus on, miks ma nagu jutu alguses ütlesin, et pink on nüüd väga lühikene kahtlemata kui me saadame kuus väga asjaliku sinna siis selle võrra. Me oleme vaesemad ja meie ajupotentsiaal on, on ikkagi äärmiselt piiratud. Ja lisaks need mitte ainult saadikutest ei ole jutt. Me saadame ju mitukümmend ametnikku, kes peavad olema tõesti väga tipptasemel ametnikud. Sellest sõltub ju Eesti suutlikkus tegelikult Nendest ametnikest, mis sa arvad, et siia jääb auk järele, et nagu maavärisemine või maalikraate? Ma ma väga kardan, et kuus suurepärast poliitikaga kursis olevat aktiivset ja Euroopas tuntud Eesti poliitikut, kes peaksid saama ideaalselt Euroopa Parlamendi tekitaksid siin teataval määral kui augud, need kuus ei tekita ehk mingit auku, aga ma just rõhutan, et need ametnikud, kes lähevad. No teistpidi jälle avatud nimekirjade puhul on, on reaalne võimalus, et et Eestis populaarsed lauljad näiteks Eestis populaarne naislaulja, kes, kes on väga hea laulja. Aga ma ei ole kindel, et ta on väga hea esindaja põhiseaduskomisjonis satub Euroopa parlamenti ja ja ma kardan, et lauljana ja parlamendisaadikuna ta Euroopa Parlamendis tõepoolest ka lahustub. Mina arvan, et sa alahindad, mina arvan, et näitasid ka viimasele ikkagi näitavad, et see teadlikkus tõuseb ja ma, ma, ma lihtsalt ei usu, et see väga hea laulja sinna saadetakse, nagu ka rahvusvalija ei vali. Vali teoreetiline võimalus. Aga, ja peale selle Aarnele ma ütlen, siin on võimalus, on muidugi teoreetiline, aga Aarnele ma ütlen seda, et, et minu arvates ei tiki auku, me ei saa ju ühiskonda vaadata, et nüüd et asemele tulevad ka mina, arvan, et meie tegelikult me, me oleme kogu aeg jälginud seda mingisugust establishment'i. Me oleme kogu aeg vaadanud neid liidreid arvestanud juhtkonna nendes sõltuks ühiskonnale, et mina arvan, et altpoolt tuleb ja on tulnud juba neid tegelikult, kellele tähelepanu ei pöörata. Milleks teha ka täpselt samuti need ajakirjanduse üles pressib, et kui Siim Kallas läheb ära, siis oi, mis siis saab, no mis siis ikka nii väga saab? Mida erakonna esimehe vahetus on normaalne protsess, kui ei veeta väljasid, see kukub ja las siis kukub, kui, kui see on erakonna üks suur küsimus. Ei, see on väga tore isegi või kui läheb mõni hea ametnik. Halba soovisin, kui ühe inimese ära saatmine põhjustab sellise tohutu tormi ja erakond sellest nagu kõvasti nõrgeneb ja siis on midagi erakonnas võim just nimelt et las ta siis kukub ja ma arvan, et ka ametnika tegelikult ümbritsevad ka vaatad, tegelikult tuleb ju neid avaliku halduselt igalt poolt ei saa ju öelda, et kõik need koolid, mis ettevalmistavad jama, mega ja kõik muud, et nendest ei saa asja, eks ole. Nad tulevad parema keeleoskusega kahtlemata parematega tulemustega ja maailma nägemisega, kui ma arvan, et need paljud, mis on iseõppimise teel põlvkonnavahetus Eesti poliitikas on juba tegelikult ei toimunud. Nii et selles mõttes ikkagi osaliselt ikkagi lehed on tegelikult ju noorte inimeste portreesid täis, kes noh, täiesti ootamatult üks on saanud kuskilt alates Yittonist ja lõpetades Oxfordi, ka haridustee on seal poolteist, kolmas on kuskilt Ameerika väga heast kõrgemast koolist, nii et noh, me lihtsalt ei tea, nende nimesid veel, kes oleksid suuteline. Aga, aga loomulikult väga oluline on, on ikkagi saate just sinna väga head. Ametlikult ma ei taha öelda, et parim osa, kes siis see tähendab seda, et halvim jääb siia, aga, aga väga väga suutlikud inimesed on sinna sinna mõttekas. No nii väike riik meil nüüd ka ei ole, et kui meil nii vähe neid parimaid on, et kui me kui me nagu Euroopa-Süda-Euroopas kindlustame ennast