Muusikas peitub mingi võluvägi, mõni ammu unustatud laul või pillilugu äratab meis mälupilte kaugest minevikust. Enamasti on need seotud hellemad tunnetega, teinekord aga mingi pettumuse või kurva sündmusega. Tänane meenutus on aga mõndapidi lausa rumal või lapsik, nii et kaalusin kaua. Kas sellest üldse rääkida? See ulatub tagasi 1939. aasta sügisesse, kui eesti koolipoistele ja tüdrukutele algas viimane kooliaasta iseseisvas Eestis ja kõik see, mis meile peagi kaela 100.. Vene võim, küüditamised, sõda ja suur verevalamine rippus juba meie peade kohal, ei seganud aga sugugi elamast tavalist, muretut õppuri elu. Seda võis häirida ainult mõni koolist saadud kaka. Üks. Minu kodulinnas Pärnus oli keskharidus korraldatud nii, et sikud olid lammastest lahutada võttud poeglaste ja tütarlaste gümnaasiumi lahutas Koidula platsia paralleelklassiga, kohtusime ainult koolipidudel ja tantsukursustel. Tõsi küll, kuna meil oma võimlat polnud, käisime lõuga kangile tõmbamas ja korvpalli mängimast tütarlaste gümnaasiumi territooriumil asuvas linna võimlas. Et keegi mõtlematu haridusjuht oli paigutanud meie paralleelklassi võimlemistunni vahetult meie ette, siis juhtus vahel, et mõni mehepoeg eksis kogemata tüdrukute duširuumi, mis kutsus esile vist rohkem vaimustatud kui hukkamõistva kisa. Päris lahus ei saadud sikke lammastest hoida. Kuidagi iseenesest tekkis meil seitsme kaheksaliikmeline salk, kes korraldas niinimetatud Klunkraid mõnes kodus, kus vanemad olid õhtuks välja läinud või hulkusime niisama rannas ja parkides enamasti ka moodsaid lööklaule, lauldes niisiis täiesti süütu ajaviide. Üks tol ajal moodi tulnud laul šviili dolfissis. Kolm kalakest meeldis meile sellepärast, et selle refräänis olid pausid, kus hüüti, sest sellest võtsime omavaheliseks parooliks Heibst. Pooled neist on juba manalas, üks kooliõde elab Tartus, üks Torontos. Viimane kirjutas mulle, et hiljuti suri sealsamas üks koolivend, meie salgakesest. Läinud teda ära saatma, oli ta puudutanud lahkunu kätt ja öelnud üsna tasa Heips, et võib-olla polegi see mälestus nii rumal. Kes teab, olen otsinud seda laulu lausa tikutulega. Leidsin aga ainult kurt Vidmani orkestri instrumentaalplaadi, mille refräänis meie asemel kõlab hüüdshow.