Psühhiaater Eerik Maria Park istub helehallis lambanahkset tugitoolis. On kesk päev, aga ta oli öövalves ja peaks nüüd paar tundi magama. Ta paneb silmad kinni ja mõtleb sellele, kuidas Benjamin väiksena uuris, kuidas tema ema ja isa kohtusid. Eerik istus poja voodi servale ja rääkis, et armastus jumarku biido on päriselt olemas. Ta elab pilve peal, näeb välja nagu pontsakas poisike, kellel on vibu käes. Ühel suveõhtul heitis Cupido pilgu Rootsile ja märkas mind, selgitas Eerika oma pojale. Ma olin parasjagu ülikoolipeol ja trügi siin katuseterrassil, kui Cupido ronis pilve serva peale ja tulistas laias kaares maa poole ühe noole. Kõndisin seal ringi, rääkisin veidi paari sõbraga, sõin maapähkleid ja vahetasin mõne sõna kuraatoriga. Aga just sel hetkel, kui mu pilk märkas punakas blondi peaga naist, kellel oli šampanjaklaas käes, tabas nool mind otse südamesse. Pärast peaaegu 20 aastat kestnud abielu olideerik ja Simone täiesti ühel nõul, et nad peaksid lahutama. Naine oli ehk veel kõige rohkem sellega päri. Eerik kummardub, et laualamp kustutada ja märkab raamaturiiuli kõrval rippuva kitsas peeglis oma väsinud nägu. Kortsud laubal ja vaod põskedel on sügavamad kui eales varem. Tumepruunid juuksed on hallisugused. Ta peaks juuksuri juurde minema. Mõned salgud ripuvad silmini, siis ta lükkab need pea raputusega eemale. Kui Simone rääkis, et ta on kohtunud Johniga, sai Erik kohe aru, et kõik on läbi. Benjamin suhtus sellesse rahulikult, tegi nalja ja ütles, et oleks väga tore, kui tal oleks kaks isa. Nüüd on Benjamin 18 ja elab koos ema tema uue mehe oma uute õdede-vendade ja koertega suures majas. Stock sündis. Kiriku vanal lauakesel on ajakirja American Journal of kaethri viimane number ja Aviidiuse medamorfoosid, mille vahele on järjehoidjaks pistetud pooltühi tabletileht. Vitraažakna taga langev vihm puuviljaaia lopsakale rohelusele. Eerik võtab raamatu vahelt, ravimid, surub ühe unerohu tabletti pihku, arvutab mõttes, kui palju aega peaks kuluma, et keha toimeaine mõju alt jälle välja tuleks. Arvutab veel kord ja annab siis alla. Igaks juhuks murrab ta tableti pooleks, puhub pulbri ära, et mitte tunda kibedat maitset ja neelab siis poole alla. Vihm voolab mööda akent ja kõlaritest kostab vaikselt Jon kolhreini õud Stockholm. Tableti keemilisest koostisest tekkiv soojus roomab lihastesse. Ta surub silmad kinni ja naudib muusikat. Eerik Marian parkuna arst, psühhiaater ja psühhoterapeut, kes on spetsialist veerunud psühhotraumatoloogia-le ja katastroofi psühhiaatrile ning on töötanud Punase Risti alluvuses viis aastat Ugandas. Viis aastat oli ta Karolinska Instituudis Sügav hüpnootilise grupiteraapia barjääre murdva uurimisprojektijuht. Ta kuulub Euroopa hüpnoosiühingusse Peetakse kliinilise hüpnoosi üheks peamiseks autoriteediks maailmas. Praegu kuulub Eerik väikesesse meeskonda, mis on spetsialiseerunud akuutse Strauma faasis või traumajärgses seisundis patsientidele. Nad aitavad korrapäraselt politseid ja prokuratuuri kuriteo ohvrite keerukate ülekuulamistega. Sageli kasutab ta hüpnoosi, oskused, tunnistajaid lõdvestada ja nende stressis mälu puhastada. Kolme tunni pärast peabki olema Karolinska