Kell on kolmveerand üheksa on 22. august. Pärast südasuvemuinasjutulise päikeseloojanguid ja valgeid öid läheneb pimedus nüüd hämmastava kiirusega. Riigipolitseiameti peahoone klaasukse taga valitseb juba Margot Silvermann väljub liftist ja sammub fuajee turvaauste poole. Tal on seljas must pikk kampsun ja rinnust pingul valge pluus ning jalas mustad pikad püksid, mille kõrge vöökoht surub naise kasvavat kõhtu. Margoti heledat siledat kasekarva juuksed on põimitud jämedasse patsi. Ta on 36 aastane, kolmandat korda rase ning õitseb üleni. Silmad on niisked ja põsed punased. Pärast pikka töönädalat on ta teel koju. Ta on teinud iga päev ületunde ja saanud kaks korda hoiatuse, et ta pingutab liiga palju. Ta on riigikriminaalpolitseisarimõrvarite Stalkerite uus ekspert. Maria Karlssoni mõrv on tema esimene oma juhtum pärast komissari ametikohale asumist. Ei ole tunnistaja, kuid ega kahtlustatavaid. Ohver oli üksik ja lastetu, töötas IKEA tootehaldurina ning oli asunud pärast isa surma ja ema vanadekodusse kolimist elama oma vanemate laenukohustustest priis ridaelamusse. Harilikult sõitis marjades üle kolleegi autoga. Aga tol hommikul teda Shirk väega neil ei olnud. Kolleeg läks tema juurde koju ja helistas kella, vaatas sisse, kõndis ümber maja ja nägi siis teda aknast. Maria istus põrandal, nägu lõhki, hakitud pea küljel rippumas ja suu veidralt pärani. Nädala jooksul oli Margot Silvermann vaadanud videoklippi sukkpükse jalga tõmbavast Maria Karlsson-ist üle 200 korra. Kõik viitab sellele, et naine mõrvati kohe pärast klipi YouTube'i üleslaadimist. Ta on püüdnud seda filmijuppi tõlgendada, aga ei suuda selles leida midagi iseäralikku. On raske öelda, miks kurjategijad Aias viibis, olenemata sellest, kas tegu oli ettekavatsemata või oli see üksikasjalikult plaanitud. Aga mõni minut enne mõrva hüüdis ta naise filmilindile ja sellel peab olema põhjus lingi saatmisega. Politseile tahab ta neile midagi näidata. Ta kurjategija tahab osutada millelegi just selle naise või teatavate naiste juures. Võib-olla on asi kõikides naistes võib-olla kogu ühiskonnas. Mõtted hajuvad, kui telefon heliseb. Ekraanil on jälitusmeeskonda kuuluvad ammusseffi pilt. Kas sa oled veel majas? Küsib Adam. Loodan, et oled, sest meil on. Ma olen juba autoga klaarastansleedenil valetab Margot, mis sa tahtsid öelda? Saime veel ühe filmi. Kõhukoopast kostab helisid. Margot paneb oma ümmarguse kõhu alla. Veel ühe filmi, kordab ta. Tuled. Jään seisma ja pööran ringi, vastab Margot ja hakkab tagasi astuma. Tee meile klipist koopia. Margot oleks võinud astuda uksest välja, sõita koju ja jätta juhtumi lahendamise Adamile. Tal oleks vaja teha ainult üks telefonikõne, et minna aastaks ajaks tasulisele lapsehoolduspuhkusele. Nii oleks ta käinudki, kui oleks ette teadnud, kui vägivaldne on tema esimene juhtum. Tulevik on hämar. Planeetide seis läheneb ohtlikele tähtkujudele. Just praegu on tema saatus nagu žiletitera tasasel veepinnal. Lifti valgus muudab ta näovanemaks. Õhuke must pliiatsi joon silme ümber on peaaegu ära kulunud. Kui ta pea taha kallutab, mõistab ta, mida kolleegid silmas peavad, kui ütlevad, et ta on oma isa lääni, politsei endise juhi Ernest Silvermani moodi. Lift peatub kaheksandal korrusel. Margot kõnnib läbi tühja koridori, nii kiiresti, kui suur kõht lubab. Sul on kiire auto, ütleb Adam, kui naine sisse astub ja paljastab naeratades teravad hambad. Üsnagi, vastab Margot. Adam, just see on 28 aastane. Aga ta