Eerik Jack'i istuvad teineteise vastas köögilaua ääres, naine on lauale pannud veiniklaasid ja saia. Kas sul on alati tumedad prillid ees küsibeerik? Mu silmad on valguse suhtes tundlikud, ma ei näe midagi, aga valgus võib olla väga valus, vastab naine. Siin on peaaegu täiesti pime, ütleb mees. Ainult väike lamp, kardina taga põleb. Sa tahad näha mu silmi ja tunnistab Eerik. Naine murrab veidi saia, närib seda aeglaselt, nagu mõtleks ta asja üle järele. Kas sa oled alati olnud pime? Küsib mees. Mul oli Reti niitis pigment toosa. Kohe, kui ma sündisin. Esimestel eluaastatel. Ma nägin üsna hästi, aga viieselt olin juba täiesti pime. Kas sind ei ravitud? Ainult A-vitamiini anti, aga ta vaikib ja võtab siis tumedad prillid eest. Tema pilgus on samasugune kurblik, helesinine varjund nagu tütrelgi. Sul on ilusad silmad, ütleb mees vaikselt, et on imelik tunne, et nende pilgud ei kohtu, kuigi nad vaatavad teineteisele otsa. Naine naeratab ja paneb silmad peaaegu kinni. Kas pimedad võivad karta pimedust? Küsib Eerik. Pimeduses saab pime kuningaks, ütleb naine, nagu tsiteeriks ta kedagi. Aga tekib hirm haiget saada, ära eksida. Mõistan. Ja täna tekkis mul tunne, et keegi vaatab mind läbi magamistoa akna, sõnab tšakija, turtsatab assoo. Tead, aknaklaasid on pimeda jaoks imelikud, aken on meile ainult nagu sein, jahe ja sile sein. Ma ju tean, et te näete otse läbi akna, nagu seda polekski olemas. Nii et ma olen pinud kardinaid ette tõmbama, kuid samas alati ei tea, kas. Ma vaatan sind praegu muidugi ma vaatan, aga ma mõtlen, kas sul on ebamugav, kui keegi sind vaatab? See, see ei ole just ükskõikne, pilk ütleb, tšakija naeratab. Sa ei elamad leni isaga koos made isa oli. See ei sobinud. Naine raputab pead ja lonksu veini, pühib huultelt tilgakese ja asetab klaasi tagasi lauale. Mul on lihtsalt hea meel, et seal möödas, aga made jaoks on raske aru saada, kui suurt igatsust üks laps võib tunda. Kui palju fantasy gaasiaid, maagiat võib laps välja mõelda, et endale selgitada, miks tema isa kunagi endast märku ei anna. Kõik need eemal viibivad isad kui made oli peaaegu neli ja võttis telefoni vastu ja tema helistas. Tüdruk oli nii rõõmus, ütles, et isa oli lubanud tulla ta sünnipäevale ja tuua kutsika ja tšeki. Suu hakkab värisema ja ta jääb vait. Eerik valab neile veini juurde, lükkab naise käe klaasile ja tunneb tema ihusoojust. Aga sina ei ole eemal viibiv isa? Küsib ta. Ei, seda ma ei ole olnud. Aga kui Benjamin oli väike ja siis oli mul ravimisõltuvus, mis oleks peaaegu halvasti lõppenud, vastab Eerika ausalt. Ja ema. Hane ja mina olime abielus peaaegu 20 aastat. Miks te lahutasite? Ta kohtas üht Taani arhitekti, ma ei süüdista teda, John meeldib mulle ja mul on tema pärast hea meel. Seda ma ei usu, muigab Jack'i. Erik naerab. Vahel tuleb lihtsalt teeselda, et oled täiskasvanud. Tuleb teha, mis vaja öelda asju, mida täiskasvanud ütlevad. Ta mõtleb simoonele nende abielutseremoonia peegelpildile. Kui nad andsid sõrmused tagasi, ütlesid ent tõotusest vabaks ja pidasid pärast pidu koos lahutus tordi ja lahutusvalsiga. Kas sa oled kedagi uut kohanud? Pärast lahutust on mul olnud mõned suhted, tunnistab Eerik. Kohtasin üht naist jõusaalis ja sa käid jõusaalis. Sa peaksid mu muskleid