Kui koju läksin, olid seal peale minu ainult ema ja isa. Esimesel koosoldud, õhtul vajusime suurde rohelisse diivanisse. Nii olime alati teinud, sest Saimon eelistas istuda ristijalu vaibal, nägu päris teleri lähedal. See oli mõnes mõttes nagu meie pereportree mitte selline asi, mille kohta võiks arvata, et hakkad sellest puudust tundma. Sa võib-olla ei märkagi seda kõikidel nendel tuhandetel kordadel, kui istud oma ema-isa vahel seal rohelise diivani peal, suur vend vaibal, nii et jääb teleka vaatamisele natuke ette. Sa võib-olla ei märkagi seda. Aga kui teda seal enam ei ole, siis märkad, märkad nii paljusid kohti, kus teda ei ole ja kuuled nii paljusid asju, mida ta ei ütle. Mina küll kuulen neid kogu aeg. Istendersi alguseks lülitas emadeleri sisse. See oli nagu rituaal. Kui teadsime, et ei saa kodus olla, siis võtsime mõne osa isegi videosse. Lõbus, sest saiman oli Biankasse hiiglamoodi ära armunud. Me üritasime teda ja muudkui rääkisime, et ta saab nii veel Ricki käest kolakat. See jutt oli ainult nalja pärast. Saima naeris valjusti ja vähkles vaiba peal. Tal oli selline naer, mille kohta öeldakse nakatav. Iga kord, kui ta naeris, tundus kõik pisut parem. Ma ei tea, kas sina vaata diis nendesse seriaali või isegi kui vaatad, vaevalt sul nii ammused osadel on, meeles on, aga too episood jäi mulle meelde. Mäletan, kuidas ma istusin seal diivani peal ja vaatasin, kuidas kogu see punt valesid ja pettust. Et Bianca oleks nagu oma ema peikaga maganud ja palju muudki värki viimaks kurva lõpuni välja jõudis. See oli see osa, milles Bianka valfordist ära läks. Pärast seda ei rääkinud me tükimat, aega isegi ei liigutanud. Järjepanu algasid teised saated ja kestsid hilisõhtuni. See oli meie uus pereportree. Istusime kolmekesi, külg külje kõrval. Jälitasime seda kohta, kus varemalt olis aiman. Palun ära loe üle mu õla. Ta loeb pidevalt üle mu õla. Selles paigas, siin on niigi raske keskenduda, rääkimata veel sellest, kui teised inimesed üle õla loevad. Pidime kasutama suuri trükitähti, et sõnum pärale jõuaks. Jõudis, aga nüüd on mul sellepärast paha tunne. See oli see üliõpilasest sotsiaaltöötaja, kes üle mu õla piilus. See noor, kellel on piparmündi nätsu lõhn ja suured kuldsed kõrvarõngad tan tõega hästi. Tore. Noja. Nüüdki eksles ta koridori mööda minema nimme rõõmsalt ja uljalt. Aga ma tean, et valmistasin talle piinlikkust, sest niimoodi kekseldakse ja tehakse rõõmsat ja uljast nägu vaid siis, kui tuntakse piinlikkust. Kui me ei tunne piinlikust, siis pole vaja kekselda, võib lihtsalt kõndida. Ikkagi on hea, et saab seda arvutit kasutada. Tegevusterapeut tegi mulle arvutikoolitust. Ta nimi on Steve ja mul on tunne, et vaevalt ma teda rohkem jutuks võtan. Aga ta oli rahul, et ma ei üritanud klaviatuuri närida või muid selliseid asju teha, mida iganes nad meist kardavad. Nii et ta lubas mulle arvutit kirjutamiseks kasutada. Ainult et salasõnade mulle ei öelnud. Niisiis ma pean iga kord luba küsima ja aega antakse meile ainult 40 minutit. Nii see siin käib. 40 