Ta langes, nagu ütleb kroonikakirjutaja lahkhelide pärast lubas Sildsevi Yestrovonoviga konstitutsiooni kohta. Aga see nagu näib, oli ainult viisakas ettekääne sest vaevalt võis oletada keetne kodiaajev oleks konstitutsiooni maksmapanemisest keeldunud, kui ülemus oleks seda tungivalt nõudnud. Negodjaajev kuulus niinimetatud linnupoegade koolkonda. Kell oli täiesti ükspuha, mida siis juurutada. Seepärast seisis tema tagandamise tõeline põhjus vist küll selles, et ta oli kunagi katsinas ahjukütja olnud, järelikult esindas teataval määral katsina demokraatliku vaimu. Peale selle nägi ülemus nähtavasti ära, et valgustussõjad, mis hiljem olid muutunud sõdadeks valgustuse vastu oleviku luupovi niivõrd ära kurnanud et oli tunda vajadust teda sõdadest mõneks ajaks üle pea vabastada. Et jutt institutsioonidest oli ainult kuuldus, millel puudus kindel alus siis seda tõendavad esiteks kõige uuemad uurimused sel alal. Ja teiseks see, et negodjajevi asemele määrati linnaülemaks Tsirk, kes Mikaladuse kellelgi institutsioonidest vaevalt selgem arusaamine oli kui negodi hajevil. Muidugi võimatu on eitada, nagu poleks konstitutsioonilist laadi katseid olnud kuid nagu näib, piirdusid need katsed sellega, et jaoskonna politseinikud täiustasid oma kombeid niivõrd, et ei haaranud mitte igal möödamine jal kraest kinni. See on ainus konstitutsioon, mida tolleaegse lapsekingades oleva ühiskonna olukorras võimalikuks peeti. Kõigepealt oli vaja harjutada rahvast viisaka kohtlemisega ja siis, kui tema kombed on peenemaks muutunud talle näiliselt tõelisi õigusi anda. Teoreetilisest seisukohast on selline käsitus muidugi täiesti õige. Teiselt poolt aga ei vääri mitte vähemat tõenäolist ka see kaalutlus, et nii meeldiv kui viisaka kohtlemise teooriaga ei ole. Aga isoleeritult võetuna ei garanteerida põrmugi inimesi ebaviisaka kohtlemise teooria ootamatu sissetungi vastu. Ja järelikult, kui me viisakat kohtlemist tõesti kindlale alusele tahame rajada peame inimesed kõigepealt siiski näiliselt tõelist õigustega varustama. Ja see omakorda tõendab, kui kõikuvad on ülepeateoorial. Ja kui targalt talitavad need väepealikud, kes suhtuvad neisse umbusklikult. Ja tegi seepärast endale ülesandeks võita südameid eranditult peente kommete abil. Sõjaväelist aukraadi omades ei pööranud ta välimusele tähelepanu ja distsipliinist kõneles isegi kibedusega. Ta käis alati kinni nööpimata Sadler kuues mille aalse võrgutavalt paistis lumivalge pikki riidest vest ja maha käänatud särgikaelus. Tervitades alluvaid ametnikke meeleldi vasaku käega naeratas ta meeleldi ega lubanud endale väita midagi liiga järsult, vaid armastas ettekannete ajal tarvitada isegi niisuguseid väljendeid, nagu nii systesuvatasite ütelda. Või mul oli juba au teile teatada ja nii edasi. Ainult kord, kui tal oma abikestva vastutöötamise tõttu kannatus katkes, lubas ta endale seda, et ütles. Mul oli juba au kinnitada sulle oina peale. Aga sai oma eksitusest kohe aru ja ülendas ta järgmisse auastmesse. Loomult kirglik viibistan meeleldi naiste seltsis ja sellest kirest leidis ta endale enneaegse otsa. Oma järelejäänud teoses härradil, linna ülemate