Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes täna teatri Magazenis, Ugala teater. Tahame koos Pillerin purjega vahendada teile kolme teatriolekut. Esiteks oleme ühe lavastuse sünnipäeval, kui esietendub iirlase Brian Freili Jalta mäng. Teiseks oleme tunnistajaks Ugala argipäevas, kui teater õhtust õhtusse mängib oma jooksvat repertuaari. Ja lõpetuseks sünnipäeva ja argipäeva kõrvale ka üks proovipäev. Ehk jälgime, kuidas Andres Noormetsal ja Ugala noorel trupil õnnestub 80 päevaga ümber maailma reisida. Aga alustame Brien friili. Jalta mänguga. Esietendus möödunud reedel Viljandis. Mängupaigaks Kondase keskus, mis triiki täis lapsemeelseid pilte ja maalinud, on need Eesti üks tuntumaid kuulsamaid naiviste Paulkondas. Ja mängitakse seal kahte lühinäidendit ja Alta mängu ja järelmängu. Ja mängijaid on kaks. Nooruke Maria Soomets ja Peeter Tammearu. Lavastajaks Peeter Tammearu kõrval ka Kaarin Raid. Kõigepealt esietendusjärgset jutumängijatega Peeter Tamme Ruja Maria Soomet. Jalta mäng on raskem dramaturgiliselt täiesti teine, žanriliselt teine, kui järel mängis puhas näitemäng ühes aja ühtsuses jooksev lugu, Jalta mäng on selles mõttes märksa keerulisem teha, seal sõltub palju publiku kontaktist. Tänasest panin tähele seda, et kuidas mul publikut vaja. Ma lähen neile järjest lähemale ja mitte mul ei ole vaja vaadata silma, neid ma niikuinii ei näe, aga ma tajun, et seal on teine pool vastas. See on, mul läheb sellises kvaliteedis väga niisugune uus kogemus on väga uus tunne, mul on teda endale väga vaja publikult. Selleks, et see lugu ära rääkida. Aga see on väga avatud, ei saa vist kasutada sõna flirdib publikuga, aga, aga noh, ikkagi sa Teevad temaga, kas ma võin, ma arvan, flirdi on ka, võib-olla ka ei ole mõtet öelda, et flirdi flirdi, mis seal sõna häbeneda või põhiline on see toime, mis ta peab tekitama, tal peab ju ka hea olema pärast aga see nagu pakub ka lõbu, vaid ma usun, ma loodan, et hakkab kunagi vahkur esialgu ei ole, sest on ikka rohkem selline katsud nagu tead rihmaga traktorit. Seal on muidugi väga kena kommentaar Eesti publikule nagu traktor, keda siis näitleja peab rihmaga? Ei asi ei ole mitte selles, et publik ei tahaks käima minna, vaid vaid vaid selles, et sa saaksid omaenda plaani ära realiseerida, nii et see ei mõjuks lihtsalt labase silma pilgutamisena, et mäletate, siis tegemist on ikka tohutu palasseerimisega, sellepärast et seal väga sügav armastuslugu, väga intiimne armastuse lugu. Ainult et see tee, kuidas armastuseni jõutakse, üksühene, see võib olla väga võitlev, väga valiv, väga egoistlik, enne, kui ta muutub armastuseks seda ära unustada, selle kõige juures aga kõige vähem usume armastus. Ka kaks inimest tulevad lavale, hakkavad teineteisele silma vaatama. Jah, see on tõesti väga ilus juhus olnud, noh, olgem ausad, minusugusele siiski suhteliselt äsja tulla noorele näitlejale. Sellist rolli ei olekski osatus mulle iialgi pakkuda, sest siin on sellele eale vastavaid näitlejaid ja noh, mis iganes parameetrid oleksid palju sobivamad. Aga jah, ma saan tänada ainult oma tõesti fantastilist partnerit, sest et kui temas ütleksite mina ja vastupidi ja meil on olnud hetki, kus me kumbki ei sütti ja mitte midagi ei tule ja proovi lõpuks me ütleme, et see tükk ei tule välja, mingit etendust sellest ei tule ja lähme laiali. Aga tunni aja pärast meil on mõlemad juba juba kahju ja juba juba lepime juba mõtlema, et ei, ikka üritame ja see on kaheinimese. D ja lugu, aga ta on, ta on palju tundlikum kui mingi suurema loo puhul, kus on sul ümberringi trupp ja kus on sul lavastaja saalis ja kõik toimib nagu ikka. Sul ei teki küsimust, kas ma võin hetkel lubada endale mitte seda kohta mängida natuke nii-öelda jonnida, natuke võtta aega maha või seal vaielda või mul ei teki suures suures lavastuses seda küsimust. Aga siin on, võib-olla see ei ole nagu positiivne asi, aga siin on justkui nagu rohkem lubatud. Jätkame juba siit stuudiost pisut mõtiskleda, mida see Brien friili, Jalta mäng siis ikkagi lubab ja oleme koos Pillerin purjega. Esimene küsimus on selles, et äkki on tegemist üldse Tšehhovi kuulsa novelli dramatiseeringuga, sest kui lugeda daami koerakesega, siis tõesti kaks tegelast olemas ja kõik need sündmused, mis seal toimuvad, justkui toimuvad ka näidendist, milline on siis selle friili roll ja osa seal selle mõistetamisega ma kogu aeg seal Kondase keskuse väikeses hubases saalis tegelesin. Et on sealse friili isikupära või see iiri münt kuskil siis ma tulin koju, lugesin Tšehhovi novelli läbi ja sain aru, et ikkagi see, mida ma juba aimasin seal vaadates, et see võiks olla see kujutluste tasand või see, et mis on ebatõeline, mis on juurdemõeldav ühele. Kui nii võtta, siis ju banaalsele, armuseiklusele, Jaltas, mis ikkagi jätab nii mehe kui naise hinge jälje. Aga juba algab ju friili näitemäng niisuguse võõraste elude mõistatamise monoloogiga. Mida Peeter Tammearu seal peatasi küll Peeter Konovalov on talle läikivaks partneriks ja ühel hetkel öeldakse seal, kes ei lauset, et ei ole olemas mingit jalkat, ei ole olemas mingit, et koera, sest koerale pannakse seal nimeks Jalta, millega Tšehhov ei ole tegelenud, et mis on tõde, mis on meie kujutlus ja kui palju siis armastuses on väljamõeldis? Kui palju see üldse võib olla tõeline kahe inimese kohtumine? Minu meelest see on see preili osa või vähemalt Tšehhovi võimendust siis freimi poolt. Aga samas, kui ma nüüd näidendile pilgu peale heitsin, siis friili poolt on võib-olla sellist nahaalsust ja ägematust juurde kirjutatud just selle publikuga suhtlemise koha pealt ja, ja ehk seoses Peeter Tammearu mängu aga ootasid ja vaatasid rohkem sellist küüniliste tasandit, et kuidas siis üks selline elukogenud tüüp alustab seda niinimetatud Jalta mängu. Aga jah, ta mängul on ju veel üks selline tore tähendus, et tegelikult see on nagu male, aga seda mängitakse kolmekesi ja vot siis selle kolmekesi mängu puhul. Minul tekkis see küsimus, et kes pagan on siis see kolmas kas see kolmas on publik, võib-olla koer, kelle ümber see mäng käib? Üks mis kindel, et võiks ju ikkagi tegemist olla armastusega ja siis on juba nagu armukolmnurk mängus. Üks variant on see, et noh, kolmasse olemegi meie seal saalis. Et kuidas sulle siis esietenduse mõjuväljas tundus, et kuidas see flirt