Ema tõmbas vatiteki sissepääsu ava eest kõrvale ja piilus sisse. Jälle läks mul parool meelest ära. Siis sa isa sisse tulla. Kas ütled mulle ükskord veel eip? Tõmbasin vatiteki radiaatori vastu tagasi, hoidsin teki serva, kõvasti pihus. Kiusupunn, ma ei ole kiusupunn. Korra ma juba ütlesin. Super Mario sinnakanti. Mis ta tüdruku nimi on? Printsess virsik? Ah jaa, see vist ka ei ole, ega. Tegelikult selles mängus ta ei ole, printsess virsik aga juba soojem, mõnevõrra šifreeringuda. Mis need Tšifreeringut tähendavad? Seda, et kui sa mulle parooli ei ütle, siis hakkan nutma. Lükkasin teki serva õige natuke kõrvale ja vaatasin, kuidas ema teeb. Nagu oleks kurb ja väristab alahuult. Raske oli naeru tagasi hoida. No tore, mina siin ahastan kogu südamest ja mu poeg oma pärija, teeb mind naeruks. Maiteesind naeruks, mis see siis on? Ema käsi puges sisse, puges läbi pilu, mida ma polnud tähele pannud. Ema tegi seda asja, et pani sõrmed just nagu linnu nokkaks kokku ja nokkis mööda mu käsivart ülespoole, kuni leidis muna. Ta lükkas mu suunurgad üles. Ahhaa, ma teadsin. Lapsest peast on täitsa hea natuke haige olla, eks ole. Kui päriselt koolis käid, siis on parem, sest siis on vaheldus, kui tohib terve päeva kodus olla. Kui oled niikuinii koduõppele, siis pole kuhugi minna, kui just ei lubata endale koobast ehitada. Okei, ütlesin annan vihje. Anna praegu ma mängin seda. Lasksin sissepääsuhaaval avaneda ja võtsin kähku Keymboy videomängu kätte. Ema kallutas pead ja piilus tonki, kong võid sisse tulla. Tegelikult oli see kõigest diivani seljataguse ja seina vaheline tühik aga ma laotasin selle kohale vatiteki ja toppisin serva pidi radiaatori taha kinni. Sinna oli hea peitu pugeda, elektroonilisi mänge mängida või eesriiete praost telekat vaadata. Emal laskus neljakäpukile ja roomas sisse. Näita siis, kuidas seda mängitakse. Ausalt, mis, kas emad ei võigi mängida? Ruumi polnud kuigi palju aga mingis mõttes tegi see olemise mõnusamaks. Õdusaks. Hoia niimoodi, käes pöidlad nuppude peal. Need, kes seal all servas on? Maarjo, Sa pead sedasi tegema, et ta jõuaks üles välja, niiet tünniga pihta ei saaks. Seal üleval olla. Tema tüdruk, kas see printsess, tema teistes mängudes? Mäng hakkas peale, sa pead nüüd keskenduma. Kui esimene tünn pihta läks, ütles ema, et see pole aus. Just hakkas hästi minema. Sa saad kohe edasi mängida, sul on rohkem kui üks elu. Kas ma ütlen ette, millal hüpata tuleb? Ta ei vastanud. Emm tahad, ma ütlen ette, millal hüpata tuleb. Ta suudles mind põsele ja palun sind. Ma ei ole mõtete lugeja, ma ei oska öelda, mida mu ema võis mõelda. Mõnikord olen mures, et inimesed võivad mulle mõtteid pähe panna või ära võtta. Aga emaga pole midagi. Sa oled tublim kui paps. Ausalt, tema esimesest levelist kaugemale ei jõua. Maa on koostatud nurkadest ja terava servaga kontidest. Kallistada pole teda kuigi mõnus, aga ta pani endale diivanipadja sülle, et saaksin oma pea sinna peale toetada ja see oli mugav. Lõunaks tegi ta aedviljahautist. Harilikult sõime laua ääres, aga seekord võtsime toidukausid koopasse kaasa. Mulle tuli lõpp ja saamatu tunne peale. Proovi süüa, kullake. Neelata on valus. Ta vaatas mu kurku ja ütles, et mandlid on ikka alles paistes ja pärast sööki teeb ta mulle sidrunimaitselist ravijooki. Võttis minul lusika ja pani mulle lusikatäie toitu suhu, kaapis nirekese lõua pealt kokku nagu tital ja siis küsis. Miks rohkem kui