Eerik paneb kabineti ukse kinni ja läheb kirjutuslaua juurde. Ta tunneb istudes, et selg on higist märg. Pole midagi, sosistab ta erutanult endamisi. Ta liigutab arvutihiirt, nii et ekraan märkab säästurežiimist ja logib sisse. Väriseva käega tõmbab ta ülemise sahtli lahti, võtab tabletti Magadani ja neelab selle ilma veeta alla. Nobedalt logib ta patsiendi registrisse ja ootab, et süsteem lubaks päringut teha ning tunneb samas, kui külmad on ta sõrmed. Ta võpatas, kui komissar Margot Silvermann koputamata ukse avab. Naine astub sisse, jääb tema ees seisma, käed ümber kõhu. Björn Shern ütleb, et ta ei mäleta, millest te rääkisite. See on loomulik, vastab Eerik ja peidab arvutiekraanil avatud dokumendi ära. Aga kuidas hüpnoos läks? Küsib komissar. Ta oli väga vastuvõtlik. Nii et oli võimalik teda hüpnotiseerida, muigab naine. Kahjuks ma unustasin selle salvestada, valetab Eerik, muidu sa näeksid, et ta läks peaaegu kohe transsi. Sa unustasid salvestuse käima panna. Sa ju tead, et see ei olnud ülekuulamine, ütleb Eerik veidi kannatamatult. Ma usun, et ta mõistab üsna varsti, mis juhtus. Aga sellest rääkimine on teine asi. Mis siis juhtus, mida ta ütles? Ta pidi ju midagi ütlema, eks ole? Jah, aga ei mingit kuradi vaikimiskohustuse juttu, nüüd katkestab komissar. Ma pean teada saama, inimesed surevad. Erik läheb akna juurde ja toetub aknalauale. Õues seisab kõhn ja küürakas haiglariietes patsient ja suitsetab. Ma viisin ta minevikku, ütleb Eerik vaikselt. Majja. See oli üpris keeruline, sest aega ei ole ju palju möödas ja kohutavaid fragmente on nii palju. Aga ta nägi kõike, kas ta suutis kõike näha? Ainult niipalju, et mõista, et tema ei oleks saanud naist päästa. Aga ta nägi mõrvapaika ja oma naist nägi või nägi, vastab Eerik. Mida ta ütles? Mitte palju. Ta rääkis verest ja vigastatud näost. Kas naine oli mingis asendis, kas teda oli seksuaalselt ära kasutatud? Ta ei öelnud. Kas ta istus või seisis, kuidas suuasend oli, kuidas käed olid, kas ta oli alasti rüvetatud. Mees oli põhiliselt ainult vait. Vastav Eerik võib minna tükk aega, enne kui üksikasjad välja ilmuvad. Vannun, et kui ta ei hakka rääkima, siis ma lasen ta vahi alla võtta ütleb naine häältastest. Tassin ta sinna majja ja karjun ta peale, kuni ta. Margot. Katkestab Eerik sõbralikult. Naine vaatab teda tuimalt, noogutab, hingab läbi poolavatud suu, võtab siis taskust visiitkaardi ja paneb selle arsti lauale. Ma ei tea, kes on järgmine ohver. Võib-olla on see sinu naine, mõtle sellele, ütleb ta ja väljub toast. Eerik tunneb, kuidas ta nägu lõtvub. Aeglaselt sammub ta tagasi kirjutuslaua juurde. Põrand jalge all näib pehme. Ta istub arvuti taha. Kui keegi koputab. Sümpaatne komissar on nüüd lahkunud, ütleb neli ja kiikab sisse. Ta üritab lihtsalt teha oma tööd. Ma tean, ta tundubki tegelikult meeldiv, lõpeta nüüd. Ütleb eerikaga, ei suuda muljet varjata. Ei, aga ta võib olla päris vahva, ütleb Nellie, naerab. Erik toetab pea kätele, Nelly muutub tõsiseks ja astub kabinetti, paneb ukse enda järel kinni ja vaatab mehele otsa. Ei midagi, vastab mees. Räägi, ütleb naine, istub kirjutuslaua servale. Punane kootud kleit, särtsu