Niipea kui koitis hakkasid nad marssima. Nüüd oli käidud juba üle 30 kilomeetri mööda valget ja kuuma maanteed. Üksikud puude salgad heitsid vaid hetkelist varju, siis astuti jälle välja, heledas päikesesse. Mõlemal pool teed, laiusid, lamedad, laiad orud, mis kiirgasid palavust. Tumerohelised rukkipõllulaigud, kahvatu noor, mais kesa heinamaa ja tumedad männimetsad olid laotunud tuhmi kuumama kaardina helkiva taeva alla. Otse ees seisis põigiti, mäeahelik, kahvatusinine ja ääretult rahulik, millel selles mahedalt lumi üleval kõrgel õhus. Suundudes mägede poole marssis rügement ikka edasi Ki põldude, heinamaade ja kidurate viljapuude vahel, mis kindlate vahemaade järel olid istutatud maanteeveerele. Läikiv tumeroheline rukis kiirgas lämmatavad kuumust. Sõdurite jalad olid, kuid tuletukid kiivritega kaetud juukseid voolas higi. Kuid nende seljakotid ei põletanud enam õlgu, vaid tekitasid pigemini mingi külma kipitavad tunde. Vaikides sammus ta üha edasivahtide sees olevatele mägedele, mis tõusid järsult maa seest ja seisid ahelik aheliku järel pooleldi maal, pooleldi taevas ning mille piirjooneks olid pehme lumega kaetud kahvatusinised, sakilised mäetipud. Kapteni käsi oli hommikul kohvitassi tõstes värisenud ja käskjalg oli seda jällegi märganud. Ta nägi eemal taluhoone juures kapteni laitmatut figuuri tantsistleval hobusel. Meeldiv mees, helesinises sarlak punaste revääridega vormis. Mõõgatupp vööl ja must läikiv kiiver peas. Käskelg tundis, et ta on seotud selle mehega, kes nii rühikalt oma hobusel sõitis. Ta järgnes talle nagu vari, tumm ja paratamatu, otsekui needus. Ohvitser või kogu aeg teadlik selja taga marssivate sõdurite sammu müdinast. Katagesk jalg oli nende keskel. Kapten oli pikakasvuline, umbes neljakümneaastane mees meelekohtadelt hall. Tal olid sihvakas, hästi vormitud keha ja ta oli üks paremaid ratsanike lääneosas. Muuta kapteniks vaevalt märkaski, nagu ta vaevalt märkas iseennastki. Õige harva nägid oma ülemuse nägu punakaspruunid lühikeseks lõigatud juuksed. Täidlase julma suu kohal kasvasid torkivad lühikeseks, kärbitud vurrud. Ta kõhn, väljaulatuvate põsenukkidega nägu oli peaaegu kalk. Võib-olla andsid kaptenile huvitavust juurdegi tema teravad näojooned ja pingul kulm, mis jätsid mulje mehest, kes võitleb kogu hingest. Pleekinud puhmas kulmud asetsesid helesiniste silmade kohal. Mis alada saab, pildusid külmi sädemeid. Ta oli preisi aristokraat, kõrk ja ülbe. Kuid ta ema oli olnud poola krahvinna. Suurte mänguvõlgade tõttu nooruses oli ta hävitanud kõik väljavaadet karjääriks armees ja pidin leppima sellega, et jäi vaid jalaväekapteniks. Ta polnud abielus, ta töö ei võimaldanud seda ja ükski naine polnud suutnud teda selleks ahvatleda. Oma aja veetis ta ohvitseridega siinus ja ratsutades. Vahetevahel võttis ta osa võidusõitudest isiklikul hobusel. Aeg-ajalt pidas ta endale armukest, kuid pärast iga sellist seika pöörduste töökohale tagasi tigedad närvilisena silmad veelgi kalgimad. Jeerum. Meestesse suhtus kapten üldiselt