Mulle kõikidest teistest armsama, 13. piibu lugu on äärmiselt sentimentaalne ja paneb kindlasti nii mõnegi muigama. Mis parata, olen ise sentimentaalne ega häbene seda sugugi. Mulle meeldivad melodraamad, veri ja meelespea lilled filmi plakatil. Ma tean. Armastus ei asu mitte ainult pooljumala jäiste silmades, vaid ka selle vana peni vesises pilgus, kes järjekordset hoopi ootab. 1909. aastal elas Pariisis minu naabruses vaikses alles ja tänavas kariloomade ülesostja härrade voo. Oma noore naise Margooga. Härrade voole oli ta amet hästi meeltmööda ja igal hommikul seadis ta sammud Vošeraari tänava kandi tapamajja. Ta vaatas, kuidas loomi tapeti. Vaatas asjalikult hoolega, hindas nahka ja liha, rasva ja verd. Eriti meeldis talle sea tapmine. Sigu veristati aegamööda, et kogu veri jõuaks välja voolata härrade voo otsekui kaalust. Tihked, auravate niret kaalus selle paksust ja headust, et kui palju verivorst ja sellest teha saab. Ja kui mitu luidoori vorst, maaker, vere pange Stannad. Vahel määris härrade Vooma särgi, varrukad, sea või härjaverega ning see kuivas taevakarva lõuendil mustaks plekiks. Loomakered üle vaadanud ja Lui toorid tasku pistnud, läks härrade voo Vošeraari tänava restorani ja tellis endale rasvase lihakäntsaka. Peremees tundis oma külalistemaitset ja härrade voole laoti rasvalasu ette. Ta sõi kaua, loputa suupärast sööki kange Normandia viinaga puhtaks ja sõitis koju. Tema ja kui seavere ja härjarasva järgi lõhnav härrade voo nagu laps tihtipeale veel enne pimeda tulekut magama heitis siis kallistas naist, pigistas tema kaela ja patsutas puusi, nagu oleks naine, mõni tubli täiekaaluline looma kere. Peagi jäi ta magama, magas kaua mõmises ja norskas ning vastu hommikut, kui ta paha und nägi. Siiski müristas hambaid. Margool oli habras keha ja flegmaatiline temperament. Härrad kallistused kohutasid teda verre, lõhn ajas iiveldama. Mehega ei saanud rääkida sama refrääni kaupluses välja pandud kevadtoalettidest ega majaomaniku eman le krükki intriigidest ega ilusast ilmast. Härra vaatles kõiki mainitud küsimusi puht professionaalse nurga alt ning rehkendasin, mitu kilo loomafileed läheb maksma. Vahe pitsidega, kleit hingelisest läbikäimisest ilma jäetud ja lihalikust läbikäimisest pigem ära hirmutatud kui rahuldatud. Margo oli kolmandaks abieluaastaks täiesti küps, et endale armukest soetada. Nagu iga naine, nii otsis temagi leebet ja tasast armastust. Armastust, mis oleks olnud nagu tema buduaari tuhmlatern. Liiga pime, et mees tema valgel tööd näeks, teha ja piisavalt hele, et mitte lasta tal magama jääda. Sel ajal said prouale vooga tuttavaks kaks sõpra, õigemini kaks, ühe kandi meest, kes hiljuti joonist Pariisi olid tulnud. Noor luule. Pidas lugu naiste kirjadest, magusast veinist ja paksude ajakirjade retsensioonidest. Üliõpilase meelest olid kõige etemad rõske läänetuul, igavus ja öine hulkumine tühjades äärelinnades, kus ta pikkade ühtlaste sammudega tänavaid siis ilmselt erisugustest kalduvustest hoolimata. Lõider süll Jean-Marie kood, nähes ühe võrra verest ära. Luuletaja jättis õhtul ajakirjad läbi lappamata. Üliõpilane unustas, et peaks igavust tundma. Edasi läks kõik loomulikku rada. Kaks saamatud kõrendit tegid nüüd 1000 arulagedalt tempu ühe väikese arvestaja naise