Niivõrd kui viimane oli olnud distsiplineerimatu ja lodevate elukommetega. Sedavõrd hämmastas esimene. Oman nobeduse ja mingi ennekuulmatu administratiivse sapisusega mis erilise energiaga avaldus tühjasse munakoores puudutavates küsimustes. Kõik kuuenööbid alati kinni ning mütse kindlad, valmis pandud. Kujutles ta enesest linnaülema tüüpi, kelle jalad olid igal ajal valmis, teadmata, kuhu jooksma. Päeva ajal vilksas ta kärbsena mööda linna jälgides purjeritel oleks reibas ja rõõmus nägu ees. Öösiti kustutas ta tulekahjusid, andis valealarme ja valmistas ültse üllatusi. Karjus ta igal ajal ja karjus ise äralikult. Nii palju karjumist mahtus tema sisse, ütleb selle kohta kroonik, et paljudele klupovlastel tuli sellest nii iseenese kui ka laste pärast eluks ajaks hirm peale. Väärne ja leiab sellest kinnitust, et pärastpoole oli ülemus sunnitud küll uppuv lastele nende hirmu pärast mitmesuguseid soodustusi andma. Isu hoolidele ja aga ta sai ruttu söönuks ja seejuures nurises magaski ta ainult ühe silmaga mis põhjustas rohkesti ebamugavust tema naisele, kes ei suutnud 25 aastasest kooselust hoolimata ilma võbisemata näha mehe teist valvavat täiesti ümmargust ja talle uudishimulikult otsa vahtivat silma. Kui aga ei olnud mitte midagi teha ja see on ei olnud vajadust, ei mööda linna vilksata ega kellelegi ootamatult peale sattuda. Kõige nobedam Atlegi administraatorite elus tuleb ette seesuguseid raskeid hetki. Siis ta andis seadusi. Kõndisime mööda kabinetti, jälgides saapaninamängu või värskendas oma mälus sõjaväelisi signaale. Prodovkinil oli veelgi üks iseärasus. Ta oli kirjamees. 10 aastat enne klubisse tulekut oli ta hakanud kirjutama kavandit sõjaväe ja laevastiku suuremast laiali laotamisest üle terve maa et selle läbi muistse Bütsantsi tagasitoomist Vene riigitiiva alla kindlamaks teha. Ja lisas sellele iga päev ühe rea juurde. Niimoodi moodustus üsna mahukas vihik, mis sisaldas 3652 rida. Mida ta külastajatele uhkusega näitas, lisades juurde? Vaadake, armuline härra, kui kaugele pilk ulatub? Üle pea oli poliitiline unistamine tol ajal väga moes. Ja seepärast ei saanud prodav kingi üldisest aja vaimust eemale jääda. Väga tihti nägidki lupublased, kuidas ta linnaülema maja rõdul istudes sealt ainiti silmad pisaraid täis kauguses Sinavate bütsantsi kantside poole vahtis. Tantsija Koluupovi karjamaad olid niivõrd lähestikku, et Bütsantsi karjad peaaegu alatasa Kluupovi karjade hulka segunesid. Ja sellest tuli alalõpmata sõnalemisse. Näis, et tarvitseb vaid märku anda. Jaburad lähkim ootas seda märguannet ootas peaaegu nördimuse nii küündiva kirglik, kui sõidad kärsitusega. Esmalt ajame asjad joonde, Bütsantsi unistas ta siis aga sinna. Ja. Võiksime ütelda kogu tõe salaja koostest meie tuntud geograafi k i Arsenjevi nimele koguni üsna kummalise resolutsiooni. Teie kõrgeaususele tehakse ülesandeks, kirjutas ta, käsitleda teile tuntud bütsantsi kõikides maateaduse õpperaamatutes tulevikus nõnda. Konstantinoopol endine Bütsants, praegu aga kubermangu linn järk, atrierry nukrad asub kohal, kus must meri ühineb mõist sõpropontisega ja on Vene riigitiiva alla võetud aastal 1700 millega koos ühendati kakassaad. See kassade