instituudis koosolekul ja loodab, et saab selle ajani magada. Aga see ei õnnestu. Ta uinub sügavalt ja näeb unes, et kannab läbi kitsamaja üht vana habemiku. Simone hüüab teda ukse tagant, kui telefon suriseb. Eerik võpatas ja kobistab käega üle laua. Süda peksab ärevalt ka, kui inimene sügavast lõdvestunud olekust välja kistakse. Simone vastab ta sogaselt. Tere, Simone. Ma ei tea, Sa peaksid vist nende prantsuse sigarettide suitsetamise maha jätma, naljatab Nelly oma lakoonilisel moel. Vabandust, et ma seda ütlen, kasu seal on peaaegu nagu mehel. Peaaegu muigab Eerik ja tunneb, kuidas pea on unerohust raske. Neli naerab helisevalt. Neli pranton, psühholoog ja Eeriku lähim kolleeg Karolinska haigla ekspertrühmas. Tan uskumatult pädev, töökas ja samas väga lõbus vaheleht, veidi liiga vulgaar sel moel. Politsei on siin, nad on täiesti üles krutitud, ütleb ta. Ja alles nüüd märkab Eerik, kui erutunud naine on. Erik hõõrub silmi, et pilku teravdada ja üritab kuulata, kui Nelly räägib, kuidas politsei tuli koos shokis tunnistajaga ootamatult haiglasse. Erik esitab silmi ja vaatab tänavapoolseid aknaid, kus vihm üle klaasi voolab. Me kontrollime ta somaatiliste seisundist ja teeme tavapärased analüüsid, sõnab Nelly. Veri ja uriin, maksa seisund, neeru ja kilpnäärme talitlus. Väga hea. Eerik komissar küsis spets reaalselt sinu järele. Minu viga, ma ütlesin kogemata, et sa oled kõige parem. Ei võta mul tükki küljest ära, vastab mees ja tõuseb tuikudes püsti. Tõmbab käega üle näo, toetub mööblile ja astub kirjutuslaua juurde. Sa võtad selle enda peale, uurib naine reipalt. Ja, aga ma, ma ütlen siis politseile, et sa oled teel. Kirjutuslaua all vedeleb paar tolmuseid musti sokke, piklik taksokviitung ja telefonilaadija. Kui ta kummardab maas sokke haarata, liiguks põrand justkui talle vastu ja ta oleks kindlasti pikali kukkunud, kui ei oleks jõudnud kätt ette panna. Pilt kirjutuslaual olevatest esemetest tõmbub kokku ja muutub siis kahekordseks. Topsis seisvad hõbedased pliiatsid helgivad eredalt. Eerik haarab pooltühja veeklaasi järele, joob lonksukese ja mõtleb, et peab end kokku võtma. Karolinska ülikooli haigla on üks Euroopa suuremaid ja seal töötab üle 15000 inimese. Tohutust haiglalinnakust veidi eemal asub psühhiaatriakliinik. Ülalt vaadates sarnaneb hoone viikingilaevaga iidsele kaljujoonisele. Läbi pargi sellele läheneda ei erine see maja teistest millegi poolest. Fassaadi nikotiiniga värvi kollane krohv on vihma järel veel niiske. Roostesegune vesi on voolanud mööda vihmavee, renn ja parkimiskohas seisab posti külge lukustatud jalgratas. Kruus autorataste all, krõbiseb Erik parkimisplatsile, keerab nelja, ootab teda trepil kahe kohvitopsiga. Eerik ei suuda naeratust tagasi hoida, kui näeb naise rahulolevat ilmet ja sihilikult unist pilku. Neli on üpris pikk ja sale, tema blondeeritud juuksed on alati täiuslikus, soengus ja nägu maitsekalt mingitud. Erik suhtleb Nelli ja tema mehe Martiniga üsna palju ka tööväliselt. Neli ei peakski tööl käima, kuna tema mees on meetriks Nordicu enamusosanik. Nähes BMWd parkimisplatsile veel veeremas, sammub Nellidele vastu, puhub kohvile ja võtab ettevaatlikult lonksu, asetab