Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loeg Ülle Kaljuste. Kõige esimene kontsert. Piia teadis juba väiksest peale, et tal on kodus õudselt andekas isa. Paul präänik oli ilus, julge ja osav ning oskas kõike. Seal lihtsalt oli geenides. Et anded kellelgi kahe silma vahele jääks, tuletas isa neid ka teistele meelde. Ta oli maailma parim grillmeister, armutu pahteldaja ja uljas autojuht. Aga see oli ainult jäämäe tipp. Kui ema köögis askeldas, armastas isa rääkida, kuidas ta ükskord sõjaväes lõdva randmega 1000 kartulit kooris nii palju pole tarvis, ulatas siis ema isale noa poolest kilost, aitab ka. Seepeale ja isa vaguraks ja kooriski täpselt pool kilo. Ema ei osanud üldse kiidelda, aga õnneks tegi isa seda tema eest. Tavaliselt rääkis ta kõigepealt, et no majja oli Tartu kõige kuumem sopran. Ja seejärel, et krabasin endale koori parima solisti. Ükskord ütles ta oma sõbrale onu matile et kui ema kuri on, siis ta isegi karjub ilusa häälega. See viimane asi oli muidugi jama, sest ema ei tõstnud kunagi häält. Pahasena olid hoopis tasa. Öelda Päeval oli ema vanal kooril linnas kontsert ja ta võttis Piia kaasa. Tegelikult ta pidi minema isaga. Aga siis tuli onu matil hädaolukord ja isa saanud ära öelda. Nimelt tegi onu Mati juba 10 aastat remonti ja vajas vahel reede õhtuti hädasti abi. Isa oli juba kord selline heasüdamlik ja aitas onu ikka ja oli ta üle väga uhke. Enne kontserti õpetas ema Piiale, kuidas saalis käituda. Kui koor lavale tuleb, siis plaksutatakse ja iga laulu järel ka. Ja kui kontsert on eriti ilus, siis võib plaksutades püsti ka tõusta. Kuigi viimasel ajal on millegipärast iga kord nii. Igaks juhuks võttis ema kohad rea serva. Kui Piia ära väsib või pissile tahab. See mure oli Emalaga täitsa asjata. Sest kui orkester hämaras saalis alustas, käitus Piia väga viisakalt. Palju paremini kui näiteks nende ees istuv onkel, kes mängis kõigepealt telefonis ussimängu ja hakkas pärast norskama. Piia kuulas seest kogu aja põnevusega ega maganud üldse. Kontserdi teises pooles libistas pyyand istmelt maha ja kükitas tooli ette. Mis sa seal teed? Küsis ema murelikult. Aga pia ei vastanud. Ta istus kontserdi lõpuni põrandal ja uuris midagi üksisilmi toolidelt. Aplausi ajal, kui paljud onud ja tädid juba garderoobi lekkisid kükitas ema pea juurde. Mis sind kogusaeg tegid? Piia osutas ettepoole ja siis ema nägi. Kuus rida eespool. Tooli all lebas tolmusel põrandal üksildane hernekomm. Ma tahtsin teada, kelle oma see on. Aga keegi ei võtnudki seda kaasa. Ema hakkas naerma ja haaras Piia kaissu. Oh sa mu maiasmokk. Kas lähme teeme linna peal ühed koogid ja kakaod. Piia silmad lõid särama. Kook maitses palju paremini kui vana hernekomm ja need ostsid isalegi tüki kaasa. Kui ta varahommikul mati juurest remonditöödelt saabus, pistis ta selle kohe nahka. Isa Matsutamist kuulis isegi allkorruse aknal luurav Siim Susi, kel hakkas suu lausa vett jooksma. See juhtus aprillis, kui ema oli lõpetanud suurpuhastuse, pesnud aknaid, et riikinud isa särgid. Ühel hommikul ta lihtsalt istus köögilaua taga ja ta silmad ei säranud üldse. Kas midagi on halvasti, küsis Piia. Kas sul on täna paha tuju? Ei ole. Ohkas ema. Ma olen lihtsalt väsinud. Ta sügas hajameelselt nõustikut, torkis kahvliga omletist. Mine tee täna midagi toredat, arvas isa ainult enda jaoks või sõbrannadega. Sa oled siin juba vaeva näinud küll, täna hoolitseme kodu eest hoopis meie. Oled sa kindel? Küsisema külmkapis pole peaaegu midagi. Kastikas. Naeris isa Aeraulus täitsa räägid siiski vana armee kokaga ja tema tütrega, kes on pärinud isa anded. Olgu pealegi arvasema, mäeksis tõest ja jalutaks natuke linna peal. Ei mäletagi, millal ma viimati näitusel või kohvikus käisid. Ja kinos tuletas Piia meelde. Ja ära ta enne õhtut tagasi tule. Muidu Meile jalgu. Küll on tore, et mul nii tublid ja osavad olete. Naeris ema ja lippas riideid vahetama. Kleidi ja kontsakingadega ema linnapeale saadetud asusid Piia ja isa tööle. Kõigepealt sorteerisin nad köögis maitseaineriiulit ja leidsid sealt vähemalt kümmet sorti tundmatuid pulbreid. Järgmisena asusid nad pesu sorteerima. Tulemus oli vapustav. Ristil rippus 37 sorti sokke, üheksa pluusi, 13 kleiti ja 18 paari. Alukaid. Ja sokid olid kõik täiesti erinevad. Keskel sellised räpakotid on, kes nii palju riideid ära määrivad. Imestas isa keset pesu hunnikut seistes. Ja kuskile ma seda kõike hoiad. Piia ja isa riputasid parajasti viimast särki kappi, kui uks paukus ja ema esikusse astus. Piia tardus paigale. Ema oli ikka seesama vana, aga samas täiesti uus. Ta lõhnas kohvi ja parfüümi järele. Värskelt lakitud küüned särasid ja käevangus rippus uute raamatutega kott. Isa tegi, oo ja jõllitas ema, nagu oleks pika sabaga tulnukat näinud. Tere õhtust, mu kallid. Hüüdis ema ja viskas mantli elegantse liigutusega nagisse. Tead tema, tunnen ennast lihtsalt fantastiliselt. Kuidas teil siin läinud on? Kõhkame varsti sööma. Mul on kõht ausalt öeldes täitsa tühi. Isa pillas särgi põrandale, nad vaatasid Piiaga üksteisele otsa. Seda, et õhtusöögiga läheb veel natuke aega neelata, sisa aga triikisime kõik sokid ära. Ema naeratas ja tõmbas isa Piiaga kaissu. Ahte, mu tublid naised, kes teate, mul on praegu tegelikult kohutav pitsahaisu. Sügavkülmast peaks neid mu mäletamist mööda veel täpselt kolm tükki olema. Ema silmad särasid seda öeldes rohkem kui kunagi enne. Sellest sai ütlemata tore pitsaõhtu. Pia ja isa pistsid nahka kogu pitsal asuja ema toodud vaarikakoogid, ka sokid olid neil võhma täitsa välja võtnud. Raamatu Piia präänik kolib sisse kirjates Kairi Look luges Ülle Kaljuste režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma. Raadiot ei hakka, järgmist osa kuuled esmaspäeval samal ajal.