minutit, üks tegevus ja 10 minutit, teine. Aga mul on kahju, et ma selle üliõpilasest sotsiaaltöötajale piinlikkust valmistasin. Ausalt, on kahju, ma ei kannata selliseid asju. Mul polnud õigust venna matusele minna, aga läksin ikka. Seljas oli mul valge polüestersärk, mille krae ajas hullult sügelema ja kaelas musthaagiga lips. Kirikus kajas iga kord vastu, kui keegi köhatas. Ja pärast olid vahukoore ja moosiga kuklid. Ja see on kõik, mis mul sealt meeles on. Aga ma pean veidi aeglasemalt võtma. Närvi minnes kipun üle arutama. Rääkides ka, mis on päris imeliku järele mõelda, sest kiiresti Vatravad vaid sellised pisikesed närvilised mehikesed. Mina olen umbes kuus jalga pikk ja võin veelgi kasvada. Olen 19, nii et võib-olla ei kasvaga küll, aga laiusesse. Olen palju paksem, kui tohiksin olla. Selle võib ravimite kaela ajada. Harilikud kõrvalmõjud. Noja igatahes räägin ma liiga kiiresti. Torman neist sõnadest kiiresti läbi, mis mulle ebamugavust valmistavad. Ja just seda ma praegu teen. Pean aeglasemalt võtma, sest tahan seletada, kuidas muu maailm käiku aeglustus. Mul on vaja rääkida ka sellest, kuidas elul on kuju ja suurus ja kuidas saab nii teha, et see mahuks mingi väikese asja sisse nagu näiteks maja sisse. Aga kõige esimese asjana tahan öelda, et kõik muutus nii vaikseks. See oli kõige esimene asi, mida ma tähele panin. Nagu oleks keegi tulnud ja hääletugevuse peaaegu tummaks reguleerinud. Ja siis tundsid, kõik, peavad sosinal rääkima. Mitte ainult ema ja isa paika need inimesed, kes meile külla tulid just nagu magaks toanurgas mingi hirmus asi ja mitte keegi ei julgeks seda üles äratada. Radin sugulastest sellistest inimestest nagu mu tädid ja vanavanemad. Minu vanemad pole kunagi sedasorti inimesed olnud, kellel hirmus palju sõpru oleks. Mul mõned olid, aga nemad olid koolis. See oli see teine asi, mis siis juhtus? Kipun vist jälle kiirustama, aga ma räägin kähku, kuidas ma enam kooli ei läinud, sest see on oluline asi ja see juhtus päris tegelikult. Suurem osa elust pole õieti mitte midagi. Suurem osa elust on lihtsalt see, et aeg läheb ja sellestki magame veel suure tüki maha. Kui mul on palju ravimeid sees, siis magan ööpäevas kuni 18 tundi. Unenäod pakuvad mulle sel ajal palju rohkem huvi kui tegelikkus sest nende peale läheb palju rohkem aega. Kui on toredad unenäod, on elu täitsa hea. Kui ravimit korralikult ei mõju või kui ma otsustan neid mitte võtta, siis olen rohkem aega ärkvel. Aga unenäod kipuvad mind jälitama. Igaühel meist on nagu müür, mis unenägusid reaalsusest eraldab. Aga minu müüril on praod sees. Unenäod suudavad neist läbi vingerdada, pressida, nii et lõpuks on raske vahet teha. Mõnikord läheb müür täitsa katki, siis tulevad luupainajad. Aga nüüd ma kaldusin kursist kõrvale. Mul on tarvis keskenduda, sest palju on asju, millest ma tahan kirjutada näiteks koolis käimise kohta. Suvi sai läbi septembris ja hakkas juba lõppema ja mina polnud ikka veel kooli tagasi läinud. Niisiis tuli otsus vastu võtta. Direktor, helistasime, kuulasin