Spekter tere päevast, te kuulete peresaadet. Tänane saade keskendub lapsele ja lapse ja lapsevanema suhtele. Räägime praeguse aja lapsest indigo lapsest ehk tähelapsest ehk uue põlvkonna lapsest, kuidas siis keegi ja millises seoses kaasaegset last nimetab? Teemat käsitleb? Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Laps on ikka olnud loomingulisem, kui täiskasvanu ta ju alles valib, katsetab ja otsustab, mis talle sobib. Ta avab, võtab lahti, paigutab ümber, ehitab uuesti. Mõni laps teeb seda omaette, peaaegu silma torkamatult ehk oma loomingust märku andes alles siis, kui uus on üles ehitatud. Mõni kujundab omas loomingulisusest enda ümber vanemate jaoks lausa katastroofilise õhustiku. Praeguse aja lapsed on kasvatajate ja õpetajate ka arstide ja psühholoogide sõnul eriti jõulised valijad ja kujundajad. Eriti tundlikud ja eriti loomingulised. Neile ei sobi meie lapsepõlves hästi toiminud kasvatusmeetodid. Nad ei sobi harjumuspärasesse hindamissüsteemi. Vahel tundub, et praeguse aja laps ta justkui polekski laps. Sündides on ta kaasa saanud sedavõrd tugevad tahtmised ja teadmised vaimse pagasi, mida pole paljudel täiskasvanud talgi. Muidugi laste hulgas on igasuguseid, on väga andekaid, andekaid ja vähemandekaid. Tänase saate esimeses lõigus saame tuttavaks ühe seitsmeaastase poisiga. Tema nimi on Christian, Tiger. Ta on Lasnamäe rukkilille lasteaialaps ja ma käisin lasteaias vaatamas tema plastiliinist loomaskulptuuride ja loomajoonistuste näitust. Uskuge mind, fantastiline, lihtsalt. Kristjan räägib, kuidas ta oma loomakujusid ja pilte teeb. Kui intervjuu Kristjaniga on lõppenud, räägib tema kasvataja. Rukkilille lasteaiasaatelõigu lõpetab kaks kasvatajat, kes tutvustavad laste juhendamist niinimetatud hea alguse süsteemi järgi. Saate teises osas räägime praeguse aja lapse vajadustest armen Tõugu ja Siiri veensaluga inimestega, kes tegelevad uue põlvkonna lastevanematele mõeldud kooli loomisega. Ja tänase peresaate lõpetab sünnipäeva lugu, mis on pühendatud ajakirjale pere ja kodu. Ajakiri tähistas paar nädalat tagasi oma kümnendat sünnipäeva lugeja konverentsiga rahvusraamatukogus. Mõni sõna konverentsist ja rohkem juttu pere ja koduvõimest ühiskonda kõnetada, ajakirja olemas ja kohalolust just praegu tekkivate küsimuste kajastamisel. Et kuidas ajakirjal on õnnestunud olla nii, et ei räägigi mullusest lumest, vaid tänasest ja homsest. Pere ja kodu ajakirjast, räägib ajakirja toimetaja Lia virkus. Peresaadet alustame Christian Tigeriga Lasnamäe lasteaiast, Rukkilill. Räägi palun, kuidas oled nad teinud, mis materjalist ja millises tehnikas klastelenistleb teinud? Kes on aidanud sul voolida neid käikest natuke mõnest koerast lähemalt. Mis tõugu koerad siin on? Tere suguvõsad. Siin on ühed valged mustade täppidega, mis koerad, koerad täiesti tunneb ära, siis on üks selline huvitav. Ilmselt väga karvane koer seal, Kalle, kes on see ressis näoga koer, punase-valge-mustakirju, teller teel, mõni koer on kohe kohutavalt suur taberlastel seal peale tehtud, seal lehel tartar koduloomad, kes veedan seal. Ecess kondlusgašett takse kaks õppust. Talleke pursanud. Ja sul on kohe tehtud hoburakend, kus saaniga siis on selle näituse juures olnud ka väga oluline kujundus, kes on aidanud kujundada, kas kunstikasvatajad? Ei, isa käik näiteks koduloomad on väga toredasti pandud aedikusse ja siia on toodud natukene männioksi ja väiksemaid puutükke ja nii tõesti tekib selline koduloomade päris tunne. Neid skulptuure vaadates koduloomade hulka, oled sa ka ühe linnu kuju teinud, mis Lindse pääseb. Üks osa väljapanekust metsloomadest. Metssiga on väga huvitav ka tõesti, kes need on, kes siin pusklevad, nägid mägikitsed? No ma tahaksingi öelda, Christian, et, et sul on olnud erakordne anne panna, et loomad siin elama ka nad ei ole mitte ainult lihtsalt seisvad kujud, vaid nad kõik on mingis tegevuses. Milline on sinu töömeetod, Christian? Loetlen käik ennem välja, siis teen paberi peale ka mõnikord. Kas sa kasutad ka raamatuid ja ma olen üks lemmik-laamat omaga õde, luba kolleks võtta. Oled sa loomaaias käinud? Olen mitu korda? Seal käib päris Jäpale pole ühtki lõunamaa looma näinud, sest Eestimaal ei ole meil. Ja seal on siis võimalik nendega kohtuda. Kui kaua sul ühe looma tegemine aega võtab? Käikalcreps kraps? Ma olen hinna Uueda sammas Laagna rukkilille lasteaiast ja haigeid Islana, minul juba neli aastat kasvandik. Ja Kristjan on väga innukas voolima. Teate, ta teeb nii väga huvitavalt, et ta neljanda aasta lõppedes juba on suuteline rääkima täiskasvanuga selle teemal, mis teil näiteks tahaksime rääkida ja samas ta iseseisvalt töötab ja ta töötab vasakuga väga. Ja ta alustab alati peast ja lõpetab