erapooletult, kuid halvas tujus oli ta nagu saatan ise. Nii et üldiselt sõdurid kartsid teda, kuid siiski eriti põlanud. Nad võtsid teda kui paratamatust. Oma keskjala vastu oli ta eelkõige külm, õiglane ja ükskõikne. Ta ei hoolinud pisiasjadest. Nii teadnutentsik temast õieti midagi, välja arvatud see, missuguseid käske ta jagab ja kuidas ta nende täitmist soovib. See oli üsnagi lihtne. Siis aga muutus aegapidi kõik. Käskjalg oli umbes 22 aastane nooruk keskmist kasvu Järvikas. Tal olid tugevad jämedad sääred ja mustade õrnade vurrud emetega tõmmu nägu. Üldse oli temas midagi suu ja, ja nooruslikku sirged kulmud tumedate ilmetute silmade kohal, milles kunagi peegeldanud mõtteid ja mis haarasid elu vahetada. Hakkas ohvitseri ebateadlikult häirimatintsiku noorus ja rippus. Kui sõdur teda ümmardas, ei suutnud ta vabaneda segavast tundest, et noor inimene on ta läheduses. See oli nagu soe leek, mis ulatas vanema mehe jäika pinevil keha, mis oli juba muutunud peaaegu elutuks ja tuimaks. Noores oli midagi vaba ja enesekindlat ning ta liigutustes oli midagi erilist, nii et ohvitser seda tähele pani. See kõik ärritas priislast. Talle polnud meeltmööda etentsik teda elule ahvatles. Ta oleks kergesti võinud võtta teise mehe, kuid ei teinud seda siiski. Väga proua vaatas ta nüüd oma keskel. Ta pööras pea kõrvaldada, sihilikult vältida. Vaadates sõdurit, kes tõmmu tugeva talupoja käega haaras leivapätsi või veinipudeli läbis vanemat meest vihahoog noorukile heisanud kohmakust ette heita. Õigemini oli see sõge, harjumuspärane liigutuste kindlus nagu noorel metsloomal, mis ohvitseri piiritult ärritas. Kord, kui veinipudel ümber kukkus ja punane märjuke laudlinale voolas, hakkas ohvitser vanduma ja sinised leegitsevad silmad võtsid hetkeks jahmunud nooruki pilgu oma haardesse. See oli noorele sõdurile tugevaks vapustuseks. Midagi tungis sügavale ta hinge, mis seni oli olnud suletud. See jättis temasse tühjus ja hämmastus tunne. Ta kaotas midagi oma loomulikust täiuslikkusest. Selle asemel tundis ta teatavat ebamugavust. Ja sellest ajast peale lasus kahe mehe vahel mingi seletamatu tunne. Peale hakkas keskel oma ülemust tõeliselt kartma. Vaistlikult mäletas ta terassilmi ranget kulme ega tahtnud neid enam kohata. Ta vahtis alati tühja pilguga oma ülemusest mööda ja hoidustas teemale. Teatud rahutusega ootas ta kolme kuu möödumist, mil ta teenistusaeg pidi lõppema. Ta oli kapteni teenistuses juba üle aasta ja teadis oma kohustusi. Neid täitis ta raskusteta, nagu oleksid need talle iseenesestmõistetavad. Oma ohvitseri ja ta käske võttis ta niisama loomulikult nagu päikest ja vihma. Ta teenis endastmõistetavalt seerivanud teda isiklikult. Nüüd aga, kust oli sunnitud isiklikku läbikäimist oma ülemusega olid nagu kinni püütud metsloom. Ja tahtis põgeneda. Noore sõduri isiksus, mis tungis läbi ohvitseri distsipliinist kalestunud keha häiris kapteni mehelikkust. Ta oli eelkõige härrasmees pikkade peente kätega ja teadlikult valitud liigutustega ja ei tahtnud lubada säärasel