Maja aadressil Lillioonzi väljak neli erineb ümbritsevatest ehitistest oma tumedafassaadi ja gooti mustrite, piirete, ärklite, pilastrite ja teravvõlvide poolest. Alumisele korrusele on kardinad ette tõmmatud, muidu oleks võimalik otse aknast tuppa vaadata. Eerik silmitseb paberitüki aadressiga, kõhkleb veidi ja astub siis läbi suure värava sisse. Ta ei ole sellest kellelegi rääkinud, kõhus suriseb, kui ta ukseni sammub. Läbi ukse kostab vaikset klaverimuusikat. Ta vaatab kella, et on veel liiga vara ja jääb siis värava juurde seisma. Kevadel oli ta leidnud postkastist klaveritundide reklaami ja veidi liiga tormakalt pannudki oma suve hakul 18 aastaseks saava poja Benjamini intensiivkursustele kerja. Kunagi pole liiga hilja hakata mõnda pilli õppima, mõtles ta ise klaverimängust alati unistanud. Istuda üksinduses ja mängida Manshopääni melanhoolselt nokk turni. Päev enne sünnipäeva oli neli talle öelnud, et selleks ei pea olema psühholoogiat, mõista, kuidas ta on omaenda unistuse kandnud üle Benjamiinile. Eerik ostis pojale kingiks hoopis autojuhi kursuse. Benjamini tegi see rõõmu ja Simone meelest oli kingitus helde. Eerik oli kindel, et ta oli klaveritunnid tühistanud. Aga täna hommikul sai ta meili, milles tuletati meelde, et ta ei unustaks esimesse tundi ilmuda. Eerikule on kohutavalt piinlik, aga ometi on ta otsustanud, et läheb ise tundi, annab endale võimaluse. Tal keerlevad peas mõtted sellest, et minna lihtsalt oma teed ja saata õpetajale sõnum, et ta on tunnid ära öelnud. Kui ta sammub siiski ukse juurde gaasi ja vajutab uksekella. Klaverimuusika igatke, aga ta kuuleb, et keegi jookseb kergel sammul üle. Põrandaukse avab väike laps umbes seitsmeaastane, suurte heledate silmadega tüdruk. Tal on seljas täpiline kodukleit käes, mängusiil. Kaunis muusika voogab läbi terve korteri. Minu aeg on kell seitse, Ma tulin klaveritundi, selgitab Eerik. Ema ütleb, et tuleb alustada väiksena, sõnab tüdruk. Kui sa tahad saada heaks mängijaks, siis küll, aga mina ei taha, muigab mees. Mul on hea meel, kui klavereid topi kõrvu kinni ega hakka oksele. Tüdruk naeratab tahtmatult. Kas ma võin su jope võtta? Tuleb talle pähe küsida. Kas sa jaksad. Erik paneb oma raske jope tüdruku peenikestele kätele. Näeb, kuidas too kaob. Kõrgete riidekappide poole isiku teises otsas. Umbes 35 aastane naine läheneb mööda koridori. Näib, et Ta on mõtetes, aga võib-olla, aga lihtsalt kuulab klaverit. Ta juuksed on mustad, raadiolõigatud poisipeaks, silmi varjavad väikesed ümmargused päikeseprillid. Suu on kahvaturoosa ja ta nägu paistab täiesti meikimata. Aga ta näeb välja nagu prantsuse filmitäht. Eerik mõistab, et tema ongi klaveriõpetaja Jack'i Federer. Minu nimi on Eerik-Maria Mark. Panin tegelikult tunni kirja oma pojale Benjaminile. See oli sünnipäeva kingitus, aga ma ei ole talle sellest rääkinud. Tulin selle asemel ise siia, sest tegelikult olen see mina, kes tahab õppida mängima. Sa tahad ise õppida klaverit mängima. Aga võib-olla. Ma olen liiga vana, ei saanud mees kiirustades. Tule sisse. Ma just lõpetan eelmist tundi, ütleb naine. Eerik järgneb talle läbi koridori, märkab, et naine libistab kõndides ühe käe sõrmedega mööda seina. Benjamin sai