selle kultuuri lõpuks selle kujutise lõpus. Ja ta teeb nad väga rõõmsas poosis, armastab väga koeri ja tal oli ühtegi Loonatele lausa seisvat Talon lamavad tal hüppeasendis tal mingisuguses toimingus või on ta siis koerad tingimata tema lemmikteema on kuus oma kutsikatega nagu perena jagu hobused on tema, teised väga armastatud loomad, keda armastab voolida ja ka nemad on tehtud nagu perega nagu Varssadega. Ja ta püüab joonistada ja voolida üldiselt kõike. Kas sel ajal, kui ta nüüd hoolib, on ka tarvis teda pisut juhendada proportsioonide küsimuses või siis selles küsimuses, et loom oleks ikkagi äratuntav, sest nad on tõesti, nad on täielikult tuntavad, igaüks on oma liigi esindaja nii palju, ainult et ta vahest tõstab ta üles, et kas minu arvates on, siis ma püüan öelda, et vaata et kumb poolse kompaktsem nagu on, et nagu voolujoonelisus on sellel aastal tema põhiline töö tunnus, nagu eelmine aasta ei olnud ja kui nüüd vaadata, nad on tõesti väga voolujoonelised ja väga proportsioonis USA küsib, et kas ta tõesti on ise voolid seal 100 protsenti ainult lapsed. Ja ta ise vahest märkab, et mul on tõesti natuke siin, nagu ta tegi, põtra kasinad hade läks nagu suureks proportsioonist väljas, aga isegi las ta olla. Kas tegemise juures kasutab ta ka mingeid fotomaterjali ja raskemate kujundite puhul, siis ta näiteks siin antud juhu kaks sokku või, või mägikitse, õigemini siis ta palus küll raamatu ja ta täpselt teadis Gustani figuure võid näha. Ja näete, et on täpselt nii, nagu ta on siis ta mõningatel juhtudel, aga üldjuhul ta ikka koera iial ei vaata siis tema jälgib ümbrus, vaatlusvõime on tal väga tugevalt arenenud. Ja hästi teeb järgi. Ta vist voolib tunduvalt paremini kui kõik need, kes teda siin lasteaias juhendavad. Nelja aasta töid vaadata, siis ausalt peab au andma, ma ei ole võimeline teatud vigurit mitte mingil juhul järgi hoolima. Sest ta täpselt ma ütlen, täiskasvanu väga hea kunstniku töö. Mina olen Reet Sepp ja töötan kolmeaastaste lastega. Praegu sellastel Sirje uskila töötanud ka kolmeaastaste lastega lasteaedades on nii, et see, kes töötab lastega, see töötab ühtlasi ka lastega kunstitunnis ja me teeme kõiki tunde kunsti ja emakeelt ja matemaatiliselt arendused ja kunstitegevuste kohta. Kui nüüd lähemalt rääkida, siis mis kolmeaastastega, nagu põhiline on, et et tutvustada neid materjale, millega üldse tegeleda siis hoolimises ja, ja erinevaid värve ja kuidas neid kasutada ja ja üldse ergutada neid üldse tegutsema, selleks, et on osa lapsi, kes kordavadki nagu siin oli see Kristjani näitused, tema siin üks, üks andekas laps majas. Aga kolmeaastaste juures on ka täitsa palju neid, kes kordavad seda plastiliini üldse kätte võtta. Et siis algul nagu mängud sellega ja siis siis niimoodi tasapisi. Kristjan on juba seitsmeaastane kunstiõpetus ja üldse ka need teised ained, mis ilmselt on läbi mängu võtme ikkagi lastele toodud lähedale, et nendega tegeldakse lasteaia algusest lõpuni ja, ja meil on nagu hea algusrühma tulud ja oleme harjunud sellega, et töötame väikestes gruppides. Lapsi on kolm-neli tükki koos, kellega me siis maalime või hoolime. Lapsed muutuvad julgemaks ja nad saavad valida värve, mida meil on võimalik, et me ei ütle, et sa pead selle või teise asja tegema konkreetset värvi aitama, vaatab mis värv talle meeldib, valib selle ja ta on selle võrra rõõmsam. Ta sai valida jah, ega ei pea ju üldse kõik rebased punase tulema võivad olla ka sinised ja rohelised. Ja esialgu veel see, et lasevad suure paberi kätte, nad nendel on rõõmu lihtsalt sellest protsessist, et ta lihtsalt tõmbab mööda paberit seda värvi paremale vasakule. Tutvustage pisut seda hea alguse metoodikat. Hea alguse programmi. On alustatud üheksa aastat tagasi tegelikult ja praegu ta enam nii ei toimi, nagu ta alguses toimis. Kuna rühmas oli siis kolm inimest korraga tööl, nüüd enam ei ole nii palju inimesi. Ja see, kui sa töötad väikese grupiga, eeldab, et ülejäänud lapsed on ka valvatud saaks lastele pühendada ennast, Priidi õpetajaid on vähem, siis järelikult seda heal Hyvici enam teha ei saa. Aga kuidas te siis nüüd seda teete? Hommikul veidikene gruppide ööd ja, ja õhtupoole põhitõde selles suhtes, mis mina olen nüüd ka nagu säilitanud oma töös, et lastel oleks valikuvõimalus. Et kuigi me teeme ka osa osa tunde tegelesid terve grupiga ja siis siis vabal ajal neljas ka võimalus, kas kunstiga tegeleda, seal värve võtta või voolida või noh, niiviisi, et igal ajal ka õhtupoole. Kas te oskate öelda, mille poolest see hea algus erineb sellisest vabadest kätest? Et kuivõrd siis ikkagi lapsi peate ohjeldama ja kuidas te neile piire seate samas tunneksid sellist vabadust? Aga ikkagi ei läheks ka päris