trepilt seda juttu, mida ema talle vastu rääkis. Eriti palju seal kuulda ei olnud. Põhimõtteliselt ütles ema hästi, mitu korda. Tänan teid. Siis kutsus ta mind telefoni juurde, oli minu kord. Imelik oli, sest koolis käies direktoriga tegelikult kordagi rääkinud. Pean silmas seda, et koolis räägid tegelikult ju ainult õpetajatega. Ma ei oskagi öelda, kas ma direktoriga olen rääkinud ja korraga oli ta toru otsas ja sõnas. Tere, Mätju, siin härra Rogers. Tere, Söör, sain suust välja. Äkki kostis mu hääl nii, tasakesi. Ootasin, et direktor veel midagi ütleks ja ema pigistas mulga. Kõnelesin nüüdsama sinu emaga, aga tahtsin ka sinu endaga rääkida, sobib. Ja tean, et praegu on sul väga raske ja kurb aeg. Ma võin vaid ette kujutada, kui ränk see võib-olla. Ma ei öelnud mitte midagi, sest ei teadnud, mida selle peale öelda. Niisiis tekkis hästi pikk paus. Hakkasin juba, ütleme, et on jah raske, aga härra rodgers võttis just samal ajal uuesti jutu üles, kordas, et see on kurb. Siis jäime mõlemad vakka, et teine saaks rääkida ja kumbki ei olnud sõnagi. Ema hõõrus mu abaluid. Ma pole suurem asi telefonivestleja. Mati, ma ei hoia sind kinni, sest tean see rank. Aga ma tahtsin sulle öelda, et kõik mõtlevad sinu peale. Me tunneme sinust puudust. Ja ükskõik, kui kaua see aega võtab, kui kaua sul aega läheb? Me ootame sind igal juhul tagasi, nii et karta pole midagi. Imelik, et ta niimoodi ütles, sest kuni selle ajani ma vist üldse ei kartnud. Tajusin paljusid tundeid. Mitmetest ei saanud ma isegi eriti aru, aga mitte hirmu. Ainult et kui direktor seda nüüd ütles, siis hakkasin korraga hirmu tundma. Nii ma siis ütlesin ka mõned korrad, tänan teid. Ja ema läkitas mulle jõuetu naeratuse, milles ta silmad osa ei võtnud. Kas soovitab uuesti mu emaga rääkida? Ma mõtlen, et meil said jutud räägitud vastase ära, rodgers, tahtsin lihtsalt sinule paar sõna öelda. Varsti näeme jälle, eks ole. Langetasin toru kolksti hargile. Direktor ei näinud mind varsti. Ma ei käinud kaua aega koolis ja sellesse kooli ma enam ei läinudki. Ma ei tea, kuidas neid otsuseid tehti. Nii see on, kui oled üheksa aastat vana, siis ei räägita sulle suuremat midagi. Isegi kui sind koolist ära võetakse, ei pea keegi sulle seletama, miks kellelgi pole kohustust sulle midagi öelda? Ometi arvan, et enamik asju, mida me teeme, on ajendatud hirmust. Arvan, et emal oli suur hirm minust ilma jääda. Ma arvan, et selles asi oligi. Aga ma ei taha sulle oma mõtteid peale suruda. Kui oled lapsevanem, võid lapse koolist ära võtta ja lasta tal köögilaua ääres istuda ja töövihikut täita. Kirjutavaid kooli direktorile kirja, asi korras. Selleks ei pea isegi õpetaja olema. Aga minu ema oli teatud mõttes. Peaksin sulle oma emast rääkima, sest vaevalt sa temaga tuttav oled. Ta on kõhn ja kahvatu ja tal on külmad käed. Tal on kandiline lõug ja teda ennast häirib see väga. Enne joomist nuusutab ta piina üle. Ta armastab mind. Ja ta on hull. Esialgu piisab. Ütlen, et ta oli teatud mõttes õpetaja, sest kunagi ammu pidi temast õpetaja