Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loeb Ülle Kaljuste. Ja ja mulliloomad. Piia mõnules uue koduvannis mängis seebivahuga. Ta torkas nina otsa vahu sisse, piinlased peeglist ja aevastes. Ninanebsult tõusis õhku sillerdav seebimull liugleb vanni kohal ja maandus šampoonipudeli korgile. Plõksti null ja läks katki. Ja mulli asemel istus äkki pudeli otsas väike kaelkirjak ja lehvitas Piiale. Tere õhtust, ütles kaelkirjak viisakalt ja hüppas vanniservale ega sai ehmatanud. Mina olen Kaarel, kas saame sõpradeks? Piia uudistas kaelkirjakut ja tõstis ta ettevaatlikult pöidlale. Saame. Kas teid on seal veel? Ikka on, rõõmustas Kaarel. Sa pead neid ainult seebivahust välja puhuma. Papli puiesteel polegi veel käinud. Seda ei pidanud Tiiele kaks korda ütlema. Ta poetas kaelkirjaku kummiskonnale ja haaras pihku uue törtsu vahtu. See sillerdas nagu vikerkaar ja prügises ootusärevalt. Puhu kõvasti. Õpetas Kaarel vannist. Meidon vahused, palju, keegi kindlasti tuleb. Pia puhus mull virvendust kraanikausi kohal ja läks vastasele serv katki. Tõepoolest, valamu äärel pikutas pontsakas pesukaru ja kratsis taguotsa olla. Hõikest pesukäru läkski õnneks ma pole ammu. Ma olin eest väljas käinud. Ta hüppas püsti, uisutas mööda igavesi libedalt serva peegli juurde ja sikutas topsist isa hambarja minema vallisõpradele Valts seletas ta hambaharjaga selga, nühkides Gillani ja lõpuks ometi puhtaks saada. Mullis, see on küll hea seebine, käesel jääb ess jäide võitu. Abivalmis võltspesi puhtaks ka Kaarli ja Piia isegi kõrvade tagant ja seest. Vanniskäik oli täna eriti lõbus ja vett pritsis nii lakke kui ka vaibale. Kui ema Piiad kuivatama tuli, lõida üllatusest käsi kokku. Oled sina ennast täna alles korralikult pesnud. Kiitistaja messist püüa pehmesse rätikusse. Isegi su kõrvad on puhtad. Kui Piia ja ema vannitoast välja hakkasid minema, libises ukse vahelt sisse nuustik. Ta hüppas vanni servale ja uuris silmadki, siis torust alla voolavat vett. Kasside kõhutunne ei valetanud kunagi. Siin oli midagi toimunud. Nad tulid pahusist, sosistas Piia ja riputas rätiku restile. Nuustik augutes. Kasside eest ei jää midagi saladuseks. IIA valvab onu rasmust. Piia tundis ärgates, kuidas kõhus kõdistab. Vanemad olid varahommikul Soome sõitnud ja talle pidi sel puhul külla tulema ema, vend Rasmus. Sellist asja ei juhtunud iga päev. Pealegi polnud onu Rasmus mingi tavaline onu. Onu Rasmus oli maailma parim ja Piia hoidis tal seetõttu alati hoolikalt silma peal. Onu Rasmusel kasvasid peast lokid, lõuast kitsehabe ja aknalaual tomatid ja lihasööja taim. Ta armastas punki ja pungi ja õppis ülikoolis loodusteadusi. Ta ise ütles selle kohta, et on peoloom ja bioloog, mis kõlasid ühtmoodi, aga polnud vist ikka päris sama asi. Piieronis voodist välja ja lippas kööki. Onu Rasmus oligi juba seal. Õigemini tema taguots, sest onu esimene pool eriti pea, oli sügaval külmkapis. Tere hommikust. Hüüdis Tiia. Mis me täna teeme? Onu ronis külmkapist välja süli viinerit täis. Pere ise ka, kallistas ta matsetades piiet. Ta lõhnas tugevasti kotlettide järele. Sul on vist kõht hirmus tühi, uuris Piia onu. Tead, kotleti on sügavkülmas veel. Ema tegi eile terve kuhja. Juba sulavad, noogutas onu. Läinud ühiselamus kuivad nuudleid ja ta neelas ühe viineri tervelt alla. Piia kortsutab kulmu. Onu Rasmus oli tõesti kõhnavõitu, isegi nuudlikujuline. Ja kui ruttu ta viinereid neelas? Isegi Piia isa, kes maailma kiireim viinerisööja oleks täna onul alla jäänud. Kuule, nägime kõigepealt natuke restoranis käimist. Istu laua taha, mina olen ettekandja. Pia haaras kandik, tõstis selle onu nina alla. Mida te sooviksite, härra? Me pakume täna viinereid ja kotlette. Onu Rasmuse silmad lõid põlema jäädagi, aga kas laua taha? Tere päevast. Viinerid on muidugi toredad, aga selga mitte. Pannkooke polnud. Onu vilksas silmadega pliidi suunas ja limpsab keelt. Piia testis eilsed pannkoogid kandikule ja lisas onu turgutamiseks purgi moosi. Olmetööndus kiitis onu kooke pistes. Leyota. Ta pihtis taskusse, poetas midagi Piia peopesale. See oli tikutoos. Saad tuttavaks prussakas Paavo taota Stattoosi kaant. Karbist paistsid kaks säravat silma ja väikesed karvased vurrud. Piia testis Paavo näpuotsale ja naeratas rahulolevalt. Selliste mängude vastu polnud tal midagi. Peaasi, et onu ei nutta ega nälgi. Kui vanemad õhtul koju jõudsid, kolib onu Sophale magama pannud Taavo põõsaga tikutoosis. Ema isa võisid täitsa muretud olla. Ja Piiaga tulevikus rahuliku südamega onu valvama jätta. Raamatu Piia präänik kolib sisse kirjates Kairi Look luges Ülle Kaljuste režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.