heast välimusest esitas ta üsna üksikasjalikult oma seisukohad selles asjas. Kuid nagu näib, ei sidunud oma edu klupovi daamide juures mitte küllalt siiralt poliitiliste ja diplomaatiliste eesmärkidega. Kõige tõenäolisem, et tal oli piinlik, et ta nagu Antonius Egiptuses elab erakordselt hellitatud elu. Ja seepärast tuli tal tahtmine järeltulevat põlve uskuma panna, et vahel võib isegi hellitatusel administratiivpoliitiline mõte olla. Seda mõistatust kinnitab veel seegi, et kroonika jutustusest ei ole sugugi näha, et tema linnaülemaks olemise ajal oleks teostatud sagedasi vangistamisi või et kedagi oleks halastamatult läbi pekstud. Seepärast võib peaaegu kindlalt väita, et ta armastas armulugusid armulugude endi pärast ja hindas naiste võlusid lihtsalt ilma igasuguste poliitiliste eesmärkideta. Need viimased aga mõtles ta välja ainult enese kaitsmiseks ülemuse ees kes oma kahtlematult liberalismi hoolimata ei jätnud aeg-ajalt küsimata, kas ei ole aeg sõda alustada. Tema aga lausub selle kohta kroonik, tundes kahju vaeslaste pisaratest vastas alati ei ole aeg sest selleks minule tuntud viisil kogutavaid materjalil ei ole veel valmis. Ja ta suri neid kogumata. Ei olnud küll niinimetatud päris kurja loomust aga ta pidas ennast veendumust inimeseks ja sellena proovis ta alatasa järele, kas grupulased on hädalise viletsusest küllalt kindlad. Säärase intensiivse administratiivsed tegevused tagajärjeks oli see, et temal linna ülemaks olemise ajal lõpul oliku luupov, lagunenud tarrede korratu hunnik, mille seast ainult politseihoone oma vahitorni uhkelt taeva poole saatis ei olnud ei tõelist toitu ega korralikku riietust. Klopovlased lakkasid häbenevast, kasvasid karvu täis ja imesid käppa. Aga kuidas te niimoodi elada saate? Küsis hämmastunud Mikolaadise pürielitelt. Nii me elamegi, et meil tõelist elu ei ole vastaselt Lubulased ja polnud kindel, kas nad seejuures naersid või nutsid. Arusaadav, et säärase kõlbelise laose tõttu oli uue linnaülema pea mure suunatud sellele, et kõigepealt kulub Publastelt hirm ära võtta ja peab tõtt ütlema, ütle, selles mõttes üsna osavalt tegutses. Võeti tarvitusele terve rida järjekindlaid abinõusid, mis eranditult ülalmainitud eesmärgi poole kaldusid ja mille olemuse võib formuleerida järgmiselt. Esiteks valgustamine ja sellega seoses olevat karistused ajutiselt katkestada ja teiseks seadusi mitte anda. Tulemused olid otsekohe hämmastavad. Ei möödunud kuud aegagi, kui karvad midagi Luublased, täiskasvanud kõiki viimse kui üheni maha langesid. Ja Clubublased hakkasid alastiolekut kartma. Veel ühe kuu möödumisel lakkasid nad käpa imemast. Ja poole aasta pärast leidis Kloopovis mitme vaikuse aasta järel aset esimene ringmänguõhtu mille linna ülemise isiklikult viibis ja naissugu kirjatud präänikutega kostitas. Niisuguste rahulikkude kangelastegudega tähistas end tšerkesmikolaadise. Nagu iga tõesti viljaka tegevuse avaldus. Ei olnud tema valitsemine ei kärarikas ega hiilgav. Ei paistnud silma ei väliste vallutuste ega sisemiste vapustustega kuid vastas hetkevajadustele ja saavutas täielikult need tagasihoidlikud eesmärgid, mis ta endale oli