saaliga nagu edenes suhe saaliga, et kellel see oli tugevam, kellel see oli nõrgem osatäitjatest? No see võib ju sõltuda ka vaataja soost, aga minul on ikkagi tunne, et tegelikult näidendi mõlemas vaatuses publikuga suhtles flirtis rohkem Peeter Tammearu või õigemini siis see tegelane, keda ta mängis. Võib-olla see oli ka taotluslik, vähemalt selles esimeses pooles kindlasti on ju see mees niisugune aktiivsem mängul või vähemalt mängu algataja. Ja isegi selle vaatuse lõpupoole, kui seda flirti või seda koomilist poolt vähemaks jäi ja niisugune ootuspärasem, melodraama võimust, siis hakkas kuidagi see lavaline pinge natuke taanduma või kaduma millest oli veidi kahju, ei saanudki arvulise taotlus, või oli see mingi esietenduse efekt? Nonii kolmandast oli juba juttu laval siis Maria Soomets ja Peeter Tammearu, aga selles mängus on kindlasti veel ka kolmas tegelane, et seda mängu kokku panna ja selleks kolmandaks tegelaseks on Kaarin Raid. Uurime, milline oli tema roll selles mängus. Noh, ollakse absoluutselt ebaõiglane Nõukogude Liidu rahvakunstniku kohta, öelda, et ta on näitejuht, tegelikult mul oli, et meil oli teda vaja kui näitejuht ja just nimelt seda, kas näitlejatööd, peegeldades tagasi, ma ei tahaks, et mul oleks ebamugav sellepärast laval, et, et ma ei saa mingist asjast aru. Ma nagunii ei viitsi siis nii peab olema, et ma vähemalt ise vastutan selle eest, mida ma teen, ma vähemalt tean, mida mööda mida siis, mida seda määrusele siis lavastas, kui Kaarin kohal oli, aga aga kardinali seekord äärmiselt niisugune delikaatne ja väga kontsentreerus oma märkustele, ta ei pidanud lahmima, ta pidanud tegelema sellega, millest üks lavastus tegelikult koosneb. Ta tuli ju ka hiljem ja võttis selle tüki väga kiirelt omaks, aga nagu ikka kaarini, aga ta ei ole nii-öelda selles tekstis kinni. Kui tal ikka seal mingi asi ei meeldi, siis ta ütleb, et see tuleb ümber teha, kuigi sa võid talle 10 korda tõestada, seda ei saa ju teha teistmoodi, et miks ma peaksin lihtsalt tulema ütlema? Nüüd on nende asjadega me sõdisime, aga, aga sealt, kust aru saime, siis tulebki öelda. Karmast. Alguses alustasin, täitsa kahekesi on, meil lihtsalt ei näinud seda ette, et meil ühel hetkel ütleb selle institutsioon, kus meil on vaja lihtsalt kolmandat silma, see on elementaarne kaks inimest, no mida nad seal omavahel ajavad, kas see on üldse mingi asi, mis kuskile jõuab. Ja mis seal salata, me jõudsimegi sellisele arusaamisele, et sellist trikki ei tee ilma nii-öelda lavastajat, kes ei saa olla samal ajal laval tükis, kus on kaks inimest, kes kogu aeg räägivad, annavad teksti dialoogi. Noh, see ei ole võimalik, jah, see, et Kaarin Raid hetkel oli siin olemas, aga tal oli tööst vaba auk tegelikult ainuvõimalik ja kui ta tuli juba, see oli hea vestlusring, nagu niivõrd arenes, tekkisid vaidlused, tema, tema muidugi paneb ju kohe oma äärmustega sind platsi võtab ära stambid, eks ole, noh, seda oli kõiki nii vaja. Ta tegi mulle nii pööraseid, märkuseid, pööraseid, soovitasime, kõike seda proovisin, olgugi et ma võib-olla lõpuks jõudsin tagasi selleni, kus on tegelikult alustasin. Kui lavastajad on Kaarin Raidi, Peeter Tammearu, et kuidas see töö käib? No minu töö oli minimaalne, tegelikult ma lihtsalt püüdsin neid ohjes hoida. Ohjeldada kõrvalt vaadates on tegelikult ju Peeter Tammearu tegi suure töö, näitlejad tegid suure töö juba ennem ise ära, kui mind juurde kutsuti, lihtsalt aitama noh, kõrvalt vaadata on ikka kergem. Kuidas nüüd Sintsiaalist vaata tundes, kui valmis esietendus žanriga? Ta vajab seda publikuga, koos hingamist, need, nad on valmis küll, aga lihtsalt tahab sissemängimist, ta läheks kergemaks. Siin, selles ruumis on vaja kergemalt mängida. Esietenduse närv nagu veidike takistada, aga mitte oluliselt. Kes on seda kergemas situatsioonis või pargis näinud, siis annab võrreldav muidugi. Ja mul sõnn on ikka olnud. Nii, et ma tean, millised võimalused finaal arenemiseks on, veel ei saa üheaegselt mängida siis jälgida, kuidas partner mängibki, lavastaja jälgida, see on üsna riskantne ettevõtmine. Olen palgurd ise proovinud oma olles lavas mõnda sutsu mängida ja sellest kunagi midagi välja tulnud, kallis onu Vanja nüüd kaasa aitas kaasa kumises või segas isegi kuigi eilse koonud peale selle Frillimolemise lavastanud kunagi vist 10 aastat tagasi Pärnus tegin seal lõikustantsud, nii et see käekiri on tuttav. Ja minu meelest on see väga võluv materjal ja selliseid kooslusega tsoonia ja Andrei kokku ja see on kohati nagu mingi ihalus sellise järjejutt Feriaalsuse järele tuli nagu vaatajana hinge. Kas tegijana oli ka oluline, see, nendel on olnud eelnev, see elulugu? Teame, kindlasti on, aga nad on iseseisvalt minu meelest vaatavad ka, kui ei tea materjali, mille põhjal nad on kirjutatud, aga no seda enam, kui tunned väga hästi algmaterjali, millest on juttu, siis, siis on muidugi väga palju põnevam. Kuidas nad Frile Tšehhov kokku passivad? Nii nagu üks venelane IRL on ikka? Väga hea venel, väga hea iirlane, kumb siis nagu Endale lähemale tuleb, kas iirlane või venelane? No ma olen tšehh või rohkem kokku puutunud. Ja loomulikult toda mulle enda meelest arusaadavam ja lähedasem. Aga, aga ma ei tunne nii palju friiliaga, ta on mulle väga-väga sümpaatne autor. Niimoodi on läinud kõige rohkem sellele Tšehhovi juurde andnud on inno juurde, et ei ole midagi antud mu meelest niisugust, aga ta on lihtsalt huvitava nurga alt vaadanud seda ja pannud erinevatest näitemängudest kaks tegelast kokku, kes tõepoolest hingeliselt sobiksid kokku kas seda kujutluste mängu või seda valede mängu või noh, seesama Jalta mäng siin tinglikult see teema kuidagi, seda võib-olla küll, aga ma ei ole isegi selle peale mõelnud, aga taha on võimalik nende tegelaste puhul täiesti võimalik edasiarendus või et Tšehhi puhul täpselt samuti noh, mingisugused unelmad, unistused, fantaasiad, mingisuguse tõulasid. Aga ta on siin natuke teravdatud kujul jah, sisse toodud, aga see ruum on ka tähtis, see nihuke, erandlik ruum, ütleme nii, nagu Olustvereski oli. Et tulla välja sellest päriaatrist. Nüüd küsige minu käest ainult, et mis Kondase keskus ja Tšehhov võtta, mis neid ühendab, üks küsis mu käest. Ja mina ei vastanud, aga tamme Rubastas raid nailis. Eesti teatri suurenaivisti Kaarin Raidi juurest