olukorral häirida oma sisetunnet. Ta oli kirgliku loomuga mees, kes alati hoidis end vaos. Noorsõdur aga näis elavat oma loomulikku looduslähedast elu, mis paistis igast liigutusest ja milles olid teatud nauding nagu vabadel metsloomadel. See ärritas ohvitseri üha enam ja enam. Vaatamata püüetele ei suutnud kapten taastada endist ükskõiksust tunnetama käskele vastu. Veel vähem suutis ta teist rahule, ei jäta. Nagu enese kiuste jälgistamist, andis talle keerulisi ülesandeid ja raiskas aega nii palju kui vähegi võimalik. Mõnikord sattus ta raevuhoogu ja otse Duraniseeris noort sõdurit. Neil juhtudel käskelg sulgus endasse, nagu oleks ta kurt ja ootast usase ühetava näoga sõimu. Lõpusõnad ei tunginud kunagi ta mõistuseni. Ta muutis end ligipääsmatuks oma ülemuse ees. Tal oli arm vasakul pöidlale sügav lõige, mis ulatus üle kogu liigeseohvitser. Oli see arm juba kaua häirinud ja otsustas sellega midagi ette võtta. See oli nii vastik ja inetu, noorel ta mul käel. Lõpuks katkes. Kapteni kannatus. Ühel päeval, kui keskel lauldi, kohendas, surus ohvitser oma pliiatsiotsaga pöidlale ja küsis, kust sa selle said. Noormees võpatas ja tõmbus otsekohe valve, seisan kusse. Puuraiumis, kirves. Opmann tuli vastus. Ohvitser ootas täiendavat selgitust, mis jäi aga tulemata. Käskjalg jätkas oma tegevust. Vanem mees muutus pahuraks, pentsik vältis teda. Järgmisel päeval püüdis ta meeleheitlikult hoiduda vaatamast pöidla armi. Tal oli kiusatus püüdlast kinni haarata ja tuli neiuga läbista vere. Ta teadis, et pentsik läheb varsti koju ja on selle üle õnnelik. Praegu aga hoidus sõdur vanemast mehest eemale. Ta muutus kohutavalt närviliseks. Ta ei suutnud rahuneda ka siis, kui su turul eemal. Aga kui ta läheduses viibis, siis jõllitas ta teda oma piinatud silmadega. Ta vihkas neid sirgeid, musti kulme, mõttelagedad tumedate silmade kohal ja sattus lausa marru, nähes seda lõket, kõnnakut, mida ka sõjaväeline distsipliin ei suutnud muuta kangeks. Ta oli karm Jetraniseeris armutult nii pilke kui ka põlgusega. Noorsõdur muutus üha kurdimaks ja ilmetumaks. Missuguses tõpra karjas sa kasvanud oled, et ei oska otse silmagi vaadata. Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin. Sõdur, pöörasemad, tumedad silmad ohvitseri poole, kuid nende pilk tühi. Ta vahtis tardunult ilma midagi nägemata, tundes oma peremehe siniste silmade pilku, kuid leidmata kontakti. Vanem mees kahvatas ja ta rõuged, kulmud, õmblesid ta käsk juuksist tühja. Kordi virutas ta raske sõjaväekinda noorele sõdurile näkku. Ta tundis rahuldust Kunegi musti silmi liigitsemas nagu tuli millesse visati õlgi. Jäi veel kaks kuud teenistusaega. Nooruk püüdis instinktiivselt vältida eksimusi. Ta püüdis ohvitserid teeninud, nagu polekski see mees, vaid mingi abstraktne ülemus. Vaistlikult püüdis ta vältida igasugust isiklikku kontakti ja lämmatada kasvavat viha. Kuid vihavaen üha suurenes vastavalt ohvitseri ohutusele. Pentsik püüdis seda maha suruda. Kui ta sõjaväest lahkub, siis alles julgeb ta endale seda tunnistada. Loomu