pööraseks ja ülekäte? No selles suhtes olekski nagu, et on erinevates gruppides palju vahendeid välja pandud, et iga päev paneme nagu midagi uut, et siis on lastel huvitav, et mingi kolm-neli last tegelevad ühe asjaga ja kolmneli teise ja siis nad nagu vahetavad. Ainuke asi on see, et kui sa tõesti rühmas momendil on mitukümmend last ja siis sa teed viie lapsega tööd ja ülejäänud nagu valveta, et seda nagu ei saaks ikka teha, see muidugi lapsi on ka erinevaid, ka mõnda peab pidevalt suunama kuhugi mingi tegevuse juurde, teine leiab väga kergelt endale tegevuse ja kogu aeg päeva jooksul. Millegiga tegeleb päike, plussikile on ka selle töö juures selles mõttes, et hea alguse programmi juures, et et me nagu ei hinda laste töid. Me paneme seinale üles, nad saavad leid ratta keegi ei halvusta kellelegi tööd, vaid kõik tööd olla ilusad. Ja see hirm on lastel ära kadunud, et ma ei oska teha kruuselt, kõik oskavad teha. Niisugust momenti oledki nagu vanasti oli, tulid tundi, ütlesite, mina ei oska seda joonistada. Ma ei ole seda sõna enam kuulnud. Et vanemad tahaksid näha nagu mingit ideaalset lõpptulemust ja siis hakkavad nagu ise oma lapsele, et aga vaata, temal on ilusamini, et siis me oleme nagu püüdnud vanematele ka selgitada, et, et ei ole nagu tähtis lõpptulemus, vaid nagu protsessi ise. Et laps tegeleb millegiga ja ta on ise huvitatud ja naudib seda. Üks asi, kanilised, kuidas lastele eksponeerib neid töid, et sa võid ka selle lapse nõndanimetatud kriitsaldus ära raamida ja siis temal tekib pilt. Perepeo. Peab. Emmega. Eelmise aasta novembrikuu ühes peresaates rääkisime pikemalt indigolastest ehk venelastest. Elan siis kaasaegsed lapsed praegu meie sekka sünnivad ja neid võiks ka nimetada uue põlvkonna esindajateks sest on täheldatud nende juures omadusi, mida eelmiste põlvkondade inimestel ei ole olnud nii füüsilisi kui psüühilisi. Ma arvan, et mõni kuulaja kindlasti novembris seda saadet ei kuulnud, mistõttu siis natukene võiksime nendest lastest veel sissejuhatuseks rääkida. Aga, ja pärast sissejuhatust ütlen ette, me keskendume täna ikkagi lapse loovusele sellele, kuidas lapsevanemad ja vanavanemad saavad last loomingulisusele ärgitada seda nende sisemist loovust säilitada ja aidata sellel areneda. Kõigepealt siis neist kaasaegsetest lastest pisut eelmisel aastal novembrikuus rääkis neist armen tõugu ja täna on ta kastuudias. Lisaks temale on stuudios veel Siiri veensalu, kes nende lastega tegeleb, kes on õpetaja, kellel on siis jagada teile näpunäiteid, mida niisugused lapsed võiksid oma vanematelt kasvatajatelt ja õpetajatelt oodata. Aga siis kõigepealt armen tõugu, kirjeldage pisut neid lapsi, millised nad siis on, miks peaks nad siis eraldi välja tooma? Jah, mulle eriti meeldib see teine nimetus uue põlvkonna esindajad, uued lapsed, muidu neid nimetatakse indigolasteks tähelasteks, aga see võib tekitada arusaamatusi. Tegelikult võib öelda, et lihtsalt see, need on, need lapsed, kes kuuluvad praegusesse laste põlvkonda. Ja vanemad võivad ja kasvatajad tihti märkavad, et neil on üks tugev tahe. Et neid lapsi on raske sundida midagi teha, kui nad ise ei soovi seda kaasa teha. Et teine on. Ta ei allu tavaliselt niisama täiskasvanu autoriteedile nagu see võib-olla varem oli iseenesestmõistetav, et üks täiskasvanu inimene on väikse lapse jaoks autoriteet, tänapäeval see enam ei kehti. Siis Nad on ülitundlikud sensitiivsed. Nad võivad tihti üsna kiiresti tunnetada oma kasvataja või vanema. Ja kohe peegeldavad tagasi täiskasvanu inimese seisundit, et sellega tuleb siis ka harjuda. Ja siis nad ootavad täiskasvanutel omaenda suhtes võrdsa suhtumist, suhtlemist. Nad ootavad täiskasvanu inimene näeks neis ka ühte inimest, ühte täiuslikku isikut ja suhtleks nendega, nagu ta suhtleb muidu täiskasvanute inimestega. Vahe on ainult see, et võib-olla neil on vähem elukogemusi ja neil on, nad on veel väiksed füüsilises mõttes. Peale seda meil on tugev missioonitunne, oma elu, mõte, tunne võib olla eluülesannete teadmine, isegi võib-olla päris kindel. Ja mälestused, mälestused, kas siis suguvõsa sündmustest, mis toimus enne nende enda tulekut sinna suguvõssa, kuhu nad on sündinud või ka mälestused omaenda elust enne sündimist. Jah, need on niisugused mälestused, mis võivad nii mõnegi lapsevanema ära ehmatada. Sest ega nendestki oli nii väga palju, ei ole räägitud. Aga viimasel ajal aina rohkem räägitakse, mis on juba täiesti normaalne, sest ühiskond ja ka ühiskondlik mõte vajab uuenemist seoses uue põlvkonna sünniga. Me oleme kõik siin kolme, kes me nüüd räägime ka lapsevanemad. Nii et meil on endal ka ettekujutus siis milline on kaasaegne laps kodus. Ja ma ütleksin niimoodi, et kui mõtlesin, et kuidas