läheme siis järelmängu manu, mis on Ugala kontekstis suurepärane, sellepärast et on ju Kaarin Raid lavastanud Olustveres Tšehhovi onu Vanja. Jaa, onu Vanja kõlksud kokku selle järelmänguga, sest Maria Soomets mängib jällegi Sonja, nüüd selles järelmängus on ta 20 aastat vanem. Kohtume Sonja ja Andreiga ja viimast teame kui kolme õe venda. Kohtume nendega ühes kõledas ja odavas söögikohas Moskvas. Niisiis kokku saavad Tšehhovi kahe eri näitemängu kaks autsaider it. Nii võib öelda, sest nad ei olnud kummagi näidendi peategelased kokku saavad kaks vananevat tüüpi. Mis see siis nüüd on, kui esimene osa oli selline kirglik armastus, siis, siis järgmine osa pealkirigi juba viitab tegemist järelmänguga. On see siis selline resignatsioon või? See teine osa on tõesti väga intrigeeriv juba näidendina. Võta need kaks tegelast ja anda neile elu 20 aastat hiljem ja selles mängus on ju üks läbiv motiiv, valetamine, valetamine siis sellele partnerile, seeläbi ka iseendale ja siis järk-järgult valede ülestunnistamine. Mõnda neist aimab publik juba ette, mõni võib-olla tuleb ka üllatusena. Aga kui siin oli enne juttu sellest vananemisest siis siin võib-olla lavastuslikult oli väike ebakõla või ei olnud see partnerlus päris tasavägine selles mõttes, et Peeter Tammearu, Andrei oli ka väliselt niisugune pulstunud parukaga ja, ja vanem mees ja niisuguse koomilise, veidi armetu väljanägemisega, aga siis Sonja Maria Soomets oli endiselt kaunistalidaamilikum, ütleme kui selle Sonovanias selle võrra võib-olla vanem, aga millest mina puudust tundsin, et kas tal ei oleks võinud anda ka mingisugust karakteersemat isikupära või et äkki ta ei oleks pidanud olema nii kaunis daam? Ta on lihtsalt väga noor inimene ja egas siis teda seal väikses saalis ei saa väga suureks peletiseks ka joonistada. Ja teisalt ju ikkagi on ka see, et näitlejal võib-olla puudub selline karakteri soon või see ei ole temas veel nii avanenud, selleks et vanainimest mängida, peab ikka pisuke elukogemus ka olema. Aga ma mõtlesin ka sellele, et võib-olla nii lavastaja, nüüd mõtlen lavastaja, tamme arut ja ka autor äkki on seda naist rohkem idealiseerinud või siis ongi see nende nägemuses Sonia loomuses. Ta ikka armastab oma noorusarmastust ja ikka on niisugune lüüriline natuur ja no ütleme, Andrei, mingisugune mandumine oli ju 300. juba tegelikult väga tugevalt sisse kirjutatud, aga seal muidugi on antud ka üks detail sooniale mis võib-olla on üllatav või paradoksaalne, see pudel kotis selles mõttes, et tema, kes ta on kogu aeg astrovit kainusele manitsenud, seal onu Vanjas on nüüd ise sama pahe küüsi langenud ja see juba võimaldaks väikest piisugust koomika nüanssi. Nii et ma arvan, et tegelikult on see kuidagi pooleks siis et ühelt poolt näitlejanna vähesem lavakogemus, aga teiselt poolt siiski ka lavastaja antud ülesanne. Nojah, sellepärast et kui sul partneriks on ikkagi imekaunis noor daam ja kui mõlemad näidendid räägivad armastusest ja siis võib-olla jõudu ei jätkugi siis selliseks tugevaks karakteriloomeks, et seal läheb nagu muu asja arutamiseks või arusaamiseks. Et küllap seal minu arust jultunud üksjagu, aga ma mõtlesin välja veel ühe teise võimaliku partnerluse sinna teise poolde. Peeter Tammearu puhul mängib kaasa seal üks niisugune lauset, et te meenutate mulle anovaniat, ütleb Sonja. Ja onu Vanja Peeter Tammearu mängib ka selles Olustvere lavastuses, aga ma mõtlesin korra, et kui seal vastas oleks Andres Noormets, kes mängiski Andreid 13. lennu 300. ja kes Sonovanias, mängi Pastrovit. Et see oleks ka üsna kuratlik kombinatsioon. Kombineerides võid veel siin ühte, teist või kolmandat, ma usun, aga kuulame nüüd Peeter Tammerut ennast ja tema kombinatsioone. Kohe, kas oli selge, et ise tahan teha, ise tahan mängida, ei anna kellelegi teisele. Ikka jah, niisugune ahnus äkki tekkis, et tahaks, sest peale vaena, et ma pean muud mänginud midagi ja selline võimalus noh, teha sihukest väikesearvulise publiku üle niisugust pooltoonides teatrit. Ta oli nii ahvatlev, et aga mul on meeles, kui ma siia Viljandisse tulin, siis ütles minu õpetaja Ivika Sillar, et issand jumal, mitte läheb sinna direktoriks, nüüd ta ju enam ei mängi, midagi tegelikult Maiivika pärast ei tohiks. Et noh, nüüd enam väga kaua ei mängi ja sest ma tean küll, see on väga kerge tulema või tähtis. Sonia oli olemas. No see oli selles mõttes võib-olla kõige otsustavam tegur, sest et kui soonia on olemas noh ja mulle tundus, et siin ei saa üldse olla küsimustki, et mõelda sellele, et, et see peaks olema õiges vanuses või. Sest seda enam, et daam koerakesega on kirjutatud meie vanused täiesti täpselt minu vanus on sinna kirjutatud täpselt minu vanus sona vanusest erineb ühe aasta võrra või midagi taolist ollust. See oli talle hea, paras pähkel mulle samamoodi pureda. Niimoodi. Kui seda anomaaliat ei oleks ees olnud, kas sa siis oleksid nende näidendite peale kuidagi nii emotsionaalselt reageerinud? Ma arvan, et oleksin sellepärast, et kus iganes üks väikene Tšehhovi seen ennast samblast välja pistab, siis ma usun, et ma oleksin kindlasti reageerinud, aga muidugi on üks hea asi selle juures see, et, et kuna Eestis on tehtud ikkagi päris tihedalt Tšehhovi, teda ei ole nagu kunagi ära unustatud ja kui mõni tükk on juba mõni aasta tegemata, siis keegi ikka üles nokib, et tegelikult on võimalik siin tekitada ühed sellised noh, peaaegu niuksed, krestomaatilised tekstid, mis hakkavad mõjuma laiemale publikule. Nii et selles mõttes ma usun küll, et ma annaksin enda üles korjanud. Aga see, et me siin onu ainet oleme teinud, siis muidugi oli võib-olla see, et see kõik pidi toimuma hästi kiiresti ja tekkis kohe endal ka see hasart, siin on vaja selle jaoks aega võtta. Kuivõrd see soonia nüüd selles teises näitemängus, kuivõrd ta oli juba olemas tervjuunugaaniale või kuivõrd siin on nüüd uus Sonia tegelikult roll, on ikka roll sa uue töö puhul ikkagi algad otsast peale? Ütleme, et kui ma tegelase puhul ikkagi mõtlen noh, tema elus tagasi, mis viis tema elu olla ja see eriti selle Frill näitemängu puhul, see Sonia minevik on sinna nii sisse kirjutatud, noh tegelikult kogu see Vanja lugu, astrovi lugu. Ja c legend oli minus endas nagu olemas, ma ei pidanud midagi nagu välja mõtlema konstrueerima ja ilmselt see noor soonia sündis ikkagi palju raskemalt. Stiil on küll nagu väga aiuse silla minu jaoks loonud kahe tegelase, kahe hea vahel ja, ja kohe näitame vahel ikkagi ega mängides mul sellest väga suurt kasu ei ole, aga vastu pidid noor soonia seal Olustveres on targemaks saanud. Vaat see on üks naljakas asi. Ja tõesti, mis näitab seda, et ja me oleme ka äärmiselt tundlikud, võime täitsa olla skiso freenilised. Ma olen seal Olustveres pannud viimastel kordadel tähele küll sellist asja, et kuna mul on paaris seal stseenis võimalus olla nagu tagaplaanil või kõrvaltvaatajana või olen tabanud ennast 10.