saama. See oli siis, kui ta püüdis rasedaks jääda. Aga siis tekkis komplikatsioone ja arstid ütlesid, et võib juhtuda, et ta pole võimeline viljastuma. Tean, ilma mäletaksin, et mulle oleks sellest räägitud. Arvan, et ema otsustas õpetajaks saada, et tema elul oleks mõte. Või siis selleks, et mõtteid mujale juhtida. Ega siin vist teab, kui suurt vahet pole. Seega läks ema ülikooli, õppis õpetajaks. Ja siis jäi ta rasedaks. Sündis Saimon ja elu mõte tuli põtkides ja nuttes, nagu ta ikka tuleb. Aga emast sai minu õpetaja. Igal argipäeval, kui isa tööle oli läinud, algas meie koolipäev. Kõigepealt koristasime hommikusöögiasjad laualt ära, ladusime taldrikud ja kausid kraanikausi kõrvale, et tema saaks need ära pesta. Sel ajal, kui mina vihiku virna käsile võtsin. Lapsest peast olin ma täitsa taibu. Arvan, et emal oli see üllatuseks. Kui Saimon elas, oli ta mõnes mõttes nagu käsne imas kogu tähelepanu endasse mitte küll sihilikult või nii. Aga selline lugu erivajadustega lastega kordi paun, nad nõuavad ümberkaudsetelt rohkem tähelepanu. Mind ei pandud justkui tähelegi. Aga kui ma seal köögilaua taga istusin, siis panin tähele. Tal oleks vist lihtsam olnud, kui ma oleksin olnud rumal. See mõte turgatas mulle pähe alles praegu kirjutamise käigus. Aga see võib tõsigi olla. Loodusõpetuse matemaatika ja prantsuse keele töövihikutes olid iga peatüki lõpus testid. Ja iga kord, kui ma kõik õiged vastused sain, vaikis ema hästi pikka aega. Ent kui ma sain peaaegu kõik õiged vastused, oli ta julgustav ja seletas mulle vead leebelt lahti. See oli imelik. Seega hakkasin ma meelega vigu tegema. Me ei käinud ilmaski väljas ega rääkinud mitte millestki peale. Koolitöö. See oli samuti imelik. Sest ega ema ei pidanud end ülal nagu kooliõpetaja. Mõnikord suudles ta mind laubale, tegi mulle pai või midagi sellist. Aga me ei rääkinud mitte millestki peale nende asjade, mis raamatutes kirjas seisid. Ja just sel kombel möödus pikka aega üks päev teise järel. Olgugi et ma ei oskaks sulle nüüd öelda, mitu nädalat või kuud, see just kestis. Aeg sulas kokku üheks pikaleveninud hetkeks, mina köögilaua taga kontrolltöid tegemas ja ema mulle neid meelega tehtud vigu lahti seletamas. Seda ma silmas pidasingi, kui ütlesin, et mu maailm aeglustas käiku. Aga seda on raske seletada, sest selleks, et rääkida, kuidas kõik päevast päeva oli, kulub vaid paar lehekülge. Aga just see päevast päeva võtab nii kaua aega. Koolitöö oli tehtud, vaatasin multikaid või mängisin Nintendo Bel mänge. Või läksin mõnikord trepist üles, surusin kõrva vastu Saimoni toa ust ja kuulatasin. Mõnikord lõin niimoodi natuke aega surnuks. Sellest me ka kunagi rääkinud. Ema tegi söögi valmis ja me hakkasime isa töölt koju ootama. Peaksin sulle oma isast rääkima, sest vaevalt sa teda tunned. Ta pikka kasvu ja laiaõlgne ja hoiab natuke kühmu. Ta käib nahktagiga, sest varem sõitis ta mutiga. Isa ütleb mulle Monamiin, keda armastab mind. Esialgu piisab. Ütlesin, et mu ema on hull. Ütlesin, aga võib-olla ei paista see välja. Tähendab, sa