piltlik kult kirjeldada seda last siis endaga võrreldes või enda lapseks olemise ajaga võrreldes. Ja mulle tundub, et kui inimene siia sünnib, siis viskab ta enda ümber välja ühe võrgu, kuhu ta hakkab siis püüdma kogemusi ja elamusi. Ja nende uute lastevõrgumuster on hoopis teistsugune kui nende vanematele. Ammugi veel vanavanematel oli, nii et selleks, et oma lapse võrgumustrit üldse oma last paremini mõista, selleks on vaja hakata vanematel juurde õppima. Ja tänane teema loov laps perekonnas. No kui nüüd mõelda just nendele kaasaegsetele lastele siis nemad on eriti eriti loovad minu arvates, et nendel on see avatus, laiem ja silmaring, millega nad siia tulevad hõlmab juba enamat, kui meie võiksime ette kujutadagi. Ja Siiri Reinsalu, sina tegeled selliste lastega ja oled Justa loominguline õpetaja, ärgitad neil oma loomingulisust avama, millised nad siis on valla teistmoodi? No ma võin öelda, et nad igal juhul on väga toredad ja väga tänuväärsed koostööpartnerid. Et mina töötan kolme kuni seitsmeaastaste lastega Nõmme noortemajas arendavate mängude ringis ja seal need tegevused, mida me siis teeme, on tõesti väga erinevad. Aga ma võin öelda, et kõiki neid läbib loomingulisus nii maalimises, joonistamises, mängudeni, mängimises, dramatiseeringutes, milles iganes, Salova, laste loomingulisus, Ell tulla kaasa, muidu ei sünni üldse midagi. Sa siin mainisid sellist sõna nagu koostöö ja Armin tõugu ka enne ütles, et selline laps soovib näha täis kasvaras partnerid, aga mitte juhti. Nii et, et see, see tegevus lastega on nii, et te olete nagu kõik ühtmoodi tõsiseltvõetavad. Jah, võib öelda küll, nii et tegelikult, kui me hakkame midagi tegema, siis täiskasvanul on küll teatud määral rohkem vastutust protsessile raamide panemisel aga protsess ise saab sündida ainult siis, kui, kui seal valitseb koostöö laste ja täiskasvanu vahel. Ja kui seda ei valitse, mis siis juhtub, siis võib tulla midagi muud, mis ei ole, ei ole kasulik, ei sellele täiskasvanu ennast hästi tunneks ka sellele, et laps ennast hästi tunneks. Et ütleme, kui täiskasvanu on mõelnud valmis midagi, et me nüüd teeme nii ja see on hästi, aga siis selgub, et lapsele see sobib lapse meelest see ei ole hästi, siis see on koht, kus täiskasvanu peab tulema nii-öelda tegema kaks sammu lapse poole, et temaga koostööd teha. Minu selline suure lastegrupiga töötamise kogemus puudub. Või on väga ammune, ütleme nii kui oli mõnda aega õpetaja oma koduste laste puhul, ma võin siis ütelda tõesti seda, et ma pean olema kogu aeg valmis painduma ja, ja uut moodi mõtlema ja uutmoodi käituma, et seal väsitav, aga samas on sega ka väga loominguline, nii et, et see, nagu on minu elu ka huvitavamaks muutnud ja võibolla mind ennastki. Aga nüüd siiski, kui tulla nüüd sellisesse kodusse, kus lapsed kasvavad eelkooliealised võib-olla eriti siis keskendume neile praegu, et et no kuidas sa siis ikka selle kolme ja neljaaastase lapsega siis ikka suhtled nii nagu omasugusega, et tal on ju tarvis mõningaid asju kindlasti suunavalt ka selgeks teha hambapesu ja riietumisel, et kuidas see elu-olu siis uue põlvkonna esindajaga läheb sellise väikesega, kes alles õpib tundma? No nii nagu ma ütlesin, et teatud raamid on kindlasti vajalikud ja teatud päevarütm teatud rituaalid, ilma milleta elu ei seisa, koosta, muutub kaoseks. Ja sama kehtib, kui me ütleme midagi, hakkame kunsti vallas tegema, kas me hakkame lapsega koos maalima või või mida iganes. Aga see, mis toimub nende rituaalide vahel, nende raamide sees, see on, on see vaba tegevus kui ta tõesti sünnib, mis toob tagasiside väga meeldiva tagasiside nii täiskasvanule kui lapsele. Kuidas võiks veel raame, neid piire, mida lastele seame, kuidas neid veel võiks kirjeldada või interpreteerida? No ma võiks tuua ühe väikse näite oma laste ringi tööst, kus kõigepealt me paneme valmis maali asjad, need on teatud korra järgi, mida lapsed teavad, mõni laps tuleb appi, kui ta tahab. Ja, ja siis me istume kõik koos laua taha ja siis meil on selline tasakaalu ehk vaikuse rahumoment kus me istume ja me võtame kätte oma pintsli ja otsime sellel pintsli sellise tasakaalu, momendi, kus ta püsib meie käe peal, et ta ei kuku ei ühele ega teisele poole. Ja see on lapsele sellise sisemise rahu ja tasakaalumoment ehk kraam pärast, mida siis hakkab täiesti vaba maalimine, loominguline tegevus, kus teda ei piira juhi, ei suuna mitte keegi. Väga ilus. Ma arvan, et seda saavad lapsevanemad ka kodus lastega joonistades katsetada, seda pintslirituaali. Armen tõugu teie olete öelnud, et need uue põlvkonna lapsed, osa neist on juba täiskasvanud ju et nemad vajavad üldse ühiskonnas teistsugust ühiskondlikku mudelit, et peaks olema siis ilma