parimatest parimatega siia jäävad ainult ainult halvemad. Noh, nii nii väike rahvas me ka ei ole, ma arvan samas. Olgu sellega, kuidas on, võtame kas või Soome kogemust, nad lähevad tegelikult oma fraktsioonidesse sinna noh, sellest on, ärme hakkame üle kordama sellest pressist väga-väga palju juttu olnud. Et tegelikult nende töö jääb paljuski märkamata. Sest noh, ütleme ikka ausalt, et nii palju kui Indrek Treufeldt jõuab nendega intervjuusid teha tegelikult ausalt öeldes nii palju meil neid näeme ja nii palju me jõuame ka nagu noh, jõuavad need asjad nagu kodumaale. Paraku Eesti ajakirjandus ei ole nii tugev, et, et nad nii-öelda samasugust järelevaataja tööd teeksid seal kui, kui siin mis mulle tundub mõnede ametnike saatmisel, et just nimelt saadetakse parimad, meil on ikkagi need asjad, et on välja teenitud teatud aste, et ei hakkaks mängima seesama reegel, mida sa enne siin ütlesid, et et ta on ju kogu aeg seda teinud ja ta kogu aeg näed, tema ongi parem. Vaat see võib-olla needsamad mängud, mida me siin räägime laua taga, eks ole, erakondade sees teatud kompetentsi ju ikkagi ikkagi eeldab vähemasti tippametnike puhul. Et, et ma tahaksin küll siinkohal taas kummutada selle müüdi, et mis, mis, mis mulle tundub, et on nagu, nagu Eestis hakanud levima 1000 tema ju sõidab iga nädal Brüsseli vahet ja tema on see eurobürokraat ega, ega see ei ole väga lihtne iga nädal sõita Tallinnast Brüsselisse selleks et sealsete oludega mingisuguseid kiluvõi, lehma saba läbirääkimisi pidada, see on ikka väga raske ränk töö, kasvõi kasvõi iganädalane sõit Brüsselisse tagasi ja üks parlamendi, see on, see on raske töö, lennukeid on umbselt ja seal peab ühe koha peal istuma, jääb sõbrad, see on, see on raske. Ma tahan öelda, madalamalt tasemelt andsin anaosakonnast ära ühe inimese, tema konkureeris Euroopa Komisjoni, eks ole, tõlgiks, inimene läks ära ja ta nüüd ütleb, et ta tegelikult nüüd saab aru ta nüüd esimest korda hakanud eksameid tegema. Tõsiselt, eksamid Euroopa ajaloost, loogi Ta lahendab ülesanded. Kuigi ta on seal lõpetanud Tartu Ülikooli, õppinud siin EBS-is ja niimoodi ta ütleb, et tegelikult see ettekujutus, et ühe korra siit ära lähed ja sa seal siis oled selle otsa peal, on tegelikult absoluutselt noh, jama selleks, et tema tõlgib näiteks eelarvet ja ta peab kõik selle eksamid ära tegema, et on tõesti kompetentne seda, seda usaldust väärib kohutavalt keeruline, kohutavalt raske, raske jah, absoluutselt selge ja eestlastel on kuidagi väga lihtne arusaam asjast, eks ole. Stiilne tasuvam kindlasti enamuse puhul, kui Eestis tal olnud töö, kuid samas ka ütleme need kulud, mis on ja kui sa pead perekonna kaasa võtma ja üksi on ju väga raske olla välismaalt kaua aega. Siis on see ikka üks tõsine katsumus. Jah, ja see ei ole, see on nii töökorraldusele, elukorraldusele kui ka iseendale. Sa pead tõepoolest ennast tõestama. Et sa väärid seda, sa lähed, saad ju ajutise koha ja siis sa pead tegema eksamiteta alaliselt seda saada, et siin ma kummutan küll saad aru saama, et see on üks lihtne asi, et saadame, aga hea küll, nad et see võikski olla eestlastelt kriteerium nende inimeste hindamisel suutsin teid teid viia nii-öelda õigesse voolusäng, aasi, ekstaasi, sellega, et et kummutada teatavaid müüte, mis me oleme kõik ringi käinud, me, me ei ole üldse nii lapsed, meelsete sinisilmsed, et me arvaksime, et seal pudrujõed või, või aga me räägime avatud ja suletud nimekirjadest ja ja sa lähed, käsi vajale, tahab sinna Brüsselisse nii väga minna, kui seal peaks juhtuma see, et Strasbourgis või Brüsselis peab ta hakkama saama 25000 eesti krooniga