-lt mõtte fantaasiatelt, et ma juba ette tean konstrueeri mingisuguseid lugusid, kui Jaan Rekkor minu isa viimases vaatuses lahkub ja siis ma mitte, et ma seda küll teistmoodi mängiks, aga mul on see tunne sees, et ma tegelikult tean, et ta, et ma ei näe teda enam kunagi, et ta läheb sealt tegelikult peale, seda ta seal aasta pärast on Moskvas sureb. Ja vot see on kummaline küll, ja kui Sewanyasel oma mõisa müügistseenis räuskab ja oma seal äärmiselt keevalise tundeid väljendab, siis ma tean, et mis juhtub varsti, mis on see, et ta minut trügib sealt kõrvale, võtab ise selle asja enda kanda, mõtlesin, issand jumal, mis sellest kõigest saab ja kõik see, meie mõis asi. Ja noh, rääkimata astrovi Jel Jelena lugu, mida ma nüüd noore sooniana nagu näen kõrvalt palju selgemini. Ma ei tea, kas see on alateadlik, aga seda mingisugust armukadedust leina suhtes ma olen tähele pannud, et ma olen hakanud viimasel ajal palju rohkem mängima, selles mõttes ikka väga huvitav ka, nüüd on Tšehhov ja nüüd Afriili, mis neid ühendab või mis neid lahutab või kuidas iirlane ja venelane nagu kokku kõlavad ja sinul on ju minevikust veel üx Tšehhovi modifikatsioon ka. Noh, tegelikult on neid ju päris mitu, sellepärast et ma olen ikkagi üle 100 etenduse piano laseb kaasa teinud ja sa mõtlesid Tšehhovältad või oli ju veel siin omal ajal kolm õde ja Ma arvan, et ma ei julge ikkagi veel ise peab päris kaua teha ühtegi Tšehhovi näidendit, küll aga ma võtan ilmselt novellid ette, mida ma olen aastaid tahtnud tehase novellidest kokku kirjutada, ühe loo võib olla näiteks järgmisel suvel, on üks idee, aga Frile, Tšehhov ma ei tea. Tšehhovi arvates lavastati teda juba tollal valesti. Küll ma usun, et ta nüüd siin üle 100 aasta hiljem on sellega vast rohkem nõus, et ehk siis pealegi kuigi mine tea, tal oli ikkagi neid niisuguseid oma nägemusi või omadusi ka võib-olla niisuguseid komplekse niivõrd palju, et ta et ta ikkagi oleks ilmselt näinud seal väga suurt probleemi, kus meie seda üldse ei näe ja arvame, et kui on midagi Tšehhovilaadset, et siis on juba Tšehhov noh, loojale endale see võib-olla ei oleks meelepärane olnud küll, aga meile küllaga friil. Selline on üldse kohutavalt, kohutavalt panevad ja head näidendid ja see, et ta on niisugune andunud Tšehhov, Jaan, kas friilon, Tšehhov kahtlemata hingesugulased seal ju näha demodonaalsustes tema tähelepaneku oskustest tema sellisest peenest koest, millega ta neid tükke on kirjutanud vähemalt seejärelmäng, see, mis on nagu selline fantaasia, mulle tundub küll, et võib-olla tal ei võtnudki seal väga kaua aega, tundub, et ta ei ole üleviimistletud, näidend ei ole selle kallal tehtud teaduslikku tööd alates Venemaa ajalootundmisest alates igasugustest daatumi vigadest, mida me oleme üritanud siis muuta ja natukene kohandada just nende inimeste jaoks, kes vajavad kohe ahaa, mõtlema seisundi, nii olla neid endal seal palju neid seetõttu mulle tundub, et ta on lasknud sellise hea kiire sule, usu Tšehhov tegi samamoodi, vaatas oma märku, kui seda ei ole seda tüüpi ja kui inimesed on üksinda inimesed, janunevad armastus, siis seal kunagi iirlased, venelased, eestlased, seal ei ole vist vahet temperamendikires, võib-olla kindlasti. Nii et seal Venemaal võib selle ära näha, kui palju tantsis Tšehhov, kui palju ta on friil või kui palju ta on Kesk-Euroopa või, või kui palju ta on Skandinaavia või, või mis iganes, eks. No üks mis kindel eesti vaatajale sobib Nifriil kui sobib ka Tšehhov ja lisaks veel see münt, et, et kõik on justkui juba tuttav, teatud selline järjepidevus on mängu sisse kirjutatud ja, ja üks mis kindel, on ka see, et eks me ju ihkame selliseid lähikontakte või võimalusi vaadata inimesele silma ja, ja eks see elus me seda nagu üha vähem teeme, siis selleks maksame raha ja läheme Trisse need inimsuhted ja, ja nende purunemise nende leidmise, et see on ju friilija, Tšehhovi ühine pind või, või ühine puu, millesse nende lugu välja kasvab. Aga ikkagi kas on rohkem Tšehhovi või on rohkem friilid? Minule tundub, et siin on rohkem Tšehhovit. Võib-olla on see olustik, võib-olla on need kostüümid, võib-olla on need rekvisiidid ma isegi selle aja ja olustikuga nii palju tegelenud, aga mindi, jäi ikkagi kummitama seesama kujutluste fantaasia ja siis elu valede tasand mis minu meelest kuulub preili loomingusse väga orgaaniliselt. Ja ma arvan, et seda on äkki neisse friili mängudesse rohkem kodeeritud, kui esietendusel välja tuli. Aga see ilmselt oleneb ka sisse mängimisest natukene, et oleks rohkem võib-olla õhku repliikide vahel, et oleks seda saladuse mõõdet sügavamalt. Mul on tunne, et see tuleb siis, kui esietenduse närv on möödas, kui on sisse mängitud ka uues mängupaigas. Näiteks Tallinnas vanalinna muusikamajas, et peaks võib-olla tagasi minema kuskil 10. 15.