poolest tuli nooruk, ela ja tal oli palju sõpru. Ta pidas neist väga lugu. Kuid mingil seletamatul põhjusel tundis ta end siiski üksikuna. Sellest ei saada lahti enne teenistuse lõppu. Ohvitser muutus aga üha talumatumaks ja noorukuli tõsiselt hirmul. Sõduril olid kallike, tütarlaps mägedest vaba ja lihtne. Sageli jalutasid nad koos ja vaikisid. Nurk ei tundnud vajadust vestelda. Ta otsis tüdruku selts ainult selleks, et saaks oma käe ta piha ümber panna ja tunda ta kehasoojust. Tütarlast tugevasti rinnale surudes leidis ta jälle oma sisemise rahu. Ja tütarlaps sul ilma ühegi sõnata tema jaoks valmis kõigiks. Nõnda armastasid teineteist. Ta ei jätnud tentsikule ühtki vaba õhtut ja nautis nördinud ilmet noormehe näos. Aeg-ajalt kohtusid mõlema mehe pilgud noorema silmad kangekaelselt rootslikute tumedad vanema omad, agad pilkavad täis kärsitust ja põlgust. Kõigest hingest püüdis ohvitser endale sisendada, et ta tunded käskele vastu olid hoopis midagi muud kui paljas viha lolli Jon akatentsiku vastu. Ta mõistus õigustas seda nagu tavaliselt, kusjuures tunded vargsi edasi arenesid. Ta närvid olid äärmiselt pingul. Lõpuks virutas ta rihma otsakatentsikule otse näkku kui ta nägi, noorukid taganevat, valupisarad silmis ja suu verine, tunnistas sügavalt joovastust. Jaga häbi. Kuid sellist asja püüdistanud vabandada polnud varem kunagi juhtunud. Noormees oli provotseerivalt ärritav. Ta enda närvid olid peaaegu katkemas ja ta sõitis ühe naisega mõneks päevaks ära. See oli aga puhkuse paroodia, ta lihtsalt ei tahtnud naist, kuid ta pidas lõpuni vastu. Siis tuli ta tagasi närvilisena, piinatud ja kurnatud. Ta ratsutas kogu õhtupooliku ja saabus alles õhtusöögiks. Käskjalga polnud kohal. Ohvitser istus, pikad peened käed liikumatult laual, nagu oleks ta veri tardunud. Lõpuks sisenes skatentsik. Ohvitseri jälgis seda noort tugevat nõrdget kuju. Neid kitsaid silma, kulme, tihedaid musti juukseid. Nädala jooksul oli noormees oma hea tervise tagasi saanud. Ohvitseri käed õmblesid nagu põleks neis viha tuli. Noormees seisis valvelseisakus liikumatult ja enesessetõmbunud. Eine möödus sõnatult. Käskelguli kaunis agar. Ta kolistas nõudega. Kas sul on kiire? Küsis ohvitseri jälgides sõduri teotahteliste Hetavat nägu. Küsitatu, aga ei vastanud. Vasta mu küsimusele, milles kapten? Ja söör vastas keskel seistes üle tee sügavate sõjaväe taldlikutega. Kapten ootas, silmitses teda ja ütles, siis. Ma vajan sind. Täna õhtul. Järgnes hetkeline kõhklus. Ohvitseri nägu oli imelikult pinevil. Ja söör, vastas teener kuru häälel. Ma vajan sind ka homne. Õigemini võid kohe arvestada, et kõik su õhtud on kinni, välja arvatud kui sulle eriloa annan. Noor vurrudega piiratud suuni, tugevasti suletud. Jah, söör, vastas keskel, praotades vaid hetkeks huuled. Ta pöördus uuesti ukse poole. Miks on sul pliiatsijupp kõrva taga? Käskel kõhkles hetkeks, kuid jätkas siis küsimusele vastamata. Maaskeldusi. Ta asetas taldrikut ukse taga asuvale nõude vennale võttis pliiatsijupi kõrva tagant ja