kuus. See on tegelikult jälle väga huvitav lakmuspaber, et eks ole, et see asi ei ole nii-öelda raha Lääne-Euroopas ja ära otsustatud, et Saksamaa jonnib praegu nende palkadega ja ei ole, las ta selle asja lõpuni viia ja miinimumtasuks siis 8500 eurot kehtestada. Et see on nüüd väga huvitav vaadata, et mismoodi nagu meie saadikut või siis ütleme esialgu veel tulevased saadikukandidaadid nagu, nagu selle teema võtavad enda jaoks lõpuni mõelda, et praeguse seisuga peaksid tõepoolest minema 25000 Eesti krooni suuruse palga oleks ikka väga raske elu kaunikesti võimatu, kaunikesti võimatu õlu. Ja, ja see välistab ju täiesti oma pereliikmete kaasavõtmise. Noh, olgem olgem ausad, et tegelikult tähendaks see seda, et et Eesti parlamendisaadik peaks kuskil pimeduse varjus hiilima türklase juurde kuue eurost kebab võileiba sööma. Sest sest selle selle palga eest ei oleks ta ei saaks ta ka oma fraktsioonikaaslastega näiteks korralikult lõunatamas käia. Kuni selleni välja, kui tal ei ole taga miljoneid. Aga muidugi osaliselt sellega harjunud ma mäletan, kui esimesi kordi sai Strasbourgis käidud ja meie parlamendi Euroopa nõukogu saadikute tööd vaatamas, siis noh, paljudel oli hotellitoas kaasas Rakverekotlet ja ja bussiga, lao võib-olla õieti raha kokku, kui on võib-olla lihtsalt tervislik eluviis ja eelista eestimaist aed rakvere tervislik. Eelista eesti mehe. Eestlane oli kokkuhoidlik, et ta lihtsalt kasutas seda ära, Need ajad, suured, need ajad jäävad ka 10 aasta taha ja enam need on mujalgi maailmas on neid näiteid tuua kui parlamendisaadik volinikust ja tema meeskonnast rääkimata ei suhtleja piisavalt, teistega ei tee lobitööd, lobitöö jaoks on vaja pinda, on vaja täitsa normaalset korterit, kus käia vastu võtta külalisi ja nii edasi, et see on osa osa tööst ja sellest ei saa kuidagi loobuda. Ei no ei, no olgem ausad, et Euroopa Parlamendi saadikud töö juurde käib see, et istungite fraktsiooni koosolekut komisjonide töö vaheajal ütleme üks võtmeisik teisele. Et lähme teeme ühe kohvi ja kui see kohvi maksab kolm eurot, siis 25000 kroonise kuupalgaga peab see parlamendisaadik hakkama hakkama tõsiselt mõtlema oma oma, aga me kohvina oma kohvinõupidamist üle, aga see on parlamendisaadik, üks töö suhelda ja ei suhelda. Ei suhelda ainult ainult suitsunurgas, see on kõige olulisem see absoluutselt ei pärast, et siis pole mõtet paremaid saata, kui nad selle türklase juures seovad, et ja nüüd, kui oleme aja ja nüüd kolm ajakirjanik räägivad sellest, et küll ikka tahetakse väike palk kehtestada. Kusjuures paar korda aastas kogu Eesti ajakirjandus räägib sellest, kui kõrged on parlamendisaadikutasud. Aga tuletame meelde, et tegelikult Europarlamendi uute liikmete uue 10 liikme puhul oli Ungari see, kes tegi algatus, aga see meeldib paljudele liitujatele. Oli see, et mitte anda nii-öelda alguses seda kokku lepitavat või komisjoni poolt ette pandud miinimumtasu 8500 eurot sel lihtsal põhjusel, et see ületaks tunduvalt kodus olevate tippametnik, kaasa arvatud presidentide ja peaministrite palgad. Et siis nendel 10-l jääksid nagu aega oma palgataset ja elatustaset kohendada vastavalt ja, ja siis, et see saatev riik, asukohariik Eesti, Läti, Ungari otsustaks ise, kui palju ta hakkab nendele palka maksma, kusjuures palka ei maksta mitte ise, vaid otsustaks ainult selle summa. Palga maksab ikkagi Euroopa maksumaksjad, nii et siin on see niisugune väikene mõnus paradoks, et ei tea täpselt, et, et peaministri, kes läheb siis mingisugusele Euroopa nõukogu istungil, ei oleks piinlik, et kõrval on tema oma rahvuskaaslane endine parlamendikaaslane, kes saab