-le etendusele ja vaatama, kui palju siis valetatakse, kui palju kujutletakse, kui palju fantaseeritakse. Olgu öeldud, et selle lavastuse teine esietendus on 20. veebruaril vanalinna muusikamajas Tallinnas. Me mõtlesime küll korra seda mõtet, et äkki see on linnateatris tekkis vahepeal mingid augud, kus nad on ise ära teksaks seal mängida kuskil mõnel laval või meil ei ole ju tegelikult olemas sellist asja nagu dekoratsioon või aga me kasutame seal, kuna ei tea, teatud mõttes seda miljööd ikkagi ära. Et parem ikkagi jääma sinna selle muusika moe peale, mida me oleme valinud ühel hetkel ta mingi taustana, küllap ta ikkagi mingi rohkem kaasa kui tavaline must saal, eks ole, sama hästi, ma võiks ka siin Ugala väikses saalis seda mängida, piiritleda ala natuke väiksemaks, aga et see mõte on see, et äkki midagi siis läheb kaduma või see kondas tundus ka ikkagi jube väike nagu üks väike sipelgapesa seal alguses. Aga täna ma sain aru, et ei oleks, et on ikkagi see intiimsus, mis seal ruumis tekib ja see läheb lähedal olla publikuga lavaruum, mida meil on tegelikult kaks meetrit, eks ole, kui mõelda selle loo puhul, see on minu arvates on aidanud, meil on ju esimene lugu, kus me oleme puhtalt mõelnud, et me ainult räägime publikule enda lugu ja väga otsime ja ootame neid silmi. Täna olid seal küll tõeliselt heatahtlikud näod ja täna olid sõbrad saalini just ja seda ma muidugi ma tajun ära, et see on ohu märk, et järgmisel etendusel ma lähen ka suure hurraaga peale, ma saan aru, et seal on mingi suhteliselt tuima näoga meesterahvad, kes vaatavad põrandale, ei taha mulle eriti otsa vaadata, täna oli sellest ainult jõudu, aga eks näis, mis edaspidi saada. Kas nüüd see fiili on näiteks ka sellele Olustverele mingisuguse niuke juurde andnud, alustasime sellest, kas Olustvereohvrile. Muidugi tänu sellele tekstile on läinud nagu lahtisemaks meil vabamas mõnes mõttes. Me teame, et see ei ole maailma lõpp, et sealt tegelikult läheb edasi, see on mõnes mõttes vabastav, sest kui sa oled ise sedasama vaena, siis ikkagi natukene oled ka selles järel, mängus oled sa selle perspektiiviga, seal on nagu üks koht ise võiks, öeldakse, et te olete mulle sellise lause, et miks ma mõtlesin hommikul raekojas, mõtlen. Anyway issand, kui kihvt oleks, kui mõni produtsent võetakse, et ta kõik Tšehhovi niimoodi ära teha, seriaali seal üksiku mõte tegelikult võib-olla nüüd leidub kunagi kuskil mõni Eesti hea näitekirjanik, kes sealt võib-olla veel mingi jätku kirjutab, et see oleks väga põnev, minule siuksed asjad väga meeldib. Noh, nii nagu mulle meeldivad näidendid kirjanikest, näitlejatest või, või minu pärast kas või kunagi elanud kalevipojast, aga ikkagi, kui on antud mingisugusele olemasolevale müüdile mingi teine mõte või mingi teine maht või Van antiiki ümber kirjutatud Katyigonnad ja lugesin ühte huvitavat huvitavat käsitlust hoidikusest hiljuti. Mäetipus kohtub laiusega ja üritavad siis nii-öelda saatust ära hoida. Mida teha, et tapaks kõik, sellised mõttemängud on põnevad variatsioonid, variatsioonid Enigma variatsioonid, suurte lugude suured tõlgendused. Seda mõtet ei ole, suured lood on kõik ära kirjutatud, et on need ainult sellised väiksed pinnavirvendused. Niuke kaverit aeg, postmodernism või suured narratiivid on ka, ma usun, et teater on ikkagi eelkõige interpreteerimise kunst, nii et siin siin ei teki seda, seda küsimust, et meie lood on otsa saanud, me ei suuda enam midagi välja mõelda, nende peal ju olemegi, mis siis üks näidend on, seda võib luga kaveriks nimetada, aga misse Kabergi siis lõpuks on, eks ta mingi kihi peale paneb jälle ja ja väga tore. Mulle meeldivad must kaverid ka muusikas meeldivad. Ma ei mõtle selle all seda, et pannakse mingi tümps alla, aga, aga erinevaid interpretatsiooni küll. Sellist muusikat lausa korja. Kogun. Tuleme nüüd Jalta mängu juurest ja teatripidupäevast argipäeva ja kõneleme ikka edasi Ugalas ja selleks täna hea võimalustest. Sina, Pille-Riin Purje vaatasid Ugalas üsna mitut lavastust ja need ei olnud esietendused, need olid lood, mis repertuaaris ja mida ikka õhtust õhtusse mängitakse Viljandi publikule. Ja ehk nüüd kommenteeriksidki siis mida nägid? No ma nägin seda, mida ühe nädala vältel teater pakkus. Ja tõepoolest kõik olid varem nägemata lavastused väikeses saalis, siis üks inglise lauskomöödia lõika maha ja lase jalga. Selle temaatika on laiale publikule väga vastuvõetav või meid kõiki puudutab, see on siis arsti eetika, eraarsti ja riigi arsti töövahendid ja selles mõttes oli ta hoopis teistmoodi kui niisugune tavaline kuuni komöödia. See oli Andres Lepiku lavastus siis sealsamas väikeses saalis okkadcio teegaameroon ehk Mea culpa. Mis on siis Aserbaidžaani külalislavastaja vagif Ibrahim Oblu tõlgendus. Ja tõepoolest meie teatripildis, nagu juba mitmed vastukajad on öelnud üsna erandlik. Väga palju liikumised, tööde vormimängu. Ja Ugala noor trupp teeb seda väga paindlikult. Seal on küll niisugune keerulisem filosoofiline raam ümber pandud selle žanrikson, audio, virtuaalne autod, tee. Nii et ma kardan, et selle tuleriida patukahetsuse ja Mea culpa raamist ma vist ainsa vaatamisega ei saanudki veel täit arusaamist, aga ma nautisin rohkem neid kelmikaid, siivutuid, Cameroni lugusid seal vahel ja nägin ta ühte lastelavastust suures saalis siis minu pere ja muud loomad, kus oli õige publik, kes seda täie tähelepanuga vaatas. Niisugune noorem kooliiga. Ja seda nädalat jäi suures saalis lõpetama remarki triumfikaar Tõnu Lensment lavastuses. Seal me olime juba koos, see oli üks hästi külm talvepäev ja imelik imelik selle lavastuse kohta oskad küll ainult öelda, et see oli üks hästi külmlavastus. No kõik siin maailmas peab olema väga kuul tänapäeval. Kas see siis nüüd maksis lõivu sellele kuulile või, või milles asi, aga igatahes sellist prantslaslikud ja ladina inimese elutunnetust sealt küll otsida ei olnud võimalik. Seda oleksite Kameloonist leidnud. Aga jah, eks muidugi, eelootused olid ka kõrged minu jaoks küll ja küllap paljude vaatajate jaoks remarki romaan on mingil eluetapil väga oluline olnud. Ja mind hämmastas ka Lensmendi lavastuses see, et niisugune armastuse liin oli siis küllap teadlikult nii kõrvaliseks taandatud. Ma ei saanudki aru, kas oli taotlused, ei olekski neid tundeid, et on ainult see sõjaeelse maailma totaalne pidetus ja üksildus aga see võttis justkui sellest romaanist, et mingi olulise kihi ära, et teravik, keda siis Andres Noormets mängis Joan Triinu Meriste, et nad ei saanudki hetkekski kokku ja ma mõtlesin selle esimese stseeni ajal, kui üks oli ees trumpi ääres ja teine oli üleval kõrgel kuskil trepil, et tavaliselt niisugust väga suure distantsiga, aga sisimas tugevate tunnetega, mis on stseeni, on kasutanud Mikk Mikiver, aga siis on seal kahe inimese vahel mingi väga tugev intensiivsuse väli, seda ma nüüd ei kogenud ja ei kogenud terve lavastuse vältel, nii et päris naljakas oli see, kui lõpuks näitlejad tulid kummardama, kuidas siis need kaks peaosalist teineteisele silma vaatasid ja niisuguse väikesed tänu musi vahetasid ja käest kinni võtsid ja siis teineteisele poole läksid, siis järsku võis sinna mõelda terve suhte, mida ma ei olnud laval näinud, ma ei saanudki nüüd aru, kas