pani taskusse. Sõdur oli kirjutanud maha luuletust oma armsama sünnipäevakaardile. Ta pöördus tagasi laua koristamist lõpetada. Ohvitseri silmade plasid. Ta muigas innukalt, miks oli sul pliiats kõrval, aga? Küsis ta. Käskelg haaras sületäie nõusid. Ülemus seisis suure rohelise ahju kõrval, pilka muie näol, lõug ette sirutatud. Kui noorsõdur teda nägi, kargas ta süda järsku täis. Silme ees läks mustaks. Vastamise asemel pöördus ta uimasena ukse poole. Kui ta parajasti kükitas nõusid maha panna, tabas teda selja tagant tugev jalahoop. Kausid veeresid kolinal trepist alla teise haarast, lepi käepideme postist kinni, et tasakaalu hoida. Kui ta tahtis tõusta, löödi teda ikka ja jälle, nii et valu Huus veel mõni hetk postist kinni hoidis. Ülemus kiirustas tuppa tagasi ja sulges ukse. Ohvitseri süda puterdas. Toetudes jaheda ahju vastu, valas ta endale klaasi veini. Ta kuulis käskjalga nõusid korjavat. Ta ootas kahvatu nagu joobnud. Kapteni südant läbis võidurõõm, kui ta nägi juhmistungi valu pärast huvitavat noormeest. Žener, püüdista, sõdurali, veidi aeglane valvelseisakuvõtmisega ja seenior. Uljaste vurruudematega nooruk seisis ta ees, peened kulmud, tumedal marmor sel laupäeval. Ma esitasin sulle küsimuse ja söör, ohvitseri toonulik kõrvetav kui happe. Miks oli sul pliiats kõrval, aga jällegi läbiscuum Huuktentsiku südant ta hinge kinni otsekui kangistunud vahtist ohvitseri oma tumedate väsinud silmadega. Ta seisis juhmilt otsekui paigale meeritud. Kapten muigas hävitavalt ja tõstis ähvardavalt jala. Ma unustasin selle, söör, hingeldas sõdur, tumedad silmad puuritud teise mehe värelevatesse sinistesse. Miks see seal tolkness? Ta jälgis, kuidas noormehe rind kerkis, kui tähendab pingutad sõnu leida. Ma kirjutasin, mida sa kirjutasid. Jällegi mõõtis sõdur teda ülevalt alla. Ohvitser kuulis ta hingeldust. Naer ilmus sinistesse silmadesse. Sõduri kurk kuivas, ta köhatas, kuid ei suutnud rääkida. Äkki lõi ohvitseri näos lõkkele, irvitus ja raske jalahoop langes käskel arveye pihta. Hoop paiskas noormehe paigast. Ta nägu muutus surnukahvatuks, tumedad silmad vahtisid tardunud. Noh. Küsis ohvitser. Käskela kurk oli kuiv nagu kare pakkimispaber hõõrus keelda, kuivanud kurgulage. Köhatas uuesti. Ohvitseri jalg tõusis ähvardavalt. Pentsik kangestus. Üht luuletust, sör tuli murduseganneko rinda, kurgust luuletust. Luuletust küsis kapten virila naeratusega. Jälle puhastas sõdur oma kurku. Oma tütarlapsele, söör, tuli kuuldavale. Kuiv, ebainimliku rin. Ütles kapten, pöördudes, korista laud, lõks, koostisse tuli kurgust siis veel kord lõks. Ja lõpuks pool segaselt heas. Üksi jäänud püüdis ohvitser mitte midagi mõtelda. Ainult mittemillestki mõtelda, hoiatas teda vaist. Sügaval hingepõhjas mässas rahuldust nõudev kirg siiski veel jõuliselt. Siis järgnes reaktsioon. Kohutav, sisemine murdumine, meeleheitlik agoonia. Terveid tunni seisis ta liikumatult, tunnete kaoses kuid kindlaks oma otsuses, et ta ei mõtle ja hoiab oma tunded vaos. Ta seisis seni, kuni pinge hakkas