Pean ütlema, et ma ei ole tore inimene. Vahel püüan olla, aga tihtipeale ei ole. Nii, et kui oli minu kord silmad kinni katta ja 100-ni lugeda, siis tegin sohki. Seisin selles kohas, kus pidid seisma, kui oli sinu kord lugeda nimelt prügitünnide taga selle poe kõrval, kus müüakse ühekordseid söe grille ja telkide taga varavaiu. Kohe sealsamas veekraani taha litsutud on ülemäära kõrgeks kasvanud muruga maalapike. Ainult et ma ei mäleta seal seismist päriselt ei mäleta. Sellised üksikasjad ei jää ju alati meelde, eks ole. Sa ei mäleta, kas olid prügitünnide läheduses või natuke maad eemal dushihoone kõrval jalgteel ja kus see vee grandnud õigupoolest asubki. Praegu kuuleme kajakate hullunud kisa ega taju õhus soola maiku. Ei tunne, kuidas pärastlõuna päikesepalavus ajab põlve, selle valge sideme all higistama? Ei tunne päikesekreemi kihelust kärna pragudes. Ei suuda endast taaselustada ebamäärast hüljatuse tunnet. Kai mäletama ongi midagi mäletada, otsust sohki teha ega seda, kuidas ma silmad avan. Tüdruk paistis umbes minuvanune punaste juuste ja sadade tedretähtedega, mis tema nägu täpitasid. Kreemikasvalge kleidi serv oli maas, põlvitamisest tolmune ning tüdruk surus rinnale väikest nukku, millel oli ebaühtlaselt roosaks Mäkerdatud nägu, pruunid lõnga, juuksed ja läikivatest mustadest nööbikestest silmad. Kõigepealt panid tüdruk luku enda kõrvale maha asetas väga hellalt sinna pika rohu peale puhkama. Paistis nagu oleks nukul seal mugav. Käed lebasid vabalt kõrval ja peali veidi püstackil. Mõtlesin, et nukul paistab niimodi mugav. Me olime nii lähestikku, et kuulsin kriitimist kraapimist, kui tüdruk hakkas kuiva maapinda pulgaga uuristama. Ta ei märganud mind isegi siis, kui viskas pulga minema. Ja see oleks mulle äärepealt varvaste peale kukkunud. Plastplätud jätsid varbad nõmedalt paljaks. Mina oleksin pigem tossud jalga pannud, aga teate, milline mul ema on. Nii ilusa ilmaga nagu täna ja tossud kindlasti mitte. Selline ta kord juba on. Pea ümber suvises herilane ja harilikult oleks sellest piisanud, et läheksin ähmi täis ja hakkaksin kätega vehkima. Ainult et seekord ei lubanud ma endal ähmi täis minna. Püsisin täiesti vaikselt, tahtmata seda väikest tüdrukut segada, tahtmata talle teada anda, et ma üldse läheduses olen. Ta kaevasime sõrmedega, rebis kuiva mulda paljaste kätega üles, kuni auk oli küllalt sügav. Siis pühkis ta sõrmed mullast enam-vähem puhtaks, võttis nuku uuesti kätte ja suudles teda kaks korda. Seda osa näen ma siiani kõige selgemini neid kaht suudlust, üks nuku laubale ja teine põsele. Unustasin öelda, aga nukk kandis mantlit. Mantel oli erekollane ees plastpannal. See on oluline, sest järgmise asjana tegi tüdruk pandla lahti ja võttis nukul mantli seljast. Ta tegi seda hästi kiiresti ja toppis nukumantli endale kleidi põue. Mõnikord nagu näiteks praegu, kui ma neile kahele suudlusele mõtlen, siis ma nagu tunneksin neid päriselt. Üht laubal, üht põsel. Mis edasi sai, pole mul enam nii selgelt meeles, sest see on nii paljude teiste mälestustega ühte sulandunud nii mitmel muul viisil ette mängitud, et ma ei suuda tegelikkust kujuteldava seda eristada. Pole enam kindel, kas