nägu on ümar kui teismelisel. Juuksed on lõikamata ja lühikeste käistega särk ripub üle teksade. Ta on pärit Süüria perekonnast, kasvanud üles Södertälje ja mänginud esimeses põhjaliigas jalgpalli. Kui kaua on see video Youtube'is üleval olnud? Küsib Margot. Kolm minutit vastava Tamm. Ta on praegu seal, seisab akna taga ja me ei tea seda, aga ma arvan küll, katkestab teda mees. Ma usun seda, see peab nii olema. Margot asetab raskeks käekoti põrandale, istub toolile ja helistab kriminalistidele. Tere, siin Margot kaste, koopia saatsite? Küsib ta erutanult. Kuulge, mul on vaja mingit kohta või kellelegi nime, tehke koht või naine kindlaks, käed-jalad annan teile viis minutit, tehke kurat, mida tahate. Andke mulle midagi, millega saaks ja nii edasi minna, siis võite hakata oma reede õhtut nautima. Ta paneb telefoni käest ja vabatammekirjutuslaual oleva pitsakarbi kaane. Oled sa söömise lõpetanud, küsib ta. Arvutist kostab saabuva kirja heli ja Margot pistab kiiresti pitsa tükikese suhu. Kannatamatu seekord seda otsaesisel süveneb. Ta klõpsa filmifailil ja suurendab ekraanil pilti, vehib patsiga, paneb video käima ja veeretab tooli tahapoole, et ka Adam saaks vaadata. Kõigepealt ilmub pimeduses nähtavale värisev valgustatud aken. Kaamera liigub ettevaatlikult lähemale ja paar puulehte kraabivad objektiivi. Margutil käib külma juudin üle käsivarte. Valgustatud toas seisab naine, kallutab end televiisori ees ja sööb purgist jäätist. Ta on dressipüksid alla tõmmanud ja ühe jala neist välja tirinud, nii et sokk on kinni jäänud. Ta vahib telekat, muigab millegi peale jäime pluusikat. Politseihoone kabinetis on kuulda vaid arvuti ventilaatori häält. Anna mulle kasvõi üks asi, millest kinni hakata, mõtleb Margot, kui jälgib naise nägu, ilusaid silmi, põski ja kukalt. Näib, et keha veel aurab kuumast Tanjust jooksmas käinud valgete aluspükste elastne osa on korduva pesemise tagajärjel välja veninud. Rinnahoidja paistab higisest särgist läbi. Naine paneb jäätisepurgi diivanilauale ja väljub toast dressipüksid parema jala küljes tolknemas. Kaamera järgneb talle liigub külge pidi edasi, möödub kitsast terrassi uksest ja läheneb magamistoa aknale, kus süttib valgus ja naine ilmub taas nähtavale. Ta tõmbab püksid jalast ja viskab need punase padjaga tugitooli poole. Püksid lendavad läbi õhu vastu toolitagust seina ja kukuvad põrandale. Kaamera libiseb aeglaselt läbi pimeda aia, jääb akna taga seisma ja kõigub veidi nagu lainetaks veepinnal. Ta näeks teda, kui ta ainult üles vaataks. Sosistab Margot ja tunneb, kuidas süda rinnus kiiremini põksub. Adam istub käsi suu ees. Naine tõmbab särgi seljast, viskab selle toolile ja seisatab hetkeks oma kulunuks pestud aluspükstes ja plekilises Reina hoidjas. Pilk telefonil, mis laeb pooltäis veeklaasi kõrval öökapil. Tuba näeb välja nagu miljonid teised magamistoad. Seal pole midagi sellist, mis vääriks uurimist. Kaamera väriseb ja vajub tagasi. Naine võtab öökapilt veeklaasi ja tõstab selle suule, kui videoklipp lõpeb. Kurat kurradi kurat, korrutab Margot meeleheitlikult mitte sittagi, mitte midagi. Vaatame veel kord, ütleb Adam. Me võime vaadata kas või 1000 korda vastav Margot ja veeretab tooli tagasi. Lase käia, kurat, ole lahke, aga näe seal mitte sittagi. Ta ei ole varem sellele mõelnud, et me kõik oleme üksteisega nii sarnased. Läbi akna, enamik rootslasi äravahetamiseni ühesugused. Väljastpoolt vaadates näib, et elame kõik samamoodi. Näeme samasugused