vastu, nailonsukki hõõrumisest tekivad staatilisest elektrist, kui ta jala üle põlve tõstab. Ma ei tea, ohkab Eerik. Mis sinuga, Oll? Naerab Nelly. Erik tõuseb püsti, hingab sisse ja vaatab naisele otsa. Nelly ütleb, ta kuuleb ise, kuidas kõmisev. Ma pean sinu käest ühe patsiendi kohta küsima. Enne kui sina siia tööle tulid. Moodustas Niinab lumme, eriti keerukate juhtumite uurimisrühma. Edasi ütleb naine ja vaatab mehele uudishimulikult otsa. Sa lugesid ju kõikide minu lugude jäädvustusi, aga see jäi ehk veidi kõrvale, see tähendab. Kuidas patsiendi nimi oli? Küsib Nelly kannatlikult. Roki Chirclenud. Kas sa mäletad teda? Ja oota, ütleb ta innukalt. Taali kirikuõpetaja. Täpselt. Mulle tuleb meelde, sa rääkisid temast üsna palju, ütleb ta, püüab meenutada, sul oli mapp kuriteopaiga piltidega ja. Ega sa ei mäleta, kuhu ta sattus, katkestab Eerik. See oli 100 aastat tagasi, vastab naine. Ta ei istu ju enam kinni. Loodan, kellelt istub. Vastab Nelly. Ta oleks ju muidu veel inimesi tapnud. Neli seisab veeriku selja taga, kui meespatsiendi registris toimetab, kirjutab otsingu lahtise Rocki. Sörklind saab vastuseks, et toon sattunud kars süüdini piirkonna haiglasse. Karssiden ütleb ta vaikselt. Neli lükkab põsed blondi juuksekihar vaatab Eerikule otsa ja kissitas silmi. Kas ma võiksin teada, miks me just sellest patsiendist räägime? Rakkishird lindiohver oli seatud teatud asendisse. Sa ei mäleta seda, aga ta lamas põrandal, nägu oli lõhki lõigatud ja käsi kaela ümber. Ja kui ma nüüd Björn Tšerni hüpnoosi ajal küsitlesin, siis siis rääkis ta asju, mis meenutavad üsna palju seda eelmist mõrvajuhtumit. Mida politsei ütleb? Ma ei tea, pomiseb Eerik. Sa ju rääkisid sellest tollele meeldivale rasedale inimesele? Ma ei rääkinud midagi, ütleb Eerik. Ei rääkinud. Naeratus ilmub ta suunurkadesse sest selgus hüpnoosi all ja. Aga ta ju tahab ütlusi anda, eks ole. Võib-olla ma kuulsin valesti, ütleb Eerik. Kuulsid valesti, naerab naine. See on nii haige, et ma ei suuda sellele rohkem mõelda. Eerik, see ei ole kindlasti oluline, aga sa pead politseile rääkima, selleks nad siin ongi. Sõnab neli leebelt. Mees sammub akna juurde. Hoovinurk, kus patsiendid harilikult suitsetavad, on praegu tühi. Aknast paistavad koni otsad maha visatud kommipaberid ja tuhatoosi vajutatud sinine kilesuss. See oli ammu, aga minu jaoks. Kas sa tead, kuidas siis oli, ma ei tahtnud, et Roki vabaks lastaks, ütleb Eerika aeglaselt, see kõik oli nagu vägivald, silmad, käed, ma tean, et ma lugesin kõik läbi, ütleb Nelly. Praegu ma ei mäleta küll täpselt mina väljavõttesse kirja panite tahes üldhinnang oli, et kurjategija on väga ohtlik ja risk on suur ja Edda ründab uuesti. Mõtle, kui ta on haiglast välja saanud. Ma pean kars süüdonisse helistama, ütleb Eerik ja võtab telefoni. Vaatab arvutist numbri, helistab vastutavale peaarstile. Simon Kaziljasele. Nelly istub Eeriku diivanile, samal ajal, kui mees räägib peaarstiga, naeratab talle, kui too vestluse viisakalt lõpetab ja kordab peaarstile. Tolle artikkel ajakirjas Svenska psühhiaatri oli hiilgav. Päike läheb pilve taha ja tuba pimeneb, nagu oleks hiiglane õues valguseta astunud. Rocki on ikka