oligi üldse mingit eristust. Seega ei oska ma täpselt öelda, millal tüdruk nutma hakkas. Võib-olla nuttis ta juba enne ja ma ei tea, kas ta kõhkles enne kui viimase peotäie mulda viskas. Aga seda ma tean, et kui nukk oli mullaga kaetud ja hauaküngas kinni patsutatud oli tüdruk selle kohal kummargil surus kollast nukumantlit vastu rinda ja nuttis. Kui oled üheksaaastane poiss, siis ei ole nutvat tüdrukut üldse teab kui lihtne lohutada. Eriti veel siis, kui sa teda ei tunne ega tea, milles asi. Andsin endast parima kavatsenud käsivarre kergelt õlgadele panna. Nii nagu isa emale, kui me kogu perekonnaga jalutamas käisime, nihkusin ettepoole ega suutnud hetkelise otsustusvõimetuse mõjul ei tema kõrvale põlvili laskuda ega jalule jääda. Vankusin ebakindlalt kahe võimaluse vahel kaotasin tasakaalu ja kukkusin aegluubis ümber, nii et esimese asjana tundis nuttev tüdruk seda, kuidas ma talle kogu keharaskusega peale vajusin. Nii et ta nägusatus vastu värsket kalmuküngast. Siiani ei tea, mida lohutuseks oleks öelda tulnud ja ma olen sellele palju mõelnud. Ent tüdruku kõrval lebades nina peaaegu vastu tema nina. Üritasin niimoodi. Mina olen Mätju, mis sinu nimi on? Ta ei vastanud otsekohe. Kallutas pea viltu, et mind paremini näha. Ja seejuures tundsin, kuidas üks salgukeda pikki juukseid libises üle mu keeleserva ja valgus mu suunurgast välja. Mina olen Annabel, vastas ta. Ta nimi oli Annabel. Tüdrukut, kellel on punased juuksed ja kelle nägu täpitavad sajad tedretähnid, kutsutakse Annabelliks. Kui jaksad, jäta meelde. Hoia sellest teadmisest kinni, juhtub elus mis tahes juhtugu, pealegi asju, mis võivad esile kutsuda tahtmise unustada hoiase kusagil turvaliselt alles. Tõusin jalule. Põlveside oli nüüd rappa pruun. Hakkasin ütlema, et meil käib peituse mängija, ta võib ka mängu tulla, kui tahab. Ent tüdruk katkestas mind. Ta rääkis rahulikult, hääl ei kõlanud sedasi, nagu oleks ta vihane või endast väljas. Ja ta ütles niimoodi. Mat ju, ma ei taha sind siia. Mis asja? Tüdruk ei vaadanud mulle otsa, tõusis nelja käpuli ja keskendus mulla käpakesele, patsutas taas korralikumaks täiuslikuks. See on minu issi haagise parkla, ma elan siin ja ma ei taha sind siia, mine koju. Aga kao minema. Hoobilt oli ta jalul ja liikus minu poole, rind puhevil nagu loomakesel, kes püüab suurem välja paista. Ta kordas, mis ma ütlesin, kao minema, ma ei taha sind siia. Merikajakas, naeris pilkavalt ja Annabel karjus rikkusid kõik ära. Selgituseks oli juba hilja. Selleks ajaks, kui jalgrajale jõudsin, põlvitas tüdruk jälle maas, kollane, nukkumantlike näo juurde tõstetud. Teised lapsed hõikasid, et ma neid otsima tuleksin. Aga ma ei hakanud neid otsima. Tuši hoonest mööda poest mööda, otse läbi parkla, jooksin nagu jalad võtsid plätud tulisel asfaldil plaksumas. Ma ei lubanud endal peatuda ega isegi mitte hoogu maha võtta. Enne kui jõudsime haagismajale nii lähedale, et nägin lamamistoolil pikutavate ema. Ta kandis päikese eest, varjavad õlgkübarat ja vaatas merd. Ta naeratas ja lehvitas mulle. Kuid teadsin, et ema silmis olen endiselt halvas kirjas. Mõni päev tagasi olime mõnes mõttes nagu riidu läinud. Rumal tegu, sest