nägema, naljatab mees. Kes ta oli? Maria, sellest ei saanud asja, ta oli minu jaoks natuke liiga keeruline. Aga sa ei ole oma õppejõuga maganud? Ei, ääratab Eerik, aga peaaegu sattusin peaaegu voodisse ühe kolleegiga taha. Ei, tegelikult pole hullu, olime purjus, maalin lahutatud ja hüljatud. Tema ja tema mees olid ajutiselt lahus. Ei midagi erilist. Neli on fantastiline, aga ma ei tahaks iial temaga koos elada. Ja patsiendid tuleb ette, et mõni erutab ütleb Eerika ausalt. Seda ei saa vältida, olukord on ju nii intiimne, aga erutus ja võrgutamine on vaid üks viis, kuidas aidata patsiendil valust pääseda. Ta mõtleb sellele, kuidas Sandra võis keset vestlust vait jääda ja katsuda sõrmeotstega oma intelligentset ja kaunist nägu. Sel ajal kui tema rohelistest silmadest voolas pisaraid. Ta tahtis, et mees võtaks tema ümbert kinni. Ja kui ta tegi seda, siis muutus keha lõdvaks, nagu nad armastaksid teineteist. Erik ei tea, kas see oli naise teadlik tegu, aga ta palus siiski, et Nelly võtaks patsiendi üle. Sandra oli neliga juba kohtunud ja kõik lahenes loomulikul teel. Kellega sa praegu kohtamas käid? Küsib Jacky. Erik vaatab tema naeratust, tema nägu pehmes valguses, musti, lühikesi juukseid ja valget kaela. Ma ei tea, kui tõsine see on. Ainult paar korda kohtunud, aga ta teeb mind rõõmsaks. See on hea. Pomiseb Jack'i, punastes. Eerik võtab veel tüki saia. Kui ma tema juures olen, siis ma ei tahagi koju minna ja mulle meeldib juba tema tütar. Ja peale selle õpin roboti moodi klaverit mängima, ütleb ta ja paneb käe naise käele. Seal on pehmed, käed. Sosistab tšakija, naeratab laialt. Eerik hellitab ta käsi, randmeid käsivarsi, libistab sõrmedega üle ta näo mööda selle kontuure kummardub ette ja suudleb teda mitu korda õrnalt suule. Eerik vaatab naist tema raskeid silmalauge välja sirutatud kaela ja lõuga. Jack'i ootab naeratades teda veel kord suudeldaks. Nad suudlevad teineteist, avavad suud ja tunnevad, kuidas keeleotsad ettevaatlikult kokku puutuvad. Hingamine kiireneb. Kui äkki heliseb uksekell. Mõlemad võpatavad ja tarduvad ning üritavad vaikselt hingata. Uksekell heliseb taas. Jacky tõuseb kiiresti püsti, Eerik järgneb talle. Aga kui naine ukse lahti teeb, ei ole seal kedagi. Trepikoda on pime. Sellest on möödunud vaid 80 minutit, kui politseini jõudis kolmas video. Kui häirekeskus võtab vastu telefonikõne naiselt, kes monotoonselt teatab, et tema tütar on mõrvatud. Kell on kolmveerand viis, kui Margot pargib oma Lincoln Town kaari laperdava piirdelindi ees, mille politsei on tänavale üles tõmmanud. Mees politseinikest sisse läks. Et kindlaks teha, kas ohvrit saab veel päästa, istub kõrvalukse ees trepil. Ta näost hall ja ta pilk on tume. Kiirabitöötajad panevatele tekki õlgadele ja mõõdavad vererõhku, samal ajal kui Adam temaga räägib. Naine, kes oma tütre leidis, on koos õega haiglas. Margot mõtleb, et räägib temaga hiljem, kui rahustid on hullema valu ja šokihingest ära kraapinud. Margot möödub tõkkest ja astub välisuksest sisse. Ere prožektori valgus paistab. Epigoyanya helgib elanike nimedega seinatahvlit kandval klaasil. Margot tõmbab kilesussid jalga ja kõnnib mööda kriminalistidest, kes laotavad maha kire lapakaid, millele tohib astuda. Ta jääb prožektorite