siis topsi auto katusele ja avab tagaukse. Ma ei tea, milles asi, aga meil on siin üks väga pinges komissar ütleb naine ja ulatab Eerikule istmete vahelt kohvitopsi. Aitäh. Ma ütlesin, et soovime patsientidele alati parimat, sõnab Nelly, istub autosse ja paneb ukse enda järel kinni. Täitsa perses. Vabandust. Sul paberit on? Maja siin kohvi maha. Tähendab autoistmele. Las olla. Sa said kurjaks, said, eks ole, ütleb naine. Kohvilõhn levib üle terve auto. Eerik pigistab hetkeks silmad kinni. Nelly, palun räägi, mida nad ütlesid. Ma ei saa eriti läbi selle kuradi selle toreda naispolitseinikuga. Kas ma peaksin midagi teadma, enne kui ma sisse lähen? Küsib Eerik, avab auto ukse. Ma ütlesin, et ta võib oodata sinu kabinetis ja sorida sahtlites. Aitäh kohvi eest mõlema topsi eest, ütleb mees ja väljub neliga samal ajal autost. Eerik paneb uksed lukku, pistab võtmed taskusse. Tõmbab käega läbi juuste ja hakkab kliiniku poole astuma. Seda sahtliasja ma tegelikult relnud. Hüüab neli talle järele. Erik läheb trepist üles, pöörab paremale, tõmbab magnetkaardilugejast läbi, toksib koodi sisse ja kõnnib siis läbi järgmise koridori oma kabineti poole. Ta tunneb end ikka veel uimasena ja mõtleb, et peaks tablettidest loobuma. Te, olete liiga sügavalt magama. Ta tunneb ennast nagu uppuja. Unenäod on rohtude mõju all muutunud klaustro foobseks. Eile nägi ta õudusunenägu kahest kokku kasvanud koerast. Nädala eest jäi ta siinsamas kliinikus magama seksifantaasiatega Nellist. Ta ei mäleta enam täpselt, mis toimus, aga naine oli ta ees põlvili ja ulatas talle külma klaaskuuli. Mõtted hajuvad, kui ta näeb, et komissar istub tema kontoritoolil, jalad prügikasti servale toetatud. Naine hoiab ühe käega oma suurt ümmargust kõhtu ja teisega Coca-Cola purki. LauBon kipras, lõug alla vajunud ja ta hingab läbi poolavatud suu. Tema töötõend on Eriku töölaual, teeb selle poole väsinud žesti ja esitleb samal ajal ennast Margot Silvermann. Riigi grippo. Erik Maria Park ütleb. Mees surub naise kätt. Aitäh, et said tulla nii lühikese etteteatamisega, ütleb Margot ja limpsab keelega üle huulte. Meil on üks shokis tunnistaja, kõik ütlevad, et ma peaksin sinu kaasa võtma. Me oleme neli korda üritanud teda üle kuulata, aga ma pean ainult ütlema, et meie ekspertrühmas on viis inimest ja tavaliselt ma ise ei osale kurjategijate või kahtlustatavate ülekuulamisel. Laelambi peegeldus libiseb üle naispolitseiniku heledate silmade dema takkused, juuksed on hakanud paksust patsist lahti tulema. Okei, aga Björn Charn ei ole kahtlustatav. Ta töötab Londonis ja oli parasjagu lennukis teel koju, kui ta naine mõrvati, vastab Margot ja pigistab kokakoola purki, nii et plekk pragiseb. Selge, ütleb Eerik. Ta võtab Arlandal takso ja leiab naise tapetuna, jätkab komissar. Me ei tea täpselt, mida ta tegi, aga igatahes on ta seal tegutsenud. Tan lohistanud oma naise laiba läbi terve villa. Me ei tea, kus laip alguses oli, aga me leidsime ta magamistoa voodist teki alt. Mees on maja koristanud ja vere ära pühkinud. Ta väidab, et ei mäleta midagi, aga mööbel on ümber paigutatud. Verine vaip keerleb pesumasinas. Ta ise leiti majast enam kui kilomeetri kauguselt. Naaber