tegelikult sain haiget ju ainult mina ise. Ja kärnad hakkasid juba paranema. Aga vahel on mu vanematel raske olukorraga leppida. Emal veel eriti, ta kipub vimma kandma ju minagi. Ma räägin sulle, mis juhtus, sest see on hea võimalus sulle oma venda tutvustada. Tema nimi aiman. Ma arvan, et ta hakkab sulle meeldima. Mulle ta väga meeldib. Aga paari lehekülje pärast saator juba surma. Ja pärast surma polnud ta enam selline nagu enne. Kui me ookeani lahe puhkekülla jõudsime teekonnast roidunud hinges tuline tahtmine kõike uurida ja avastada, siis öeldi meile, et muidu tohime siin igale poole minna ainult oma pead mere äärde mitte. Sest teerada on väga järsk, ebaühtlane. Ja sellepärast kaid sinna jõudmiseks tuli jupp maad mööda sõiduteed kõndida. Meie vanemad olid sedasorti inimesed, kes selliste asjade pärast muretsevad järskude teeradade ja sõiduteede pärast. Mina otsustasin sellele vaatamata supelranda minna. Ma tegin tihti asju, mis polnud lubatud ja vend järgis minu eeskuju. Valu pole ma kunagi eriti hästi talunud. See on üks asi, mida ma enda juures ei salli. Olen täielik nõrguke. Selleks ajaks, kui sai mann mulle järele, jõudis seal tee käänakul, kus vaenlevad puu juured, pahaaimamatut pahkluid varitsevad, kulgusin nagu titt. Saimon paistis nii mures, et see oli peaaegu naljakas. Tal oli suur ümmargune nägu, mis meenutas alalise naeratuse tõttu kuud. Aga korraga paistis ta hirmus mures. Vaata, mida Saimon tegi. Ta võttis mu sülle ja kandis terve tee haagis majja tagasi. Kõik need astmed kaljurada mööda üles ja siis veel umbes veerand miili. Seda tegi ta minu heaks. Paar täiskasvanud püüdsid vist aidata, aga saimani kohta peab teadma seda, et ta on teistest pisut erinev. Ta käis erikoolis, kus neile õpetati hästi põhilisi asju nagu seda, et võõraste inimestega ei tohi rääkida. Nii et kui saiman tundis end mõnikord ebakindlalt või sattus paanikasse juhindusta turvatunde saamiseks nendest õpetustest. Niimoodi ta lihtsalt toimis. Ta kandis mind täitsa üksi. Aga ta ei olnud tugev. Lihase nõrkus oli tema haigus, üks sümptomeid. Selle haiguse nimi ei tule mulle praegu meelde. Aga kui juhus avaneb, võin järele vaadata. Tähendab, pärast seda teekonda oli ta poolsurnud. Nii et kui me haagis majja tagasi jõudsime, oli ta ülejäänud päeva voodis. Sellest, kuidas Ayman mind kandis, mäletan ma kõige selgemini kolme asja. Esiteks seda, kuidas mu lõug muudkui vastu tema õlga tagus, kuid astus. Tundsin muret, et endale haiget aga olin omaenda valust liiga haaratud, et midagi öelda. Teiseks, niisiis andsin ta õlale musi, just nagu väikesed lapsed, kui nad usuvad, et see aitab. Mul on tunne, et saiman ei pannud tähelegi, sest mu lõug toksas iga sammuga vastu tema õlga. Ja kui ma talle musi andsin, siis toksisid teda lõua asemel hambad. Nii et ainuke vahe oli ehk selles, et nõnda sai ta veel rohkem haiget. Kolmandaks, kus, kus küll kõik saab korda. Seda ütles ta siis, kui mu meie haagismaja ette maha pani. Jooksis ise tuppa ema järele. Võib-olla ei väljendunud ma küllalt selgesti. Saimon polnud tõesti üldse tugev mind sedaviisi kanda oli ta elu kõige pingutavam tegu. Aga ometi püüdis ta mind lohutada, kus, kus