veel T4 osakonnas, ütleb Eerik, teda ei ole üldse vabakäigule lastud. On sul nüüd parem tunne? Kas sul on järg käest kadunud, küsib naine nii tõsiselt, ta peab naeratama. Eerik toetab ohates näo käte vahele, libistab kätega üle näo ja tunneb, kuidas sõrmeotsad pehmelt silmalauge põski paitavad ning vaatab seejärel uuesti Nelli poole. Teine on selja sirgu ajanud ja silmitseb meest tähelepanelikult. Kitsaste kulmude vahele on ilmunud väike terav korts. Okei, kuula mind, alustab Eerik. Ma tean, et see on vale, aga ühel viimastest vestlustest, mis mul rockiga oli, kinnitas ta, et tal oli mõrva õhtuks alibi. Aga ma ei tahtnud, et ta saaks lihtsalt sellepärast vabaks. Ta on endale tunnistaja ostnud. Mida sa nüüd öelda üritad? Küsib naine vaikselt. Ma jätsin selle info enda teada. Teda oleks võidud vabastada. Mida kuradit, nii ei tohi ju teha. Aga ta oli süüdi ja oleks uuesti tapnud. See ei ole meie asi, meie oleme psühhiaat, kaatrid, mitte politseinikud ega kohtunikud. Neli sammub ärritunult toas ringi, seisate, raputab pead. Kurrat küll. Hingeldab ta. Sa oled peassegi, sa oled ju täiesti, ma saan aru, et sa oled vihane. Ausalt öeldes olen küll see tähendab, saad, aga kui see välja tuleb, siis sa jääd tööst ilma. Ma tean, et ma eksisin. See on mind painanud, aga ma olen kogu aeg olnud veendunud, et ma takistasin mõrvarit. Eerik vaatab laual lebavat visiitkaarti, asub komissari numbrit valima. Mida sa teed? Küsib naine. Ma pean rääkima roki Halibist ja sellest, mida tähendab käsi kõrva kohal ja lase käia. Katkestab neli. Aga mõtle, kui sa ei eksinud. Kui ta alibi oli väljamõeldis, siis ei ole siin mingit paralleeli. Tühja sellest. Aga küsi endalt, mida sa kogu ülejäänud elu tegema hakkad, ütleb ta. Sa pead arstina töötamise lõpetama, kaotad sissetuleku. Võib-olla antakse sind kohtu alla. Skandaal, reaalajaleheartiklid. See on mu oma süü. Uuri kõigepealt välja, kas alibi peab vett. Kui jah, siis ma annan sind ise üles. Aitäh. Erik jätab auto garaaži. Ta kiirustab mööda kõnniteed oma majani, teeb ukse lukust lahti, astub sisse. Ta paneb esikus tule põlema, aga jätab üleriided selga ja astub mööda järsku treppi keldrisse, kus on suur arhiiv. Lukustatud teraskapis on ta säilitanud kõik dokumendid oma Uganda aastatest suurest uurimisprojektist Karolinska instituudis ja psühhiaatriakliinikus patsientidega peetud vestlustest. Kõigi kohtumiste videod on talletatud kaheksal välisel kõvakettal. Eeriku süda puperdab, kui ta kapiukse lahti teeb ja otsib dokumente sellest aastast, kui tema ja roki Chirk lündideedristusid. Ta tõmbab kapist välja musta papp. Kaustajat tõttab üles töökabinetti. Ta süütab tule, heidab pilgu tumedale aknaklaasile, teeb kausta ümbert nööri lahti ja avab kaaned enda ees kirjutuslaual. Ta ei mäleta täpset asjade käiku, kuidas temaga ühendust võeti ja kuidas ta nõustus ühinema kohtuarstliku uurimise töörühmaga. Õieti oli ta otsustanud, et ei võta iial enda peale selliseid ülesandeid. Aga muutis meelt, kui kolleeg reeglina bluum palus temalt abi sest asjaolud olid nii iseäralikud. Eerikule meenub, kuidas ta veetis õhtu oma uues kabinetis ja luges prokuröri saadetud materjali. Uurimisaluse. Mehe