pärast, kes polnud iialgi võimeline ühe ainsagi šõu võrra eksima. Hommikuti, kui härrade Vooma taevaga karvasärke seaverega määris, saatsin süll Aluett Jean Limee NAGU KAKS peeni Margo Samaritani kauplusse või Monsuri parki jälgides ise alandlikult oma käskijanna igat liigutust ning nende alla heitlikest koera pilkudes sähvis arglik armastus, mis pooljumala jäiste silmades on nõnda hirmus ja vali. Härrade voo trehvas, kordan mõlema noormehega kokku ja vaatas nad tähelepanelikult üle. Tema meelest olid need kaks nagu alakaalulised tallekesed. Härrad Woo sai aru, et neid kahte ei anna isegi ta nõrkuse hetkel temaga võrrelda ega tundunud seetõttu mingit armukadedust. Vastupidi asjaolu, et tema kodu külastasid kaks noormeest, kellest üks kirjutas ajalehtedes ja teine olite jooni linnapea vennapoeg, kõditas härrav voo enesearmastust. Restoranis, kus sül söömas käis, oli tal selle peremehega ning kodus uksehoidjaga tasumata arvete pärast tihtipeale pahandusi, sest ema saadetud raha raiskas ta margu lillede magusa veini jaka Gide kriitikute postitamise peale ära. Saanud aimu, et härra veevool temasse hästi suhtub võttise sül ühel raskel hetkel kariloomade üles käest 1000 franki laenuks ning andis vastu veksli paberile kirjutatud allkirja. Kord juhtus sül lugema, et värlänna oli piipu suitsetanud ning ta otsustas, et seda pittu Reskset arvet pole põhjust põlata. Ta ostis merevaigust pitsiga väikese merevahupiibu laskis rõnga peale oma nimetähed graveerida. Talle tundus, et piibul on haruldaselt paha maitse. Ja kui ta seda ühele kogenud suitsumehele tunnistas, siis sai ta teada, et piip tuleb sisse suitsetada. Süll oli kärsitu inimene. Ta tahtis kohe sisse suitsetatud piipu saada ega mõistnud, et sissesuitsetatud piip sarnaneb poevitriinidesse välja pandud piipudega niisama vähe kui ära elatud elu kahekümneaastase noormehe unistustega. Niiviisi pidi Sülver Lään unustamatut väljanägemist jäljendades leppima vastiku kõrvalmaiguga. Saatusel oli tema jaoks varuks muid meeldivaid lohutusi. Härrade voo ei olnud tõest kuigi kaugel, kui ta oma naise ja tema kahe austaja suhete vastu ükskõikseks oli jäänud. Kui Margo on, nagu juba öeldud, oli armukese jaoks küps siis noored kogenematud ja naiivsed provintslasel olid küll armastust omal nahal tunda saanud, kuid nad ei teadnud veel, mis selle armastusega peale hakata. Appi tuli kevad, see tervele Pariisile tuttav kupeldaja moor oma üürikest vihmasadude ja edvistava päikesega. Kord sünge näoga Monzurii pargis kõndides nägi Shan lehestiku varjus markood ja sülli. Luuletaja andis Margo põse peale vapralt suud. Naine ei löönud teda, vaid koguni suudles teda ise huultele võttis käekotist ukse võtme ning andis selle kelmika naeratuse saatel sülile. Shan nägi kõike pealt. Ent vastupidiselt paljude kirjanike väidetele eidtulnutele simummar kood või sülli ära tappa. Ta mõõtis pikkade sammudega Monsorii pargi puiesteed ja mõtles, et Margo armastab sülli ning et see on hea, kestev ja tähtis asi nagu aguli, tühjad tänavad ja meretuul. Jean mõtles veel, et ligiooni rong läheb õhtul kell kaheksa, 30 ja et tema Shan peaks homme selle rongiga ära sõitma. Nõnda mõtles Shan, sest ta oli alles noor ja naiivne. Oli armukese jaoks küps. Ja et kui Žanna teda Monsuri pargi lehestiku varjus