mõistagi ühe teise kingituse, selgitab erik naise selja taga. Õpetaja avab ukse ja muusika tuleb lähemale. Palun istu, ütleme, naine ja istub ise diivani äärele. Aia rohelusse avanevatest. Kõrgetest akendest voolab tuppa valgus. Teismeline tütarlaps istub sirge seljaga musta klaveri taga. Ta mängib keerukat pala, kõigutab muusika taktis keha ja keerab noodilehti. Ta sõrmed jooksevad üle klahvide. Kalad vajutavad tundlikult pedaalidele. Hoia palun tempot, ütleb Jack'i lõug püsti. Tüdrukul lähevad põsed punaseks, aga ta jätkab mängimist. Muusika kõlab fantastiliselt, aga Eerik näeb, et äkki ei ole rahul. Ta mõtleb, et äkki on naine, endine maailmastaar, kuulus kontsert, pianist, keda ta peaks teadma. Jack'i Federer tiiva, kes kannab ka toas päikeseprillpala, lõpeb, helide kaja kestab, vaibub ja lõpuks katkeb, kui tüdruk Parema pedaali lahti laseb, nii et võnkuvad klaverikeeled summutatakse hästi. Täna oli palju parem, kiidab Jack'i. Aitäh. Tänab tüdruk korjab noodid kokku ja kiirustab välja. Toas jääb vaikseks. Aias kasvav suur puu heidab heledale puitpõrandale rohekaid varje. Nii et sina tahaksid klaverit mängida, ütleb tšakija. Tõuseb diivanilt püsti. Ma olen sellest alati unistanud, aga ei ole kunagi käsile võtnud. Ma olen ilmselgelt täiesti andetu, selgitab Eerik kiiresti ebamusikaalne. Seda on kurb kuulda, ütleb naine sumedalt. Jah. Akadeemia katse, sõnab taia, panebki mäe vastu seina, nagu otsiks sealt tuge. Ema, ma tegin marssi. Teatab väike tüdruk, astub tuppa, käes kandik morsiklaasidega. Küsi, kas külalisel on janu. Kas sul on janu? Suur tänu, väga armas sinust, ütleb Eerik ja joob natuke. Kas sina mängid ka klaverit? Ma olen parem, kui oli ema, minu vanuses. Vastab tüdruk, just nagu oleks tegu lausega, mida ta on korduvalt kuulnud. Jack'i naeratab ja tõmbab natuke kohmetult läbi oma tütre juuksesalku ja üle kaela ning pöördub siis uuesti mehe poole. Niisiis, mis on sinu eesmärk? Ausalt öeldes unistan ma mõnest šopäänis kraadist või nukktornist, ütleb Eerik ja tunneb, kuidas punastab. Aga ma mõistan, et peaksin alustama millegi sellisega nagu näe, valged all. Me võime soprani kallal töötada, aga siis pigem mõne tüüdiga. Leidub midagi lihtsat. Marleen, anna mulle palun shop pääl. Oopus 25, etüüd number üks. Tüdruk soorib riiulis Jack'i kõrval, annab sealt ühe kausta ja võtab noodid välja. Alles siis, kui ta ulatab noodilehe ema kätte, mõistab Eerik, et õpetajanna on pime. Alustame parema käega keskendume sellele, aga markeerime mõned helid ka vasakuga. Erik silmitseb õpetaja heledat nägu, sirget nina ja poolavatud suud. Ära vaata mind vaid nooti ja klaviatuuri, ütleb naine, kummardub üle Eeriku õla ja vajutab väikese sõrmega pehmelt. Üht musta klahvi. Klaveri seest kostab kõrge noot. Madaldatud eed nimetatakse essiks. Alustame esimesest harjutusest, mis koosneb kuuest noodist kuuest 16. Kümnendikust, sõnab õpetaja, mängib ette. Hästi. Pomiseb Eerik. Kus ma alustasin. Mees vajutab klahvile ja tekitab tugeva kõla. Kasuta väikest sõrme. Eerik võitleb kogu tunni jooksul iseendaga, keskendub õpetaja märkustele, rõhutab esimest nooti, kuuest aga kaotab järje, kui naine lisab mõned noodid ka vasaku käega. Ühel hetkel puudutab