oleks talle peaaegu otsa sõitnud. Mees kõndis seal oma verises ülikonnas ilma kingadeta. Ma lähen kindlasti tema juurde, selgitab Eerik. Aga võin kohe öelda, et pole õige talt infot välja pressida. Ta peab kohe rääkima hakkama, ütleb naine kangekaelselt ja krabistab purgiga. Ma mõistan, et sa oled ärritunud, aga tal võib tekkida psühhoos, kui sa liiga tugevalt peale surud, anna talle aega, küll ta räägib. Sa oled varem ka politseid aidanud, eks ole. Korduvalt, aga seekord on tegu teise mõrvaga samast sarjast, ütleb komissar. Sarjast kordab Eerik. Margoti nägu on pilves ja peened, kortsud silme ümber võimenduvad lambi valguses. Me jälitame sarimõrvarit. Okei, Ma saan aru, aga patsient peab, mõrvar on astunud aktiivsesse faasiga, lõpeta omal soovil. Katkestab ta ja Björn Tšernan minu vaatevinklist täielik õnnetus. Esiteks Datsuta ringi ajab kogu kuriteopaiga sassi, enne kui politsei tuleb. Ja nüüd ei saa temalt sõnagi suust, kuidas see paik alguses välja nägi. Komissar tõstab jalad prügikasti servalt maha, sosistab endamisi, et vaja asi käima lükata, jääb siis kange seljaga istuma ja hingeldab. Muidugi saan ma aru kuratlikult raske juhtunu peale mõtelda, aga ta peab suutma end kokku võtta ja see jah. Aga see on enam kui raske selle peale mõelda võib praegu olla isegi ületamatu, vastab Eerik. Sest see, mida sa kirjeldad, kõlab nagu kriitiline stressi sündroom. Need on vaid sõnad, katkestab naine ja ta põsed lähevad ärritusest punaseks. Psüühilisele traumale võib järgneda äge blokeerimine, miks ma ei usu seda, ütleb ta. Nagu sa võib-olla tead, korrastab hipo campus meie mälestusi ruumiliselt ja ajaliselt ja pärast seda kantakse info üle eesajukoorde, seletab Eerik kannatlikult ja osutab oma laubale. Aga suure erutuse või šoki korral see kõik muutub. Kui mandeltuum tuvastab ohu, aktiveeritakse nii autonoomne närvisüsteem kui ka see, mida kutsutakse stressihormoonidele väärmeteks ja okei, kurat, ma saan aru, ajus juhtub igasuguseid asju. Oluline on see, et sellise mastaabiga stressi korral ei salvestata mälestusi nagu tavaliselt, vaid afektiseisundis, need külmutatakse justkui tükkideks, iga kild omaette ja eraldi. Mõistan sa tahad öelda, et annab endast parima, ütleb Margot ja paneb käe kõhule. Aga võib-olla nägi Björn midagi sellist, mis aitaks meil sarimõrvarit peatada. Sa peata maha rahustama ja tegema nii, et ta hakkaks rääkima. Seda ma teengi ka, ma ei saa lubada, kui palju aega see võtab, vastab ta. Olen töötanud Ugandas, sõjast, traumeeritud inimestega, inimestega, kelle kogu elu on purunenud. Võib üritada tekitada neis turvatunnet, neid uinutada, nendega vestelda, kasutada erinevaid harjutusi, ravimeid, aga mitte hüpnoosi. Küsib komissar ja muigab tahtmatult. Lootusi liiga üles kruvida, siis loomulikult. Vahel võib kerge hüpnoos aidata patsiendil mälestusi ümber struktureerida. Nii et neid saab taasesitada. Praegu on mul selline tunne, et kui hobuse kabjalöök vastu pead annaks tulemusi, siis ma ütleksin, et laske käia. Jah. Aga sellega tegeleb teine osakond, ütleb Erik kuivalt. Vabandust, ma muutun rasedana veidi kannatamatuks, sõnab komissar ja Erik saab aru, et naine üritab lepitust otsida. Aga ma