Miski ei suutnud talle tagasi anda elutahet sellel kuumal selgel hommikul. Tema ümber valitses tühjus. Kapten oli aga veelgi uhkem ja üleolevam. Tuline juga läbis noortentsikut. Kapten läks läbi elu tugevana, Juhkena. Temaga oli vaid vari. Jällegi läbistada kuum juga, mis uimastas. Kuid ta süda tuksus veidi kindlamalt. Kompanii pööras mäest üles, et siis tagasiteed alustada. Allpuude vahel helisesid karjakellad. Ta nägi põllutöölisi astumas paljajalu tihedas rohus. Lõpetanud töö, liikusid nad mäestalla vikatit üle õla nagu pikalt säravat kuuldunud küüned. Nad olid nagu mingist unenäost, millel polnud midagi ühist temaga. See oli viirastuslik, kuni, kus kõik muu peale tema enda eksisteeris ja omas kindlat vormi. Ta ise oli vaid mõtlev ja taipab, kübeke. Sõdurid marssisid vaikides mööda mäenõlvakud üles. Ta pea hakkas ringi käima aeglaselt ja rütmiliselt. Mõnikord läks ta silme ees mustaks, nagu näeks ta maailma läbi suitsuklaasi. Ähmaselt ja ebareaalselt käimine pani pea valutama. Õhk lõhnas, oli raske hingata. Kogu lopsakas taimestik neis nõrisevat mahla, kuni õhk oli küllastunud, pööritama panevalt täis roheluse lõhna. Mustas ammuses kõvera kepiga Karjus ajas lambakarja. Miks küll lambad end nii ligistikku suruvad, niisuguses kõrvetavas kuumuses. Lõpuks peatuti. Nad asetasid püssid, haki, viskasid ranitsa korratusse ringi, ümber selle, eemaldasid siis natuke, istusid väikesele määnukile. Sõdurid otse aurasid kuumusest, kuid olid elevil. Temaga istus liikumatult ja silmitses siniseid mägesid 20 kilomeetrit eemal mille jalamil laius kahvatu helerohelise veega jõesäng. See oli ebaharilik maastik läheduses otse rohelise Peepu metsa ääres, külgedes punase katuseline kogukas talumaja, valge vundamendi ja ruudukujuliste akendega. Ümberringi asetsesid pikad rukkiristikheina ja kahvaturohelised maisiribad. Just ta jalge ees meenuki Allaiustume Su, kus peentel vartel liikumatult seisid kullerkupud osakult kollase Tõnis olid juba pudenenud ja hõljus õhus. Tundis, et jääma kama. Äkitselt tungis midagi sellesse kirevasse vaatepilti. Kapteni väike helesinine ja punane kujukapas rütmikalt maisribade vahel piki alumist määrinakut. Lippudega vehkides läks signaalist talle vastu. Uhkelt ja kindlana liikus ratsaniku vilgas värviküllane kuju milles oli koondunud kogu hommikune päikesepaiste, jättes õrnassadelevasse varju kõik ülejäänu. Alistunudki apaatselt istus noorsõdur ja vahtis enda ette. Aga kui hobune aeglustas sammu, et ületada viimane järsk tõus. Ta istus uutel talle tundus nagu põleks tal kukal. Ta ei tahtnud süüa, ta käed värisesid, kui ta neid liigutas. Vahepeal lähenes ratsanik aeglaselt ja uhkena pinge käskela hinges kasvas. Siis nähes kaptenit mugavalt sadulas, läbis sähvatus ta keha. Talle meeldis käsutada. Käskjalg oli nende seas ja nad kõik allusid temale. Ohvitser kergitas endi alustel, et paremini näha. Noorsõdur istus ära pööratud, rumala näoga. Kapten laskus sadulasse tagasi. Ta peente jalgadega ilus raudjas sammus elegantselt ülesmäge. Kapten ratsutas sõdurite keskele keset higised mehi ja saabaste haisu. See oli talle ülituttav. Higine hobune vehkis sabaga, kuna ta ise vaatas nagu valitseja alla oma