seadnud. Nähtavaid fakte oli vähe, aga tagajärgi arutul hulgal. Selle maailmatargad hüüab sel puhul kroonik, mõtelge selle üle hoolega järele. Ja ärgu teie süda kohmetagu madjakaid ja teisi riistapuid vaadates, milles teie väga targa arvamuse järgi hariduse jõud ja valgus peitub. Kõigil neil põhjustel leiab käesoleva ajaloo väljaandja täiesti loomuliku olevat. Mika laadse administratiivset tegevust kirjeldades ei ole kroonik üksikasjadega mitte just väga helde. See linnaülem ei ole mitte niivõrd tähtis otsese tegelasena kuivõrd esimese algatajana, sellel rahulikul teel, mida gruppovi tsivilisatsioon peaaegu pidi minema. Tema tegude heategev jõud oli tabamatu, sest niisuguseid abinõusid nagu käepigistus, lahke naeratus ja ülepea heatahtlik kohtlemine võis tunda ainult vahetult ja nad ei jäta ajalukku eredaid ega nähtavaid jälgi. Nad ei tekita pööret ei maa majanduslikus ega vaimses olukorras. Aga kui võrdlete neid administratiivseid avaldusid näiteks säärastega nagu valitsejate nimetamine oinapeadeks või nende vahetpidamatu materdamine siis peate tunnistama, et vahe on tohutu. Mika lähedased tegevust vaadeldes leiavad paljud selle mitte igas suhtes laitmatu olevat. Öeldakse näiteks, et tal ei olnud mingit õigust valgustamist katkestada. See on nõnda. Aga teisest küljest, kui valgustamisega on fatalistlikult seotud ihunuhtluse andmine, kas siis mõistlikuse nõue, et isegi niisuguses ilmselt kasulikkus asjas lühike puhkusetund võimaldatakse. Aga teisest küljest, kes me ei näe mitte et isegi kõige haritumad rahvad, ent kõige õnnelikumaks pühapäeviti ja pühade ajal peavad see on siis, kui ülemused end seaduste kirjutlemisest vabaks peavad. Kui pind oli viisaka kohtlemise poolt küllaldaselt ette valmistatud ja rahvas oma vaimu valgustamisest välja puhanud kerkis iseenesest päevakorrale vajadus seadusandluse järele. Vastuseks sellele vajadusele oli riiginõunik, Fjoffilact, Irinarkovitš bene volienski speranski seminarisõber ja koolivend. Kõige varasemast noorusest peale tungisid vene Volenski vastupandamatut kalduvust seadusandluseks. Juba seminaripingis istudes visandas ta mõned seadused millest kõige väljapaistvamad on järgmised. Igal inimesel olgu süda kurb. Iga hing varriselgu. Iga Kilk jäägu truuks oma aukraadile vastavale koldele. Aga mida suuremaks sirgus kõrge andeline noormees, seda vastupandamatult maksan muutustele sisse sündinud kirg. Et temast peab igal juhul seaduseandja kujunema, selles ei kahelnud keegi. Küsimus seisnes ainult selles, mis liiki seaduseandja temast tuleb. See on, kas ta meenutab kurbuse sügavamõttelisust ja administratiivset ettenägelikkust või saab olema karm nagu Dragon? Istun ma kirjutab ta oma kurvas üksinduses ja mõtlen iga minut selle peale, missugused seadused tarvitamiseks kõige tarviliku omad on on tar, kus seadusi, mis küll inimese õnne korraldavad. Niisugused on näituseks seadused kõikide inimeste toiduainetega varustamise kohta kõikides kohtades. Aga asjaoludest olenevalt mitte alati kasulikud ei ole. On ebatarku seadusi, mis mitte kellelegi õnne küll ei korralda. Aga asjaoludest olenevalt siiski tarvilikud on. Näitus ja selle kohta