võid mõelda, et ükski asi, mida ma räägin, ju ei tõestajata, hull oleks. Aga hullumeelsust on mitut sorti. Mõni hullumeelsus ei paista esialgu üldse nagu hullumeelsuse moodi. Koputab algul viisakalt ukse taga ja kui seda sisse lased, istub kära tegemata nurgas ja muudkui kasvab. Siis ühel päeval võib olla mitu kuud pärast suurest kurvastusest ähmastunud põhjustel tehtud otsust poeg koolist ära võtta ja kodus isolatsiooni paigutada. See vaikselt toolil istunud hullumeelsus liigutab ja ütleb poisile. Sa paistad kahvatu. Mis, sa paistad kahvatu, sa ei näe üldse hea välja, kullake, kas sa tunned end hästi? Vist küll, jah. Kurk oleks nagu natuke valus. Las ma katsun sul pead. Ta pani käe selja mu otsaesisele. Oh, kullake, pean palav. Põletavalt tuline. Tõesti või muidu pole nagu viga. Sa paistad juba mitu päeva kahvatu, mul on tunne, et sa ei saa piisavalt päikest. Me ei käi üldse väljas. Seda ütlesin, ma päris vihaselt ei kavatsenud, aga nii see välja kukkus. Päris õiglane see minust ka ei olnud, sest vahetevahel ikka käisime ka. Ega ma ei olnud vang või nii. Aga kuigi palju me ikkagi väljas ei käinud ja ilma isata mitte ilmaski. Seda ma vist silmas pidasingi. Ütlesin, et elu võib nii väikeseks kahaneda, et mahub maja sisse ära. Nähtavasti olen ma lihtsalt tänamatu. Küllap mõtles emagi niimoodi, sest äkki vaatas ta mind umbes sellise näoga, nagu oleksin ma tema pihta sülitanud. Siis aga tegi väga leebelt ettepaneku, läheksid jalutama, võiksime doktor märlo juurest läbi põigata, ta vaataks su kurku. Ilm polnud külm, kui tema võttis nalist oranži talvejope, vedas lukku lõpuni kinni ja tõmba sulle kapuutsi pähe. Siis astusime õue. Kodunt perearsti juurde jõudmiseks tuli mööduda mu koolist. Või õigemini sellest, mis enne oli minu kool. Sõiduteed ületades hoidis ema mul käest kinni ja ümber tänavanurga pöörates kuulsin mänguväljakult puhanguti kaugeid hõikeid ja naeru. Küllap ma ajasin vastu. Ei mäleta sihilikult, aga juubist ajasin, sest koolile lähemale jõudes muutus ema haare üha tugevamaks. Ta hoidis mul randmest kinni ja sikutas mind edasi. Lähme tagasi, ema, me ei läinud tagasi. Läksime otsejoones kooli juurde ja kõndisime piki piirdetara. Ema sõna otseses mõttes lohistas mind edasi. Minul see nõme kapuuts silmini veetud. Mäti, sina või? Tere proua homs. Tere, Mätju. Mul ei tule enam meelde, mis ta nimi oli, umbes nagu tšemma või vahet pole. Kuulge, Mätion siin, õigupoolest olin isegi populaarne. Lapsed kogunesid tara juurde salka, sest ma meeldisin neile. Nad olid mu klassikaaslased ja see, mis minuga juhtus ja minu äkiline väljumine nende elust oleks neile nagu omajagu korda läinud. Aga ma ei rääkinud nendega. Ei oska seletada, miks. Vaatasin otse enda ette, peitusin kapuutsi varju, emaga, lausus Mati, pole täna päris terve, minge parem mängima. Doktor märlov käskis suu ammuli ajada. Vaatas mulle suhu, hingas minusse oma sooja hingeõhku, levitas kohvi lõhna. Mu kurgul polnud suurt häda midagi, et sellest poleks Bastillide ja sidrunimaitselise ravijoogiga