meestele oma käskkirjale, kes tühisena kadus inimrühma. Noore sõduri süda põles rinnas, ta hingas raskelt. Ohvitser vaatas mäest alla ja nägi kolme noort sõdurit, kes koperdasid üle päiksepaistelise põllutassides kaht veeämbrit. Laud oli puu alla ülesse. Siis astus kapten otsustava sammu. Ta kutsus oma käskjala. Tuline juga läbis noore sõduri kõri, kui ta kuulis käsklust. Ta tõusis kobamisi lämbudes erutusest käskelgsaluteeris, seistes ohvitserist allpool täitestnud pilku. Juba kuulduski kapteni erutatud hääl. Mine võõrastemajja ja too mulle, käsutas ohvitser kiiresti, lisas ta. Viimase sõna juures läbis sähvatus stentsiku keha. Ta jõud näis tagasi tulevat harjunud sõna kuulama, pöördus, ta jooksis kohmakalt allamäge nagu karu, kuna ta sõdurisaapad kadusid lotendavasse pükstesse. Ohvitseri jälgis seda pimedat tormakat juuksu otsast lõpuni. Kuid see oli ainult käskela väline kestmist, nii truult paaniliselt allus sisemusse. Aga oli kuundunud tuum, milles oli kontsentreeritud kogu noore eluenergia. Ta täitis oma ülesande ja tuigeldas kiiresti jälle mäest üles astudes tundis ta peas valu talle endale märkamatult pani seda näolihased tõmblema. Kuid sügaval sisemuses jäi ta iseendaks, tugevaks, kindlaks ja kompaktseks. Kapten oli metsa läinud. Käskjalg rühkis läbi kuuma, higist lehkava kompanii. Temasse kogunenud nüüd mingi seletamatu energia, kapten neis ebareaalsem, kui ta ise. Sõdur lähenes rohelisele metsatukale eemal pooleldi varjus silmasta hobust, päikese kiiride tantsklevad lehevarjud mängiliseta pruunil seljal. See oli lagendik, kus hiljuti oli puid maha võetud. Siin kuldrohelise katuse all eemal säravast päikeseringist seisis kaks sinipunast kogu, kusjuures punane tungis kontrastsemalt esile. Käskjalg seisis päikesepaistelise raiesmiku serval, kus jämedad kooritud palgid lamasid välja sirutatult nagu päevitunud alasti kehad. Heledate valguslaikude na vedelesid laastud sõtkutud maapinnal ja siin-seal seisid puu kännud oma äsja saetud sileda pinnaga. Tagapool kasvas üksik päikesest sädeleb püük puu. Kapten silmitses noort sõdurit, kes raskelt ebakindlal sammul lähenes ja tema veri lõi kuumaks. Nüüd olid nad siis mees mehe vastu. Keskel kummardus ja pani toidu siledaks saetud kannule. Ta hoidis pea kummargil. Kapten võttis kruusikate. Palav, ütles ta nagu sõbralikult. Tulinelleek läbis käskela südame, peaaegu lämmatas ta. Ja söör vastaste läbi kokkusurutud hammaste. Ta kuulis, kuidas kapten jõi. Tugev valu läbistab randmed ja ta surus käed rusikasse. Kergelt lõpsatusega sulgus õllega nurgas. Sõdur vaatas üles. Kapten seirastada. Kiiresti pööras käskelguma pilgu kõrvale. Leivatükk kukkus, nagu oleks seda otsast murtud. Ohvitser võttis teise tüki liikumatult ja täis pinget, seisid mõlemad mehed ülemus hoolikalt oma leiba närides, Jetentsi käed rusikas kõrvale vahtides. Ja siis see noorel sõduril algas. Jälle, avas ohvitser õllekannu kaane. Nagu võlutult jälgis keskel kruusikaant ja valged kõrgele tõstetud kätt, mis hoidis käepidet. Nooruk silmitses seda pinevalt. Siis nägi ta vanema mehe kõhna jõulist kõrisõlme, mis koos tugeva lõuaga joomisel üles-alla liikus. Tihk, mis kibeleb noormehe randmes, pääses