välja, teeme samu asju ja meil on samad vidinad. Täitsa haige, ütleb Adam häält kõrgendades. Miks ta neid videoid üles laadib, mida kuradit ta õieti tahab? Margot vaatab väikesest aknast kroonoberi paargi tumedaid puuvõrasid, mille taga on aimata linna valguskuma. Tegu on kahtlemata sarimõrvariga, ütleb ta. Praegu saame vaid joonistada tema esialgse profiili, et mis sel naisel sellest kasu on, katkestab Adam ja tõmbab käega läbi juuste. Mees seisab tema akna taga ja sina räägid kurjategija profiilist. See võib aidata järgmisi, kurat võtaks. Vannub Adam. Peaksime panema selle naise pildi üles õhtulehtede veebiväljaannetesse. Adam, kuula. Lootsime, et saame ta kohe tuvastada, selleks polegi nii palju vaja, aga meil ei ole mitte midagi, sõnab Margot. Räägingi iminalistidega, aga ma ei usu, et neil seekord rohkem infot kui viimati. Adam kallutab end ette ja vaatab Margotile otsa. Ta väsinud silmad on punased ja juuksed seisavad pealael püsti. Kas me anname lihtsalt alla? Meil on kiire, aga me peame mõtlema aeglaselt, ütleb naine. Hästi vastava tamme ärritunult. Kurjategija on väga enesekindel ja ta teab, et tal on meie suur edumaa, selgitab Margot. Haarab viimase pitsatüki. Aga mida rohkem me temast teada saame, seda lähemale teada saame. Kõlab hästi, aga mul küll praegu sellist tunnet ei ole, ütleb Adam ja pühib nina alt higi. Eelmise video kaudu talle jälile ei jõudnud leidnud midagi kuriteopaigalt ja ka selle filmiga jõuame kusagile. Tehniliselt ehk mitte, seda ma ei usu. Aga võime püüda teda piiritleda, analüüsida videoid ja toime pandud vägivalda, vastab Margot. Ja tunneb, kuidas toode kõhus liigutab. Mida me seni õieti näinud oleme, mida ta meile on näidanud ja mida ta ise näeb. Naist, kes on käinud trennis Ben Chari jäätist ja vaatab telekat vastav alamsissejuhatuseks. Mida see mõrvari kohta ütleb? Talle ei meeldi naised, kes söövad jäätist. Mai tea. Ohkab Adam ja peidab näo käte vahele. Võtta ainult kokku. Vabandust, aga mul liigub mõte sellele, et mõrvar laadib üles filmi, mis näitab hetke enne mõrva, ütleb Margot. Tal on aega. Ta naudib seda silmapilku ja tahab meile näidata elavaid naisi, püüda neid elavana filmile. Võib-olla tähendab see, et teda huvitavad elavad inimesed. Piiluja ütleb Adam ja tunneb, kuidas kätele tekib ebamugavusest kala nahk. Stalker sosistab naine. Susanna Chiron tunneb, kuidas Reides pärast jooksmist suriseb, kui ta niisked aluspüksid jalas tõmbega netooli poole viskab. Alates sellest, kui ta sai kolmekümneaastaseks, on ta kolmel õhtul nädalas jooksnud viis kilomeetrit. Pärast reedest trenni sööb ta tavaliselt Lätist ja vaatab televiisorit sest Björn tuleb koju. Alles keskööl. Kui Björn Londonisse tööle läks, arvas Susanna, et hakkab end üksikuna tundma aga märkas üsna ruttu, kuidas ta hindab oma vabu tunde neil nädalatel, mil Morgan elab isa juures. Ta vajab rahu. Eriti alates sellest ajast, kui ta alustas palju aega ja vaevanõudvat neuroloogia täienduskursust Karolinska Instituudis. Ta ööbib higise spordirinnahoidja lahti ja mõtleb, et kasutab seda pühapäeval enne pesusse panemist. Veelkord. Ta ei mäleta, et suvi oleks kunagi varem olnud nii soe. Mingi krabin sunnib teda vaatama akna poole. Majatagune aed on nii pime, et aknaklaasil paistab vaid magamistoa vastu peegeldus välja nagu teatrilava või telestuudio. Tal on tunne, et ta on astunud lavale ja seisab nüüd keset prožektorivalgust. Aga ma unustasin riided selga panna, mõtleb ta viltuselt naeratades. Ta