õpetaja taas kord ta kätt ja ütleb, et ta ei hoiaks sõrmi pinges. Okei, sa oled väsinud, lõpetame siinkohal. Lausub Jack'i neutraalsel häälel. Sa oled korralikult tööd teinud. Ta annab Eerikule koduülesanded ja palub siise tütar saadaks õpilase välja. Õhk on õhtuselt värske. Kui Eerik majast välja astub, on selline tunne, nagu oleks ta tunni ajal vaevu hinganud. Tan hoidnud selga nii pinges, et see on valus ja teda valdab kummaline kimbatus. Enne voodisse minekut kuulab ta shop ränioopus number 25 et saada aru, mille poole ta püüdleb. Pianist favoriit, poliini voogavad helid panevad ta naeratama. On hommik ja Eerik-Maria Park seisab psühhiaatriakliiniku puhvetis kassa juures, et osta tass kohvi. Taskust rahakoti võttes tunneb, et õlad on klaveritunnist kanged. See on juba makstud, ütleb naine leti taga makstud. Su sõber maksis kohvi eest kuni jõuludeni. Kas ta ütles, mis ta nimi on? Nestor, vastab naine. Eerik noogutab naeratades. Talle meenub endise patsiendi sõber kallike, tasane olek. Kui ta kuuleb selja taga summutatud samme ja pöörab ringi. Rase komissar läheneb kõikuva sammul ja lehvitab talle kilesse pakitud võileib käes. Björn maganud ja tundub, et tal on parem, ütleb ta hingeldades. Ta tahab meid aidata ja on valmis hüpnoosi proovima. Mul on tund vaba aega, kui alustame kohe, sõnab Eerik ja joob kohvitassi tühjaks. Kas sa arvad, et see toimib tema puhul? Küsige naine, kui nad vestlustoa poole kõnnivad. Hüpnoos on vaid aju lõdvestamise viis, et ta saaks oma mälupilte korrapärasemalt sorteerida. Kui nad ruumi sisenevad, seisab Björn tugitooli taga käed seljatoel. Ta pilk on tuhm, nagu oleksid ta silmad tehtud, kulunud plastist. Ma olen hüpnoosi näinud ainult telekas, ütleb ta Murdoval häälel. Aga tähendab, ma ei tea, kas ma usun sellesse. Mõtle ainult sellele, et hüpnoos on vahend, mis võib aidata su enesetunnet parandada. Aga ma tahan, et tema läheks välja. Kosutav mees Margotile. Margot istub diivanile ega liiguta kulmugi. Palun mine välja, jaota, ütleb Eerik vaikselt. Mul on alaselja vaevused ja ma pean istuma. Sa tead, kus puhvetan, vastab mees. Naine ohkab ja tõuseb püsti, võtab telefoni ja sammub ukseni, teeb selle lahti ja pöördub siis eerika poole. Tule korraks, palun. Kutsub ta sõbralikult. Okei, vastab mees ja järgneb talle koridori. Meil ei ole nunnutamiseks aega, sosistab Margot. Ma mõistan, mida sa silmas pead, aga mina olen arst ja minu töö on teda aidata. Mul on ka oma tee, vastab Margot hääl ärritusest. Kile Me peame mõrvari peatama, see on tõsine asi. Björn on näinud asju, mis aga see siin ei ole. Ülekuulamine katkestab, arst. Sa tead seda juba. Me oleme sellest rääkinud. Eerik paneb ukse enda järel kinni, sätib statiivi püsti ja kinnitab sellele kaamera. Björn jälgib teda ja hõõrub käega otsaesist. Kas sa ikka pead filmima? Küsib ta. On vaja lihtsalt dokumenteerida, mida ma teen. Vastab Eerik jama, pigem ei tahaks kogu aeg märkmeid teha. Okei, sõna Björn, nagu oleks ta õieti vastust kuulnudki. Alusta sellest, et heidab diivanile pikali, ütleb Eerik ja tõmbab kardinad akna. Etteruum muutub meeldivalt sumedaks ja Björn heidab pikali, nihutab end mõni sentimeeter allapoole ja suleb silmad. Eerik istub