jagu saanud. Arst ütles, et peaksin puhkama ja oligi kõik. Ainult et ei olnud. See oli alles algus. Kukkumise vapustus ja verine põlv ja saiman tassis mu süles haagis majja tagasi täiesti üksi, ilma et keegi oleks teda aidanud ise väsimusest poolsurnud, aga ikkagi tassis ta tegi seda minu heaks, sest armastas mind. Seda ma sulle juba rääkisin. Ja siis ma ütlesin, et lihasnõrkuse kohta on üks tark sõna. Ma vaatan järele, kui võimalus avaneb. Ja tõenäoliselt unustasid sa selle juba äragi. Aga mina mitte. Mina ei unustanud. Selles kabinetis, kuhu tagumisest trepist pääseb, hoitakse meditsiinisõnastiku. Ma nägin seda seal laua peal. Siis nägin, kui läksin küsima, kas võin natukeseks arvutisse minna, et edasi kirjutada. See oli tegelikult päris veider, sest see tüdruk, kellelt ma küsisin, see noor, kellel on piparmündilõhnaline hingeõhk ja suured kuldsed kõrvarõngad ja kes üritab kogu aeg üle õla lugeda, ta just nagu tardus. Ta oli seal kabinetis ainuke inimene ja tardus täitsa paigale otsekui sisaldaks meditsiinisõnastik kõike, mõelda vaid saladusi, mida patsiendid ei tohi teada. Ausalt, ta ei saanud enam suudki lahti. Siis juhtus tõeliselt naljakas asi. Steve'i mäletad, mainisin teda ainult ühe korra. Steve oli see, kes mulle arvutit õpetas. Ütlesin, et rohkemat arvatavasti ei maini. Siis tuli kabinetti Steve ja see tüdruk pöördus tema poole ja küsis hästi kõhklevalt, et kas patsientidel on lubatud meditsiinisõnastikku vaadata. Nii ta küsiski, ütles Steveen. Kas patsientidele on lubatud meditsiinisõnastiku anda? Ja te ei arva ära, mida see Steveen tegi? Astus tüdrukust mööda ja viskas sõnastiku ühe liigutusega tagantkätt minule nagu palli otse mu käte vahele. Ise küsis, miks küsida. Nii ta ütleski? Küsis, miks küsida? Pööras siis pea minu poole ja pilgutas silma. Aga mitte vaikides ei, ta naksutas niimoodi keelt, nagu tahaks öelda. Kuule sina ja mina, poiss, meie sinuga hoiame kokku, eks. Saad aru, mida ma silmas pean? Ma ei tea, kui hästi ma seda nüüd seletasin. Aga saad aru, miks see naljakas on? Naljakas on see sellepärast, et tüdruk ei teadnud, kas ma tohin sõnaraamatusse vaadata või mitte. Ja siis oli veel topeltnaljakas, sest Steve võttis täitsa vabalt ja laskis tal seega eriti loll paista. Aga mis kõige naljakam? Nii naljakas, et paneb mind valjusti naerma. Tõeliselt naljakas on see, et Steve niimoodi keelt maksud kas ja mulle silma pilgutas, just nagu tahaks märku anda, et on minu poolt või nii. Ainult et sa ei ole minu poolt, Steve ei ole ju. Sest kui sa minu poolt oleksid, siis oleksid sa selle sõnastik kuule, lihtsalt nagu täiskasvanu kätte ulatanud. Sest Steve, kui sa sellest pagana suure žesti teed, siis saab sellest pagana tähtis asi. Aga seda inimesed teevad kõik selle maailma stiivid, kõiki üritavadki eimillestki midagi teha. Ja ikka kõik omaenda huvides. Saimanil oli hüpotoonia. Lisaks sellele oli talvel Microgeenia, makroKlosja mongoli kurd, atrio vendikulaarseptid efekt ja ilus naerunägu, mis nägi välja nagu kuu. Vihkan seda pagana kohta.