Noorus on ilus aeg, hõiskavad kõik, kel see aeg juba seljataga on. Lev Tolstoi on pühendanud sellele triloogia Lapsepõlv, poisiga ja noorus. Kuid tema on vaid 1000 eest, kes oma minevikku raamatusse raiunud. Ainult lapsed ei suuda oodata, millal täiskasvanuks saadakse. Ja siis hakkab ka varsti kahju, et see aeg nii lühike on. Ent aitab argifilosoofiast, ehkki see oli sissejuhatuseks meenutusele koolielust. Pärnu poeglaste gümnaasiumis laulmisõpetajaks helilooja ja organist Peeter Laja, kelle poeg Hans oli minu klassivend. Vahest seetõttu tundsime end kõik laulmistundides vabamalt. Aiamuidugi nägi ta vilunud pedagoogina, et neist pahe, troveneid või ka roosid ei saa. Seetõttu ta tundides eriti ei pingutanud ka. Tõsi küll, aasta enne tema saabumist oli meie kooli lõpetanud Tiit Kuusik. Küll aga on jäänud meelde Peeter Laja töö kooli kooriga, samuti tema soomesõbralikkus, mis eriti ilmnes 1939. aasta sügisel, kui algas talvesõda kus kogu Eesti sümpaatia oli hõimuvendade poolel. Näiteks õpetas laiameid laulma Eesti hümni ka soome keeles ja mul on tänini meeles. Oi mamme Suomi sünnin, ma soi sana kuldainet. Ei Laaksuai Cucula ei vet. Koorilauludest on meeles Aleksander Läte malemäng, Ernesaksa hakkame mehed minema ja Toivo, kuula nuia meeste marss, mida laulsime täis tõsist protestivaimu. Siis polnud ka ime, et esimese nõukogude kooliaasta avaaktusel plahvatas kogu saalitäis poisse nagu üks mees, laulma juba keelatud eesti hümni. Pean lisama, et seda tehti veel mitmes teiseski koolis. Peo kavas oli riigikaitse õpetus ja õpetajad jäid kõige kiuste eestimeelseks. Siin laulab nuia meeste marssi Helsingi Polütehnilise Ülikooli meeskoor, niisiis samuti koolipoisid.