ühendamine seisneb selles, et Bütsantsi raha peab pealinnas Sankt-Peterburgis kasutamist leidma. Kuid kahjuks möödus päev päeva järel. Borodovkini unistused kasvasid, aga märguannet ei tulnud ega tulnud. Kloopovist läks läbi, jalavägi läks ratsaväge, kuhu kullakesed, päris prodovskil soldatitel ärevalt soldettidega puhusid, pasunat laulsid, mängisid saapaninadega, ajasid tänavatel tolmusambaid üles ja aina läksid mööda. Soldat teid vajub murruna mööda, ütlesid gloobublased. Ja neile näis, et need on mingid isesugused inimesed. Et nad on looduse enese poolt selleks loodud, et lõpmata vintsida, igas suunas vintsida. Selles äärmuses taipas Borodovkin, et poliitilisteks ettevõtmisteks ei ole aeg veel tulnud ja et tal tuleb piirata oma ülesandeid ainult selle maanurga niinimetatud eluliste vajadustega. Esimesel kohal nende vajaduste hulgas asus muidugi tsivilisatsioon. Või nagu ta ise seda sõna defineeris. Teadus sellest, kui igal Vene impeeriumi vapralisama pojal hädas ja viletsuses tuleb olla. Tulvil lähmasid unistusi ilmuste Kloopovisse ja võttis kõigepealt oma eelkäijate kavatsusele teod rangele revideerimisele. Aga kui ta ürikutele pilgu heitis, siis ta otse jahmus pikas reas möödusid tema eest kellementiiv Velikaanov Lamrokaakispaaka, Laan, markides Küllot ja Verdest tšenko. Aga mida need inimesed olid teinud, millest nad olid mõtelnud, milliseid eesmärke taotlenud? Just seda ei olnud mitte mingil viisil võimalik kindlaks teha. Näis, et kogu see rodu ei ole midagi muud kui unetaoline unelm milles vilksatavad ilma näota kogud, milles kajavad mingid segased purjus rahvahulga kauge käratsemisega sarnanevad üüridel korrad aastas pimedusest välja üks vari. Plaksutas plaks plaks ja kadus, teadmata, kuhu. Tema asemele astub juba teine varri. Ja plaksutab samuti, kuidas juhtub. Ja kaob. Harristan ei kannata, kostab igast küljest. Aga miks karistan, mida ei kannata, sellest on võimatu aru saada. Hea meelega läheks kõrvale, suruks end nurka. Aga kõrvale minna, ega end nurka peita ei saa. Sest igast nurgast kostab ikka sama arristan. Mis ajab seda taga, kes enese teise nurka peidab ja saate selle omakorda jällegi kätte. See oli mingi metsik energia ilma igasuguse sisuta, nii et isegi oma kärmusest hoolimata selle väärtuses veidi kahtlema lõi. Ainuüksi riiginõunik Tvoi kurov paistis sellest kirevast administraatorite jõugust soodsalt välja ilmutas peent ja ettenägeliku mõistust ning näitas end üldse nende reformide jätkajana, mis tähistasid 18. sajandi algust Venemaal. Tema Borodovskim enesele eeskujuks muidugi võttiski. Burov oli väga palju korda saatnud. Ta oli sillutanud aadli ja suure tänava nõudnud sissemaksuvõlgasid protenseerinud teadusi ja taotlenud kuluupowis akadeemia asutamist. Tema pea teeneks aga oli see, et ta oli tarvitusele võtnud sinepi ja loorberilehe. See viimane tegu hämmastas prodovski need sedavõrd, et tal tuli sedamaid jultunult mõttega Browanks õli suhtes täpselt samuti talitada. Algasid järele uurimised, missuguseid abinõusid kurovoli kasutanud, et nõksu võetud ettevõttes edu saavutada. Aga kuna selgus, et arhiivimaterjal oli nagu ikka ära põlenud aga võib olla ka meelega hävitatud, tuli leppida suuliste