nimi oli Rockishirclinud ja ta töötas kirikuõpetajana Salemi koguduses. Ta oli võetud vahi alla süüdistatuna Rebecca Hansoni mõrvas. Ohver oli 43 aastane naine, kes oli osalenud mõrvaeelsel pühapäeval jumalateenistusel jäänud pärast seda eravestluseks kirikusse. Mõrv oli olnud erakordselt agressiivne ja viha täis. Ohvri nägu ja käed olid purustatud. Ta lamas oma köögis põrandal, parem käsi ümber kaela. Tõendid olid üsna veenvad. Rocki oli saatnud talle ähvardavaid sõnumeid. Naise kodust leiti tema sõrmejälgi juuksekarvu ning mehe kingadel oli Rebecca verd. Ta kuulutati mõrvas süüdistatav vana tagaotsitavaks ja võeti kinni seitse kuud hiljem seoses raske liiklusõnnetusega kiirde juurdepääsurajal rünbys. Taali varastanud Finsta lähistel auto ja sõitnud Arlanda poole. Õnnetuses sai Rockishirclen tõsise ajukahjustuse, mis kutsus mõlema ajupoolkera otsmiku ja oimu sagarates esile epileptilise reaktsiooni. Tabasid kogu eluks automatism ja mälukaotus. Kui Erik rocki sörklindiga kohtus oli tolle nägu õnnetuse tagajärjel täis punaseid arme, käsi kipsis juuksed pärast operatsiooni alles tagasi kasvamas. Roki oli kõmiseva häälega suurt kasvu mees. Ta oli peaaegu kaks meetrit pikk, laiaõlgne vägevate käte, jõulise kuklaga. Vahel võis ta lihtsalt minestada, kukkus toolilt maha, tõmbas kerge lauakese koos vee klaasja kannuga ümber ning kuidas õlaga vastu põrandat. Vahel ülejäänud on epilepsia endast kuidagi märku. Ta muutus lihtsalt veidi tuimaks ja eemal viibivaks ega mäletanud hiljem, millest nad olid rääkinud. Eerik ja roki saavutasid hea kontakti. Mõrva roki ei ehitanud, kuid ei tunnistanud end selles ka süüdi. Ta ütles, vaided, oletan Rebecca Hanssonit üldse ega suuda seletada, kuidas on võinud tema sõrmejäljed sattuda naise majja või naise veri tema kingadele. Ühel viimastest nelja silma vestlustest rääkis rocki parasjagu kooli lõpetamisest, mis oli toimunud kaski täis kirikus, kui ta äkki vaatas üles seeliku poole ja ütles, et tema ei tapnud Rebeka Hanssonit. Mul tuleb nüüd kõik meelde, mul on terveks õhtuks alibi, ütles ta. Ta kirjutas paberile nime Olivia ja ühe aadressi ning ulatas selle Eerikule. Nad jätkasid vestlust, kuni rokijutt muutus katkendlikuks atragmentaarseks. Ta jäi vait. Ta vaatas Eerikule otsa ja korraga tabas teda äge epilepsiahoog. Pärast ei mäletanud rocki mitte midagi. Ta ei tundunud enam Eerikute ära, sosistas vaided. Tahaks heroini, et on valmis kasvõi lapsi tapma, et saada 30 grammi meditsiinilisel eesmärgil kasutatavat teadsed tüül morfiini, kinnise sampullis. Eerik ei võtnud roki juttuaalibist kunagi tõsiselt. Parimal juhul oli see lihtsalt vale. Halvimal juhul oli rocki kellelegi maksnud või kedagi ähvardanud, et too nõustuks tema kasuks tunnistama. Erik viskas paberitükki minema ja roki Chirclinud mõisteti kohtus psühhiaatriahaiglasse ravile, kus teda võis ainult eritingimustel välja kirjutada. Üheksa aastat hiljem mõrvatakse vrammaseks naine viisil. Meenutab väga Rebecca Hanssoni tapmist, mõtleb Eerik. Ja sulgeb rocki nime kandva papp kausta. Seos kahe mõrva vahel ei ole vaieldamatu. Aga see on potentsiaalselt võimalik kiriku mõtlema, et ta oleks pidanud