ereda valgusega käes seisma. Üks kriminalist filmib ruumi etteantud skeemi järgi. Põrandal lebav naine, kelle nägu on täielikult purustatud ja kelle ribid paistavad. Prillid, on kukkunud laua kõrval laiuvasse vereloiku. Ta lebab, käsi vasakul rinnal. Tehme ihu. Tema Ühest mustaks tõmbunud käe all särab pärl valgelt. Mõrvast number kaks teavad nad endiselt liiga vähe, aga siinne mõrv järgib kindlasti sama mustrit, mis esimene. Margot tõmbub kõrvale kriminalistidele teed anda, kui nad kükitades kilelappe maha asetavad. Ta piidleb veel kord seda ebaloomulikult rinnale surutud kätt, kui üks mõte lendab läbida pea ja ta tormab minema. Miski tundus talle tuttav. Margot seisatab hetkeks ja mõtleb ning lahkub siis korterist ja läheb autosse. Ta paneb mootori käima, hoiab ühe käe roolil ja teise kõhul, libistab käe allapoole ja tunneb sõrmeotstega, kuidas loode end kõhus kiiresti liigutab ja vaikselt põtkib. Miks ma ei mäleta, Ta mõtleb ta. See oli ehk viis aastat tagasi ühes teises politseipiirkonnas, aga ma olen sellest lugenud. Ta mõtleb, et ei jää täna öösel magama, kui sa talle meelde ei tule. Ta pöörab poolhamskaathanile, sõidan mööda kaljudega, piirnevad teed ja pargib auto. Marja Karlsson. Esimene ohver hoidis kätt suu ees, mõtleb Margot veel kord. Sellest ei piisanud, et mingit mustrit kindlaks teha. Aga kui ta nägi, kuidas Sandra Lindgren lebab käsi rinnal, tekkis tal peas ähmane seos. See ei näinud loomulik välja, see oli niimoodi sätitud. Ta kõnnib mööda tühja koridori oma kabinetti. Sulgeb enda järel ukse, istub arvuti taha ja hakkab otsima andmeid kindlasse asendisse sätitud laipade kohta. Kusagil hiilgab operatiivauto sireen. Margot heidab kingad jalast ja klõpsa arvutis otsingu vastustele. Ühtegi sarnasust oma mõrvadega ei leia. Kõhus punnitab ja ta teeb vöö täiesti lahti. Ta laiendab otsingud kogu riigile ja kui vastused ekraanile ilmuvad, teab ta, et on leidnud, mida otsis. Mõrv Salemis. Surnu leiti oma vannitoast, käsi kaela ümber. Ohvri nimi oli Rebekka. Hansson. Süda rinnus peksab, kui ta loeb infot preester broki Chirk kliendi kohta. Ta saab teada, kuidas mees kuulutati tagaotsitavaks ja vahistati seoses autoõnnetusega. Tõendid tema vastu olid veenvad. Rakkishirk kliendile korraldati kohtupsühhiaatriline uuring ja ta pandi kars süüdeni piirkonna haiglasse tingimusel et teda võib üksnes eriuuringu järel vabaks lasta. Margot loeb, et Eerik-Marie Park kuulus meeskonda, kes korraldas Roki kohtupsühhiaatrilise uurimise. Eksperdi arvamus, mis oli kohtuotsuse aluseks, põhineb Eeriku ja roki pikkadel vestlustel. Nähtavasti õnnestus Eerikul võitada usaldus. Erik istub tugitoolis, Rootsi psühholoogiaühingu ajakiri käes ja mõtleb õhtusöögile Nelly ja Martini juures. Nad kutsuvad teda üsna sageli külla oma hiigelsuurde funkeramusse, millel on ümmargused aknad ja luksusjahi kaptenisilda meenutav terrass. Pärast sööki võttis Martin lipsu ära, juhatajad läbi maja Galvadose klaas käes. Tema töökabinetis rippus üks üsna väike õlimaal, mille ta oli saanud oma Westfaleni elavalt tädilt. See kujutas sünget inglit. Nelly arvates oli see õudustäratav ja ta püüdis seda Eerikule edasi kinkida. Martin oli naisega nõus, aga Eerik keeldus, sest ta sai aru, et Martin ei taha sellest