Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loeb Ülle Kaljuste. Suur lemmikloomade päev. Suvises linnalaagris oli tulemas lemmikloomade pääl. Ja Piia oli mures. Liisa lubas kaasa võtta oma kutsika. Ja mihklil oli kaks liivahiirt. Martinil elas kodus aafrika kilpkonn ja annal oli imeilus siidine rott. Ainult iial polnud kedagi, sest kass nuustik temaga õues ei käinud. Ta lonkis õnnetult aeda, kui kuulis järsku reetliku norskamist. Üle võrkkiige rippusid kellelegi karvaseid pered ja nende küljes olid suured kriimulised varbad. Järsku lõi kiik kõikuma ning pöördus tagurpidi. Kiigest varises murule uimane tšak ja naeratas piiele silmatkissis loomistööle. Varandus, melo magala. Ma näen jah, ütles Piia kell kaks päeval. Tapvalt müüa, ütles Jack ja toetas seljapuu najale. Mis juhtus? Miks rina nägu peas ja ohkas. Meil tuleb homme laagris loomade päev ja mul pole kedagi kaasa võtta. Isegi Tristanil on köögis uued prussakad. Ta lubas kõigile etiku doosiga tuua. Jäi check mõttesse. Miks sina ei vuta? Kaado ei nähtav loom kelle ei saanud aru nähtamatu looma, hüüdis isa trepilt ja astus lähemale. Kui ma sinule vanune olin, oli mul neid terve kari, nähtamatut kaelkirjakud ja tiiger vahelga karud. Ja kui mu silmad mind ei peta. Näed ta uuris puu latva. Oo, mina näen, noogutas check, pea kuklas. No vähemalt aeg 30 tükki. Öökullid. Tarvim sorta. Piia vaates ka. Ta vaatas isegi väga tähelepanelikult, aga ühtki öökulli polnud näha. Kus nad seal täpselt on. Õige üleval vasakul näitas isa terve suur parv ja kuule hernepeenras, istuge. Krokodill. Ilus roheline, sosistas tšak mäega haruldus loom. Ja vaates Jackile kahtlustavalt otsa. Eestis ei ela krokodille, sosistas ta. Elama, nentis Jack. Naetamatu krokodillid. Meil on siin suur kari ja kiri taga, see on ju. Leemu triibuline mur, parandas, isa. Ärge valetage, ega motit pole, solvus Piia. Eestis ei ela krokodille ja Leemureid. Nähtamatuid, loomi pole olemas. Ta hakkas tuppa minema, kui kuulis äkki õnnetut õhinat ja pöörasin ümber. Isa ja tšak istusid kõrvuti. 30 kulli? Küsis ta õrnalt ausõna ette, nägite neid? Ausõna, tõmbas isa ninaga. Terved arv, oli see jube haruldane. Kõige parem sort, lisas tšekk. Õnn. Minul ei ole üks äikaks, ei koon, nähtamatu koll ei ole kedagi. Ära siis pärast kohe kurvasta, lohutas Piia tšeki. Sa võid mõned minu omad endale võtta. 30 tükki on nagunii liiga palju. Ilus rõõmustas, Jackie kissitas latva. Ma tahaks kaks kõllid, üks pruul, üks must. Piia noogutas kergendatult. Pealsed Jack, kurb oleks. Ja isa tundus. Nähtamatutel ö. Kõllidel oli laagris kõvasti lööki. Kõik tahtsid neid patsutada ja püüab olnud kade. Öökull pole kutsikas, kes hammustab Elloike teed. Nähtamatu kull on suur haruldus. Pyyal oli väga vedanud. Isa hakkab koduperenaiseks. Piia ja isa pikutasid suvekodus murul Maali Tartus tööreisil ja nemad olid vahelduseks täitsa omapäi. Elu isaga oli teistmoodi, aga tore. Sel nädalal oleme toortoidulised, teatas isa kohe, kui auto silmapiirilt kadus. Milleks meil need peenrad ja põõsad, siin on õhtuti isene vorste. Nii läkski. Hommikusöögiks sõid Piia ja isa maasikaid ja herneid lõunasöögiks kurke ja herneid ning õhtuti grillis isa vorstikesi. Lisandiks herned. Nüüd oli ema juba neljandat päeva ära. Isa ja lesisid sõstrapõõsa all. Haukasid okstelt marju ja vaatasid pilvi. Tooks pesu ära pesema. Rentis isa rohukõrt närides, äkki. Ema tuleb ülehomme tagasi ja tal oleks kindlasti hea meel, kui me ise ka asju teeme. Jah. Aga siin pole ju pesumasinat, ütles Piia. Märganud kratsisid kukalt. Aga kah asi peseme käsitsi. Mis seal siis ikka nii erilist on, kui minul ka veel väike poiss olin, pesti meie peres ikka Kuu pesu käsitsi. Käkitegu. Piia ja isa asusid tööle Tõi murule suure kausi vett ja Piia kalles sinna pesupulbrit isade majast ka seepe maasikaseebi, rohelise seebi ja tõrvaseebi ning poetas kõik kaussi. Küll vahutab, kiitis ta rahulolevalt ja lobistas. Professionaalid tegutsevad. Ta võttis kõrgest musta pesukuhjast esimese soki ja langetas selle aeglaselt seebivahu sisse. Isa pesi pesu tervelt kaks tundi, kuid kuhi ei jäänud üldse väiksemaks. Eriti halvasti läksid puhtaks valged sokid ja ta viskas need prügikasti. Kui kell kaheksa sai, teatas isa. Seekord grillista vorstikesi küll hoopis teises kohas kui muidu. Kausist ja pesuhunnikust hästi kaugel. Pärast söömist tuli veel onu Mati ja pesu pesemine ununes hoopis. Kui Piia õhtul magama Ma läks, märkas ta aias kaht heledat tumedat kogu naabrimukija nurka rõõmustes Piia ja pistis pea aknast välja. Aga need polnud hoopiski Naabri koerad. Need olid hoopis isa ja onu mõti, kes hiilisid, pesukorv kaenlas, onu majja. Nimelt oli onu Mati juba eelmisel suvel suvilasse uhke pesumasina ostnud. Tema pruut käis ka sageli töö tõttu reisil. Raamatu Piia präänik kolib sisse, kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.