järsku valla. See nagu kahestust tugeva kire hoo mõjul jätas, süstis kapteni kallale. Ohvitserikannus takerdus puudule taha, ta kukkus huuga tagurpidi ja lõi selja mütsudes vastu teravat kännu serva. Õllekannuga lendas eemale. Järgmisel hetkel tõsise avala näoga noormees, kuul hammaste vahel põlvili ohvitseri rinnal ja pressis ta lõuga vastu kännu tagumisse serva. Ta surus kogu jõust, tundes ise ürgset vabanemisrõõmu, niiet randmetel valus hakkas. Oli meeldiv tundama käe all seda tugevat lõuga juba veidi torkivad habet. Pentsik ei lõdvendanud survet karvavõrdki koguda jõud võidur rõõmutses. Ta surus teise mehe pea tahapoole, kuni kuuldus väike raks. Miski murdus. Tugev tõmblemine läbis ohvitseri keha, tekitades hirmu jubedust noorest sõdurist. Matti meeldis talle seda lõuga suruda. Tal oli naudinguks pressida teise lõuga mõlema käega tahapoole, tunda teise mehe rinda alistumas, jõulise noorepõlve raskusele Tunga tugevaid nõksatusi maas lebamas kehas, mis kandusid üle ka noorukis, kes oli ohvitseri vastu surutud. Siis vaimus. Suu imelikult huntismis toonitas ta niigi täidlasi huuli turris vurr, suu kohal. Ta märkas kohkunult, kuidas sõõrmed verd täis valgusid. Hetkeks tekkis seisak ja siis nelises veri peene joana mööda nägu silmadesse. See vapustas teda ja viis meeleheitele. Pikkamööda tõusis ta üles. Keha võpatas veel kord ja jäi siis liikumatult lamama. Sõdur seisis ja vaatas seda vaikides. Tal oli kahju, et mees oli surnud. Ta kehastas eneses rohkem kui ainult olendid, kes oli teda peksnud ja Duraniseerinud. Ta ei julgenud vaadata surnusilmi. Need olid nüüd kohutavad, paistis ainult silmavalge neisse nirises veri. Pentsik tundis õudust selle vaatepildi ees. Nüüd oli see sündinud. Oma südames oli ta rahuldatud. Ta vihkas kapteni nägu. Nooruki hinges oli sügav kergendustunne. See nagu pidigi nii olema. Kuid tal olid talumatu näha sõjaväelase pikka keha, mis lammas murtud kaelaga kännu peened sõrmed jäigalt konksus. Ta tahtis seda kuhugi ära peita. Kiiresti toimekalt haaras sõdur surnukeha ja lükkas selle palkide alla, mis lebasid korralikult virnastatult ridade vahele asetatud vahepuudel. Verega kaetud nägu, volik, kohutav. Sõdur kattis selle kiivriga. Siis tõmbas ta jalad sirgeks ja asetas need sündsalt ning pühkis lehed kapteni nägusalt vormi riidelt. Nüüd lebas laip vaikselt varjus. Üksikud päikesekiired langesid läbipial kiverna ohvitseri linnale. Käskjalg istus seal mõne minuti. Nagu läbi une, kuulis ta leitnandi tugevat häält metsa serval. Sõdur teadis, et ta peab minema. Ta tõusis püsti. Sädelevad lehed ja heledad laastud, mis Valendasid maas, üllatasid teda. Tema jaoks oli maailm põhjalikult muutunud. Kuid teistele mitte. Kõik oli endine. Ainult tema oli kõik maise maha jätnud ja ta ei saanud tagasi pöörduda. Tema kohus oleks nüüd õllepudel kruus tagasi viia, kuid ta ei suutnud. Temale oli see kõik lõppenud. Nooruk hõõrus silmi, püüdes selgusele jõuda, kus ta siis pöördustaminekule. Ta nägi hobust teerajal. Ta lähenes hobusele ja ronis selga. Sadulas istumine valmistas talle piina. See hõivas teda täielikult, kui ta läbi metsa ratsutas. Ta oleks leppinud kõigega, kuid ei suutnud harjuda