pean leidma paralleele esimese mõrvaga, nägema mingit mustrite mõrvarid piiritleda ja hetkel ei ole mul mitte midagi. Nad on jõudnud vastuvõtutoa juurde. Kaks vormiriietuses politseinikku valvavad ukse taga. Mõistan, et see on sinu jaoks oluline, ütleb Eerik. Aga ära unusta, et tema leidis just äsja oma naise tapetuna. Eerik järgneb Margotile tuppa, mille sisustuseks on kaks tugitooli ja sohva. Pikk valge laud, kaks tooli, veeautomaatplasttops, idega ja paberikorv. Aknalaual põrandal lebab purunenud lillepott. Vinüülvaip on mulda täis ja määrdunud. Õhk on stressist ja higist tiine. Toa tagumises nurgas seisab mees, kes tahaks justkui pugeda nii kaugele peitu kui võimalik. Nähe seelikut ja Margotit lohistab ta end, selg vastu seina. Sophani. Ta on väga kahvatu, pilk ära aetud ja silmavalged punased. Helesinine särk on kaenla alt higine ja pükstest välja tõmmatud. Tere, Björn, ütleb Margot. Soneerik, siin arst. Mees vaatab eelikut murelikult ja nihutab end nurka tagasi. Tere. Ütleb Eerik. Ma ei ole haige. Ei, aga see, mis sa oled läbi elanud, annab õiguse ravile ja hoolitsusele vastab eerika asjalikult. Sina ei tea, mida ma olen läbi elanud ütleb mees ja sosistab siis midagi endamisi. Ma tean, et sulle anti rahustit, konstanteerib Eerik rahulikult, aga ma tahan, et sa teaksid, et on võimalus. Milleks kurat ma neid tablette võtan, katkestab mees. Kas need aitavad? Kas siis on jälle kõik hästi? Ei, aga kas ma saan siis jälle Sannaga kokku? Harjuta seda ei juhtu, eks ole. Seda, mis on juhtunud, ei saa olematuks teha, ütleb Erik tõsiselt. Aga sinu suhtumist sellesse saab muuta olenemata sellest, mis sa teed. Ma ei saa isegi aru, mida sa ütled. Ma püüan lihtsalt selgitada, et sinu tunded on osa protsessist ja sa võid soovi korral selle protsessi kestel minult abi saada. Björn vaatab kiiresti talle otsa ja tõmbub siis selga, vastu seina, nühkides eemale. Margot paneb diktofoni lauakesele ning kriibib kuupäeva kellaaja kohalviibijate nimed paberile. Käsil on viies vestlus Björn šerniga lõpetab ta sissejuhatuse ja pöörab end siis seisva diivani seljatuge näpiva mehe poole. Björn, kas sa tahaksid oma sõnadega rääkida, millest? Küsib mees järsult, millest? Sellest, kuidas sa koju jõudsid, vastab Margot. Eks sosistada. Sest ma tahan teada, mis juhtus ja mida sa nägid, ütleb naine lühidalt. Mis asja? Ma tulin lihtsalt koju, kas ei tohi? Ta surub käed kõrvadele ja seisab siis hingeldades. Erik märkab, et mehe sõrmenukid veritsevad. Mida sa nägid, kordan, Margot väsinult. Miks sa seda küsid? Ma ei tea, miks sa ikka veel seda küsid? Kurrat küll, Björn raputab pead ja hõõrub kätega kõvasti suud ja silmi. Ma tahan, et sa teaksid, et siin selles toas on turvaline, ütleb Eerik. Sa ei usu, et sa võid lõdvestuda, Sa ei usu, et see on võimalik. Aga on. Mees kraabib küünele Lipendavad tapeeditüki ja tõmbab sealt väikese tibakese lahti. Harvanni ütleb ta neile otsa vaatamata. Ma arvan, et ma pean otsast alustama, aga seekord õigesti ma pean koju sõitma ja uuesti uksest sisse astuma ja, ja siis läheb kõik korda. Mis sa selle all silmas pead, et õigesti küsiveerik ja tal õnnestub tabada mehe pilt. Ma ei tea, kuidas see kõlab, aga aga