see oli teadlik või oli midagi valesti, kahe näitleja nendes väljades etenduse vältel. Aga tõesti, kui hakata analüüsima, siis eeslaval toimusid ainult kõikvõimalikud eks sessi, arsti kabinetis või litsimajas või nii-öelda see jõhkram pool oli toodud siis sinna eeslavale ei saa öelda naturalistlikum, seda kõike markeeriti seal midagi naturalistliku ei olnud. Ma mõtlesin ka, et kas operatsioonitoa või operatsioonilauas stabiilsus võiks olla üks selle lavastuse märksõna. No peategelane on kirurg ja siis samas on tal ka niisugused regulaarsed patsientide läbivaatused lõbumajas mida markeeriti seal kuskil sirmi taga ja kuhu Andres Noormets mingi koomika nüansi minu meelest isegi lisas, nii et mul tuli meelde seesama komöödia, lõika maha ja lase jalga, kus ka pidevalt täis patsientidega arstid filmidega õiendavad. Ma ei saanudki aru nüüd kas on mingisugune teatrisisene paroodia sündinud või või kes kellelt šnitti võtab, aga huvitav oli selle triumfikaare juures Silver Vahtre kujundus minu meelest seesama kujund, kuidas siis malelaua põrandast saab järsku sein või noh, kuidas maailm nihestub, et, et see pind, mille peal sa käid, võib järsku sinu eest püsti olla, see oli küll ajaga kooskõlas. Minu jaoks natuke haakus malliviuse kabareelavastusega, kus oli ka mingisugune lauad laes, eks ole, või loen tagurpidi, ajastu on ju ka sama. Läheme edasi, sest pidupäeva ja argipäeva kõrval on meil ka veel üks proovipäev jutustada teile. Nimelt esietendub täna Ugala suures saalis Julverni ja Andres Noormetsa ühistööna 80 päevaga ümber maailma, aga meie käisime nädal varem vaatamas, kuidas see maailma reis kulgeb ja kauplesime ennast siis proovis, ei olnud veel täiuslik läbimäng, vaid see oli ikka proov, sõna tõsises mõttes proovitigi ühte või teist reisietappi, meie jaoks oli selle proovimise kõrgpunkt just nii-öelda Ameerikasse jõudmine. No mina olen proovinud ja suhteliselt tunduvalt kriitilisem ja mul on seal alati igav ja teatris on huvitavam pool minu jaoks valmis lavastus, aga mis mulje sulle proovist jäi? No minul on ikka see tunne, et ma ei ole saanud oma elus piisavalt proove näha ja mind see maailm hirmsasti köidab ja mulle meeldib näha valmis lavastust, mille proovi ma olen näinud, et näha, kuhu see on liikunud. See proov kinnitas veel seda tunnet, et mis on praegu Ugala tugev külg, see on trupi noor energia ja selles lavastuses mängivad koos siis nii kõrgema lavakunstikooli lõpetanud kui Viljandi kultuurikolledži nüüd kultuuri Akadeemiaks nimetatud kahe erineva teatrikoolinoored. Ja see, kui aktiivsed nad olid, selles proovis kõike välja pakkuma, ideid, genereerima tundus ainult, et lavastaja peab sealt siis need paremad välja vaatama. See õhkkond oli väga loominguline ja väga aktiivne. Nii et see andis lootust, et tuleb. No ma ei saa ju öelda, Kotoorn jätkaks, sest need on kindlasti väga erinevad lavastused, aga tuleb taas üks elurõõmus mäng lauludega elava musitseerimisega ja väga elujaatava energiaga. Mida arvab sellest demokraatlikust lavastamist laadist lavastaja, jah, dramatiseeri Andres Noormets küsima seda tema käest. Lavastaja tundub üsna demokraatlik, vähemalt tänase proovi põhjal. Ma olengi, mitte ei tundu. Aga no see oleneb sellest, mida tehakse, sest siin me olemegi tegelikult algusest peale ikkagi olnud kõik niisugused suveräänid, kellelegi ei ole nagu peale astutud, kõik on oma ideedega välja tulnud ja kõik on võetud mängu, mis on demokraatlikult heaks tunnistatud. Mõnda olen ma küll peale surunud, aga need on rohkem vormistuslikud asjad, kus lihtsalt mina näen kõrvalt paremini kui need, kes seal sees on. Aga üldiselt on küll. Me oleme kõik kaasamängijad ja, ja ma arvan, et see ongi niisugune hästi demokraatlik lavastusprotsess. Sa oled hästi niisuguse noore erksas meeskonna mängima võtnud, kas seda saabki ainult noore energiaga teha? Seda lugu? Tegelikult saab igasuguse energiaga teha, mis on liikuv, vana energia võib ka väga liikuv olla, aga praegu kuna riigiteatris on need prooviperioodid väga limiteeritud ja lühikesed, siis lihtsalt võib-olla noortel on see plahvatuskiirus suurem. Ma ei arva, et ei võiks nagu 50-st või 60-st taolist samasugust lugu teha, aga meil võtaks võib-olla rohkem aega, sest nemad on praegu väga nõus, noh, täiesti tundmatutest kohtades vette hüppama. Võib-olla veidi eakamatele. Näitlejatel tuleb rohkem nagu selgeks teha või et, et me ei hüppa tundmatus kohas või vähemalt tuleb see tundmatu koha põhi nagu väga täpselt läbi valgustada, nemad on nõus ka hüppama täiesti tundmatu. Palju sa selle hüppes ja ujumises oled nagu selles tänases päevas. No kõik need inimesed, kes seal lava peal toimivad, on väga niisuguse lahtise mõtlemisega nad absoluutselt täpselt tajuvad seda, mis nende ümbermaailmas toimub. Ja me ei ole tahtnud teha, tähendab otseseid vihjeid mingisugustele, kaasaegsetele asjadele, aga need on täiesti vältimatult seal sees olemas, mitte midagi ei ole teha, sest need on tänapäeva inimesed, tänapäevast toimivad inimesed. Ja kuna me ei ole sinna loonud ka ajaloolist reaalsust vaid kasutanud lihtsalt mõningaid detaile sellest ja mõningaid, ütleme, remix nendest, siis ma arvan, et tänapäeva on siin täiesti olemas. Seda lugu ei saa jutustada abstraktses ajas, see toimub 1872. aastal, teisest oktoobrist kuni 21. detsembrini kell üheksa õhtul ja natukene natukene peale seda ka veel. Sellest ei saa nagu kõrvale minna, kuna on tegu 80 päevaga ja selles ajas, sest me ei saa seda kõrvale tõsta, sest siis oleks absoluutselt kogu mängutingimused kõik teistsugused ning vastu me edasi 10 aastat on juba enam-vähem seal vennad, frantid oma lennuki leiutanud ja kõik kõik tingimused muutuvad. Et me peame ikkagi selles ajas selles ruumis olema ja ütleme, peategelaste väljanägemiselt kostüümid ja mingisuguseid nii-öelda käitumise mõttelaadid on ikka suhteliselt sarnased sellel ajal nii-öelda südamik on selles ajas kinni, aga mida rohkem asi liigub sellest südamlikkust nagu nagu ääre poole, kus on tegelased, mis ei ole nii väga täpselt seotud selle loo edasiviimisega, kui on tegevuskohad, mis on abstraktsemaid näiteks džungel, džungli olustiku, kuidas me taastame 1800. aastal oli suht suht samasugune kui tänapäeval seal ma luban rohkem vabadusi endale. Aga millised on need vahendid, millega seda väljendate, et te