toolile, lükkab end patsiendile lähemale ja näe, kui pinges toon. Kui kaootilised mõtted tal ikka veel peas ringlevad. Kui palju erinevaid impulsse tema kehast õmbleb? Hinga rahulikult läbi nina, ütleb Erik. Lõdvesta suu, lõug ja põsed. Tunne, kuidas kogu kuklaraskus toetub padjale ja kaelad vestub. Sa ei pea oma pead praegu püsti hoidma, pea puhkab padjal. Põselihased muutuvad pehmeks, laup siledaks ja silmalaud raskemaks. Eerik ei kiirusta, vaid käib kogu patsiendi keha läbi peast varvasteni ja siis jälle üles. Väsinud silmalaugude ja raskust täispeani. Uinutava monotoonsus ega läheb Eerik üle sisendamis faasi, räägib madalal häälel ja üritab samas keskenduda ja leida endas sisemist rahu, et olla valmis selleks, mis tuleb. Björni keha näib lausa katalektiliselt lõdvestunud. Hingeline trauma võib mõjuda nii, et vastuvõtlikkus hüpnoosile kasvab just nagu igatseks aju uute käskluste järele, et leida, pääseks tee väljakannatamatus olukorrast. Ainus, mida sa kuuled, on minu hääl. Kui sa kuuled veel midagi, muutud sa veel lõdvestunumaks keskendud üha enam minu sõnadele. Kohe hakkan ma tagurpidi numbreid lugema ja iga number, mida sa kuuled, muudab sind veel pingevabamaks. Eerik mõtleb sellele, mis on tulemas sellele, mis ootab neid selles kodus sellele, mida Björn nägi, kui ta üle läve astus üle valgustatud silmapilk, kui šokk teda kogu jõuga tabas. 912 ütleb ta vaikselt. 911. Iga väljahingamisega nimetab Eerik ühe arvu aeglaselt ja monotoonselt. Mõne aja pärast muudab ta loogilist mustrit, aga jätkab lugemist. Björn nüüd täiuslikult sügavas unes. Teravad kortsuta, laupäeval on kadunud, suu on pehmem. Eerik loeb numbreid edasi ja laskub samuti hüpnootilisse resonantsi ning tunneb kõhus mõnusat surinat. Nüüd oled sa täiesti lõdvestunud, rahulik ja mõnusas puhkeasendis, ütleb Eerika aeglaselt. Oma mõtetes jõuad sa kohe reede õhtusse. Kui ma olen nullini jõudnud, seisad sa maja ees, aga oled täiesti rahulik, sest midagi ei ole karta. Neli. Kolm, kaks. Üks. Nüüd seisad sa oma maja ees tänaval. Takso sõidab minema, kummid krabisevat kruusal. Björn avab silmad läigivad, aga ta näeb sissepoole oma mälupiltidesse ja rasked silmalaud vajuvad taas alla. Kas sa vaatad nüüd maja? Björn seisab oma maja ees tänaval keset jahedat ööd. Kummaline, valguskuma vilgub taeva poole, aeglaste südamelöökide rütmis. Näib nagu kallutaks maja end ette, kui valguskuma laieneb ja varjud kaovad. Ma ja liigub ütleb ta peaaegu hääletult. Nüüd astud sa ukse juurde, ütleb Eerik. Õhk on sume ja siin ei ole midagi ebameeldivat. Björn lõpetab natuke, kui hakid puu otsast lendu lahvatavad. Ta näeb neid taevas, nende varjud liiguvad üle rohu ja siis on nad läinud. Sa oled täiesti rahulik ja sul on kindel tunne, ütleb Eerik ja näeb, kuidas Björni käsi kraabib murelikult diivanipatja. Aeglaselt ukse poole taastub mööda kiviplaatidest rada, kui miski akende tumeda läike taga püüab tema tähelepanu. Saaled ukse juures, võtad võtme ja pistad selle lukuauku, ütleb Eerik. Björn vajutab ettevaatlikult lingi alla, aga uks on kinni. Ta tõmbab kõvemini, kostab heli, mis meenutab liinist lahtitulekut, kui uks lõpuks avaneb. Eerik märkab, et Björni laupäev on higine ja ta püüab mehele