Tere päevast, mina olen Riina Reiman-Männiste ja mul on rõõm teatada teile, et tänaseks stuudiokülaliseks on Estonian business kuuri suhtekorralduse ja teeninduse juhtimise õppejõud Tiina Tšatšova, tere tulemast. Tere. Ma arvan, et see, kui teie olete stuudios, tähendab paljudele kuulajatele, kes meie saarek pidevalt jälgivad, et juttu tuleb kas käitumisest, kommetest ja kuna homme on Valentini ehk sõbrapäev, siis täname nutuga, teeme teine. Mida teie üldse sellisest tähtpäevast arvate, mis ei ole meile eestlastele omane ja mida on vist kuskil 10 aasta jagu? Niimoodi aktiivsemalt Eestis tähistatud ei ole üldse seda tähistatakse kui sõbrapäeva või kui Valentini ja Valentiina päeva. Ma olen päris kindlal arvamusel, et kõik toredad päevad, mis annavad meile võimaluse rõõmu tunda, on igati teretulnud. Aga võib-olla iseasi on see, et kuna see ei lähtu ju meie ajaloost, traditsioonidest, kommetest siis kui me võtame üle mõnest teisest kultuurist toreda võimaluse tähistada kellegile head soovida siis kunagi ütles minu arvates väga tabavalt üks minu Tartu Ülikooli magistrant, et lause, et me tihtipeale võtame üle brändid, aga unustame kaasa võtmast brändi kultuuri ja tegelikkuses, jah, me võime ju valentinipäeva käsitleda kui armastajate päeva ja vaadata seda taustsüsteemi. Aga kui ma võtaksin Tänapäevase Eesti ja selle eluolu, mis meil siin on, siis võib-olla meile kuluks kõrvuti sellega, et kellegi jaoks eestlastest eestimaalastest on see armastuse, helluse ja võib-olla ka üllatuse päev võimalus inimesele, kes ei aimagi, kui tähtis ta kellelegi jaoks on märku anda, et keegi väga sinust hoolib, keegi väga sind armastav. Ja samas miks ta ei võiks meie tänapäevaelust-olust tulenevalt olla päev, mis tuletab meile meelde, kui paljud inimesed hoolivad meist siis midagi pole parata, meie ameti elu, meie kodune elu, meie perekond, meie sugulased, meie töögalaslased võtavad meilt väga palju tähelepanu. Ja aeg-ajalt võib-olla selline päev tuletab meelde, kui palju inimesi väljaspool seda meie esmassuhtlusringi on need, kes vajaksid ka meie tähelepanu me muidugi ideaalis võiksime öelda, et me peame meeles kõiki sünnipäev ja me võtame ühendust oma klassikaaslaste või, või nende toredate inimestega, kes meile kasvõi üht või teist teenust osutavad. A la oma juuksuri õmble ja, ja miks mitte ka ajalehekioski lehe müüjaga, kes ikka jätab sulle selle lehe, mille, mida sa päeva lõpus miskipärast pead käima sealt võtmas, aga mitte oma postkastist. Et võib-olla see on see päev, mis meile tõesti üle maailma meelde tuletab, et neid võib-olla mitte lähema ringi sõpru, aga kaugema ringi sõbralikke inimesi tuleks endal ka. Pidada kuidas siis stiilselt seda meelespidamist teostada, poes on igasugu vidinaid müügil ja, ja kuidas märku anda niimoodi, et, et ma võib-olla ise ei satuks täbarasse olukorda või et ma kellelegi sellist ei saa just öelda, et ebameeldivat üllatust, aga kohmetust tekitama? Astumisega Ma olen palju pidanud viimastele päevadele selgitama inimestele, mida tähendab sõna standard. Huvitaval kombel hapnikuteenindajad praegu puutuvad kokku sellega, et nende juhtkond annab meile teatud käitumismudelid. Siis inimesed, kes ei viitsi mõtelda või taha mõtelda vaatavad seda mudeleid aha, selleks et kliendile meelte peama, naeratama, talle silma vaatama ja siis samm-sammult, mida edasi tegema või