tegelikult loobuda. Kui Martin läks Sydney telefonikõnet vastu võtma, suundusid Eerik Nelli piljardituppa. Nelly valas veini juurde, kuigi ta oli juba purjus. Silmad läikesid ja ta toetas end laua servale. Erik toksis ühe kooli üle piljardilaua rohelise pinna. Mul ükskõik, see ei ole midagi. Perverssed. Kas sa oled õnnetu? Mitte armukade, aga ma ei tea, sa peaksid neid tüdrukuid nägema, nad on noored ja ilusad ja teevad asju, mida ma iial ei julgeks. Ütles ta, sirutas käe ja puudutas Eeriku huuli. Räägi temaga. Sajult korrus laeb, lalisesta, mitte minu jaoks. Missis laeb. Mida sa tahad, mida üks mees õieti tahab? Küsis Nelly tuikudes. Erik juhatas ta magamistuppa, aga lahkus enne, kui naine oli helepruuni kleidi seljast võtnud. Selle peale helistas, et arutada tanner jüüdi. Piiramisohvriteosakonnast pärit kahe Iraani patsiendi lugu kasutas Eerik juhust, et tänada õhtusöögi eest. Naine ainult naeris ja ütles, et Eerik peaks olema rõõmus, et ta ei teinud joobes midagi piinlikku. Erik surub end tugitooli, ütleb külmkapis olevale šampanjapudelile, mida ta varem üksindushetkedel on avanud. Ta sulges selle argooniga, et jook maitseks nagu äsja avatud. Kui ta võtaks klaasikese peavalu, kaoks mõtlebeerik, kui vaatab läbi suurte aknaruutude paistvaid auto tulesid. Ohates tõuseb ta püsti, paneb aja kirja lauale, jätab tuhvlid põrandale ja läheb ust avama. Ta näeb, kuidas Margot vaevaliselt autost välja astub ja talle lehvitab. Kui veel üks sõiduk garaažiukse ette keerab. Noorem pöetud peaga mees astub Margot juurde ja vahetab temaga paar sõna. Nende järel sammub selgete silmade ja tõsise ilmega noor kaunis naine. Surub kätt nii Margot til kui ka noormehel, keda naine tutvustab oma abilisena mõrvajuurdluses. Noorem naine kõhkleb ja jääb ukselävel seisma. Tema mustal mantlil sädelevad vihmapiisad ja näib, et ta külmetab. Ma ei jõudnud oma naist koju viia, selgitab Adam ja näeb ootamatult häiritud välja. See on Katrina. Aga ta ei tahtnud, et mahutas. Ootaksin, ütleb naine leebelt. Astu palun, siis kutsub Eerik surub naiselt kätt. Erik palub neilriided varna riputada ja astub siis eeskoja trepile, et uks korralikult kinni tõmmata. Lehtedele langeb monotoonselt peenbism. Tänavad säravad laternavalguses ja Eerikule tundub äkki päevaaias pikka kasvu inimesest siluetti. Ta paneb lambi trepi kohal põlema ja mõtleb, et ilmselt oli see hoopis käru kõrval kasvav nõtke kadakas. Erik sulgeb ukse ja juhatab külalised raamatukokku, kui Katrina seisatab ja paistab veidi häbelik. Ma vist ei peaks teie vestlust kuulma, ütleb ta. Sa võid siin istuda, kui tahad, sõnab Eerik ja tõmbab raamaturiiulist ühe albumi. Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina olen Karabahhi täielikus sõltuvuses. Ta paneb kunstialbumi lauale ja juhatab politseinikud kabinetti. Adam paneb ukse nende järel kinni. Me leidsime täna kolmanda ohvri, ütleb Margot viivitamata. Kolmanda ohvri, kardab Eerik. See oli ootuspärane, aga ometi raskem. Ta pöörab pilgu kõhule, suunurgad tõmblevad kergelt väsimusest laubale, kulmude vahele tekib sügav korts. Millega ma saan aidata? Küsib Erik neutraalselt. Kas sa tunned roki sirgklindi nimelist meest? Küsib Margot ja vaatab talle otsa. Kas ma peaksin? Sa peaksid teadma, et