Täna pärastlõunal kell viis esitletakse Tallinna peapostkontori teise korruse teenindussaalis autodel ümber maailma sõitnud Rolling Estonians meeskonna kojujõudmise puhul kasutusele tulevat eritemplit Eesti Posti tootmisdirektor Maire Klodi. Ega siis see tempel ei ole esimene veerevat eestlaste ümbermaailmasõitu tähistab tempel, mille Eesti Post on kasutusele võtnud. Tõepoolest, see ei ole esimene, esimene tempel sai tehtud siis, kui Rollingud startisid reale siis 22 juuni 2002. Ja täna siis on tempel, mis on pühendatud Rollingute tagasijõudmisele. Aga nad on natukene erineva kujutusega. Jah, kujutus on erinev selle poolest, et, et kui sõit algassi, auto sõitis nagu ära ja, ja täna on selline tempel, kus auto tuleb nagu tagasi, et autod sõidavad erinevas suunas, lihtsalt. Ma saan aru, et kasutusel on ka Eesti Posti poolt jagatav temaatiline postkaart. Ka nüüd ei ole päris jagatav ta, pigem müügis olev postkaart aga selle kaardi põhimõte oli see, et rollingutega oli meil tegelikult selline kokkulepe, et et nad kõikidest riikidest, mida nad läbisid, saatsid meile postkaarte, et me nagu saime vaadata, kui kaua mitu päeva ühestki riigist kirjad, kaardid Eestisse tulevad ja nad saatsidki neid samu kaarte meile pluss siis veel kohalike riikide nii-öelda turismiobjektid, ilusaid piltpostkaarte. Ja need kaardid on jah, kassas ka müügil, et inimesed, kes on huvitatud, saavad neid ka osta, saavad neid ka postitada, aga aga nendest kaartidest, mis Rollingud meile, need on siin pooleteist aasta jooksul saatnud, on posti maas üleval ka näitus. Milliseid tähelepanekuid Eesti Post siis rollingutega kirjavahetuses olles tegi? Tähelepanekuid on äärmiselt huvitavaid, ma võin näiteks rääkida maksimum päevade arvust, mis kiri on kulgenud, see on näiteks Vietnamist 26. augustil posti pandud ja Tallinnasse jõudis tema üheksandal detsembril. Et noh, päris kaua teel olnud on ka muidugi selliseid positiivsemaid. Kuid näiteks Nicaraguas on tulnud kaart 11 päevaga, mis ei olegi nii halb, arvestades, et oleme ju päris päris erinevates suundades ja Euroopa piirides, kui vaadata, siis siin on ka muidugi mõned riigid on. On nagu silma paistnud aeglasema tööga Itaaliani, eks ei ole sugugi kiiresti meie kaarte edasi saatnud. Samas kui vaadata Ungarist, on tulnud kaart viie päevaga, Sloveeniast on tulnud nelja päevaga Itaaliast 43 päevaga, eks ole See on uskumatu, jah, no te arvata, et posthobustega tuuakse. Võib küll nii arvata jah, et tegelikult nad ju üksteisest nii kaugel ei asu, aga need kaardid on niiviisi kulgenud. Ja mis nüüd siin need viimased kaardid, mida ma ka ise käisin postitamas, oli see Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, et just nimelt selles järjekorras need riigid läbi sõidetud Armeenia kaardid kõige enne posti panna, aga siia ei ole nendest mitte ühtegi veel jõudnud. Kahjuks aga on meil juba olemas kaardid, pokuusto ja Tbilisist. Aga samas, kui ma vaatan, et Tbilisi kaardi koha panin posti 13. kuupäeval siis millegipärast on seal 21. kuupäeva tempel alles Tbilisi oma siia, ta on jõudnud esimesel veebruaril, et 11 päeva kulgemine ei ole paha, aga tundub, et postkastide tühjendamine on olnud natuke aeglane. Miks Eesti postil on veerevate eestlaste maailma reisi suhtes ja ja ka selle kirjade kiire kohalesaabumise kontrolli suhtes nii suur huvi? Huvi