temast kolm-neli korda rohkem palka, et see on huvitav nüanss asja juures. Jah, aga Ainar siin viitas sellele, et me ajakirjandus kirjutab või, või ei räägi siis sellest suurtest palkadest, mul tuli meelde mõtlemapanev lugu just viimased, kes, kus siis kus Ilmar Raag seda asjajuhad arutles autode näite varal ja kui palju jäi toona tegelikult varju sellest, mis nende autode varju jääb, eks ole, praegu on tegelikult täpselt seesama määratleme, üks kord aastas suurtest palkadest, aga me ei aruta seda, mida need inimesed seal tegelikult teevad. Kui palju on neid siis Jutanud, mis see töö tegelikult sisemiselt on, kui palju me teame misse seestunud? Nii et me oleme loonud müüdi tegelikult sellest vaevalisest Euroopast, kuhu on parimatest parimad lähevad ja nad saavad suurt palka, aga ega väga nagu ei kedagi ei arutagi nii-öelda palga. Et nad lähevad sinna nii-öelda riigikogu palgaga esialgu vähemalt teadmisega, et, et tulevane suur palk on õhus või pilvedes või tulevikus, et et seda ei ole nii-öelda kohe hakata esimesest päevast maksma, et see, see on noh, väga niisugune mõnus, mõnus nüanss, lihtsalt. Saate lõpul. Me jääme endiselt euroteema juurde. Noh, Kallase määramine volinikuks, ütleme nii, on nüüd ma ei tea, 80 90 protsenti kindel, et tal seisavad ees väga tõsised debatid seal küsimustele vastamisel. Ta ise on väga kindel, et tema luukered, mis tal siin Eestis võimalikud on, on nii-öelda traagelniidid toovad Eestisse tagasi. Ma ei oska öelda, kas see, kas see on nii või ei ole nii, aga igal juhul väikene küsitlus praeguste Europarlamendisaadikutega näitas kohe, et kõik on väga hästi teada. Kui meie Indrek Treufeldt tegi väikse küsitluse, siis, siis kohe toodi 10 miljonit välja ja kohe toodidema mõningat lausungid Euroopa Liidu vastasuse kohta. Tema ameerika lembus nii-öelda kõik kõik oli kohe välja toodud ja ja kindlasti need tulevad ka parlamendi ees küsimustele vastates kuni selleni, et parlamendisaadikud Euroopa Parlamendi saadikud olid päris hästi Eesti kursis. Ka selle selle müüdiga, mis või, või selle väitega, mida Eesti ajakirjandus esitas küll aastaid ja aastaid tagasi. Kallase Friedman lembusest. Et üsna hästi ollakse kursis, jah, tõepoolest LTE on hea, eeltöö on päris hea muidugi, kes viitsib tööd teha, leiab selle kõiki meie ajakirjandusest üles ja selle ära tõlkimine ei ole ka mingisugune väga suur töö, aga kui tõepoolest need traagelniidid viivad Eestisse, siis sa paned nagu abitult õlgu kehitama, et tahaks öelda, et poisi targeni. Nii küll tehke, et, et see, see ei ole lihtsalt ilusat. Et jätke need need tülid nagu koju, et et kui Kallas tagasi tuleb, siis andke niiet veri pritsib, aga, aga, aga ärge nüüd neid asju me juba ei kuku. Hästi, ei kujuta ette, et need kuus saadikut meil siin hakkavad oma koduseid asju seal teiste ees nagu jagama. Aga see võib tulla, kuna nad lähevad eri fraktsioonidesse tööle ja, ja argumentide na kui kultuurikiht nagu õhukene, siis võib ju tulla öelda, sa oled suure Euroopa nõukogu või parlamendi suures saalis. Vaata, kas sa ei mäleta, mis sa seal Võrus ütlesid, 90? Naudin, ma loodan, et vool on see täiesti võimalik. Jah, aga, aga me kõik ikkagi loodame, et noh europarlamendisaalis ei, ei, ei tule tule esile ja ma ei tea, pildiskandaal, lindiskandaal, papagoid, kapagohina, Iisraeli relvatehing, Estonia hukk, mida iganes, et need ei ole need teemad. Endiselt on käes see aeg, kus me peame tõesti hakkama nii-öelda igavaks põhjamaaks või igavaks Euroopaks, sest et iga meie väljaöeldud sõna võimendub tegelikult Euroopas mitmekordselt ja, ja ka siin, ütleme kui Res Publicat vaikselt