juhita, aga samas ka mingil määral korrastatud. Võib-olla kirjeldate natuke seda maailma, mis võiks neile sobida. No ma arvan, et seda maailma kirjeldavad juba psühholoogid, kui nad räägivad empaatiast või empaatia vajalikkusest. Et räägitakse, et kui me tavaliselt suhtume maailmasse või teise inimesse, sümpaatiad, antipaatiad alusel korraldame oma suhteid, et antud juhul oleks vaja leida empaatilist sellist seisundit või seda luua. Iseenesest ei teki iseenesest, kui ma vaatamist asja, siis see mulle meeldib või ei meeldi, kui ma vaatan, kuidas laps käitub, mida ta teeb kuidas ta ennast väljendub, siis see mulle meeldib või ei meeldi ja see on ka vanemate suhtumine oma lapsesse nad siis käituvad vastavalt sellele kas meeldis või ei meeldinud, oli see õige või olnud õige, aga selle taga jälle on sümpaatiad, antipaatiad, mingisugune selline hinnang. Ja nüüd tuleb suhtuda sellesse lapses hinnanguvabalt. Täiskasvanud üritavad omavahel niimoodi suhelda, nad teavad, et kui ma tahan vältida probleeme teise inimesega, siis ma pean leidma sellist empaatilised seisundit tähendab arendada endas võimet tunda kaasa teisele inimesele, üritada teda mõista näiteks ka üritada tunda seda, mida tema hetkel tunneb. Siis ma hakkan aru saama temast ja siis ma võin ka oma käitumist vastavalt korrigeerida. Aga laste puhul tavaliselt seda üritata seal valdav vanemate puhul rohkem sümpaatia, seisund või kui on võõrad lapsed, võid kandipaatias seal mingit rolli mängida või suuremat rolli võib olla. Ja võib kohe öelda, et kui mul on tegemist indigolastega siis ma kukun läbi. Kasvatajani kukkunud vanemana kukun läbi, kui teen oma valikuid sümpaatse Antsipaatia alusel kuhjaga ette kujutada endale sellist ühiskonda, kus inimesed on tõesti võimelised empaatiliselt oma omal käituda ja suhelda siis võib sellises seisundis ma jätan piisavalt Vaba ruumi teistele inimestele. Ja olen ka ise omaenda sees vaba isik, sest ma ei ole enam oma sümpaatiad antipaatiad mõjude all. Empaatia tähendab, et inimesel on omaenda hinge sees vaba ruum olemas kus ta võib omaenda tasakaalu säilitada ja siiski olla avatud teistele inimestele. Ja võib ka öelda, et üks omadus neil lastel on, et neil on kaasasündinud empaatiline instinkt olemas. Aga nagu kõik teised võimet vajab see arendamist. Ja seda tuleb muidugi täiskasvanutel selles mõttes seda last aidata. Tema empaatiline instinkt saaks areneda. Kui sona arenenud, siis tekib teine sotsiaalne keskkond, kus inimesed, kuidas inimesed elavad, kuidas nad suhtlevad, kuidas nad otsustavad midagi koos näiteks ja see tähendab ka sellist partnerlus, mida ma räägin, millest ma rääkisin juba. Nii et kui lasta sellel uuel põlvkonnal areneda ja kasvada sel viisil, nagu ta ise soovib ja vajab siis see on ilmselt parim, kuidas eelmise põlvkonna inimesed saavad kaasa aidata selle uue ühiskondliku mudeli loomisele, sest sest nad peavad selle loomiseks võimaluse andma. Uuel põlvkonnal saan ma õigesti aru. Ma ütleksin nii, et kui on näiteks koolikolleegium ja seal valitseb tõesti empaatiline seisund omavahel koostöös, siis loob iseenesest kogu koolis keskkonna, mis sobib nendele lastele, et nemad nende endale empaatiline eestingsaks seal areneda ja kasvada. Kui solis keskkond ei ole, siis nad seisavad valiku ees. Kas see on nüüd mingisugune autorit, haarne keskkond, näiteks siis ta peab oma koha seal leidma või temast tuleb mingi patuoinas või must lammas või ta hakkab selle vastu võitlema näiteks. Või kui see on mingisugune seal antipaatiline keskel on, siis ütleme seal on erinevad parteid, nad võitlevad omavahel koolis, kolleegiumis käivad intriigid, siis sellistele lastele see ei sobi, nad on ülitundlikud, nad kohe tunnetavad seda. Ja siis muidugi nende endase terve empaatiline instinkt kannatab, kannatab Vene lihtsalt ja nad ei ole pärast sotsiaalselt kompetentsed. Kui liigume tagasi pisikesse kodusesse pessa, et kuidas me saame oma laste puhul siis otsustada praktiliselt neid raame ja piire siiski ellu tuues ja nendest mõnes küsimuses lähtudes, et millal ma siis nüüd olen selle lapse suhtes niisugune murdev tüüp, millal ma nüüd teda liialt alla surun. Aga millal ma olen jälle liialt leebe, nii et ta lihtsalt istub mulle pähe ja alustab juba ise juhtimist. Et kuld, nagu see vahe läheb, et milliseid nõuandeid anda vanematele, et mida nad peaksid märkama, et ei kalduks ei ühel ega teisel poole. Kõige gene, lihtsam rusikareegel ongi see ise just kõla, et et kui on ikka tunda, et laps istub mulle pähe, siis ma olen ikka liiga leebe. Aga samas täiskasvanu, selline kindel olek ja, ja teadmine, mis toimub ja mida ma kavatsen teha, on lapsele suur tugi, et siis ta ei hakka nii-öelda revolutsiooni korraldama iga pisikese