pärimuste jutustustega. Meil oli palju igasugust lärmi, jutustasid põliselanikud, nuheldi küll soldatite abil, küll niisama. Paljud viidi selle asja pärast koguni Siberisse. Kas oli ka mässasid? Päris prodovskin, eks oli küllalt neidki. Edasistest pärimistes, selgus. ETV oja kurv oli olnud visa loomuga inimene ja viinud lõpuni iga ettevõte, mille ta kord nuuks oli võtnud. Ta tegutses alati suurte hulkadega. See on. Ta küll rahustas küll, hävitas jäägitult. Kuid ühtlasi ta taipas, et ainuüksi sellest vahendist on vähe. Seepärast, sõltumata üldistest abinõudest, sooritas ta mitu aastat järjest lakkamatult väsimatult separaatsed kallale, tungib purjelite majadele ja rahustas iga Bürgelit üksikult. Üldse hämmastab kogu bluupovi ajaloos üks tõsiasi. Täna pillutakse klupowle, siia hävitatakse nad kõik viimse kui üheni. Homme ilmub jällegi gloobublasi ja tavakohaselt astub koosolekutel ette isegi niinimetatud vanamehi. Küllap vist enneaegu vananenud hulgast. Mil viisil neil võrsus saladus kurovega taipas seda saladust ja ei säästud seepärast vitsu. Ehtsa administraatorina tegid vahet kaht liiki peksmise vahel ilma juurdluseta peksmine, juurdlusega, peksmine, ning ta oli uhke selle üle, et oli esimesena linna ülemates tarvitusele võtnud juurdlusega peksmise kui nad ei, eelkäijad olid peksnud nagu juhtus ja pahatihti hoopiski mitte neid, keda tarvis. Ja tõesti tegutsedes arukalt ning pidevalt saavutas ta kõige hiilgavamaid tulemusi. Kogu tema linnaülemaks olemise ajal. Kulupovlased mitte ainult ei istunud lauda ilmasi näppida vaid nad rajasid ka endale väliskaubanduse nõuete rahuldamiseks koguni üsna laialdasi sinepiistandusi. Ning seesinane küla lõi õitsele nagu liilia, saates seda kibedat saadust suure vene riigi kõige kaugematesse paikadesse ja saatis tema vastu kallihinnalisi metalle. Karusnahku. Enda aastal 1770 surid kurov ja kaks linna ülemad, kes talle järgnesid. Ei piirdunud mitte ainult sellega, et lasksid tema reformidele vaibuda vaid koguni nii-öelda rüvetasid neid. Ja mis kõige tähelepanuväärsem kulupovlased olid tänamatud. Nad ei kurvastanud sugugi ülemusel tsivilisatsiooni kadumise pärast vaid naised koguni rõõmustavad selle üle. Nad jätsid sinepisöömise täiesti maha. Istandused küündisid üles ning istutasid sinna kapsast külvasid hernest. Ühesõnaga sündis see, mis juhtub alati, kui haridus liiga vara tuleb lapse eas olevatele ja poliitilises mõttes ebaküpsetele rahvastele. Krooniki meenutab seda asjaolu üsna irooniliselt. Palju aastaid ehitas ta kurov seda sinast tavakindlalt mõeldud hoonet. Aga seda ta ei taibanud, et ehitab liivale. Kuid kroonik unustad nähtavasti omakorda, et selles õieti inimese toimingute mõtlikus seisabki. Et täna ehitab ta liivale ühe hoone. Aga homme, kui see kokku variseb, hakkab samale liivale uut hoonet ehitama. Seega tuli välja, et Borodovkin jõudis kohale just õigeks ajaks, et päästa hukkuv tsivilisatsioon. Liivale ehitlemise kirg oli temast peaaegu hulluseni viidud. Ööd kui päevad mõtles ta aina, mida õieti ehitada. Kuigi see valmissaamisel äkki mürinal kokku praalsetaks ning kogu maailma tolmu ja prügiga täidaks. Mõtles küll nii, küll naa, kuid päriselt midagi välja mõtelda