selle peale juba varem tulema. Ta lükkab kausta kirjutuslaua sahtlisse ja valib uuesti kars süüdeni haigla peaarsti Simon ka Siljase telefoninumbri. Ka siias, vastab mees pargitud nahka meenutava häälel. Erik Maria parkarolyinskast, tere jälle. Vaatasin oma kalendrisse ja laenet suudaksin ühe külaskäigu sinna suruda. Külaskäigu osalen Karolinska Instituudi Osseri keskuses ühes uurimis rektiskus tegeleme vanade patsientidega ja mul oleks vaja intervjueerida rocki sörklindi. Tegu võib olla hullumeelsusega, ta teab seda. Aga ta mõistab, et on sunnitud seda tegema. Kui roki alibi oli tõene, peab ta taas vabaks saama, isegi kui see tooks kaasa meedia mullistused ja kohtus skandaali. Hele taevas peegeldub Eeriku kõrvalistmel lebava sigaretipaki kilel, kui ta vaikselt läbi inglise pargi sõidab. Möödub sildist, mis teatab, et võõrastel on sisenemine keelatud ja kõik külastused on vaja ette kokku leppida. Karssideni piirkonna haigla on Rootsi suurim kohtupsühhiaatriahaigla, kus on 130 voodikohta kurjategijatele, kes on vaimuhaiguse tõttu määratud vangla asemel ravile. Kõhukoopas keerleb eel aimuslik ärevus kohe varsti naerda. Roki Circlendi üritab mehelt uurida tema väidetava alibi kohta. Kui see vastab tõele, on uus mõrv arvatavasti seotud vanaga ja sel juhul räägib Eerik politseile ära. Valge haldushoone välisukse ees ripub silt läbi kriipsutatud kaameraga. Ja samal ajal on kogu plats valvekaameraid täis, mõtleb Eerik. Meetri kõrgused piirded ühendavad kaht tellisseina ning moodustavad kolletava murulappi ja kruusateede ümber omaette puuri. Endine preester, seisad seal ja suitsetab nägu vastu kõrget teraspiiret. Ta pilk eksleb pargi aasal ja lehtmetsal tema jalge ees maas vedeleb kuivanud kohvijälgedega tops. Erik kõnnib mööda kruusateed, mida katavad konide välja sülitatud põsktubakakotid. Kuival kruusateel lendleb jalge ümber tolm. Näeb, et rocki on tema tulekut märganud. Rocki, ütleb ta. Kes küsib, minu nimi on Eerik-Maria park. Rockilase piirdeaiast lahti ja pöörab ringi. Ta on pikk mees, üle meeter 90 õlad all veel laiemad, kui Erik mäletas. Habe on nüüd hallisegune ja juuksed taha kammitud. Silmad on rohelised ja nägu väljendab jahedat uhkust. Tal on seljas kulunud küünarnukkidega sõjaväeroheline kampsun. Käed ripuvad külgedel ja lõdvade sõrmede vahel, tolkneb sigaret. Peaarst ütles, et sulle meeldib tammel, ütleb Eerik ja üritab talle sigaretipakki ulatada. Roki hoiab pea püsti ja vaatab Eeriku poole alla. Ta ei vasta ega tee ühtki liigutust, et kinki vastu võtta. Ma ei tea, kas sa mäletad mind, ütleb Eerik. Osalesin kohtuprotsessis üheksa aastat tagasi, kuulusin nende hulka, kes tegelesid kohtupsühhiaatrilise uurimisega. Ja mis sa välja uurisid? Küsib roki jämedal häälel. Neuroloogilise ja psühhiaatrilise ravivajaduse vastab Eerik rahulikult. Rocky lennutab hõõguva sigareti Eeriku poole. See tabab teda rindu ja põrkab siis maha. Mõned sädemed lendlevad sigaretti ümber. Mine rahus. Ütleb roki vaikselt ja surub siis huuled kokku. Eerik trambib koni lamedaks päev, et üle muru lähenevad kiiresti. Kaks hooldajat. Mis siin toimub, küsib üks neist, kui nad seisatavad. Lihtsalt väike õnnetus. Rahustab