ta mõisteti üheksa aastat gaasipärast kohtupsühhiaatrilist uuringut sundravile. Ei mäleta, aga see vastab kindlasti tõele, vastab Eerik vaikselt. Niipea kui naine nimetas rokinime, käis tal peast läbi mõte, et Margot teab kõike. Ta on paljastatud. Sa kuulusid uurimisrühma, selgitab Margot. Okei, ütleb Erik. Ta on kulutanud tunde sellele, et ette kujutada stsenaariume, kuidas ta satub ristküsitluse alla ja mõelnud välja eri lähenemisviise ja vastuseid, mis kõlaks valedena, kuid jätaksid ta väljapoole kahtlust. Ja me saime aru, et sina olid see, keda ta usaldas. Ma ei mäleta seda, aga Taali mõrvanud naise Saalemis viisil, mis meenutab neid tapmisi, mida ma praegu uurin, ütleb Margot pikemalt keerutamata. Kui ta on vabaduses ja tapab jälle, on midagi läinud tema väljakirjutamise eel tehtud kontrolli käigus väga valesti. Vastab Eerik täpselt nii, nagu ta oli kavatsenud. Ta ei ole vabaduses. Ta istub kars süüdenis ja teda ei ole isegi välja käima lastud ütleb Margot. Rocki mäletab oma üheksa aasta tagust alibit, aga mitte sittagi sellist, millest meil võiks kasu olla. Te tahate, et ma uuriksin talt kaasosalise kohta, aga kõik on pahupidi. Rocky on süütult süüdi mõistetud ja tõeline mõrvar jäi vabadusse ja on äkki otsast alustanud. Kui te tahate temalt abi, ütleb Eriksis, peate tema juurde minema ja rääkima talle asjaoludest, nimedest, kõigest, mis mäluprotsessi käima lükata. Ilmselt on parem, kui sina temaga edasi räägid, ütleb Margot. Võin seda teha, aga anname sulle kaasa ohvrite pildid, mida sa võid rockile näidata, ütleb Margot. Oleme teinud kurjategija profiili, analüüsi ja ma võin sulle natuke rääkida käitumismustritest ja erilistest tundemärkidest. Margot tõmbab hinge, hakkab aru andma mõrvari tegutsemisviisist ja ohvrite valikust. Siiamaani on tegu olnud vaid üksinda kodus viibivate naistega, ütleb ta vaikselt. Esiteks filmib ta neid läbi akna, siis teeb plaane ja kui ta on otsustanud mõrva toime panna, saadab ta video. Meile, ütleb Adam. Hääl muutub tõsiseks. Mõrvar leiab mõrvarelva koha pealt, jätab selle iga kord sinna. Ta kummardub ja võtab kotist kolm fotot ning paneb need tagurpidi lauale. Niipea kui sa oled neid rockile näidanud, hävita need. Erik loeb fotode taga külgedelt ohvrite nimesid. Maria Karlsson, Susanna Charn, Sandra Lundgren. Sandra Lindgren, ütleb Eerik pöörab foto teistpidi. Ahmib õhku. Mis on? Küsib Margot. Kas ta on surnud? Sa tundsid teda. Eeriku suu on täiesti kuiv, kui ta vaatab suurt värvitrükipilt, on uus ja paistab, et Sandra üritab rõõmus välja näha. Prillid helgivad, kui ta rohelised silmad on sellegipoolest hästi näha. Temas süngelt blondid juuksed on pikemaks kasvanud ja tõmbavad õlgade kohal keerdu. Jumal, kordab ta. Tal oli auto, õnnetustab peigmees suri ja ravi jäi veidi hiljaks. Tal oli alguses üsna sügav depressioon, süütunne ellujäämise pärast ja paanikahood. Ta oli su patsient, ütleb Margot aeglaselt. Alguses. Aga siis võttis üks kolleeg ta üle. Miks Erik pöörab pilgu Sandra Lindgreni sümmeetriliselt näolt ära ja vaatab Margotile silma. Nii juhtub sageli, üritab ta selgitada. Ravil on mitu faasi. Ta pöörab järgmise foto ümber ja süda hakkab peksma, kui ta näeb Mariagarssonit. Ta tunneb ka seda naist. Enne Jackiga kohtumist