seisab mõne sekundi paigal ja vaatleb siis oma alasti keha. See on dramaatiliselt valgustatud ja peegelpildis paistab ta saledam kui tegelikult. Kriipiv heli kostab taas, nagu tõmbaks keegi küüntega üle aknapleki. On liiga pime, et näha, kas seal istub mõni lind. Susanna hellitab akent, astub ettevaatlikult lähemale, püüab peegeldusest läbi näha, haarab meresinise rabatekki, peidab end sellesse ja väriseb. Teatava vastumeelsusega liigub ta akna poole, kallutab näoklaasile lähemale. Näed, kuidas aed tõuseb selle taga esile, kui tumehall maailm nagu allilm, Stav, tore vaselõikel, mustrohi, kõrged põõsad, Morgani kiik, mis kõigub tuules ja mängumaja tagaseina najal seisvad aknaraamid väliköögi jaoks, mis kunagi valmis ei saanud. Aknaklaasile tekib hingeõhust, udunaine, ajab selja sirgeks ja tõmbab kardinad ette. Ta laseb raskele laevatekil põrandale kukkuda. Astub alasti ukse poole, kuid tajub selja taga midagi ebameeldivat ja liigub tagasi akna juurde. Tumeroosade kardinate vahelisest pilust paistab ribake musta klaasi. Ta võtab öökapilt telefoni, helistab bjornile, kuulab kutsungi helisid ent ei suuda rebida pilku aknalt. Vastab mees liiga valjult. Kas sa oled lennujaamas? Mida? Kas sa oled, ma olen lennujaamas võtanolirist burgeri ja hääl kaob, kui kamp mehi tagaplaanil, karjub ja aplodeerib. Liverpool sai jälle värava, selgitab ta. Hurraa, vastab naine vaikselt. Susanna jõllitab kardinate vahelt helkivaid aknaklaasi, samal ajal kui telefonis ragiseb. Kas kodus on kõik korras? Küsib Björn hääl, kõlab, nagu oleks ta sealsamas. Pimedus ajas mulle lihtsalt veidi hirmu peale. Kas penn ei ole seal teleka ees? Vastab naine. Cherry Nad, mõlemad ootavad sind, Mäeletab Susanna. Ma igatsen su järele, ütleb mees. Ära lennukist maha jää, sosistab naine. Kui nad on natuke veel rääkinud, öelnud head aega ja musi kalli ning kõne on katkenud. Meenub naisele üks patsient, kes tuli eelmisel ööl haiglasse. Noormees, kes oli kiivrit kandmata mootorrattaavarii teinud ja kellel oli tõsine ajukahjustus. Tolle isa tuli öövahetusest otse haiglasse. Tal olid seljas määrdunud tunked ja kaelas respiraator. Susanna hoiab mees roosad kimonod läheb elutuppa ja tõmbab paksud kardinad ette. Tuba läheb kummaliselt pimedaks ja kõike haarab vaikus. Kardinad akende ees liiguvad ja külm judin käib üle selja, kui ta neist eemaldub. Susanna maitseb jäätist nüüd juba palju pehmem ja varsti täpselt selline, nagu peab. Ta paneb purgi ära, läheb vannituppa, keerab ukse lukku, paneb vee jooksma, teeb hobusesaba lahti ja asetab patsikummikraanikausi äärele. Ta ohkab, kui soe vesi voolab üle pea ja kaela ning katab kogu keha. Kõrvus undab õlad, vajuvad alla ja lihased lõdvad. Susanna pühib käega klaasukselt udu, et ta näeks vannitoa ukselinki. Talle torkab äkki pähe, mida ta magamistoa aknast nägi, päevateki haaras ja sellega oma keha varjas. Ta tõrjus need mõtted eemale, sest pidas seda väljamõeldis, eks ainult rumal inimene hirmutab ennast. Ta surus kartuse maha ja ütles endale, et ta isegi ei näinud aknast välja. Tuba oli liiga valge, aed täiesti pime. Aga tumedapäevateki peegelduses paistis justkui vastu kellegi nägu. Sekund hiljem oli see kadunud aru, et nägi valesti. Aga ta ei suuda end sundida loobuma mõttest, et see võis olla ka päriselt. See ei olnud laps, vahest mõni naaber, kes otsis oma kassi, seisatas siis ja vaatas teda. Susanna keerab vee kinni. Ta süda peksab nii kõvasti kõristaap, kui ta mõistab, et aeda avanev