olete jõudnud džunglisse või olete jõudnud Jaapanisse või kuhu iganes lavastaja ja näitlejavahendid? Töövahenditega, Silver Vahtre on meile joonistanud ja töömehed valmis teinud hulga niisuguseid mänguasju millega me siis mängime ja kohati on meil lihtsalt niukseid tüüdlikud mängud ka, kus, kus nagu asja ennast ei olegi, vaid on lihtsalt noh, ütleme, helid, mida see asi teeb ja aga ta on niisugune avatud ja lahtine ja ma olen selle pärast väga tahtnud seda asja võtta. Ta nagu teha, et ta on niisuguse idealistliku maailmapildi peegeldus, on veel see aeg, tegelikult ma ei arva, et see aeg möödas on, see on praegu samamoodi, kuigi võib-olla mastaabid on teistsugused või ütleme, ruumid on teistsugused, aga see noh, soov nagu teha mingisugust suurt mõtet teoks või mingisugune suure seikluse sisse minna ja samas minna ja olla selle sees noh, aus. Sest noh, taolised kvaliteedid nagu noh, üllus ja, ja au ja õiglustunne ja suursugusus, mõneti on mingisugust suured mõisted, on niisugused, mis meil on nagu käest ära lastud nagu teevad tavaliselt nalja, need ja niukesed, mingisugused noh, rahvustanutest rääkimata, need on ammu nüüd ära pihustatud, kuigi nad võib-olla mõnes suguses teravdatud olukorras on nagu üleliigsed, aga, aga kuskil neid asju ei tohi ära unustada. Aga just taoliste suurte mõistete ideaalide maailm, kus minnakse ja tehakse noh, niimoodi niukse suurte liigutustega suuri tegusid. Vot selline on meil see sisusest. Kuidas üks ümber maailma teekond tegelikult algab, sellest pole meil suurt aimu. Kui proovi jõudsime, oli reisiseltskond just Ameerikasse jõudmas. Laeval on 10 meest ja üks naine. See, et Ameerika, see on kohe selge igale tähetundjale, sest sõnum kirjutatakse kooli tahvlile ja kuuldavasti saab esietenduseks valmis suur reisikaart, kus teekond peal. Gert Raudsepa, Karol Kuntselile, Carita vaikjärve ülesanne on lugu edasi viia. Aga ülejäänud kamp näikse soovivat nende teekonda nurjata. Ja need muidumehed on kord madrused laeval, kord reisijaid rongis ja mõned muudki tegelased. Martin algusel ja Tanel Ingi on õnnestunud kauboi roll saada ja seda koos kaabuja sigariga. Ja need vennad on tõeliselt sõiduvees. Erni Kask jälle tundub millegipärast rahulolematu. Tema peab ühte kahtlast britti kehastama, aga ei meeldi talle tekst ja pole tallega päris pilli pihku antud nagu näiteks Priit Võigemastile. Tema peab hoopis Ardu vastu trumminahka nühkima või piimakannu kaanega rongiratta, kolksumist mängima. Aga tegelikult nende heli taustades sünd otse publiku ninal on juba omaette vaatemäng. Niiet Erni Kasel ei tasuks Võigemasti peale kade olla. Praegu käib. Laulupraod aktiivne, kas seda lugu või annaks muusikaliks tituleerida või ei tahaks kuidagi? Laul on meil seal hästi palju. Ja mingil kombel tähendab, võib-olla mingisugustele muusikalikaanonitele ta vastab, sellest on tehtud ka muusikale. Ma olen neid nagu lugenud ja seal vaadanud partituuri, aga need mulle ei meeldinud, sest muusikal lihtsustab. Muusikal lihtsustab lugusid, olukordi, sellepärast tema esmane nagu ülesanne või eesmärk on olla muusikal. Muusikal ongi muusikal muusikalipärast tihti ja see on nagu igav. Aga siiani sai kokku kogutud lihtsalt noh, niisuguseid laule, mis on heade meloodiatega suurem osa, on võib-olla samadelt autoritelt, aga nad hüppavad ka täiesti noh, maailma erinevatest otsadest natukene tahtsime seda Ameerikat vältida, nii et Ameerikas on ainult üks ameerika lugu, ühe seda muud on kõik Ameerikast hästi kaugel. Ja Ameerika suhtes me oleme ka piisavalt irooniliselt, aga aga üldiselt noh, ta on tal lihtsalt niisugune, noh, liikuv ja laul, laul tuleb ikkagi siis ette, kui oleks, on nagu vaja, laulda ära, noh, on selline energia, tuleb peale, et tahaks nagu ära laulda selle asja. Kui sul on ikka väga kurb või sul on vaja mingi asi ära selgitada või on teekond nii pikk, et on vaja laulda ja siis laulu sees saab ta lühemaks, et noh, ta on niimoodi võetud, need asjad, aga muusikali reegleid me ikkagi klassikaliselt järginud ei ole. Kasvõi sellest tuleb see asi välja, et meil on ainult üks naisterahvas, Subreti paari nagu pole, võib-olla siis mees elevante siin oli ikka väga võluvad laulusõnad, et on minu kirjutatud laulusõna on minu hobi ja see, mis see, mis valgustab minu päevi või need on väga pimedad, et siis ma hea meelega kirjutama need laulusõnad, see vot nende kallal ma tõeliselt kaifisin neid kirjutades. Mulle lihtsalt meeldib seda asja kohe väga teha, seal on kindlasti mõni salm, tead, kas sa ei ütleks neile? Vaata ka elu helgemat poolt, hoia oma südames selle eest hoolt. Oot, kuidas olid elevandil alustajad? Siit kõrgelt on vahvatka vaated, Hei, elevant teeb. Sest üks elevant teeb vahvaks, vaated? Ei. Näete nägimegi, seal jõgi, jõgi, siin on kivi ja puuseal on päike ja kuu vahvaks teeb elevant, vaated kõik. Laulda võivad kõike, tantsima peavad kõik. Peeter Konovalov ja noormetsa naine teevad näitlejatega tõelist hoogtööd. Ainult et Ott Aardam kena aeglase oleku ees on ka nemad võimetud. Võigemast ja Erni Kask peavad juba vähemalt viiendat korda alustama lauluga Islandist ja issandas ja kuumast päevast. Ja nüüd on minul neist juba veidi hale, et see kunst peab ka nii üle kivide ja kändude tulema. Aga lähme veel kord lavastaja Andres Noormetsa jutule. Jõuame täpselt nii valmis, kui me jõuame ja mis on vaja järgi arenedased areneb etenduste jooksul. Mul ei ole mingisugust paanikat, sest see on niisuguse lahtise struktuuriga lavastus, et igal juhul on mingis variandis ta valmis, millest te siis kokku olete leppinud lahtise struktuuriga, aga vist peab ikka mingisuguseid kokkuleppeid sõlmima siin enne loomulikult kokkulepe on meil tehtud Sülverniga, et me põhimõtteliselt järgime tema loo struktuuri. Laias laastus. Kohati me hüppame sealt ka nagu omatahtsi kõrvale, aga aga loome räägime ära. Aga kuna dramaturgiliselt teksti autor on elus ja siin nagu kaastegev, siis ta on andnud näitlejatele teksti suhtes suht suured vabadused. Ei ole tarvidust siin pähe õppida ja teksti sõna-sõnalt tähendab mingisuguseid kindlaid tekste, vaid on oluline ära rääkida need asjad, mis on loo edasi viimiseks vajalikud ja ongi kõik, sellepärast ma ei arvagi, et tekst peas ei ole. Aga mingi tekst, nagu ikkagi ju seal raamatus kirjas kirjas, neil on nad ju ikkagi üsna püüdlikult