mõttega, et on teistest eraldatud. Teerada viis puude vahelt välja. Metsa serval seisatas ta ja vaatas ringi. Kaugel päikesepaistelises orus liikus väikesena sõdurite rühm. Meeske säästes kesariba sundis aeg-ajalt oma härgi kord ühte, kord teist küla valge torniga kirik neis ime väikesena päikesepaistes. Tema ei kuulunud enam selle juurde. Ta istus seal nagu inimene pimeduses, väljaspool kõike seda. Ta oli välja astunud igapäevasest elust teadmatusse ja ta ei saanud ega tahtnudki sinna tagasi. Pööranud selja päikesepaistelisele orule ratsutas ta sügavasse metsa nagu hallid liikumatud inimkogutseisid puutüved, ega pööranud talle mingit tähelepanu, kui ta neist möödus. Hirv, tükike liikuvat päikesepaistet ja varju jooksis läbi, kohati helendava pimeduse. Lehestikus vilksatas helerohelist, siis jätkus jälle männimets, hämar ja jahe. Nurguli lausa haige valust ta peatuikas väljakannatamatult talid tõesti haige. Ta polnud elus kunagi haige olnud, tuli nagu segane, üsna uimane kõigest sellest. Sõdur püüdis hobuse seljast maha tulla, kuid kukkus endamisi hämmastudes oma valu ja tasakaalupuudusele. Hobune tammus rahutult. Äkki tõmbastama, valjad vabaks ja kapas hoogsalt minema. See oli sõduri viimane kopp kokkupuude välismaailmaga. Ta ainus soov oli maha heita ja lamada segamatult. Puude vahel komistades jõudis ta rahulikule paigale mäenõlvakul, kus kasvasid püük, puudia, männid. Ta viskus maha ja sulges silmad, kuna mõtted tormasid edasi ilma temata. Tugevat palavikuliselt tuike raputasid ta keha nagu pulsseeriks, kogu maapind ta sisemus põles, kuid ta ei märganud seda, olles korduvate telleeriumi hoogude võimuses. Hetkeks tuli ta mõistusele. Ta suu oli kuiv ja paks, ta süda tagus raskelt, aga tal puudus jõud üles tuunideks. Ta süda tagus raskelt, kus ta kasarmus kodus kostis mingi koputus. Jõudu kokku võttes vaatas ta ringi kõikjal puud, särav värvirikkus, punase ja rohelise võidukäik maas, päikeselaigud. Ta ei suutnud uskuda, et tema on ta ise. Ta ei suutnud uskuda, mida nägi kingi nagu koputaks. Ta püüdis meelemärkusele tulla, kuid kaotas teadvuse. Jälle püüdis ta meeleheitlikult ärgata. Ja pikkamööda sai ta teadlikuks oma ümbrusest. Talle meenus kõik ja ta süda tõmbus suurest hirmust kokku. Keegi koputas. Ta nägi raskeid musti kuuseoksi pea kohal. Ja siis muutus kõik mustaks. Ta oli kindel, et ta polnud oma silmi sulgenud. Tal tõepoolest polnud. Aeglaselt sai ta jällenägemise tagasi ja keegi koputas. Hetkeks nägi ta kapteni verest moonutatud nägu, mida ta vihkas. Ta hoidis hirmuga hinge kinni. Ent sügaval sisemuses tundis ta, et nii see pidigi olema. Kapten on surnud. Aga telleerium võttis ta üle jälle võimust. Keegi koputas. Ta lamas hirmu pärast täiesti liikumatult nagu surnu. Kui sõdur jälle silma tabas, võpatas ta nähes kedagi kiiresti mööda puutüve üles ronivad tokk, tokk, tokk. See oli väike vilgas linnuga, kes nokaga puutüve toksis, endal pea nagu väike ümmargune haamer. Linnu vilgas ronimine andis mehele elujõudu. Ta pistis pea solid tinaraske. Ta heitis jälle kurnatult maha. Ta teadvus ähmanes. Järgmine kurnav valuhoog tõi mehe teadvusele. Pea valutas kohutavalt, ta keha oli äärmiselt roidunud. Ta ei