köögiuks on lahti. Kuidas ta võis selle unustada? Ta on selle kogu suve lahti teinud, et õhku sisse lasta, aga tavaliselt alati enne duši alla minekut lukku pannud. Ta pühib klaasilt udu ja vaatab veel kord vannitoa ukselinki. Mitte midagi pole juhtunud. Ta sirutab end rätiku poole ja mõtleb, et helistab Pearnile ja palub mehel telefonis oodata, kuni ta on kogu maja läbi vaadanud. Vannitoast lahkudes kuuleb Susanna televiisorist publiku juubeldamist. Kimono õhuke siidikangast ripub niiske ihu külge. Põrandal puhub külm tuul. Jalad jätavad kulunud parketile märjad jäljed. Mida lähemale ta köögile jõuab, seda külmemaks muutub põrand, süda rinnus taob. Köögis puhub tuul. Aiapoolne uks seisab pärani lahti. Õhukestest plastribadest, kardin Lipendab tuules. Susanna sammub aeglaselt edasi. Lipendava kardina vahelt on raske midagi näha. Ukse taga võib keegi seista. Ta sirutab käe, et lükkab, keerlevad kardinaribad eemale, astub neist vedaja, haarab ukse käepideme järele. Ta tõmbab kiiresti ukse kinni, ei hooli sellest, et mõni kardinariba jääb ukse vahele. Kiirustab vaid ust lukku keerama, võtit välja tõmbamine taganema. Ta paneb võtmemünte täis kaussi ja kohendab kimonod. Nüüd on see igatahes lukus, mõtleb ta, kui ta selja taga miski plaksub. Ta pöörab kiiresti ringi ja muigab siis oma reaktsiooni üle. See oli lihtsalt elutoa aken, mis pauguga kinni vajus, kui õhuvool katkes. Ta kardab endale, et ei ole vaja iseenda majas hiilida, aga ometi liigub ta vaikselt. Ta möödub suletud keldriuksest, näeb silmanurgast söögitoa pimedat akent ja sammub edasi elutoa poole. Ta teab, et pani välisukse pärast Krist lukku, aga tahab ikkagi seda kontrollida. Parem seda teha, muidu jääb see mõte painama. Poollahtisest elutoa aknast undab tuul ja kisub kardina kitsa pilu kaudu välja. Taastub söögitoa poole, jõuab märgata, et suurel tammepuidust lauale faasis olevat põllulilled on kuivanud kuid seisatab siis järsult. Terve keha oleks nagu jäätunud. Lalin paiskub välkkiirelt verre söögitoa kolm akent on nagu suured peeglid. Laelambi valgusvihus paistavad laud kaheksa tooli kuid nende taga seisab üks kuju. Susanna jõllitab toa peegelpilti akendel, süda peksab nii et kõrvus undab. Esikupoolses ukse avas, seisab inimene kööginuga käes. Ta on sees, tan majas, mõtleb Susanna. Ta pani köögiukse lukku, kui oleks pidanud hoopis välja aeda jooksma. Ta taganeb aeglaselt. Sissetungija seisab täiesti liikumatult, selg söögitoa poole, pilk köögiviival, koridorid. Suur nuga ripub paremas käes ja tõmbleb veidi kannatamatult. Susanna taganeb, pilk esikus seisval inimkujul. Parem jalg libiseb mööda põrandat ja parkett nagiseb, kui ta raskuse jalale üle kannab. Ta peab välja saama, aga kui ta kööki jookseb, siis on teda koridoris näha. Võib-olla jõuab ta haarata kausist võtme, aga see ei ole kindel. Põrand ragiseb ta vasaku jala all, ta seisatab ja näeb, kuidas kuju pöörab ringi söögitoa poole. Tõstab pilgu ja silmad teda akna peegeldusel. Susanna astub aeglaselt tagasi. Sissetungija hakkab tema poole tulema. Naine kiunatab hirmust, pöörab ringi ja kihutab elutu. Ta libiseb vaibal, kaotab tasakaalu, vajub põlvili, toetab käe maha ja ohkab valust. Ta kuuleb selja taga kiireid samme. Tagasi vaatamata tormab ta vannituppa ja keerab ukse enda järel lukku. Õhk on ikka veel soe ja niiske. Seda ei tohi juhtuda, mõtleb ta paaniliselt. Ta jookseb kraanikausist ja WC-potist mööda ning tõmbab kardina väikese akna eest ära. Käed värisevad, kui