nõudmise või ettepaneku peale. Ja samas peab täiskasvanu olema tegelikult hästi ärkvel ja kuulama, mida laps räägib, mismoodi tema ennast üleval peab. Milliseid impulsse tema poolt tuleb, ütleme, kui me räägime nüüd konkreetselt jälle mingit mingist tegevusest, mida lapsevanem koos lapsega soovib teha, siis seal tuleb kogu aeg ärkvel olla. Mida laps räägib, mismoodi tema ennast selle asja suhtes, mida ma nüüd välja pakun või teha tahan, mismoodi tema ennast väljendab. Ja ma olen märganud, kas minu märkamisest lib ka üldistusi teha, öelda pärast et kui lapsele selgitada nii-öelda rakkudeni, miks üks või teine asi siiski tuleb nii teha, nagu mina just välja pakun siis, kui see selgitus on omaks võetud, siis hiljem seda asja tehakse suure mõnuga, tähendab, et mulle tundub, et nad vajavad väga täpset teadmist sellest oma ülesandest, et nad ei taha nagu niisama midagi teha. Jah, see on õige, et nad tihti küsivad need praeguse väikesed lapsed, miks ma pean seda tegema ja ta ei hakkagi enne tegema, kui ta ei saa vastust sellele küsimusele just sellest rakursist, nagu tema küsis. Aga et see seletus võiks olla siiski väga hea kohane, ütleme väikesele lapsele Mei seletavaga keeruliselt. Samas sellisele teismelisele on vaja väga täpselt seletada seda, mida ta küsis. Siis on nad rahul, nii see väike, kui see suur, kui nad oma küsimusele vastuse saanud ja siis nad tulevad ka koostööle parema meelega. Nojah, väike laps ju küsib ka oma mätta otsast muidugi, et teda huvitab kõik, mis tõesti puudub, tab riideid ja, ja, ja söömist ja pesemist ja seal on nagu väga-väga tarvis teada, miks see ikka nii käib. Et siis tuleb sellele pühenduda, mitte arvata, et laps kuidagi kiusab või püüab eemale hoida, soovid tõesti saada teada ja jutuajamise käigus tuleb välja, et paljusid asju ta juba justkui ikka teab, et ta võtab ka ikkagi õhust või siis kusagilt sealt, kust ta tuli. Jah, nii on ja, ja samas väikeste laste puhul eriti ma olen ka oma laste puhul märganud seda, et ma pean väga kuulama, mida nad küsivad, mitte kujutame ette, mida nad ootavad minult, need lapsed võivad vahel küsida midagi väga lihtsat. Mida nemad veel ei tea, aga meie teame talle öelda seda? Jah, sest pole ju mõtet vastata või seletada tundmatut järjekordse tundmatuga. Jah, just nii. Siin oli pisut juttu ka sellest, et hinnangute andmine eriti sümpaatiad ja antipaatiad lähtudes ja ilmselt üldse igasugune hindamine, et sellest peab olema ka väga ettevaatlik, aga, aga mida kaasaegsele lapsele näiteks tähendab eeskuju kuidas võiks olla tema ees, kui vajadus, missugune. No minu kogemus näitab, et kaasaegne laps otsib seda täiskasvanuks, mida ta ise tahab arendada. Ja empaatiline instinkt on see, mis, mida tema tahaks arendada siin. See võimaldaks tal tõesti orienteeruda oma sotsiaalses keskkonnas. Kui seda tal ei ole, siis ta kaotab täielikult oma orientatsiooni, hakkab käituma kummaliselt siis Me nimetame, ta tohib atraktiivseks või autistlikuks lapseks või tuleb mingi teine diagnoos, erivajadustega laps. Aga tegelikult see ju tähendab sotsiaalselt, ta pole kompetentne enam ka täiskasvanuna võib-olla juba. Nii, et eeskujuks oleks sellise lapse jaoks üks täiskasvanu, kes tegeleb ka enesearenguga enesekasvatusega. Kui ta märkab, täiskasvanud inimene ei ole ise teismeliseeas kinni jäänud oma arengus, ta ei ole lihtsalt oma emotsioonide mõju all. Ka siis, kui ta suhtleb teiste lastega näiteks ta on tõesti võimeline oma emotsioone tõesti kontrollida mitte lihtsalt alla suruda, vaid tõesti neid muuta empaatiliseks, muutuda iseendas siis ta peab sellises täiskasvanust Luguses, ta tunneb, sellel inimesel on üks jõud mida mina ise vajan ja kui ma temaga kokku puutunud, siis ma mitte lihtsalt ei õpi vaid kantselei jõu endale. See kandub üle, see toimub nii-öelda nähtamatu teedel, mitte väliselt mitte läbi sõnade vaid see, see lihtsalt toimub. Ja see võib isegi last tervendada. Selline suhtumine omaenda lapsesse võib seda last tervendada, eriti, kui ta veel ütleme, kuni seitsmeaastane tal on mingi palavik, näiteks põletik, siis sa võid teda isegi tõesti tervendada. Selline õige suhtumine. Siiri sina lastega töötades, kuidas sina neid hindad või kuidas seal välja tuleb, et see ülesanne, mille sa neile andsid, on näiteks hästi tehtud? Hindan ma eelkõige siiski ütleme, õigem oleks võib-olla nimetada seda tagasisideks. Ja kui lapsel on õnnestunud midagi hästi ja, ja pilt on väga kenasti välja tulnud, siis, siis ma kindlasti seda ka ütlen. Aga, aga teine pool siin on see, et tegelikult kui ma ütlen, et pilt on hästi välja tulnud, siis ma hindan seda lõpptulemust. Milline oli protsess ja kuidas laps ennast seal tundis, siis seal, see on selle lapse jaoks ka sama