ei suutnud. Lõpuks jäi ta algupäraste mõtete puudusel sellele peatuma, et hakkas sõna tõsises mõttes oma kuulsa eelkäija jälgedes käima. Käed on mul seotud, kaebas ta kibedalt gloobublastele, muidu näiteks siin alles teile, kus kivi all vähid pesitsevad. Samas sai ta parajasti teada, et kulupovlasel on korralduse unarusse jäämise tõttu sinepitarvitamisest täiesti loobunud. Ja seepärast piirduste esimesel korral sellega, et kuulutas selle tarvitamise suunduslikuks karistuseks käsu täitmata jätmise eest lisesta Browanks õli veel juurde. Ja ühtlasi panin ta endale südamele seni relvi mitte maha panna, kui linnas veel üks järele on jäänud, kes asja tähtsusest aru ei saa. Aga Clubovlastel oli mõistus peas. Tegutsemise energiale seadsid nad suurel leidlikkusega vastu tegevusetuse energiatee meiega, mida tahavad, ütlesid ühed, kui tahad, lõika tükkideks, kui tahad, söö pudruga ära. Aga meie ei ole nõus meilt, vennas ei võta midagi, ütlesid teised. Meie ei ole nii nagu teised, kellel on liha ümber kasvanud. Meil vennas ei saa kusagilt näpistatagi ja seisid seejuures visalt põlvili. On ilmne, et kui need kaks energiat vastamise satuvad siis tuleb sellest alati midagi huvitavat. Ei ole mässu. Aga ei ole ka tõelist alistumist. On midagi keskmist, mille kohta orjaajal küllaltki näiteid nägime. Selle energia mammurran, ütles prodovkin ja mõtles aegamööda rutlemata oma plaani üle järele. Klupovlasedaga seisid põlvili ja ootasid. Nad teadsid küll, et mässavad, aga nad ei saanud teisiti, kui pidid põlvili seisma. Issand, mis nad aga keegi ära ei mõtelnud mõtlevad, kui nad hakkavad nüüd sinepit sööma. Kas neid siis tulevikus veel mingid ilgust sööma ei sunnita? Kui ei ka kuidas siis pääseda peksust? Naised põlvel on sel juhul kesktee, mis nii üht kui teist poolt võib lepitada. Ja äkki kajas pasun ja hakkas põrisema trumm, kuub üleni kinni, nööbitud ja vaprust täis ratsutas, prodovkin valge hobuse seljas välja. Talle järgnes suurtüki ja püssimoon. Gloobublasele arvasid, et linnaülem läheb bütsantsi alla heitma aga tuli välja, et oli nõuks võtnud neid endide alla heita. Nõnda algas see tähelepanu väärne sündmuste rida, mida kroonik kirjeldab valgustussõdade üldnimetuse all. Esimese valgustus sõja põhjuseks, nagu eespool juba öeldud, oli sinep ja ta algas aastal 1780 see on kohe pärast prodovskini klubisse saabumist. Siiski ei söandanud Bora Dawkins kohe tulistada. Ta oli selleks liiga pedantne, et nii ilmsed administratiivset viga teha. Ta hakkas tegutsema järk-järgult ning selle otstarbel kutsus ta enne gloobublased kokku ja hakkas meelitama. Kõnes, mille ta sel puhul pidas, käsitles ta pürielite eest toidulisaküsimust üldse ja sinepi kui toidulisaküsimust eriti. Ent kas sellepärast, et tema sõnades oli rohkem isiklikku usku kaitstava asja õigsuses kui tegeliku veenvuse või sellepärast, et oma harjumuse kohaselt ei rääkinud, vaid karjus? Olgu kuidas oli, aga tema veenmist ja tagajärg oli säärane, et kulub Publased kohkusid ära, langesid taas terves koosseisus põlvili. Kuluupovlastelo oli, mille pärast ära kohkuda, ütleb selle puhul kroonik seisab Nende ees väheldast kasvu mees iseenesest mitte tüse ei räägi, vaid ainult karjub. Saite