sisendada, et ei ole vaja midagi karta. Björn üritab silmi avada ja sosistab midagi. Eerik allutab end tema poole ja tunneb mehe hingeõhku oma kõrvas. Ukselävi on imelik. Läbi võib-olla imelik, vastab Eerik rahulikult. Aga kui sa oled sellest üle astunud, on kõik täpselt nagu reedel. Eerik märkab, kuidas Björni nägu läigib higist ja lõug on hakanud värisema. Eiei sosistab mees ja raputab pead. Eerik mõistab, et Björn tuleks viia veel sügavamasse hüpnoosi, et ta saaks majja sisse astuda. Kuula nüüd ainult minu häält, ütleb Eerik. Kohe varsti vajud sa veel sügavamale puhkeasendisse ja mitte millegipärast ei ole vaja muretseda sa rahuned, kui ma loen numbreid. Neli rahuned kolm veel rahulik. Nüüd oled sa täiesti lõdvestunud ja näed, et ukselävi ei takista sind. Björni nägu on lõdvestunud, suuribub viltu, ühes suunurgas läigib sülje mulda on langenud veel sügavamasse hüpnoosi. Kui Eerik plaanis. Kui sa tunned, et oled valmis siis võid sa astuda üle läve. Bjarne ei taha. Ta mõtleb, et ei taha, kaastub ometi esikusse. Pilk rändab läbi koridori kööki, kõik on nagu tavaliselt. Bauhaus ei, reklaamleht lebab esikuvaibal. Kingariiulile on virnastatud liiga palju kingi. Vihmavari, mis alati maha kukub, langeb ka nüüd põrandale. Ja võtmed kõlisevad, kui ta need kummutile asetab. Ta jääb vait, kui märkab silmanurgas kummalist lainetavat liikumist. Ta ei julge pilku sinna pöörata, vaid vahib otse, kuigi nägemisvälja serval miski liigutab. See on natuke imelik. Külje peal, ma. Mida sa ütlesid küsibeerik külje peal, miski liigub. Ja las see olla, vastab Eerik. Vaata otse ja astu edasi. Björn kõnnib läbi esiku, aga miski kisub pilku küljele nagis rippuvate riiete poole. Need liiguvad pimeduses, just nagu oleks toas tuuletõmbus. Susanna vihmamantlit käised tõusevad tuulehoos üles, langevad taas alla. Vaata otse. Ütleb Eerik. Patsient elab psüühilise trauma uuesti läbi, nagu lendaks igast suunast tema poole kaootilise mälupilt mis kaotavad sisemise korrapära, eemalduvad ja ilmuvad taas kõik läbisegi. Ainus, mida Eerik teha saab, on juhatada Björn läbi tubade ja aidata tal jõuda arusaamiseni, et tema ei oleks suutnud naise surma takistada. Astu sisse, ütleb Eerik. Vanapaberi konteinerisse viimist ootav ajalehti täis paberkott seisab koridoris keldri ukse taga. Björn astub ettevaatlikult ühe sammu. Ei vaata kõrvale, aga näed ikka, kuidas köögisahtel lahti libiseb ja kuuleb, kuidas peatudes koliseb. Milline sahtel? Björn teab, et seal nugade sahtel ja ta teab, et tema ise avas selle mitu tundi hiljem, kui oli suure noa ära pesnud. Oh jumal, ei jaksa, ma pole vaja midagi karta. Sa oled kindlas kohas ja ma olen sinuga, kui sa sisse astud. Ma möödun keldriuksest. Lähen elutuppa. Susanna on ilmselt juba magama läinud. Seal on vaikne, televiisoris mängi, aga midagi on teisiti. Mööbel on segamini, nagu oleks keegi hiiglane kogu maja üles tõstnud ja seda vaikselt raputanud. Sanna. Sosistab Björn. Ta sirutab käe ette ja vajutab lambi lüliti, et tuba ei lähe valgeks, aga valguskuma katab aeda avanevaid aknaid. Ta tunneb, et teda jälgitakse ja mõtleb, et kardinat tuleks kindlasti ette tõmmata. Jumal jumal, jumal jõutsuta äkki. Ja ta nägu väriseb. Erik saab aru, et