konfliktsituatsioonis käitunud. Nii või naa. Ma olen alati soovitanud võtta ette kas või Eesti entsüklopeedia. Ja lugeda, mida tähendab sõna standard, standard on näidis, eeskuju. Ja minu arvates ainult väga rumalad, väga laisad ja piiratud mõtlemisvõimega inimesed käsitlevad seda näidist käsuna, et ma pean nii tegema. Ei saa olla ju soovitust minule kui ainukordsele isikule. Kuidas mina pean meeles pidama oma ainukordsetest isikutest isiksustest, sõpru või lähedasi. Ja ma võin võtta selle rahvusvahelise standardi, selle südame koju. Ma võin võtta need hiirekeset südame peale kleebituna või selle punase roosi. Aga mina isiklikult olen võtnud seda ikkagi just nimelt eeskujuna. Et võib-olla see paneb mõne mõtte liikuma. Ja kui ma nüüd tahan oma sõpra meeles pidada, siis ma mõtlen selle inimese peale mis temale võiks sellel päeval kõige rohkem meeldida ja väga erinevaid inimesi on, kellele pakub meelehead suurepärane meie oma koduses Kalevi kommivabrikus tehtud komm. Aga ma ei võta ainult seda kommi, vaid ma lisan sealt omalt poolt mingi detaili, mis sobib selle inimese jaoks. Ja mis on tunda, et see tuleb minust. Ma võin saata meili. Ma võin saata kaardi, ma võin viia punase roosi. Jättagi küsimärgi, kellele, mis see ikkagi on väga-väga sõltuv ja ma ütleksin küll seda, et et, et sellel kingitusele meelespidamisel väärtus ainult siis oma sügavuti selle asja üle ikkagi leian aega mõelda. Ja ma ei tee seda asja mitte niimoodi, et saadan kümneid meile kümneid ühesuguseid asju üle oma tutvus tutvusringkonna laiali ja, ja püüan siis vihjata sellele, et reaalsus mul isiklikult oli hiljaaegu üks selline huvitav kogemus, et et kasutasin siin õpetajale omast koolivaheaega, selleks, et teha tööd sellises mõnusas heas keskkonnas, kus oli natukene soojem ja see oli väljaspool Eestit olin ühes hotellis ja, ja kuna see hotell oma lubadust ei suutnud päris hästi täita, mille ta vautšeri peale oli kirja pannud, siis ilmselt said ka hotelliteenindajad aru, et klient, olenemata sellest, et ta midagi agressiivses vormis ei esita ega isegi vähem agressiivseks vormis ei ütle, ei ole päris rahul. Ja siis kasutavad nad sellist puhkehotellidele omast joont, et nad kutsusid peadirektori vastuvõtule kokteili, oli umbes 20 hotellikülalist, ei tea mina, mis põhimõtteliselt välja valiti. Aga see kutse oli hotelli direktori kirjablangil väga selline isiklik ja, ja kuidas nad väga hindavad oma külalisi ja nii edasi. Aga kui ma siis edasi vaatasin seda, et see isiklik minu poole pöördumine oli teinud tehtud sellises vormis, et ilmselt oli kiri valmis kirjutatud siis läbi paljundusmasina lastud ja siis nimi peale kirjutatud ja mis eriti huvitav, allkiri oli ju ka sealt tulenevalt loomulikult läbi paljundusmasina tulnud, ma mõtlesin, et võib-olla on siis 100 inimesega tegemist ei olnud 100-ga, tegemist oli tegelemist umbes 20 inimesega, kes oli kohale kutsutud. Pöördumine oli kenasti. Ainult minu poole, kuna ma seal hotellitoas üksi viibisin, arusaadav, sest iga hotelli arvutisüsteemi näitab, kes ja kellega on tegemist ja kes ja kui kaua elab, aga mis oli minu jaoks huvita miskipärast nädala pärast sai ma täpselt samasuguse kutse jälle, ehk kuidas see on ainult isiklikult minule ja kui tähtis mina olen, ainult et siis oli mind kellegiga paari pandud nii-öelda kutse peal oli juba kirjutatud missis ainult mister