tähtis see tähendab, et kui ma olen temaga koos, maalin seal temaga koos või laulan temaga koos ja annan siis pärast tagasisidet ka selle protsessi kohta, kuidas mina ennast seal tundsime, küsin, kuidas tema ennast tundis. Siis need on sama olulised asjad, aga kui perekonnas on mitu last, siis millest võib-olla nüüd mõni näpunäide lapsevanematele, et millest võiks hoiduda või mida eriti silmas pidada just mis puudutab seda sellist hindamise ja eeskujuks toomise poolt, et kuidas teha nii, et seda võimalikult vähe teha. Tagasiside on igal juhul lapsele positiivne, kui see on tagasiside selle kohta, mis laps tegi hästi. Et see on see, mis lapsele jõudu annab ja innustab teda tegelema uuesti uuesti selle või mõne teise tegevusega. Aga kui, kui ütleme väikese lapse puhul öelda, et see sul hästi ei õnnestunud või, või, või see läks halvasti, siis selle peale on ju laps kurb ja ma arvan, et see on see, mida väikeste laste puhul teha ei tohiks. Aga tuua õdesid-vendi eeskujuks, kas see on ka niisugune pisut libe tee? Siin peab olema hästi tundlik, sest peab teadma seda, mida, millist suhet laps omab selles õest või vennast. Sest vahel võivad perekonnas olla ka sellised suhteliselt suurem õde-vend on alati tubli, väiksem ei jõua kuidagi järgi ja seega ealiselt on paratamatu, et seal, kus suurem õde-vend praegu sinna jõuab, laps just selle aja pärast, mille võrra tema noorem on. Et siin peaks olema ettevaatlik, aga samas siis kujund mõjub nagu nii et kui kui suuremal õnnestub midagi hästi, siis väiksem näeb seda ja püüab ise samamoodi, et see positiivne eeskuju ikkagi toimib. Mul oleks veel palju-palju küsimusi just lastevanemate jaoks. Aga tänaseks on meie saateaeg läbi, kuid me võime öelda, et järgmisel kuul veebruaris, veebruarikuu viimane peresaade on meile tervenisti pühendatud uue põlvkonna lastele ja eelkõige võib-olla just nende vanematele sest märtsikuus avab uksed indigolaste kaasaegsete lastevanemate kool. Ja teie mõlemad kuuluta selle kooli kolleegium sisse, nii et kuu aja pärast ootan teid taas stuudiosse. Aitäh, aitäh. Karla, kes noh, abikaasa oli tütarlaps, kes tänases päevas ilma seda Ja seda vaid. Ja me. Vanemad mees elutargalt. VTA mees, inimesi kõige pale. Näeme, et kes on mure, et ei tunne Kedagi elutarkusest räägime. Oli kestnud. Kästites päevase. Muusse ilma. Ja teravaid päevadeks. Kohale. Natu vanemaks. Kaks nädalat tagasi tähistas ajakiri pere ja kodu rahvusraamatukogus lugeja konverentsiga oma kümnendat sünnipäeva. Konverentsi teema oli soojalt lapsekeskne isegi siis, kui räägiti perekeskselt lähened ikkagi teemale, nii et pearõhk oli lapse enesetundel. Et kuidas siis kodus luua niisugune õhustik, et lapse elu oleks õnnelik ja turvaline. Pere ja kodu on ilmselt selline ajakiri, mida pea iga pere saab kuule vähemalt kordki on käes hoidnud ja lugenud. Ja 10 aastat on ühe ajakirja jaoks päris märkimisväärne iga. Seda enam, et pere ja koduelukäiku on iseloomustanud rahulik, aga pidev lugejate arvu kasvamine. 10 aastat ilus sünnipäev. Stuudios on meil pere ja kodu, üks toimetajatest. Lia Virkus. Liia, teie olete peaaegu algusest peale selle ajakirjaga olnud seotud. Kas oskate tuua välja põne niisuguse märkimist vääriva muutuse, mis siis on toimunud sel ajal ajakirja sees? Muutus on olnud väga suur muutus on esiteks juba välimuselt oleme läinud palju kaasaegsemaks, tehniliselt paremaks, mahult oleme kasvanud kahe-kolmekordseks. Ja sisu on muidugi muutunud tohutult, sest oleme ise kasvanud ja arenenud selle 10 aastaga saanud palju koolitusi õppinud ka meie lugejatelt, nemad on ka meid suunanud palju. No need muutused, sisulised muutused, ütlesite, et olete ise palju juurde õppinud ja elu on ilmselt õpetanud, sest teil näiteks on kolm last ja 10 aasta jooksul ilmselt on nende laste kasvamine ja areng andnud teile väga palju inspiratsiooni teemade valikul. Ja ongi selle, kui ma ajakirja tulin, paktilised tulingi esimesest numbrist alates siis mu esimene laps oli pooleteist aastane ja nüüd on mu kolmas laps kasvanud seitsme aastaseks, nii et kreeme on jagunud tõesti alates imikut, sest ja lõpetades juba puberteediiga, kes mu kodus kasvab. Ideid tuleb kogu aeg ja tõesti, iga koosolek võin öelda, et paar-kolm ideed tulebki kodus oma laste pealt mis parajasti aktuaalsed on. Ja ei ole mu lapsed ka väga terved olnud, nii et on külon allergid, kuid seal peres meil ja ja igasugu muid probleeme, mis tehti, kasvavad välja oma kodust. Teie käest on hea küsida, et kuna teil on kolm last, kõik nad on olnud kunagi väga väikesed ja saavad nüüd üksteise järel suuremaks, et kas need väikeste probleemid on kõik need kolm korda olnud ühesugused või on iga lapse puhul siiski probleem ka erinev? Ma ei