oli tal Mariega lühike suhe. Nad käisid koos samas jõusaalis ja läksid koos bussi peale kinno ja ükskord magasid koos. Eerikule meenuvad naise keeleneet ja kähe naer, mis mõjus veetlevalt. Kurgus, teeb hingamise raskeks ja ta teab, et kui ta ei oleks enne Magadani võtnud oleksid käed hakanud värisema. Ma ei oleks suutnud ärevust varjata. Niisiis, ma usun, et ma olen ka teda näinud ühes jõusaalis. See tundub õudne, ütleb ta ja üritab Margatile naeratada. Millises jõusaalis käid, küsivad amm ja võtab märkmiku välja. Saad siis Master šamo, eszkaathanil vastab ta ja neelata, kuid ebameeldiv klomp kurgus vaid paisub. Adam vaatab teda neutraalsel ilmel. Ja sa oled teda seal näinud, küsib ta ja osutab Maria Karlssoni pildile. Mul on hea nägudemälu vastav eerika õõnsalt. Maailm on väike, ütleb Margot ega lase teda hetkekski silmist. Kas sa oled kohanud ka Natšerni? Küsivad Ammija, sirutab viimase foto järele. Ei. Naerab Eerik. Kui jaga tamm pöörab foto teistpidi, on Erik kindel, et ta on seda naist varem näinud. Ta ei tea, kus nimi Susanna Charn ei öelnud talle midagi. Aga naise nägu on tuttav. Erik raputab pead ja üritab asjadest aru saada. Ta palgati, ta räägiks selle naise mehega pärast mõrva. Ta hüpnotiseeri Spyörinud Tšerni järgnes talle mõttes verega määritud villasse, aga ta ei olnud kunagi näinud naise pilti. Oled sa kindel? Küsiva daami hoiab fotot käes? Jah, vastab Eerik. Susanna naeratava näoga foto. Väljatrükk murdub Adami käes. Eerik võtab selle vastu, vaatab nägu ja raputab pead, samal ajal, kui mõtted tormavad peas ringi ja tubada ümber tõmbub kokku. Ta mõistab, et on sattumas paanika, kasse, suu muutub üha kuivemaks ja ta paneb vaikselt mõlemad käed sülle, mitte värisema hakata. Räägi mulle kurjategija profiilist täielik häälega, mis tundub ka talle endale võõras. Ta sunnib end paigal istuma, kui talle selgitatakse. Tõenäoliselt on kurjategija lahutatud ja üsna kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega. Riik püüab nende jutule keskenduda, aga süda peksab ja mõtted tiirlevad, nagu otsiksid need mingit pidepunkti või tähendust. Kuidas on see võimalik, küsib ta endalt ja üritab süsteemi mõista. Tal oli lühike armuafäär Maria Kaarssoniga. Sandra Lindgren oli tema patsient ja ta teab, et ta on näinud kaasus. Anna Charni. Kolm pilti kolmest naisest, keda ta on kohanud. See on nagu korduv unenägu, ta ei taipa, mis see on, mis on selles kohutavas olukorras niivõrd tuttav. Äkki mõistab Eerik, et äratundmine on seotud rockiga. Rocky mõistis end ise süüdi, praadis end ahastuses ja kordas piibli sõnu. Ma peaksin oma silma välja rebima, kui see mind juhatada. Jälle tundub kõige arusaamatu. See ei ole võimalik. Ta on kohtunud kõigi kolme ohvriga. Ja ta on jälle politseile valetanud. Ta ei olnud võimeline ütlema, et tunneb kõiki kolme. Kui Eerik tajub, et suudab häält ja keha taas kontrollida, tõuseb ta püsti. Ma pean minema, mul on kohtumine ühe patsiendiga, ütleb ta vaikselt. Ära unusta fotosid, meenutab Adam ja ulatab need Eerikule. Kui Eerik käe välja sirutab, et fotod vastu võtta, mõtleb ta, et on rokipeegelpilt. Needus puhub temast mööda nagu tuulehoog enne tormi. Ja sekundiks on ta ise see, kes vaatab välja karsüüdeni haigla kuue meetrise aia vahelt.