suutnud end liigutada. Oma elus polnud ta kunagi varem haige olnud. Ta ei teadnud, kus ta oli või mis ta oli. Võib-olla oli see päikesepiste või mis siis? Ta oli kapteni igaveseks vaikima sundinud. Juba mõni aeg tagasi. Kapteni nägu oli olnud verd täis ja silmad pahupidi pööratud. Sei nagu pidi nii olema. Nüüd oli rahu. Kuid tema oli kõrvaltvaataja. Siin polnud ta veel olnud. Kas see oli elu või mitte? Ta oli üksi. Kõik teised olid suurel valgel platsil, ainult tema oli väljaspool. Oli valgeplats. Aga tema oli siin pimeduses, kus iga asi eksisteeris omaette. Aga nad kõik peavad ükskord siia tulema. Tühised temast mahajäetud olid nad kõik. Seal oli isa ja ema ja armsam. Mis tähtsus neil enam oli? See oli nende maailm. Ta tõusis istukile kuskil ruseleti. See oli väike pruun orav, kes jooksis kaunite looklevate hüpetega üle maapinna, punane saba lõpetamas kehalookeid. Ja siis ta istus, tõmmates end kerra, teades end jälle sirgu. Liigutatud jälgis sõduravat. Loomake pistis Kareldes jõukuse, tundis sellest lõbu. Ta tormas teise orava poole, nad ajasid teineteist taga tehes tõrelevat, laksutavad häält. Sõdur tahtis nendega kõnelda. Kudenud kähisev hääl, tungis ta kurbust korravat, hüppasid minema, põgenesid üles puude otsa. Ja siis nägin, kuidas üks neist oli poolel teel puu otsa ja sealt alla piilus. Noorukit läbis hirmutunne, kuigi ta oli teadvuse juures ja nautis vaatepilti. Orav oli endiselt paigal ja vahtis oma väikese innuka näoga talle otsa, väikesed kõrvad kikkis, väikesed küüned surutud puukoorde ja valge rind püsti. See ajas mehe paanikasse. Vaeva kajastanud, jalule eakas, taarudes astuma. Ta läks ikka edasi ja edasi otsides juua. Ta pea oli tuline ja põletikus janust tagumberdas edasi. Siis ei teadnud ta enam midagi. Kõndides kaotas ta meelemärkuse siiskitaarusta edasi, suu pärani. Kuid oma suureks imestuseks jälle maailma nägema hakkas, ei püüdnudki ta enam meelde tuletada, mis see kõik tähendab. Seal oli tihe kuldne valgus kuldrohelise sätenduse taga ja kõrged hallikas, punased kiirtevihud ning tagapulp pimedus, mis ümbritses teda, muutudes üha sügavamaks. Ta sai aru, et ta oli pärale jõudnud. Ta seisis keset tegelikust tõelisuse põhjatust sügavuses kuid ajus kõrvetas endiselt janutunne. Tal oli nüüd siiski kergem, ei tundnud enam sellist raskust. Õhku täitis äikesemürin. Enda arvates käis ta imekiirelt ja lähenes vabanemisele. Või lähenes ta veele. Äkitselt seisatas ta hirmunud, siin sama solitu tukk, kullalõõm, ainult üksikud tumedad puutüved lahutasid teda sellest. Ühetasane noor nisu oli võtnud kuldse läikamasiidises roheluses. Keegi naine, lai seelik seljas ja mustast riidest rätik peas, möödus nagu hetkeline vari läikivas rohelisest maisist. Jastus heledas sädelus. Eemal paistis mustadest palkidest talumaja, mis varjus näis kahvatu sinisena. Näha oli ka kirikutorn missarast sulakullana. Naine liikus edasi eemaldust temast. Tal ei olnud sõnu, et naist kõnetada. Naine oli elav, kehastatud ebareaalsus, naise sõnade kõla, paneksite kohmetuma, naine silmitseks, meest teda nägemata. Seal ta läks teisel pool sõduraga toetuspuu najale. Kui ta lõpuks pöördus ja alla pikale lagedale metsatukale vaatas, mille