oleks suudelnud siis oleks ta ukse võtme Shanile andunud. Šamaan ei teadnud, et naine vajab leebet ja tasast armastust, mis oleks nagu tuhm buduaari, latern, liiga kahvatu mees tema valgel tööd näeks teha ja piisavalt hele, et tema und häirida. Õhtul sai Shan žülliga kokku. Tundus, et luuletaja oleksid pidanud laulma, naerma ja hullama, nagu teevad raamatutes kõik õnnelikud. Armunud olid tige ja tusane. Tal oli selleks küllalt põhjust ja ta rääkis sellest ka saanile. Härrade voo, kes Margoos ilmselt mingit muutust oli aimanud, oli nõudnud, et süll ammu üle tähtaja läinud vekslil lunastaks ning oli ähvardanud vastasel korral avaliku skandaaliga. Säärased lahkhelid kurvastasid Jeanne väga. Need oleksid otsekui Monzurii pargi lehestiku varjus nähtud ilmutust rüvetanud. Ta soovitas luuletajale maha rahuneda ning lubas kohe, kuidas jooni jõuab 1000 franki muretseda. Selle peale läksid nad lahku. See juhtus laupäeval, 21. aprillil kell seitse õhtul. Pühapäeval kella nelja paiku pärast lõunat läks Shan alles hea tänavale proua vooga hüvasti jätma. Ta ei teadnud, et Margooli juba varem, see tähendab laupäeval kaheks päevaks oma tädi juurde melooni sõitnud. Uksehoidja sõnade järgi ei viibinud Jean veevoo korteris mitte üle 10 minuti ning oli sealt lahkunud millegipärast teda ka erutatuna. Prouade voo jõudis Pariisi tagasi esmaspäeva hommikul. Ja ajalehe Patree järjekordne number, mis ilmub teatavasti umbes kell üks päeval kubises alles ja tänava sensatsioonilised mõrva üksikasjadest. Kariloomade ülesostja voo oli leitud oma voodist kõrri kööginoaga läbi lõigatud. Reporter kirjutas, et haavade iseloomu ja tapetu vererohkuse tõttu laip lausa ujus veres. Õhtul tõi käskjalga Margoole valgetest roosidest pärja, mille punase lindi peal seisis linnatapamajade teenistujatelt. Margo esimene mõte, härra veevoo mitte enam sea, vaid omaenese verega määritud tüseda keret nähes oli mure sülli pärast. Talle meenusid luuletaja sõnad. Kui too oli näidud Monsourii pargi lehestiku varjus, Margo käsivarrel küünarnukist veidi kõrgemal sinist plekikariloomade ülesostja mehe armujälge. Kuidas sind veel julgeb puutuda, siis ma lõikan tal kõri läbi nagu seal. Ta kujutas selgesti ette sülli kiivuste raevu, lühikest öist jutuajamist, nuga, armsama piinu, keda ootab nüüd giljotiin. See oli väikesele Margoole liiga ränk katsumus. Ja pole ime, et käskjalg, kes valgetest roosidest pärja tõi. Ta äranutetud näoga eest leidis. Uurimisosakond saatis Ale sea tänavale Kastofferrii hüüdnimega hundi nina. Ühe Pariisi parema salapolitseiniku. Hundi nina vaatas kõik toad hoolega üle, keelas politseinikel ja Margool tapetu magamistoas olevaid asju puutuda. Uskudes, et meil on säilinud mõrtsuka sõrmejäljed, korjas üles püksinööbi ja apelsinikoore ning meenutanud seejärel Conan Doyle'i romaane vajus ta käsipusakil süngelt mõttesse. Täpipealt nii, nagu oli teinud suur Sherlock Holmes. Hundina kuulas ära tapetu naise segased seletused ning käskis jalamaid kohale, luues alu Etti, kellele mitmed inimesed olid viidanud kui Margo arvatavale armukesele. Luuletaja jäi ülekuulamisel haruldaselt rahulik. Oma vastuste siiruse ja põhjalikkusega pälvis ta kõigi uurijate poolehoiu. Ta selgitas, et tema flirt prouade vooga oli olnud täiesti süütu. Ja ainult