mail doose tead isegi. Ja lõpuks keskimisi seadusi, mitte väga tarku, aga mitte ka väga ebatarku. Niisuguseid, mis ei ole ei kasulikud ja kasutud on aga inimese elu kõige parema täitmise mõttes siiski tarvilikud näituses, kui meie unustame ennast ja hakkame ennast surematuks pidama. Kui kosutavalt mõjub siis meie peale seesinane lihtne ütelus Memento mori. Kui me arvame, et meie õnnel ei ole piire, et targad seadused pole teps mitte kirjutatud meie ajal ja ebatargad seadused pole maksvad meie kohta siis tulevad appi keskmised seadused, mille osa selles ongi, et elavatele meelde tuletada, et ei ole teps mitte maa peale hinge, kelle jaoks omal ajal kasvõi mõndagi seadust ei ole kirjutanud. Ning kas usun, sõber, mida rohkem ma järele mõtlen, seda rohkem ma keskmiste seaduste poole kaldunud. Nad võluvad mu hinge sellepärast, et nad õieti ei olegi seadused vaid ennemini öelda seaduste hämarus. Kui näituseks välja anda niisugune seadus igaüks kuu siis oleks see just nende keskmiste seaduste muster, mida igaüks püüab ilma igasuguste surveabinõudeta täita. Sinasõber küsis minult, mis pärast siis niisuguseid seadusi välja anda, mida kõik ilma selletagi täidavad. Selle peale vastan ma. Seaduste väljaandmise otstarve on kahesugune. Ühed antakse välja rahvaste ja maade paremini korraldamiseks. Teised selleks, et seaduste andja tegevuseta olekusse kivineks ja nõnda edasi. Kuid siin tuli, et ettenägematu asjaolu vaevalt olid vene Volenski esimese seaduse väljaandmisele asunud kui selgus, et temal kui lihtsal linnaülemal ei ole õigustki oma seadusi välja anda. Kui sekretär selles pedevolenskile ette kandis, ei uskunud teda alguses. Ilma seadusteta võib teha kõik, mis tahad, ütles sekretär. Ainult seadus ei tohi kirjutada. Imelike, lausus bene Volenski ja hakkas raskustest, mis talle ette tulid, seda maili ülemusele kirjutama. Saabusin magulluupovi linna kirjutasite ja olgugi, et nägin elanikke, kes mu eelkäija poolt lihavasse olekusse viidud kohtasin ma seaduste alal nii suurt vaesust et pürielid seaduse ja loomulikkuse vahel mingit vahet ei näe. Ja nõnda hulguvad nad ilma nähtava valguseta pilkases pimeduses ringi. Selles äärmises hädas küsisin ma eneselt, kui mõni neist sinastest hulkujatest komistama või kuristikku kukkuma juhtub. Mis neid siis niisuguse kukkumise eest hoiatab. Vene riigis on seadusi küll rikkalikult aga kõik nad on mitmesuguste asjade peale laiali läinud ja on koguni üpris tõenäoline, et suurem osa nendest on aset leidnud tulekahjudes ära põlenud. Ja sellepärast on näha olulist vajadust selle järele, et minul kui linnaülemal oleks võimalik edasi kiiremini edeneks omaenese kokku seatud seadusi välja anda. Ehk küll mitte just esimest sorti, mille peale ma mõteldagi ei julge aga teist või kolmandat sorti. Vastus tuli sellele ettepanekule ruttu. Vastuseks ettepanekule kirjutati bene Volenskile, Kloopovi linn teise järgu seaduste piirkonnaks lugeda esitatakse teile järelemõtlemiseks alljärgnev. Esiteks kui niisuguseid piirkondi, kus linna ülemad teise sordi seadusi hakkavad koostama kaunikene hulk ilmub, kas ei saa siis vene riigi arhitektuur sellest mõningal määral