Björn on nüüd jõudnud traumaatilise olukorra keskele. Ei kirjelda, peaaegu mitte midagi, hoiab selle üksnes endale. Björn läheneb, näeb akna peegeldusel iseennast ja kaugel selle taga tuules liikuvaid põõsaid. Tähid, kuigi on sügavas hüpnoosi, seda keha kangestub ja selg kõverdub. Mis juhtus? Küsib Eerik. Björn seisatab, kui näeb tumehalli näoga inimest akna tagant vaatamas. Täiesti aknaklaasi lähedalt. Ta põrkab sammu tagasi ja tunneb, kuidas süda rinnus taob. Roosipõõsaoks kõigub ja kraabib aknapleki. Ta mõistab, et see hall nägu ei ole väljaspool. Keegi istub akna ees põrandal. Nad näevad teineteist peegelduse kaudu. Rahulik hääl kordab, et pole midagi karta. Taastub kõrvale ja taipab, et seal Susanna. Ta istub akna ees põrandal. Sanna ütleb ta ettevaatlikult, et naist mitte ehmatada. Ta näeb Susanna õlga ja juukseid. Naine toetub tugitoolile ja vaatab aknast välja. Björn läheneb talle veidi kõheldes ja tunneb, et põrand on märg. Björn astub aknaaluse tugitooli poole, kui laelamp süttib ja elutuba läheb valgeks. Ta teab, et vajutas lülitit, aga ometi ehmatab kui ere valgus. Kogu ruumi täidab kõik verd täis. Ta on vere sees trampinud, verdan pritsinud televiisorile ja diivanile ja seintele. Seda on voolanud üle põranda ja vajunud pragudesse. Naine istub põrandal keset tumepunast, loiku. Surnud naine. Sanna kimalas. Vereloiku on langenud, tolm. Eerik näeb, kuidas Björni nägu läheb pingesse ja kuidas huuled ja ninaots kahvatuvad. Niipea, kui mees mõistab, et surnu on tema naine, peaks Eerik ta hüpnoosist välja tooma. Keda sa seal näed? Küsib arst. Ei, ei. Sosistab mees. Sa tead, kes on, ütleb Eerik. Susanna ütleb Björn vaikselt ja avab silmad. Nüüd võid paar sammu tagasi astuda, ütleb Eerik. Ma äratan su kohe üles ja siin on nii palju väärt. Jumal, ma ei taha tema nägu seal lõhki ja ta istub täitsa liikumatult. Björn, kuula mind. Ma loen numbreid. Tal on käsi kõrva peal ja küünarnukist tilgub verd. Ütleb ta hingeldades. Eerikule hakkab külm, kui adrenaliin täidab mõne sekundiga ta veresooned ning ihukarvad tõusevad kuklal ja käsivartel püsti. Südame põksudes vaatata kabineti kinnistust ja kuuleb, kuidas kanderaal selle taga kolisedes mööda veereb. Aata oma käsi, ütleb ta ja püüab mitte häält vääristada. Vaata oma käsi ja hinga rahulikult. Iga hingetõmbega. Muutud sa rahulikumaks? Ma ei taha, sosistab Bjørn. Erik tunneb, et ta forsseerib patsienti, aga on vaja teada, mis asendis naine istus, kui Björn ta leidis. Enne kui ma su üles äratan, on vaja minna veel sügavamale, ütleb ta Jänelatab. Selle maja algus sa praegu oled, on veel üks maja samasugune kui see teine aga ainult seal saatsasus, annad selgesti näha. Kolm. Ja nüüd oled sa seal. Ta istub põrandal vereloigus ja sa võid teda vaadata, ilma et peaksid kartma. Nägu on peaaegu kadunud. Seal on ainult veri, ütleb Björn venitades. Ja tema käsi on kõrvakohale kinni jäänud. Jätke palun, ütleb Eerik ja vaatab taas ukse poole. Käsi on kinni jäänud. Kimono paela külge. Ülemisse majja, kus on ainult teadmine sellest, et Susanna on surnud ja sina ei oleks saanud midagi teha, et teda päästa. See on ainus arusaam, mille sa endaga kaasa võtad, kui masu, äratan kõik muu, jätad sa sinnapaika?