ühele küsimusele. Nimelt kus ta oli olnud laupäeva õhtul ja ööl vastu pühapäeva ei vastanud ta kohe kohmetus ja punastas. Lõpuks sai hundi nina siiski teada, et laupäeva õhtul oli silla Aluett läinud ülaketi koorilaulja lüssenn Tessi juurde jäänud sinna järgmise päeva südapäevani. Meil oli läinud koos temaga Šafjee restorani hommikust sööma. Üle kuulatud Liszemer ess kinnitas shelli tunnistust. Sel kombel langes ära esimene oletus etapi ja oli proual Revo arvuke. Ning esmaspäeva õhtul kella kuue paiku lasti sül alu vabaks. Seejärel, tuginedes uksehoidja sõnadele, kes oli näinud, kuidas Shan lime pühapäeval kella nelja paiku peale lõunat veevoo korterisse oli läinud ja sealt miskipärast kangesti erutatuna välja tulnud andis hundina korralduse teine kahtlusalune kohale tuua. Erinevalt sülli täpsetest vastustest osutasid tunnistused kohe tema süüle. Üliõpilane teatas lühidalt, et pühapäeva pärastlõunal veevoo korterisse tulles leidnud ta peremehe juba surnuna. Küsimusele, miks ta siis politseid ei kutsunud kellelegi oma hirmsast leiust ei rääkinud, ei suutnud üliõpilane vastata. Niisama sünge mulje jätsid Jeani seletused selle kohta, kus ta oli veetnud öö vastu pühapäeva. Käisin mööda tänavaid. Lõpuks teatas politseinik, kes Shane'i kohale oli toimetanud, et olid tabanud pakitud kohvriga Leoni vaksalis teele asumas. See oli samuti kaalukas süütõend, kuna oma eeldatava küllaltki äkilise ära sõidu põhjusi ei soovinud üliõpilane selgitada. Hundina käskis žanrime läbi otsida. Tema taskutest ei leitud midagi kahtlast. Võti rahakott, piip, tikud, kuid vasak tasku, kust leiti piip, oli verega koos. Tunni aja pärast saadi ekspertiisist vastus, et see on inimese veri. Žanrimeen viidisson teemanglasse. Kuigi kõik rääkisid kurjategija rumalusest, vilumatusest, ajas hundi nina rinna ette ja tundis ennast Sherlock Holmsi näeb. Päev pärast härrade voo matuseid läks Margošülli juurde taastus tema tuppa ning puhkes nutma kaebles ja tegi etteheiteid viimastelt tähendust taipamata. Mudis sül närviliselt paksu ajakirja, milles oli väga meeldiv retsensioon. Lõpuks selgitas Margo ETAle sügavalt nördinud sülli truudusemurdmisest, kes oli pärast hommikut Monzurii pargi lehestiku varjus läinud mingi vulgaarse koorilaulja juurde. Shell seletas mar, kuuled, see oli juhtunud ainult sellepärast, et Margo oli tädi juurde medooni sõitnud ja eriti nüüd, kus nad võivad olla kuusk, kõik päevad ja ööd ei hakanud enam vulgaarse koorilauljate juures käima. See rahustas Margood. Ta puterdas ennast kiiruga, tema meel läks rõõmsamaks ja kallistust järel sai temast esmalt süldis sõbratar siis puuderdatud ja lõbus abikaasa pikkadeks pikkadeks aastateks. Kuna armastus oli tema jaoks ähmane buduaari latern, mis ei lase mehel tööd teha ja segab teda magamast. Ära minnes küsisin kuulsüülilt, aga kus su piip on? Shell needis esimest korda kõigile naistele omast tühja uudishimu ja pomises. Arst keelas mul piibusuitsetamise ära. Ma läksin sigarettide peale üle. Mõni päev hiljem tegid õnnelikud armunud Shanist juttu. Tema näos oli kogu aeg midagi kriminaalset. Ära palun arva, et mina, ta sõber olin, ütles Shell. Sul on õigus, nagu alati, mu uhke lõvi, ütles Margo raugelt. See lurjus lõi mulle külge, aga ma teadsin, et ta on võimeline ainult