Eerik. Mehed jäävad mõneks, tahaks sinna seisma, aga ergia roki on vait. Lõpuks lähevad valvurid tagasi oma kohvitopside juurde. Sa valetasid neile. Ütleb Rocky. Rokinägu jääb liikumatuks, aga pilgus on ärganud terake uudishimu. Kas sa oled saanud neuroloogiliste psühhiaatrilist ravi? Küsib Eerik. Sul on selleks õigus. Ma olen arst, kas sa tahad, et ma vaataksin sinu haiguslugu ja raviplaani? Rocky raputab aeglaselt pead. Sa oled siin tükk aega istunud, ilma et oleksid kordagi taotlenud väljakirjutamist. Miks ma peaksin? Kas sa ei taha välja saada? Ma aktsepteerin oma karistust? Selgitab Roki raskel häälel. Sul oli tol ajal raske meenutada, mis juhtus, kas see on endiselt nii, küsib Eerik. Jah. Aga mina mäletan meie vestlusi ja vahel oli tunne, et sa pidasid end süütuks. Selge see. Ma mässisin end valedesse, et minema pääseda. Nad ronisid mu peal nagu mesilaspere ja ma hakkasin enda asemel süüdistama teist inimest keda see pole tähtis. Maalin süüdi, aga lasin valedel endasse pugeda. Eerik kummardub, paneb sigaretid roki jalge ette ja astub sammu tagasi. Kas sa räägiksid sellest inimesest, keda sa enda asemel süüdistasid? Küsib ta. Ma ei mäleta. Aga ta tundus mulle nagu jutlustaja, üks räpane jutlustaja. Preester vaikib ja pöörab end uuesti aia poole. Eerik astub tema kõrvale ja heidab pilgumetsale. Mis ta nimi oli? Ma ei mäleta enam ühtegi nime, Ma ei mäleta enam nende nägusid, kõik on tuhaks põlenud. Sa kutsusid teda jutlustajaks, kas ta oli sinu kolleeg? Roki sõrmed haaravad prillidest kinni ja rind paisub hingamise rütmis. Ma mäletan ainult seda, et ma kartsin. Ilmselt sellepärast ma tahtsingi teda süüdistada. Sa kartsid teda? Küsib Eerik. Mida ta teinud oli? Miks sa olid? Roki roki ütleb üks tagantpoolt lähenev patsient, vaata, mis ma sulle tõin. Nad pööravad ringi, näevad, et kõhn mees ulatab rockile salvrätiku peal moosiga, koogitüki. See ise ütleb roki. Ma ei taha, vastab kaasvang innukalt, ma olen patune. Jumal ja tema inglid vihkavad mind ja ole vait. Karjatab rocki. Mis ma tegin, miks sa oled? Roki haarab mehe lõuast kõvasti kinni, vaatab talle silma ja sülitab siis näkku. Mees kaotab tasakaalu, kui rocki temast lahti laseb ja koogitükk kukub maha. Valvurid astuvad mööda murule, pidas lähemale. Mõtle, kui keegi tuleks ja annaks sulle täna alibi, ütleb Eerik kiirelt. Rocki rohelised silmad vaatavad talle ainiti otsa. Siis ta valetaks. Oled sa kindel? Sa ei mäleta ju midagi, kuidas? Ma ei mäleta ühtegi alibit, sest seda ei ole olemas. Katkestab Rocki. Aga sa mäletad oma kolleegi, mõtle, kui tema tappis Rebecca. Mina tapsin Rebecca, Hanssoni. Ütleb roki. Kas sa mäletad seda? Rocky raputab pead, pöörab pilgu lähenevate valvurite poole ja tõstab pea püsti. Enne kui sa siia sattusid. Ei. Valvurid suruvad roki vastu piiret, löövad teda põlveõndlasse, vajutavad pikali ja panevad talle käed raudu. Ettevaatust. Hüüab teine patsient. Suurem valvur surub põlve vastu roki selga ja teine vajutab kumminuia kuklale. Ettevaatust, nutab patsient. Kui Erik ühe valvuri järelosakonnast T4 väljub, naeratab ta endamisi. Alibit ei ole. Rocky tappis Rebecca Hanssoni ja seos mõrvade vahel puudub.