rikutud. Ja teiseks, kui linna ülemmõttele anda õigus linna ülemmaterjal teise sordi seadusi koostada, kas ei tule siis hiljemgi küla kubjas teleõiguse anda, külakubjas teda samasuguseid seadusi välja anda. Ja mis sorti need seadused, haavad? Vene Volenski mõistis, et see küsimus sisaldab eneses kaudselt keeldu ja muutus sellest väga kurvaks. Kaasaegsed seletavad seda kurvastust sellega, nagu oleks ainuvalitsuse mürk tema hinge puudutanud, aga vaevalt on seni kui inimesel on ilma seadustetagi võimalik teha kõike, mida ta tahab siis on imelik teda säärase tegevuse pärast auahnuses kahtlustada, mis ei laienda tema tegutsemisvõimalusi vaidlust, kitsendab neid. Sest seadusel missugune ta ka ei ole isegi sihukesel, nagu näiteks igaüks söögu või iga hing värise, kui on ikkagi kitsendav jõudmise au ahnetele inimestele kunagi meeltmööda ei ole. Oli kuidas oli, aga see keeld, kurvastas Polanskit niivõrd ette läheks pakku kaupmehe proua Rosbopova majja keda ta austas selle oskuse pärast täidisega pirukaid küpsetada. Ja Eteda piinavale vaimse tegevuse ihale voli anda Andrus joovastusega jutluste kirjutamisele. Kuu aega lugesid papid kõigis linnakirikutes neid meisterlik jutlusi. Ja kuu aega ohkesidki Luubublased neid kuulates. Nii tundeliselt olid nad kirjutanud teatud linna ülem ise õpetas pappe, kuidas neid ette kanda. Jutlustajal ütles ta, peab süda kurb ja järelikult pea veidi viltu kallutatud olema. Hääl mitte haukuv, vaid kume, otsekui ohkab Kätliga mitte meeletult vehkida, vaid parem käsi alguses südame selle kõigi õhkamiste tõsise allika juurde panna, siis pikkamisi välja sirutada ja sama allika juurde tagasi tõmmata pateetilistel kohtadel, mitte karjuda ega tarbetuid sõnu omast peast välja mõtelda vaid üksnes valjemini õhata. Kulupovlased aga läksid vahepeal üha rohkem rasva kuid bene Volenski mitte ainult ei kurvastanud, vaid rõõmustas selle üle. Kordagi tulnud ta mõtles, mis siis, kui neil heaoluga harjunud inimestel verd lasta. Otse vastupidi Raspopova maja akendest vaadates, kuidas pürieli taarudes mööda tänavaid uitavad esitas ta endale koguni küsimuse, kas mitte sellepärast ei ole need inimesed õnnelikud, et mitte mingit sorti seadused neid ei häiri. Viimane oletus oli selleks siiski liiga kibe, et tema mõte oleks sellega rahule võinud jääda. Vaevalt olid oma pilgu rõõmust rõkkavad elt kulupovlastelt ära pööranud kui igatsus seadusandluse järele temast taas võimust võttis. Ma ei oska seda ette kujutadagi minu väga lugupeetud Marfade rentimine pöörduste kaupmehe proua ras Popova poole, mis ma kõik ei teeks ja kui palju õnnelikumad oleksid siis need inimesed, kui mul oleks lubatud kasvõi ühtegi seadust päevas välja anda. Viimaks ei kannatanud enam välja ühel pimedal ööl, kui magasid mitte ainult linna, vaid vaid ka koerad hiiliste välja tänavale ja loopis suurel hulgal laiali paberilehti millele oli kirjutatud esimene tema poolt kulupovi jaoks koostatud seadus. Ja kuigi ta mõistis, et CD seaduste väljakuulutamiseks on üpris laiduväärne aga kaua aega tagasi hoidud kirg seadusi välja anda, nõudis nii valju häälega rahuldamist, et tema hääle ees vaikisid isegi mõistuse