ta akna haaki lahti kangutama asub. See on kinni kiilunud. Ta kisub haakia, püüab rahuneda, nõksutab veidi, tirib haagi küljele ja saab selle just lahti, kui vannitoa ukse lukust kostab kriipivat häält. Ta tormab tagasi ja saab ukselingist kinni just siis, kui see hakkab lahti vajuma. Ta hoiab mõlema käega sellest kinni ja tunneb, kuidas süda hirmust peksleb. Ta ei ole kunagi varem niimoodi kartnud. Teda on haaranud surmahirm. Uksenupp muutub ta pingul sõrmede all üha soojemaks, libedamaks. Teisel pool ust kostab metalli kriipimist. Hallo ütleb ta ukse taga olijale. Sissetungija üritab ootamatu liigutusega ust lahti keerata ka Susanna on selleks valmis ja surub vastu. Mida sa tahad? Küsib ta nii rahulikult, kui suudab. On sul raha vaja? Ma saaksin sellest aru, pole hullu. Keegi ei vasta. Aga ta kuuleb, kuidas metall kriibib vastu metalli ja läbi ukse nuppu on tunda värelust. Mu käekott on esikus, ütleb ta. Jänelatab. Must kott. Selles on rahakott, kus on natuke sularaha ja visa krediitkaart. Ma sain just palka ja ütlen PIN koodi, kui sa tahad. Sissetungija jätab muukimise katki. Okei, kuula. Kood on kolm, üheksa, neli, viis, ütleb naine. Ma ei ole su nägu näinud, sa võid rahaga jalga lasta ja ma teatan alles homme. Kaart on kadunud. Susanna hoiab uksenupust kinni ja paneb kõrva vastu ust. Talle tundub, et ta kuuleb kaugenevaid samme, kuni televiisorist kostev reklaam kõik enda alla matab. Ta ei tea, kas õige koodi ütlemine oli temast tark tegu, aga peamine on, et see kõik lõppeks. Oleks veel rohkem kahju oma ehetest, ema, laulatus sõrmusest ja suurtes maraktidega kaelakeest, mille ta sai Morgani sünni puhul. Susanna ootab ukse juures ja kordab endale, et see ei ole veel läbi, et ta ei tohi sekundikski tähelepanu kaotada. Ettevaatlikult vahetata kätega, lase hetkekski uksenupust lahti. Parem pöial ja nimetissõrm on ära surnud. Ta raputab kätt ja paneb kõrva vastu ust ning mõtleb, et üle poole tunni on möödas sellest, kui ta sissetungija le krediitkaardikoodi paljastas. Ta vahetab veel kord kätt ja ootab. Kui veel 10 minutit on möödas, heidab ta põrandale ja vaatab ukse alt läbi. Teisel pool ei ole kedagi. Ukse alt paistab suur osa parketist, diivani alune ja televiisori valguskuma vilkumas põranda lakil. Kõik on rahulik. Murdvargad ei ole vägivaldsed, tahavad lihtsalt raha nii kiiresti ja hõlpsalt kui võimalik. Värisedes tõuseb ta püsti, võtab uuesti uksenupust kinni, seisab paigal, kõrvast ust, kuulata uudiseid ja ilmateadet. Ta võtab põrandalt mopi, et oleks midagi, millega lüüa, kui vaja, kogub ennast ja teeb ukse ettevaatlikult, lukust lahti. Lukuga. Well libiseb aeglaselt tagasi. Läbi koridori on näha peaaegu terve elutuba. Sissetungijat pole jälgegi. Teda nagu poleksin olnudki. Susanna väljub vannitoast, jalad värisevad hirmust. Kõik meeled on teravdatud, kui ta elutoale läheneb. Eemalt kostab koera haukumist. Ta mõtleb, et läheb magamistuppa, võtab telefoni paneventsis uuesti vannituppa luku taha ja helistab politseisse. Vasakul särab vitriinkapp Dresdeni portselanikoguga, mille Björn päranduseks saanud. Süda hakkab taas kõvemini taguma. Tahan varsti koridorist läbi jõudnud, alles siis on võimalik näha, ta esikusse. Taastub elutuppa, vaatab ringi ja jõuab näha, et söögituba on tühi. Kuni märkab, et sissetungija seisab tema kõrval. Sale kogu seisab ja ootab teda seina ääres koridori kõrval. Noahoop on nii kiire, et ta ei jõua reageerida. Terava noa ots tungib otse südamesse.