Tiina, tša-tša käega vaatasin oma hotellitoas ringi, no ei leidnud seda, mister Tiina Chadžati, ma kahtlustan, et vähemasti sellel territooriumil teda ei olnud ka. Ja vot selline asi tekitas pigem minus äratõukereaktsiooni, et kuulge, mida te teete, Pole vaja. Ei ole raske süsteemis kontrollida, kui sa kutsud ainult kahtekümmend inimest. Ja ja ma ei tahaks, et keegi satuks sõbrapäeva situatsiooni, kui ta tunneks. Ta on kopib Eestiga sõbraks tehtud. Aga samas, et kui nüüd keegi peab seda siiski nii-öelda armastajate päevaks ja oma, võib-olla kõige parema sõbra unustab ära, siis sellel sõbral ei maksa vist pahaks panna, et tal ei ole kingitud mõnda pisikest punast südant või mis iganes. Absoluutselt mitte, sest tegelikkuses näiteks väga paljud ettevõtted peavad sellel päeval meele meeles oma suurt klientide ringi ja siis ei ole see maksimaalne personaalsus alati võimalik. See see, see sõprus tähendab seda, et ma pean siin väga oluliseks partnerina ja kliendina ja, ja tegelikkuses ka, kui me praegu paluksime, ükskõik kui hea mäluga inimesele öelda, et ütle mulle, palun, kes on sinu jaoks olulised inimesed, siis ma usun, et vähemasti kord elus, kui me teeme oma pulmade puhul nimekirja, kellest kõigest me hoolime, keda kõiki me tahaksime kutsuda siis me oleme olnud kogu aeg olukorra ees, et lihtsalt see nimekiri läheb ääretult laiaks ja ma arvan, et sellisel päeval ei ole nüüd küll aja kellegi peale solvuda, et me kõik ei suuda meeles pidada seda enam, et me peame ikkagi arvestama sellega, et see ei ole meile omane päev, see ei ole jaanipäev või, või see ei ole meie sünnipäev ja eriti veel juubel, eks ole. Siit tulenevalt mitte kõik meie kultuurikeskkonnas tegutsevad inimesed ei pea seda päeva üldse enda jaoks oluliseks. Lihtsalt kui keegi peab seda oluliseks, kui keegi peab seda vajalikuks, näiteks ma ei saa midagi öelda selle kohta, et kui on tegemist nooremate inimestega, kes viimase 10 aasta jooksul on pidevalt seda valentinipäevateksti kuulnud siis näiteks võib-olla üks noor armastaja on ääretult õnnetu, kui tema noormees teda tähele ei pane või noormees on õnnetu, kui neiu teda tähele ei pane, siis tuleb alati analüüsida seda, et kui meie keskkonnas on see oluline, siis me teeme selle kindlasti ära, sest me ju ei taha, et teisel inimesel see tekitaks tunnet, et ma ei hooli. Sest eks me kõik oleme ju üles kasvanud mingisugusest taustsüsteemis ja kui sul on 10 aastat räägitud, kuidas just nimelt sellel päeval tuleb kõike seda teha ja see on tulnud kõikidest kanalitest, kaasa arvatud minu mälu järgi isegi sellisest pedagoogiliste suunistega filmist Perli Hills, kus ikka kõik sellel päeval pidi just toimumas on ju hästi vahvalt üles ehitatud, et taustsüsteem mängis kogu aeg kaasa ja kujundas noorte arvamust ja ja, ja suuniseid, mida ja kuidas teha siis tulebki seda teha, kui see on sinu ja sinu noormehe või sinu ja sinu jaoks oluline. Ja kui näiteks ühes vahvas kollektiivis on sõbrapäevast saanud selline sündmus, mida koos tähistatakse, siis ei tasuks seda ka kõrvale jätta. Aga siis ei tule ka ära unustada uusi kollektiivi liikmeid, kellele tuleb selgitada, et see ongi meie traditsioon, et sellel õhtul me käime kõik koos ja nüüd on veel hiiglama huvitavale päevale kõik see kokku sattunud jäätet meie sellel õhtul lähmegi välja ja kõik on oodatud. Sest muidu võib-olla niimoodi, et