aru, vaaril pöörduste päris uimaste purjerite poole. Rahvahulk tegi sügava kummarduse ja vaikis. See loomulikult vihastas teda veel rohkem. Viin ma teid surema või lurjused. Aga vaevalt sai tema huultelt kaja tõusk järgatus. Kui Clubovlased kargasid suure kiiruga põlvedel püsti, jooksid igasse külge laiali. Kogu selle päeva oli prodovkin nukker. Sõnatult kõndis ta mööda linnaülema maja saale. Ja üksnes harva lausus tasakesi. Nurjatud. Kõige rohkem muret tegi talle Streletside Alev, kes tema eelkäijad tegi ajal oli vääramatu kangekaelsus poolest välja paistnud Streletsid viisid tegevusetuse energia peaaegu rahvineerituseni. Nad ei piirdunud mitte ainult sellega ilmunud prodovskini kutsel koosolekutele vaid kadusid tema lähenemist nähes, otsekui oleksid nad maa alla vajunud. Ei olnud kedagi, keda veenda ei olnud kedagi, kellelt midagi küsida. Võis kuulda, et keegi kusagil väriseb. Aga kus ta väriseb ja kuidas ta väriseb, seda ei olnud võimalik kindlaks teha. Ometi ei saanud olla kahtlust, et kogu kurja juur peitub Streletside alevis. Kõige kurvastavamaid kuuldusi ulatus selle mässu pesa kohta prodovskini. Kõrvu. Ilmus jutlustaja, kes seadis nime Porrodahkin arvudesse ümber ja tõestas, et kui jätta täht ära siis saab arvu 666, see on pimeduse vürst. Käest kätte käis poleemilisi teoseid, milles selgitati, et sinep on rohi mis kasvanud välja hoora tüdruku kehast, keda tema liiderliku elu pärast kutsutud koericajaks sellest tulnudki nimetus kordsizza tehti koguni luuletusi, milles autor linnaülema emalegi kallale kippus ja selle käitumise kohta üpris leidvate arvamust avaldas. Neid laule ja arutlusi kuulates sattusid Streledzilt peaaegu ekstaasi üksteisel käe alt kinni, hoides uitlasemalt pikas Rodus mööda tänavat ja enesest arguse vaimu jäädavalt välja ajada, rääkisid täiest kõrist. Prodahkem tundis, kuidas tema süda kibedus, tilk tilga alt ääreni täis valgub. Ta ei söönud, ei joonud, vaid ajas Ainar roppusi suust välja otsekui oma julgust sellega ülal hoides. Sinepi mõtte, naisniivõrd lihtne ja selge olevat. Et selle ära põlgemist ei saanud seletada teisiti kui ainult pahatahtlikkusega. See teadmine oli seda valusam, mida rohkem Borodovkin enduma ägeda loomuse ohjeldamiseks pingutama pidi. Kuid ta ei mõelnud mitte ilma põhjuseta, et iga kokkupõrke loomulikuks lõpuks on ikkagi naha peale andmine. Ja see teadmine andis talle jõudu selle lõpu ootel ajast asju ja kirjutas tasassilju määrustiku linnaülemate tegevuse mitt tekitsendamisest, seadustega. Selle määrustiku esimene ja ainus paragrahv kõlas nõnda. Kui sina tunned, et seadus sinule takistusi ette veeretab siis võta ta laua pealt ja pane enese alla. Ja siis muutub see kõik nähtamatuks ning hõlbustab sinu tegevust. Seni aga ei olnud määrustik veel kinnitatud ja järelikult ei olnud võimalik kitsandustest hoiduda. Ühe kuu pärast kutsus prodovskin pürielinud jälle kokku ja hakkas jälle karjuma. Aga vaevalt oli ta jõudnud lausuda kaks oma tervituse esimest sõna. Nendest ma häbi pärast vaikin, vabandab, ent kroonik kui gloobublased jooksed jällegi laiali, ilma et oleksid jõudnud põlvili laskuda. Alles siis otsustas porraldavkin tõelise tsivilisatsiooni tarvitusele võtta.