argumendid. Seadus oli nähtavasti kiiruga kirjutatud ja seepärast erakordselt lühike. Järgmisel päeval turule minnes võtsid grupublased paberilehed maast üles ja lugesid järgmist. Esimene seadus. Iga inimene liikugu ettevaatlikult viina, rentnik aga toogu kingitusi. Ja see oligi kõik. Aga seaduse mõte oli selge ja viina rentnik ilmus kohe järgmisel päeval linnaülema juurde. Esimese seaduse edust julgustatuna hakkasin bene Volenski teise väljaandmiseks agaralt ettevalmistusi tegema. Tulemused olid kiired ning linnatänavatele ilmus samal salapärasel teel uus, juba mahukam seadus, mis kõlas nõnda Põhimäärus korralikude pirukate küpsetamise kohta. Esiteks igaüks küpset nagu pühadeks pirukaid, keelamata enesele nende küpsetamist ka argipäeviti. Teiseks täidist tarvita, kui igaüks oma jõukohaselt nõnda, kes püüab jõest kala, pangu seda täidiseks. Kes tükeldab loomaliha panguga täidiseks, kes raiub kapsast, pangu samuti need, kel vara ei ole, pangu rupskit. Märkus piru kaid mudast, savist ja ehitusmaterjalist teha keelatakse jäädavalt ära. Kolmandaks kui täidis ja sellele lisaks tarvilikul hulgal võid ja mune on sisse pandud, tuleb pirukas ahju panna ja seal parajas kuumuses hoida, kuni ta pruuniks tõmbub. Neljandaks, kui pirukas on ahjust välja võetud, võtku igaüks nuga pihku. Lõigake piruka keskmine osa välja ja toogu see kingituseks. Viiendaks, kes seda on teinud, see söögu. Club Publased said selle uue määruse mõttes väga ruttu aru sest nad olid juba vanast ajast harjutatud osa oma pirukast välja lõikama, kingituseks viima. Sellest alates läks seadusandlik tegevus Kloopovi linnas hoogu. Ei möödunud ühtegi päeva, kus ei ilmunud uut heitkirja jakk, Luubublasin millegiga ei rõõmustatud. Viimaks saabus hetk, KUS bene Volenski hakkas isegi konstitutsiooni üle mõtteid mõlgutama. Konstitutsioon teatan ma teile, väga lugupeetud Marfade rentimine, ütles ta kaupmehe provaras popuvale ei ole sugugi mitte sihuke hirmutis, nagu mõtlematud inimesed arvavad. Iga konstitutsiooni mõte on niisugune. Igaüks elagu oma majas õnnelikult ja hästi. Mida hirmsat võib põlastusväärselt selle siis on küsilmadilt armuline proua. Ja ta hakkas oma kavatsuse üle järele mõtlema. Aga mida rohkem ta mõtles, seda rohkem ta oma mõtetega sassi läks. Kõige rohkem segas teda see, et ta ei suutnud sõnale õigused küllalt kindlat definitsiooni leida. Sõna- kohustused kohta oli tal väga selge teadmine, nii et ta võis selle üle terved raamatut paberit täis kirjutada. Aga õigused, mis on õigused? Kas sellest on nendel defineerimiseks küllaltki ütelda? Igaüks elagu oma majas õnnelikult ja hästi. Need kõhklused lahenesid sellega, et vene Volenski andis üleminekuabinõuna välja põhikirja linnaülematele omasest heasüdamliku, sest mille me selle mahukuse tõttu paigutame tõendavate dokumentide hulka. Tõelist konstitutsioonilise dokument endas veel ei sisalda. Aga palun teid, mu väga lugupeetud proua, arvesse võtta, et ühtegi hoonet isegi kui see oleks ainult kanakuut ühel hoobil valmis ei ehitata. Aja jooksul teostame ka ülejäänud Meile väga armsal töö. Praegu aga lohutage ment sellega, et paneme oma lootuse, et Hiiumaale.