see vanem seltskond teab, et me nüüd lähme välja ja uus uut ei taipa keegi informeerida, siis tal tekib tunne, et tema on lihtsalt kõrvale jäetud. Nii et midagi pole tehavad. Standard ongi näidis ja eeskuju ja me peame kogu aeg nagu diagnostikakeskus tunnetama ära, et kas ikka kõik meid mõistavad. Mida teie sisetunne ütleb, kui me kipume kõike ka võõramaist omaks võtma, siis kui kaugel, võib-olla see aeg, et me tahame ka näiteks tänupüha pidada? Ta ei ja vot tänupühakultuur on ju seotud väga otseselt Ameerika ülesehitusega Ameerika ajalooga ja, ja kui me ikka päris täpselt ei tea, millega see seotud on ja kuidas tegelikult on see seatud ju pärismaalaste ja sissetulijat ja kõikide nende traditsioonidega, siis ma kujutan ette, et tänada inimesi pole kunagi liiast ja meid on kodus õpetatud ja kõiki ütlema, palun ja tänan. Muuseas, mul on päris mitu sellist negatiivset kogemust, kuidas inimesed unustavad, tänan ütlemast. Tunduvalt olulisem on minu jaoks Eestimaal see, et enne, kui me võtame jälle järjekordse brändi üle, hakkame seda meil siin ellu viima, et me natukene uuriksime, et mis on selle tänupühapäev, valentinipäeva ajalugu ja siis mõtleksime. Kas nüüd nende inimeste jaoks, kelle peal mina seda uut brändi tahan rakendada, on segaoluline ja et me ei unustaks seda kultuuritausta ära a la et me peame ju juba praegu selliseid pruudiõhtuid või beibi showereid või mida kõike sellist ja siis mõtled selle peale, et vaene last ootav ema, kellele siis lendavat külla või nagu minu jaoks noor tuttavad, lendame veale, lendab peale terve hulk noori naisi, kes ei ole veel lapsekandmise rõõmu üldse tunda saanud. Eks ta ikka natuke raske ole ka ja siis korraldavad seal kodus tõelise peo ja siis läheb õppe seltskond ära ja last ootavale emale jääb räsitud korter ja mis tunnedele siis jääb, tegelikult on selle asja mõte, on see, et teeks kõik. Noored emad mõtlevad ka selle peale, et kui ma nüüd tahan tööle tagasi tulla, et äkki ma olen elust maha jäänud, äkki ma ei saa millestki aru ja kas see kohtki mind ootab? Sest kõik me tahame ennast teostada mitmel moel ja see on normaalne. Ja tegelikult vast ikka selle mõte on see, et need töökaaslased ja sõbrannad toetavad seda inimest ka siis, kui ta on üksi oma lapsega. Vabandust, et ma nii ütlen üksi oma lapsega selles suhtes, et naised on tihtipeale üksi, sest abikaasa on tööl, aga ärge siis jätke teda just nimelt üksi. Hoidke teda kursis selle eluga ja, ja, ja toetage teda vajalikel momentidel kas või sellega, et te kuulate ära ja vot tegelikkuses on ju selle biomõttega see, et me anname oma toetusime, anname oma mõte, aga mitte me lihtsalt ei tule ja ei pea järjekordselt lihtsalt pidu, sest et nüüd on see võimalus. Ja minu pärast võtame kõik need erinevad brändid üle üle maailma, ükskõik kõiki ilusaid võib tähistada maooridena huvitavaid asju ja aga ärme unustame ära siis seda tegelikku põhjust ja kui meie seltskond võib selle vastu võtta, siis miks mitte, peaasi, et me iseenesest hästi tunneme ja peaasi, et need inimesed, keda me külla kutsume, saavad aru selle asja tugevast sisust ja mõttest. Ja kui meie seltskond võtab selle omaks, siis on see väga teretulnud, aga andke selgitusi ja ärge rakendage seda kõikide inimeste pealt. Aitäh teile, Tiina Tšatšova, täna stuudiosse tulemast ja ilusat sõbrapäeva kõigile, kes te seda päeva tähtsaks peate?