alanema. Siis hakkas ta jooma ja jõi end mõistuse kaotuseni purju. Kuni lõpuks uinus. Hommikul ärgates värises ta kogu kehast, kuid ta oli suutnud unustada korda saadetud teo. Ta ei lasknud juhtunud teadvusesse tungida, hoidus sellest instinktiivselt ning mõistusel polnud sellega midagi tegemist. Ta tundis end nõrgana nagu tavaliselt pärast loomingut. Kogu vahejuhtum tundus udusena seda edu teinud enam puutuda. Tal õnnestuski täielikult unustada oma kirehoog. Kui käskjalg ilmus kohviga, tundis kaptenina samasuguse mehena nagu igal hommikul. Ta keeldus eelmisele õhtule mõtlemast, eitas selle olemasolu ja see õnnestus, tal. Temal polnud teinud midagi säärast, tema mitte. Kõiges oli süüdi sõnakuulmatut, pentsik. Käskjalg oli kogu õhtu tuimalt ringi lonkinud. Ta jõi õlut, et janu kustutada, kuid mitte palju, sest alkohol kutsus esile tunded, mida ta ei suutnud taluda. Ta oli tuim, nagu oleks üheksa kümnendikku meest temas elutu. Ta oli omadega täiesti läbi. Ta tundis iiveldust, kui mõtles jala huupidele. Meenutades aga hiljem toas järgnenud ähvardusi teda veel peksta, läbistas ta südant, nõrkuse, kuumuse hoog. Ta oli omadega liiga läbi, et isegi nutta. Alahuul oli tal veidi ripakil nagu idioodil. Ta tundis tühjust, oli hingeliselt murtud. Nii ta siis käis ringi, toimetas väga vaevaliselt, aeglaselt ja kohmakalt. Ta liikmed ja lõug olid tundetud ja lõdvad. Ta oli väga väsinud. Lõpuks heitis ta voodisse, magas kui elutu, kuid lõtvus unes, mis oli pigem letargia kujuni. See oli tardunud öö täis hirmu, patusi. Hommikul algasid manöövrid tärkas juba enne äratussignaali, piinav valu rinnus, kuiv kurk ja roidumus kehas tegid sõduri korrapealt ärksaks ja morniks. Otsekohe meenus talle juhtum. Pentsik teadis ka, et oli alanud päev, kus ta peab jälle oma tööd jätkama. Viimane hämaruse raas oli toast kadunud. Ta pidi sundima oma lõtva keha, et alustada kohustuste täitmist Toli noor ja elus, nii vähe muret tunda saanud ning praegult ajust enese ümbert tühjust. Ta ainukeseks sooviks oli öö kestaks, seda võiks vaikselt lamada hämaruse varjus. Ent miski suutnud takistada päeva tulekut miski päästnud teda jätta, pidid tõusma kaptenile kohvi valmistama ning ta hobuse saduldama. See oli möödapääsmatu. Ja siiski näis talle, et see on võimatu. Kuid nad ei jätaks teda rahule. Ta pidi end kokku võtma ja kaptenile kohvi viima. Ta oli liiga uimane, mõelda ta teadis, ainult, et see oli paratamatus ja jääb selleks, kui kaua taga liikumatult elamaks. Ta oli otsekui elutu, kuid lõpuks pärast pingutusi ajastanud üles ainult tahtejõuga sundistanud liikuma. Ta tundis end uimasena abituna ilma ühegi pidepunktita. Ta haaras voodist kinni, valuhoog oli nii tugev. Siis vaatasid oma reisi ja nägi tumedaid haavandeid tõmmu nahal. Ning ta teadsid, kui neile näpp surudaminestaks ta aga ta ei tohtinud minestada. Ta ei tahtnud, et keegi teada saaks. Mitte keegi ei tohi kunagi teada saada. See oli ainult tema ja kaptenivaheline asi. Nüüdsest peale oli maailmas vaid kaks inimest, tema jakk, kapten.