ütlekski, probleem, võib-olla küsimus ja, ja teemade ring kindlasti on, vot need on juba raske raske meenutada, sellepärast et kõik see, mis on hästi väikelapse, ununeb ruttu, et praegu on rohkem nagu suuremad asjalikumad, aga kindlasti nad on olnud väga erinevad. Kuna mul on üks tüdruk ja kaks poissi, siis ma usun, tüdrukud-poisid on väga erinevad. Nii et vaatamata sellele, et ei oma kodust inspiratsiooni saate, on ka teistes peredes olevad lapsed inspiratsiooniallikaks selles mõttes, et nendel jälle omamoodi elu ja omamoodi küsimuseks kindlasti ka tuttavate lapsed, on palju toona häid ideid ja ka raskeid küsimusi. Aga kas see ajakiri, pere ja kodu võib ka öelda, et tal on lugejaga väga hea kontakt seal konverentsil ma näiteks vaatasin, et oli kohe mitusada inimest ja see oli ju lugeja konverents, nii et suurem osa nendest olid ju teie austajad. Meil on lugejatega väga-väga hea kontakt, me saame iga päev vähemalt kaks, kolm kirja, vahel ka seitse, kaheksa, siis meil on iga aasta sügisel lugejate küsitlus, kus nad, see aasta on meie küsimustele ja sealt saame otsest tagasisidet, mis teemad on aktuaalsed, mis meeldib, mida tahetakse aeglaselt teisiti, aga mis see kõik on siis mida tahetakse, mis meeldib, mis võiks olla teisiti kõige populaarsemad teemad, tundub, et on siiski seotud imikuga ja väikelapsega sellest ilmselt see on selline igalastel, kus tekib kõige rohkem probleeme ja küsimusi vanematele eriti just alguses ju, kui vanem toov tuleb oma väikse beebiga koju, siis ta ei tea, mida konkreetselt teha. Samamoodi kuidas rinnaga toita, kuidas rinnast võõrutada, diil, käimine, kuidas sellega, millal alustada siis kindlasti jonn. Ja edaspidi tulevad loomulikult ka juba, kui laps kooli läheb ja ka teismeline, kes, mis on väga raske iga konverentsil selgusid tõesti, et väga-väga huvitasid teemad, mis olid imikutega seotud ja teine äärmus oligi just puberteet ja teismeline. 10 aastat on väga pikk aeg ka näiteks suhtumise arengus lapse kasvatamisse ja ongi nagu. Kui me 10 aastat tagasi alustasime, siis ütleks, et väga tähtis oli ju inimene ise, et lapsele pöörati suhteliselt vähe tähelepanu. Aga nüüd on muutunud, kogu ühiskond on muutunud palju lapsekesksemaks ja lastevanematel samamoodi, nad teavad väga konkreetseid küsimusi, mis neid huvitavad ainult teemasid, mis, mis teemana tahavad meie ajakirjast lugeda vaid neil on täitsa konkreetsed küsimused, mida tahavad, et lapsevanemad on väga teadlikuks muutunud ja see teeb ainult head meelt. Kuidas teile tundub, Lia Virkus, kui vaatate meediamaastikku laiemalt ringi? Sellist spetsiaalset ajakirja küll ei ole perele teie ajakirja kõrval, aga pere küsimus ikka siin-seal puudutatakse. Kas tundub see teie silmale sellisele professionaalsele pereajakirja toimetaja silmale adekvaatne teemade valik ja lahtikirjutamine, vastab see sellele, mis elus tegelikult toimub? Ma leian, et võib-olla võimaldatakse liiga üle selliseid teemasid nagu koolivägivald laste ahistamine, et vot siis nagu ajakirjandus asub asja kallale ja, ja väga võimaldatakse neid teemasid. Aga kõik need muud igapäevased teemad, need jäävad nagu hästi tahaplaanile on. Eesti kirjeldatakse meil vähe, kasvõi see, et lapsed on üle koormatud, stressis, nende koolipäevad on liiga pikad ja rasked. Siis väike laps, kes läheb kooli tegelikult temalt nõutakse ju väga palju praegu, et seda mänguaega jääb nii väheks ja ja loomingule ja loovus ja kannatavad selle all, et mina leian selliseid igapäevaseid ja ka eluliselt tähtsat probleemi kajastada praktiliselt üldse. Ise püüame ajakirjas loomulikult neid jõudumööda kajastuda. Teie olete lugejale tuttav ka selle poolest, et teil on selle väljaande juures veel üks väga just Teile kuuluv ülesanne. Mida te seal teete, no mina toimetan ise pereköök ja see on loomulikult meelisteema. Ja seda ma olen ka algusest peale teinud. Alguses olid retseptid ajakirja vahel ja siis kasvas välja sealt väike vihik, pereköök, mis on nüüd ajakirja vahel ja seesamamoodi kerkib välja kodust. Kui ma lastele süüa teen ise ja sellepärast on ended retseptiga suhteliselt perekesksed. Lia virkus, milline võiks olla pere ja kodu sünnipäeva puhuks küpsetatud tort? Nonii nüüd oli küll raske. Ma ise armastan väga kohupiimaga tehtud asju, nii et võib-olla üks kohupiimatort aitäh ja tagantjärele veel palju õnne tervele toimetusele. Aitäh. Te kuulasite peresaadet, milles esinesid Christian Tiger hinna Uueda retsept. Sirje Uusküla armen Tõugu, Siiri veensalu ja Lievikus. Saate tehniline teostaja oli helioperaator Anna-Maria korrel. Saatejuht oli Kertu saal. Võin teile kõike head ja kohtumiseni kuu aja pärast. Südamega hea teha ta on ja siis ma olin ka, oli ka, ei ole ja siis ma jäin ka.