nurjatusteks. Ajalehed, kes alles ja tänava sensatsioonilised mõrva vastu endistviisi huvi tundsid avaldasid intervjuud, milles proua ja härra Aluett jagasid oma muljeid mõrtsukast ning kordasid intiimses vestluses väljendatud arvamusi. Üks ajaleht, kus need intervjuud sees olid, sattus juhuslikult tee vanglasse ja Shan luges selle läbi. Ent lubata, kui mul vaikides sellest, mida ta sealjuures läbi elas. On tundeid, mida on parem mitte nimetada. Nii nagu vanad juudid ei nimetanud nimepidi jumalat. Ebausklikud kas tillased, aga madu jõudis kätte kohtupäev. Kuna ajalehed protsessi romantiliseks olid tembeldanud siis tuli palju publikut, peaasjalikult naisi. Kohtus pidaja Shan, ent samamoodi üleval kui uurimise ajal. Ta ei võtnud kuritegu omaks, kuid ei teinud ka midagi, et ennast kaitsta vaid piirdus nappide ja vähe veenvate vastustega. Ei, ei tea, ei oska öelda. Ainult kaitsekõne ajal juhtus väike intsident, mis naisauditooriumi kangesti kihevile ajas. Noor advokaat püstitas kõigepealt hüpoteesi, et voolid tapnud tundmatud röövlid sai siis isegi aru, et see pole tõepärane ning rõhutas, et kui saan lõime, ongi mõrvar. Siis tappis ta selle naise, mehe, keda ta kirglikult armastas ning väärib sellepärast kõigiti heatahtlikku suhtumist. Selle koha peal hüppas kohtualune, kes kogu aeg täiesti rahulikuna püsinud järsku püsti ja hüüdis ärritatult. Kui mina voo tapsin, siis kas või raha pärast prouade vood? Palun mitte puutuda. See etteaste valmistas pettumuse mitte ainult daamidele, kes olid tulnud vaatama romantilist mõrtsukat vaid Kalestas ka kohtunik, kelle südant advokaadikõne oli pehmendanud. Ja ometi oldi tänu noore kaitsja ilukõnele Shalli mee vastu leebed ning kohus mõistis ta eluks ajaks sunnitööle. Nii lõpes matemaatikateaduskonna pillase šanly me elu ning algest teine naan siis sunnitöö, vangla vahialuse number 348. Elu. Peale mälestuste, mida inimesed ei ole veel õppinud kõiksugustel järele vaatlustele läbiotsimistel ära võtma hoidis vahialune number 348 oma eelmisest eksistentsist alal väikest merevahust piipu. Vahialusel number 348 oli seljast totter triibuline ürt. Sellel oli 18 musta ja 17 valget triipu. Vahialune number 348 tegi robuskist kotte. Kui ta 10 koti valmis oli põiminud, siis hakkas ta neid lahti harutama. Selline oli valvuri käsk. Ühest robuski virnast tekitad tuhandeid ja tuhandeid kotte. Vahialune number 348 jalutas ringiratast mööda vangla õue, mida piirasid akendeta müürid. Ees ja tagapool jalutasid teised numbrid. Kuid neid number 348 ei tundunud. Ta tegi 18 suurt ringi paremalt vasakule, pööras siis ümber ja tegi 18 ringi vasakult paremale. Aastas on 365 ööpäeva. Ööpäevas on 24 tundi. Number 348 viibis naati, sunnitöö vanglas 11 aastat ja neli kuud. Vangivalvurid ütlesid, et number 348 peab ennast hästi üleval kuid nad ei teadnud, et number 348 oli õnnelik. Nagu ollakse harva õnnelikult mitte ainult sunnitöö vanglates, vaid ka õnnelike inimeste linnas Pariisis. Number 348 päralt oli vanglas igavus, pikad sammud ja aknast puhub meretuul number 348. Sai tunda aja kestvust ja võimu. Kui ta tundis veel midagi muud kauget rõõmu. Margo naeratlust mozzurii pargi lehestiku varjus võõrast armastust, mille pärast tema mõõtis lõpmatu ümmarguse vangla õue pikkust ja punus Cote robuskist, mis