mõtle, kui ongi nii, te ju ei tea seda. Ütleb ta ja teeb meeleheitel liigutused neid vaikima sundida. Ma võin majja minna, üle läve astuda ja sa annad süüdatud. Ta teab, et mul on midagi kaasas, mul on alati maksuga oma poe kilekott, võtan kingad ära ja astun sisse. Näib, et on täiesti segaduses. Põrandal on mulda. Sosistab ta. Seal põrandal oli mulda, küsib Margot olevaid. Karjub Björn. Hääl murdub. Ta kõnnib üle mullase põranda, võtab teise lillepotti ja virutab selle vastu seina. Käib kõva pauk, kui plastpott puruneb ja muld diivani taha lendab. Kurrat küll, lõõtsutab ta. Ta toetab end mõlema käega vastu seina, pea, norus ja süljenire langeb põrandale. Björn, kurat küll nii ei saa, ütleb ta, nutt kurgus. Björn, sõnab Eerika aeglaselt. Margot on siin sellepärast, et ta peab rohkem teada saama, mis juhtus. See on tema töö. Minu töö on sind aidata. Ma olen siin sinu jaoks, ma olen harjunud nägema inimesi, kellel on raske inimesi, keda on tabanud suured kaotused, kes on üle elanud kohutavaid asju asju, mida keegi ei peaks kogema. Aga mis ometi kuuluvad kahjuks mõne inimese elu juurde. Mees ei vasta. Ta ainult nutab vaikselt. Ta silmad on tõsised, punased ja läikivad. Soovid seal seista? Küsib Eerik rahulikult. Kas sa ei tahaks tugitooli istuda? Vahet pole. Minu jaoks ka mitte. Siis on hästi. Sosistab Björn ja pöörab end mehe poole. Ma juba rääkisin sellest ja ma tean, mida sa vastasid. Aga on minu asi pakkuda sulle abi. Ma võin sulle anda midagi rahustavat see idee neid kohutavaid asju olematuks, aga sisemist paanikat saab leevendada. Kas sa saad mind aidata? Sosistab mees mõne hetke pärast. Ma saan sind aidata astuma esimesi samme, et saada kõige raskemast ajast üle, selgitab Eerik tasaselt. Ma hakkan värisema, kui ma mõtlen oma kodu ukseläve peale sest mulle tundub, et astusin üle ühe teise läve. Valeläve. Ma saan sellest tundest aru. Björn liigutab ettevaatlikult huuli, just nagu need palutaksid. Kas sa tahad, et ma istuksin? Küsib ta ja heidab Eerikule ettevaatliku pilgu. Kui sul on nii mugavam, vastab Eerik. Björni istub esimest korda. Erik tunneb, et Margot vaatab teda, aga ta ei pööra pilku naise poole. Mis see tähendab, kui sa astud üle valeläve? Vastab mees. Aga sa mäletad? Kas võiksid maha võtta? Paanika? Sosistab mees Eerikule. See on sinu otsus, vastab Eerik. Aga mina istun hea meelega siin ja räägin sinu ja Margotiga või räägime ainult omavahel. Ja me võime proovida hüpnoosi, see aitab vahel kõige hullemast üle saada. Hüpnoosi. On neid, kes arvavad, et see mõjub hästi, vastab Eerik lihtsalt. Naeratab Björn. Koos on ainult üks lõdvestumise keskendumise kombinatsioon. Björn naerab hääletult, käsi suu ees, tõuseb diivanilt püsti, astub seina poole, jääb nurgas seisma ja pöördub seeliku poole. Mulle tundub, et see rohi, millest sa rääkisid võib-olla hea. Ja noogutab Eerik. Ma võin sulle anda stes oliidi. Kas sa tead seda? Sul tekib sooja väsinud tunne, aga sa muutud palju rahulikumaks. Okei, väga hea. Björn, peopesaga paar korda vastu seina ja kõnnib siis veeautomaadi juurde. Ma palun tõde tooks tabletti, ütleb Eerik. Ta väljub toast ja on kindel, et üsna varsti küsib Björn Tšern ka hüpnoosi järele.