küll kõik saab korda. Ta hääl kõlas nii täiskasvanulikult, nii õrnalt ja kindlalt. Esmakordselt elus tuli tunne, et mul on tõesti suur vend Nende mõne sekundi vältel, mis ma seal ema tulekut ootasin, kätt põlve peal, hoidsin nahasse sööbinud mustust ja Sõmera silmitsesid jäänud veensin, et luu paistab nende paari lühikese hetke vältel tundsin end täiesti turvaliselt. Ema puhastas haava ära ja sidus kinni. Siis aga karjus minu peale, et ma Saimoni sellisesse kohutavasse olukorda panin. Isa karjus samuti. Mingil hetkel karjusid nad kahekesi koos, nii et ma enam ei teadnud, kummale otsa vaadata. Nii see käis. Olgugi et vend oli minust kolm aastat vanem, pidin alati just mina kõige eest vastutama. Tihti tundsin venna vastu sellepärast vimma, ent mitte seekord. Seekord oli saim, on minu kangelane. Selline on niisiis lugu, mille abil mas aimonid teile tutvustan. Ja ühtlasi põhjus, miks ma seisin ema silmis ikka veel halvas kirjas, kui ma hingetult meie haagiselamusse jõudsin, püüdes sotti saada, mis tolle pisikese tüdruku ja tema kaltsunukuga juhtus. Kullake, sa oled näost tuhkhall. Mu ema ütleb alatasa, et olen näost tuhkhall. Viimasel ajal räägib ta seda juttu pidevalt. Ma unustasin ära, et sama juttu rääkis ta juba ammu-ammu. Unustasin täiesti ära, et ta räägib minu kohta maast madalast, et olen näost tuhkhall. Palun selle hiljutise asja pärast vabandust, ema. Ja mul oli tõesti kahju. Olin selle peale palju mõelnud selle peale, kuidas Ayman pidi mind kandma ja kui murelik ta seejuures paistis. Pole midagi, kullake, Me oleme puhkusel. Püüan nüüd vaheajast rõõmu tunda. Isa läks aimuniga randa, nad võtsid tuulelohe kaasa. Kas lähme ka? Olen vist natuke aega toas. Väljas on palav. Ma mõtlen, et vaatan veits telekat nii ilusa ilmaga nagu täna kuulematsju. Mida sinuga küll peale hakata? Ema, küsimus oli sõbralikku laadi, mitte nii, nagu tunnetaks seda ka päriselt vajadust minuga midagi ette võtta. Ta võis ka lihtsalt kena olla. Just, ta võis ka lihtsalt kena olla. Ei tea, ema, palun vabandust selle hiljutise asja pärast üldse kõige pärast. Kullake, see on juba sama hästi kui unustatud. Tõesti? Ausalt, ausalt, lähme õige lohet lennutama, mis Pole isu sai, vaata telekat, mätt. No mul on praegu peitusemäng pooleli. Sinu kord on peita, ei otsida ma peaksingi praegu otsima. Teised lapsed olid tüdinud ootamast, et neid üles otsitakse ja väiksematesse salkadesse jagunenult uued mängud käsile võtnud. Mul polnud nii või teisiti mängutuju. Niisiis uitasin pisut niisama ringi ja leidsin end taas samast paigast, kus oli olnud see tüdruk. Ainult et enam ei olnud teda, seal. Oli vaid väike mulla kääbas nüüd tulikate ja kirikakar tega hoolikalt kaunistatud ning paika ära tunda, korralikult risti asetatud, kahepulgakestega märgistatud. Mul oli väga kurb tunne. Juba selle peale mõeldes tuleb natuke kurb tunne. Järgmine asi, mida aimasin, oli see ema keeras raadio valjuks, et ma ei kuuleks, kuidas ta nutab. Rumal tegu, kuulsin ju ikkagi. Istusin autos otse tema selja taga ja ta nuttis täiega valjusti. Isa samuti, kui juba jutuks tuli nutise juhtis samal ajal autot. Ausalt, ma ei teadnud, kas mina ka nutan. Aga ma mõtlesin, et