iial otsa ei saanud. Shan Limee. Nii oli kunagi kõlanud number 348 nimi. Armastas Margood. Märg ov armastas sülli. Võib-olla oleks jäiste silmadega pooljumal Margo kasvõi sülli maha löönud. Number 348. Armastasin nii nagu suudab armastada koer, kes tuli, see kareda keelega, lakub kätt, mis talle hoope jagab. Nõnda armastades oli ta õnnelik ja tema õnne ei võinud mõista keegi. Inimesed ütlevad, et aeg on karm kuid aeg on armulisem kui inimesed. Kui saab otsa armunute jaaniöö, siis saab aeg täis ka sellel, mida inimesed eluaegseks sunnitööks nimetavad. Kui oli möödas 11 aastat ja neli kuud jäi number 348 haigeks. Ja tundis, et varsti tuleb surm. Ta lamas naril, piip peos kuid seda suitsetama hakata ta enam ei suutnud. Kunagi moekas ja paha maitsega piip oli nüüd must, sissetöötatud ja mõnus. Seda vaadates meenutas number 348, kus ta oli selle leidnud ning naeratas õndsalt. Siis panusta valvureid, et too saadaks piibu pärast tema surma Pariisi härraschill Aluetile ning kaotas meelemärkuse. Kui ta teadvusele tuli, oli ta miskipärast hästi rahutu, võttis piibu uuesti kätte ning kiskus juba paindumatud kohmakate sõrmedega selle küljest rõnga, millel olid söja tolmu ajal nimetähed. J A. Sebeleda rahunes. Sosistas kähinal Margo ja suri. Aluettide abielupaar elas vaikselt ja kenasti sülle, oli luuletamise maha jätnud ning hakanud paksudele ajakirjadele arvustusi kirjutama. Ja nüüd tegid noored luuletajad talle tihtilugu õhtusööke välja. Margooli läinud priskemaks kulmite inetumaks. Lapsi neil ei olnud esialgu sellepärast, et korteris polnud lastetuba. Hiljem maailmasõja tõttu. Sülli pilgust oli kadunud koera õrnus. Nüüd virutas ta enesega rahul, olles silmi nagu mõni kõuts. Üllil olid armukesed, Margool olid armukesed. Kuid abikaasad armastasid teineteist nii leebelt ja tasaselt nagu annab valgust tuhm Buduaari latern. Alles ja tänaval sensatsioonilised mõrva palavad päevad olid neil ammu meelest läinud. Kui nad naati vangla administratsioonilt saadetud piibu said, ei tulundus ülla Aluetile midagi meelde. Ühe teise piibuga, mida ta kunagi suitsetada oli proovinud. Kui oli soovinud ver lääni moodi olla sarnanes piibli niisama vähe kui vahialuse number 348 pikk elu oli sarnanenud põgusa suudlusega surii pargi lehestiku varjus. Shell heitis piilbule lühikese pilgu ja talle ei tulnud midagi meelde. Põlglikult nägu krõmpsutada, lükkas ta pakki eemale. Oh kui jäle, lausus nii tema kui ka enda eest arukas Margo. Kirjanduskriitik sülle hälvet, kelle puhul me mõnikord reedestele vastuvõttudel käisin kinkis mulle kui piip koguvale veidrikule paksus ajakirjas trükitud retsensiooni asemel vahialuse number 348 päranduse. Ja sellest piibust sai mul lemmik bee. Ma tean, kust üliõpilane Lemmeesele leidis. Tean ka seda, kui väga vahialune number 348 surivoodil vaeva nägijad mustaks tõmbunud rõngast piibu küljest kätte saada. Tema pilgus inimese pilgus, mitte pooljumala jäistes silmades oli kooluva koera. Truudus. Ma suitsetan seda piipu, et õppida armastama truult ja omakasupüüdmatult nagu armastavad üksnes mahajäetud emad, alandlikud, sarvekandjad ja tänavakoerad. Nii nagu armastas paljudega maganud, palju nutnud ja pisarate järel tingimata nina puderdanud Marcoon nimelist naist. Kurvameelne sunnitööline number 348.