opositsiooni mõned poliitikud on hakanud nimetama üldse mitte tahtmata praegu siin Res Publica kohta midagi halvasti või hästi öelda. Ma lihtsalt toon näiteks sõnavara kasutamisega nakatunud siin rääkima, paralleele tooma nagu vapslasega ja ja Isamaaliit on teinud siin niukse nagu avalduse, et hoiatas Res Publica diktatuuri eest ja kõik see saab tegelikult väga tugeva vastukaja. Ka üks Euroopa Riigi väga kõrge diplomaat küsis minu käest, et et kas seal ikka on midagi taga minu kui ajakirjaniku käest, et mis ma arvan, et kas seal on midagi taga, kes Res Publicas on mingisuguseid vapslase jooni või? Seda täiesti tõsiselt? Tähendab see, see pakub neile huvi, see pakub neile pinget ja kõik, selliseid vihjeid võetakse täiesti täiesti tõsiselt arutamisele. Sellised märksõnad nagu, nagu hiiliv diktatuur või mida iganes või või, või üliterav natsionalism meenutagem Jörg Haiderit ja resonantsi, mis toimus, toimus Euroopas. Nii et tegelikult sellised märksõnad muidugi tekitavad Euroopas tõelist ärevust, et kui keegi keegi siin hakkab, hakkab seda teadlikult Euroopas võimendama, et meil on hiiliv diktatuur, tahtmata midagi head või halba öelda Res Publica kohta, keda selles Nende poliitilised konkurendid süüdistavad. Aga, aga kodus tahab see teema muidugi muidugi diskussiooni ja arutelu küll, sest tegemist on hiili, vabadus on väga huvitav teema. Ajakirjanikuna ütlen, et lihtsalt huvitav teema oleks selle üle diskuteerida, selle üle arutleda, aga, aga Euroopa ei ole see paik, vähemalt mitte praegu, kui kui meil seda nii-öelda uus vapsust. No mina võimule, mina ütlen sulle lihtsalt seda, et sellised asjad ei võeta mitte selleks ei peagi Euroopasse minema ju kuulutama ühte või teist asja, seda võetakse ka Eesti ajakirjandusest, asi ongi selles, et ega diskussiooni sellel pinnal ei toimu, eks ole, nende protsesside protsesside peale ma olen ise ajakirjanik ka tegelenud, et kui tahad mõnda asja üles kergitada, siis peaks olema kuskil see erapooletu ekspert, eks ole, kes, kes tunneb seda asja, sest ei saa ju tõsiselt võtta ühe või teise erakonna omavahelist poriloopimist, see on, see on nüüd päevapoliitika, eks ole, meil nagu nende probleemidega ei, tegeletakse olemine jäetaksegi see retoorika tasandile Keegan, vapsla, Keegan, diktatuuri diktatuurilembeline ja nii edasi ja nii edasi, et ühiskond ei ole valmis ka analüüsima professionaalsed neid asju seal ütleme nüüd riigi nagu ametlik tasandit mis ametiisikud ütlevad, olgu nad siis ministrid või parlamendisaadikud või lihtsalt kõrged ametnikud kuskil ministeeriumis, et seal nagu väga täpselt luubi all. Aga kui ta on täpselt samasuguse luubi all ka kõik meie loendamatud internetiportaalid ja need nii-öelda peldikukommentaatorid noh, kellest suure osa moodustavad lihtsalt imbetsiilid ja, ja väga siukse hõreda kuplialusega seltsimehed, muide ka nende nende avaldused ja kogu see see tonaalsus, mis seal valitseb. Aga see, et nad päevad läbi istuvad arvutite ja siis nad suudavad toota tohutu suure massi igasugust jama sinna kokku. Kas see on, on Euroopas väga tiheda luubi all, mitte ainult Efraim Zuroff ei loe kõiki artikleid, kus on sõna sees juut vaid, vaid ka lääneriikide diplomaatiline korpus siin on, on spetsiaalselt pühendanud nende lugemisele. No see on üks võimas sotsioloogilise uurimise meetod täiesti, ta on teil väga kitsas, eks ole, aga ikkagi, ja nii et on arutlemisruumiga meie järgmistes saadetes me täna oleme sunnitud lõpetama meile antud aeg on täis. May pöörmana, Ainar Ruussaar ja Aarne Rannamäe olid täna siin vikerraadio stuudios ja kohtume taas nädala pärast. Saatejuht on siis Mart Ugalas.