äkki nutangi. Tundus küll, et vist peaks. Niisiis katsusin oma põski, aga tuli välja, et põsed on kuivad. Main nutnudki. Eks ole, seda siis peetaksegi silmas, kui räägitakse, et oled täiesti tuim. Vahel räägib keegi telekas, ma olin nii tuim, et ei suutnud nutta päevastes, jutusaadetes või kus iganes öeldakse, ma ei tundnud mitte kui midagi, olin lihtsalt täiesti tuim. Ja publik noogutab kaastundlikult pead. Umbes nii, et me kõik teame täpselt, mis tunne see on meie kõigi, ka niimoodi juhtunud. Mul oli tunne, et umbes nii see oligi. Aga tookord tundsin end väga süüdi. Võtsin pea käte vahele, et kui ema või isa juhtumisi pead pööraksid, siis arvaksid nad, et ma nutan koos nendega. Nad ei pööranud pead. Ma ei saanud tunda lohutavat patsutust jalal, nad ei rääkinud, et küll kõik saab korda, mitte keegi ei sosistanud, kus, kus siis sain aru, olen täiesti üksi. Kummaline oli sellest niimoodi aru saada. Raadios tutvustas üks vankumatult reipa häälega diskor mingit uut laulu just nagu see oleks üldse maailma parim laul ja võimalus seda raadiost tutvustada, teeks ta tohutult õnnelikuks. Minu jaoks aga polnud sel kõigel mitte vähimatki mõtet. Ma ei saanud aru, miks diskor nii rõõmus on. Kui ometi on juhtunud midagi nii kohutavat? See oli mu esimene selge mõte. Mäletan, kuidas ma seda mõtlesin ise otsekui unest üles ärgates. Paremini ma seda seisundit kirjeldada ei oska, ehkki tegelikult polnud maganud. Kui silmad lahti teha, hakkavad mälestused kohe kaduma nagu unenägu. Üsna samamoodi helistasin vaid servakesi öö jooksmine, kusagil oli politsei ja Saimon oli surnud. Mu vend oli surnud. Aga ma ei suutnud millelegi sellisele mõelda. Millelegi sellisele ei suutnud ma veel kaua aega mõelda. Rääkida ma veel sellest ka ei suuda. Mul on üksainuke võimalus see asi korda saada. Pean olema hoolikas, kõik hästi ettevaatlikult lahti poltima, nii et saaks hoolikalt kokku tagasi panna. Kui peaksin tundma, et liiale läheb. Ja igaüks teab, et kõige korralikumalt saab asju voltida mööda olemasolevaid murdejooni. Mu vanaema, ema, ema, kelle hüüdnimi on nänninu, loeb Daniel stiilija Katrin kuuksuni raamatuid. Ja iga kord, kui ta mõne uue raamatu saab, võtab ta kõigepealt ette viimase lehekülje ja loeb läbi. Ta teeb alati niimoodi. Ma läksin natukeseks ajaks vanaema juurde elama. Ainult tolleks esimeseks nädalaks või nii. See oli väga kurb ja tõenäoliselt kõige üksildasena nädal mu elus. Ma mõtlen, et üksildasemalt ei saagi end enam tunda, seda ka siis, kui vanaisa ja nänni nuud poleks seltsiks olnud. Tõenäoliselt sa ei tunne mu vanaisa aga kui oled temaga tuttav, siis tead, et ta on innukas aednik. Ainult et oma aeda tal ei ole. Natuke nagu naljakas mõelda, aga mitte ka väga naljakas, siis ta üürib lühikese autosõidu kaugusel üht aianduskrunti, kus saab kasvatada aedvilja ja maitsetaimi näiteks rosmariini ja veel mõnda, mille nimed lähevad mul kogu aeg meelest ära. Tol nädalal viibisime seal krundil terve igaviku. Vahel aitasin rohida. Vahel istusin vanaisa peenramaa piiril ja mängisin oma Keymboikolorey peal tonki kongi. Ainult valjusti ei tohtinud. Enamasti Aga uitasin lihtsalt ringi ja pöörasin kive ümber putukaid