on sellepärast, et eks tegelikult kõik meie kliendid olid huvitatud sellest, et kirjad võimalikult kiiresti liiguksid ja me saame rääkida sellest, mida me teeme siin Eestis. Et võrust tuleb Tallinnasse kiri järgmisel päeval kätte ja Saaremaalt ja Hiiumaalt ka, kui ka transpordiolud seda lubavad. Aga kui me nüüd kasutame nagu siin ütleme, koostaja partnereid käesoleva loo ajaloolisest Rollingud nagu meie koostööpartnerid, kes on meist sõltumata ja nemad panevad oma saadetise posti ja nendel ei ole ju mingit põhjust seal mingeid numbreid ilustada. Ja, ja siis me saamegi näidata oma klientidele, et kuidas tegelikult siis mujal maailmas elu-olu postis on ja kuidas toimib, et klientidele nagu tutvustada seda Teie tegite selle veerevat eestlaste reisi kaasa alates Armeeniast. Kahju küll, meil lihtsalt aeg ei võimalda praegu kuulata teie muljeid hästi ekstreemsetes olukordadest Taga-Kaukaasias ja Venemaal, aga kui te vaatasite nendes riikides ümberringi just postitöötlemise seisukohalt, mis teile seal veel silma hakkas? Kui neid kolme riiki võrrelda, siis silma hakkas see, et näiteks Jerevanis ja Tbilisis oli suhteliselt keeruline tänava peal leida ka postkasti, kuhu oma kaardid lasta, oli keeruline kaarti osta ja oli keeruline Markjasta. Aga Bakuus oli see olukord juba tunduvalt lihtsam, seal olid juba postkontorid korralikult märgistatud. Postkontoris müüdi post kaarti, müüdi igasuguseid marke ja olidki olemas postkastid, kuhu see kiri lasta. Et see on nüüd, noh, kliendi jaoks võib-olla on see kõige elementaarsem, et ta postkontori üles leiab, et ta postkasti üles leiab, see väline külg. Aga noh, kulgemisest ma nüüd juba rääkisin, et Armeenia kiri ei olegi veel kahjuks kohale jõudnud, et et kui meie olime Kaukaasia vangid, et siis tundub, et osa meie saadetud kaarte on ka jäänud kaukaasia vangideks siiani. Kuidas venemaalasi välja nägi? Venemaal oli nüüd nii, et me olime Moskvas mõned päevad ja Venemaal on asi tunduvalt nagu edasi hakanud minema, et kui paar aastat tagasi ka oma seal Moskvas oma kolleegidega nurisenud, et miks ma ei saa osta kaarti ja marki koos, et neid lihtsalt koos ei müüda. Aga siis nüüd postkontoris Arbatival jalutades sain ma juba kõik ostetud, sain kõik korralikult postitatud ja Moskvast on kaart mulle tulnud küll kahjuks üheksa, aga et see on natuke pikk, et siin on asi, mille üle kindlasti saab veel tööd teha. Aga viimane kaart Venemaal posti pandud, sai nüüd neljanda veebruari hommikul varahommikul kell pool neli Velikije Lukis. Et vaatame, see kaart veel ei ole jõudnud, aga aga vähemalt oli postkast, kuhu teda panna, et küllap ühel päeval ka tuleb. Tore, nii et täna kella viiest alates siis peapostkontori teenindussaalis teisel kohal korrusel väljas need kaardid, mida veerevad eestlased on eesti postile igalt poolt maailmast saatnud ja siis Eesti Posti välja antud temaatilisele postkaardile annavad autogramme kogu reisi kaasa teinud meeskonna juhi Tiit Pruuli ja Raido Rüütel. Ja küllap ka teie, Maire lodi. Ma arvan, et minu allkiri ei ole seal sugugi nii oluline kui, kui nende kahe mehe omad, kes on tõesti need üle 60 riigi läbi sõitnud ja poolteist aastat ratastel olnud, et, et ma arvan, et kõige olulisem on, on nendega inimestel kohtuda, nendelt autogrammid saada ja ja soomlast kindlasti huvitavam kui mina, sealjuures.