vaatavad veel sinnapoole. Tekstiraamat on meil peaaegu 100 leheküljeline aga noh, mida suurema tekstiraamat, seda rohkem on seal sees vabadusi, seda etendust kõlbavad vaatama kõik inimesed, siia võib rahulikult tulla isa, ema kahekesi või, või noormees kallimaga või või poisid-tüdrukud omavahel. Et see on just selline etendus, tegelikult sobib absoluutselt igasugustes kooslustes tulla, noh, siin ei ole midagi sellist, mis nagu laste sündsustunnet võiks nagu riivata või, või nende mõtteid valele teele suunata, sest moraalselt on asi paigas ja vaatab asjadele niisuguse helgema poole ja on korrektne. Jah, seal poliitilist on, on korrektne lastes ja see on korrektne. Pääste suhtes. Noh jah, võib-olla ehk mõned mõned poliitikud võib-olla saaksid paremini magada, kui nad võib-olla väga aktiivselt seda etendust ei vaata, aga, aga samas ma arvan, see lõbustab ka neid. Kui nad on nagu terved inimesed või nad on terveks saanud, on haiglavoodist ära tulla. Mina nägin siin Ugalas ühte tipti, kus lõpus öeldi niisugune tähendamissõna, et sissetulekud on tähtsa teise ainult kunstiga tegeleda. Kas lavastaja Noormets peab selle peale ka mõtlema, Ugala suurel laval lavastades? Selles, et see mulle sisse tooks ma ei taju seda sundi, kuigi ma tean, et ühe nishi tegelikult ikkagi peaks täitma, aga ma tahaks, et noh, seda, seda nišši saaks täita nagu selle niisuguse mängu ja rõõmuga, et ma ei peaks selle peale mõtlema, et nüüd see on jube vastik nagu niisugune Merkantiilsused kõiki asju nagu vahetad kaubaks, mõtled niisuks kau partiklitena lahti, et ikka teemet tähendab pragu oma niukseid parim asja ja kui see sisse toob, seda parem on. Oota sisse, ei too, ma arvan, me ka ei ole kaotanud oma elust mitte midagi, me oleme vähemalt suurepäraselt oma noh, aega veetnud ja uuesti oma neid neid kanaleid lahti teinud, mis võib-olla noh, kinni püsivad mingisuguste Limiteeritumate võiksite täpsemate või klassikalisemalt ülesannet. Laevaga on juba mängitud ja rongiga niisamuti aga nüüd on näitlejad ühe täiesti uue mänguasja kätte saanud, Silver Vahtre neile silla konstrueerinud. Osa näitlejaid ilmutab ignorantne esisild jätab täiesti ükskõikseks. Aga mõni mees seevastu läheb päris põlema. See pole miski sild hoopis nagu kassikangasnööridest koos. See peab olema üks äraütlemata katkine ja kurb sild, mis rongiajal kokku kogu no vähemalt 20 minutit prooviaega kulub sillaga, jändamisele. Vaatajale meenuvad tublid käsitöölised Shakespeare'i suveöö unenäost. See, kuidas mõni mees pidi seal müüri mängima. Ott Aardam, Ilon sillahoidjana tõeliselt kurb silmavaade. Ta on sügavalt süvenenud silla siseilma ühe katkise silla siseilma, mis kolinal kokku kukub. Lavastuses võtab see stseen arvatavasti aega, paar minutit. Jätkame juba koos Andres Noormetsaga. Sest noh, see fantaasiamaailm, mis ikkagi raamatu seest tuleb, ma loon sellise, ma loon seal täpselt nii suure, kui ma tahan. Ja siin me tahaksime just niimoodi, et me ikkagi ei tegele väga niisuguse mingisuguse kontseptuaalse vähemaks lõikamisega vaid just nimelt anname nagu punktiirid, et Ma ei tahaks, et see maailm nagu väiksemaks jääks, pigem vastupidi, et see maailm saab suuremaks muutuda. Alguses algab sellest, kus öeldakse, et maailm on väiksemaks läinud, et nüüd saab juba kolme, kolme kuuga ja üks härrasmees ütleb, et isegi 80 päevaga läheb seda tõestama. Aga kokkuvõttes tuleb välja, et see maailm ei olegi väiksemaks jäänud, vaid pigem teiselt poolt maakeral leiab ta oma armastuse, mida ta pole seal Londonis istudes, kui ta pole selle peale tulnudki, et seda otsima hakata. Et mingisugust totrast kihlveost tegelikult üks mingisugune hoopis uus elu saab alguse. Et no vaata, niisugused mõtted on seal sees. Kohati kui täna siin proovi sai vaadata, siis tundus, et näitlejad nagu unustasid oma vanuse või mäng läks selliseks heas mõttes lasteaia viimaseks rühmaks kätte. Kas selline meeleolu peaks olema ka juba etendusel või on see siiski selline proovimise hasart? Selline koostoimimise õhkkond raudselt peab siin säilima ja ma arvan, säilib ka. Ma arvan, et see on selline etendus, mida kaks korda päris ühesuguselt ei nähta, et ikkagi publik on siin ka väga suures osas kaastegev. Kui publik alguses kohe võtab kinni ja võtab need mängureeglid omaks, mis talle pakutakse siis saab ta ka täie raha eest või natuke rohkemgi. Ja kui ta natukene on tuimem või on ta haige veidi või või on ta unine, siis ta saab ka natukene unisema etenduse ilmselt ja selline niuke mänguline õhkkond jääb kindlasti sisse, sellepärast et siin on piisavalt ruumi ka igasugusteks täiendavateks, improvisatsiooni, teks, naljadeks ja, ja värk. Esiteks, ja ma püüan sellega niimoodi lavastatud, et need augud sinna sisse jääksid, et kogu aeg rõhutada ka mängivaid tüüpe, et nad sõid, ära, kasutaksid ja sinna sisse üht või teist valaksid selle järgi, kuidas neil midagi valada on. Kas selles mõttes publik on ka teretulnud sellest lasteaia viimasest Rehnastele? Normaalne teatripublik ongi natukene niisugune. Lasteaed iseenesest ei kõla nagu hästi ei kõla sellepärast hästi, et see on selline koht, kuhu, nagu vanemad inimesed panevad nooremad jalust ära. Et siin tulebki natukene nagu lapselikult suhtuda mitte lapsiklikult ega, aga, aga just nimelt niukse lapseliku idealismi ja mängurõõmuga võiks ka publik siia tulla ja just nimelt niisugust asja siit tasub otsida ja sellega tasub tulla niimoodi lahtiselt ilma et hakata mõtlema erilisi, et kas nad nüüd, mis kontseptsioone nad nüüd täidavad või, või missugustest süvasõnumitest nad lähtuvad ja missugust kunstivagun nad künnavad tahaksimegi kutsumegi rahva kaasa mõneks tunniks tähendab ühte seiklusest ära unusta mõtted, muud asjad tõesti lasta niisugune oma positiivne energia nagu lahti. Sest siin on väga palju ka taolisi nagu nagu teemasid. Et kus nagu ninad vajuvad norgu ja asjad ei tule välja ja kus tegelikult üle saadakse, puhtalt sellega, et vaadatakse asjale positiivselt ja viimane sõnum jääb ka ikka selleks, et kes pärast naerab. Ei, kes on parem, see naerab viimsena. Nii palju siis sellest, kuidas 80 päevaga ümber maailma reisitakse. See on lavastus, mis täna esietendub Ugala suurel laval. Ugala teatri tegemisi käisid vaatamas Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Mis muud kui kuulmiseni kahe nädala pärast.