uurida. Kõige rohkem meeldisid mulle sipelgad. Saimoniga otsisime koduaiast ikka sipelgapesi. Need olid saimani meelest väga vahvad, keda mangus emalt luba oma tuppa sipelgafarm teha. Tavaliselt sai ta ikka oma tahtmist, aga mitte seekord. Vanaisa aitas mul suuremaid sillutise plaate ümber pöörata, et ma nende pesitsuspaiku näeksin. Sel hetkel, kui plaat ümber keeratakse, lähevad sipelgad nagu hulluks sibavad ringi, edastavad üksteisele salateateid ning tassivad oma tibatillukesi valgeid ja kollaseid mune maa alla peitu. Paari minutiga on plaadi alune täielikult maha jäetud. Välja arvatud ehk paar mullaga kandit, kes koperdavad vaatama, mis käras õige olla. Mõnikord suuskasin mõnda Urukest oksa raoga ja silmapilk ilmus välja tosin pealetungi korras sõdur sipelgat valmis asumi eest elu andma. Mitte et oleksin neile eales haiget teinud, tahtsin ainult vaadata. Kui vanaisa rohimise aedviljade ülesvõtmise uute taimede istutamisega valmis sai. Asetasime plaadi hoolikalt vanale kohale tagasi ja läksime koju teed jooma. Ma ei mäleta, et oleksime omavahel rääkinud. Küllap me ikka rääkisime. Aga milliseid sõnu me ütlesime? See on mul mälust täielikult kadunud otsekui sipelgad mööda urukäiku. Nänni nuudegi häid toite. Tema on üks neid inimesi, kes püüab sind toita kohe esimesest hetkest peale, kui sa uksest sisse astud ega lõpeta enne, kui sa ära lähed. Ka siis võib ta sulle tee peale veel kähku singivõileiva kaasa teha. Mis on iseenesest kena. Minu arvates on heldelt toitu pakkuvates inimestes sisemist headust. Aga tol nädalal, kui ma nende juures elasin, oli see mulle väga raske, sest isu ei olnud. Peaaegu kogu aeg ajas iiveldama. Korra või paar maa oksendasin. Eks nänni null oli ka raske, sest kui tal ei õnnestunud probleeme kõhu kaudu lahendada kausitäie suppi, kanaprae või viilu patenbergi keksiga tunnistajaid abitult. Korra luurasin, kuidas ta seisis köögis, vaatas söömata jäetud toite ja nuttis. Magamamineku ajal oli ikka kõige raskem. Elasin vabas toas, kus ei lähegi päriselt pimedaks. Sist akna taga õues on tänavalamp ja kardinad on õhukesed. Lamasin igal õhtul terve igaviku ärkvel. Vahtisin ainitise pilguga pimedusse. Soovisin, et võiksin lihtsalt koju minna ja juurdlesin, kas see on enam üldse võimalik. Näninu, kas ma võin täna siin magada? Vanaema ei liigutanud. Niisiis astusin vaikselt tuppa ja kergitasin ta teki nurka. Nänni num, vanad kondid külmetavad. Sellepärast on tal elektrisoojendusega tekk. Kuna öö oli soe, polnud teks sisse lülitatud. Ja järgmise asjana mäletan seda, et tõin kuuldavale vaikse valusähvatuse sest paljas jalg sattus otse maas vedelevale pistikule, mille harud seisid püsti. Kullake, oled üleval, Naninu, kus ajad vanaisa üles. Ta kergitas tekki ja ma pugesin tema kõrvale voodisse. Astusin stepslite peale, ütlesin, jalg sai natuke haiget. Kõrva vastas, tundsin vanaema hingeõhusoojust. Kuulsin vanaisa rütmilist norskamist. Ma ei mäleta mitte kui midagi. Laususin viimaks. Ma ei tea, mis juhtus. Ma ei tea, kes seda tegi. Vähemalt ma tahtsin niimoodi öelda millegagi, kuhu peale ei suutnud mõelda. Ja ma tahtsin kogu hingest niimoodi öelda, aga see ei ole üks ja sama asi.