tasane säng juba pimedusega täitus nägi ta üsna lähedal sädelevaid mägesid imelises valguses. Pehme hallimäeahelikud aga paistsid kaugemad mäed, kuldsed ja helehallid. Sädelev lumi nende tipus nagu puhas mahe kuld. Liikumatult sirasid nad taevas imeliselt puhtalt kerkisid nagu taeva metallist särades oma vaikuses. Ta seisis ja vaatas mägesid, nägu, valgus kumas. Ja nagu kuldset hiilgavat lume sädelust, nii tajus ta endas lõõmavad janu. Seisis ja vaatas toetudes puu najale. Ja siis hajus kõik maailmaruumi. Öö jooksul vesid lakkamatult välgunooled valgustades kogu taevast. Ta oli vist jälle edasi läinud, aeg-ajalt neis kogu maailm ümber kahkes hallikasrohelised helklevat põllud, metsa tume taust ja must pilveahelik ristile valge taeva. Siis langes pimedus nagu luuk ja saabus täielik poolhämara maailma värelev protesti toonud vabanemist pimeduse vangist. Ja siis laotus, kahvatuvine jälle ülema tumedad kujutised ilmusid ähmaselt nähtavale ja pilved rippusid pea kohal. Maailm oli nagu tontlik vari, mis aeg-ajalt paisati pilkases pimedusse, et siis jälle tervelt täielikult nähtavale ilmuda. Telleeriumia palavik kestsid pea selgines ja siis tuli jällegi pimedus. Vaheldav võpatas, sest midagi suures silmalist vahtis teda puude tagant. Ja päike, mis laostas ta vere. Siis tuli jälle vihahoog kapteni vastu, millele järgnes õrnus, hoog ja kergendustunne. Kuid kõik oli moonutatud, valu sünnitatud ja valus hajunud. Hommikul oli ta täiesti ärkvel, kogu ta mõistus oli täis õudu, mida põhjustas janu. Nagu kellegi sunnil, tõusis ta otse ta ees, reastusid, kahvatus, hommikutaevassinised, jahedad ja ometi nii sõbralikud. Mäed. Ta igatses neid. Ta igatses ainult neid. Ta soovis lahkuda oma maisest kestast ja olla nendega lahutamatult seotud. Nad olid liikumatud, nad olid nii vaiksed ja pehmed, kaetud valge õrna lumega. Ta seisis paigal, hullunud oma piinas sõrmed jäigalt kõveras. Siis väänlastavalu uus rohus. Ta jäi vaikselt magama, mingis piinarikas poolunes. Tema janu, nagu oleks temast eraldunud ja seisis nüüd ta kõrval käsutadestada. Ja valu oli ka nagu eraldunud. Tema keha rõhutud tunne paiknes jällegi omaette. Ta oli otsekui killustatud mitmesuguste tunnete vahel, mida vendasid, mingid kummalised piinarikkad, lülid, mis tõmbusid üha enam üksteisest eemale. Siis toimus lõhestumine päikimis, puuris oma kiiret temasse puuris läbi ka need ühendused. Siis toimus langus. Nad pudenesid laiali mööda igavesti liikuvat maailmaruumi. Nüüd tuli ta jällegi teadvusele, topitas, ent küünarnukkidele ja vaatas säravaid mägesid. Seal nad olid rivistatud taeva ja maapiirile liikumatud ja imeilusad. Ta vaatas, kuni silmad kaotasid, nägemisvõime ja mäed nii puhtad ja külmad oma võrratu silus näisid vastu võtvad selle mille tema kaotas. Kui sõdurite kolm tundi hiljem leidsid lamasta nägu käsivarrel mustad juuksed, õhkusid päikese kuumust. Ta oli ikka veel elus. Kui noored sõdurid nägid haavatud, mustavad suud, laskmata pea õudustundest tagasi langeda. Ta suri öösel haiglas teadvusele tulemata. Mõlema mehe surnukehad lamasid surnukambris, külg külje kõrval, üks neist valge ja sale, lebas jäigalt. Teine aga näis nii noor ja kogenematu.