üks elu, mis arvutimängudes, sellel pole ju mingit mõtet, kui on mitu elu, sellel pole vähimatki mõtet. Nii lihtsalt on. Ema vangutas pead, majan rumalat juttu, mis, kas mängime nüüd tsirkuselauamängu? Avasin suu ja ta pistis mulle veel lusikatäie toitu suhu. See polnud mingi plastlusikas või nii polnud kitadele mõeldud. Täiesti tavaline lusikas oli. Saiman tuli alati tormakalt uksest sisse, ootas voodi, jalutsis kõrval silmad pärani ja pilkumatud. Mõnel hommikul polnud mul tuju teda minema saata. Tagantjärele kahetsen, et polnud. Aga enamasti oli tema innukus nakkav, nii et vaatamata sellele, et ma alles pooleldi magasin ronisin voodist välja ja panin n 64 laadima ja me istusime kott-toolidel ja mängisime Maarja 60 neljandat mängu vaieldes kas Luitši on võimalik tegelaseks aktiveerida. Kell kolmveerand seitse tuli paps ütlema, et täna peame koolis tublisti tööd tegema ja et tema läheb nüüd leivatüki lauale teenima. See on sedasorti jutt, mida mu paps räägib. Ütleb, et läheb leivatüki lauale teenima. Mulle see meeldib. Teine põhjus, miks paps hommikuti minu tuppa tuli, oli see tsaimun ja mina saaksime niimoodi teha, nagu me hommikuti ikka tegime. Ja me tegime seda, et kuulatasime, kuidas ta trepimade meil minu toa ukse poole astub. Papsili lihtne kuulda, sest ta kandis kobakaid, terasninaga turvasaapaid. Ja pealegi ta tahtis, et me tema tulekut kuuleksime. Seega astus ta sihilikult valjusti ja ütles emale nimme midagi hästi valju häälega, nagu näiteks see ausis. Kallike, Ma põikan veel poiste juurest läbi ja ütlen tere hommikust. Niipea, kui me kuulsime teda seda ütlemas, pugesime kähku ukse taha peitu. Nii et kui isa tuppa vaatas, siis ta meid ei näinud. Ta astus sisse, tegi nagu oleks hämmeldunud ja pomises midagi endamisi, näiteks kuhu need poisid siis ometi jäid. Tegelikult oli see rumal, sest selle aja peale ei jaksanud, sai mul endal on tagasi hoida ja hakkas itsitama. Aga sellest polnud midagi, sest me teadsime, et see kõik on ju ainult mängult. Ja see oli lõbus. Kõige lõbusam koht oli siis, kui Saimun ja mina ukse tagant peidust välja kargasime ja papsi põrandale pikali surusime. Nii oli meil kombeks teha, kui sai mu elus oli. Aga nüüd, kui Saimon enam elus polnud, ei tõusnud kordagi enne papsi üles. Kell kolmveerand seitse tuli isa endiselt minu tuppa, nägi, et ma laman ärkvel ja kõhkles, kuidas alustada. Ilmselt oli talle raske. Ometi tuli ta igal hommikul, et mõni minut minu kõrval istuda ja lihtsalt olemas olla. Hommikust, Mon Ami kuidas läheb? Ta sassis mu juukseid nii nagu täiskasvanud lastega teevad. Ja siis sooritasime oma erilise käepigistuse. Teed täna emaga tublisti koolitööd. Noogutasin, et jah. Tubli poiss, töötaja hoolega, siis leiad korraliku töökoha ja saad oma vanaisa eest hoolitseda, eks. Jahmannami. See sai alguse Prantsusmaal, kui ma olin viieaastane. See oli meie ainuke välismaa puhkus. Ema võitis selle ühe ajakirja korraldatud võistluselt. See oli asi, mille üle uhkust tunda. Tõsielujutuvõistluse esimene auhind. Pisut vähem kui 800 sõna sellest, mille poolest sinu pere on eriline. Ema kirjutas Downi sündroomiga lapse kasvatamise raskustest ja rõõmudest. Mind ta seejuures vist ei maininud. Žüriile väga meeldis. Mõned inimesed mäletavad end väga varajasest ajast peale. Ma tunnen inimesi, kes väidavad, et mäletavad enda sündimist. Minu kõige kaugem mälestus on see, et ma seisan kaljulohku jäänud mereveelombis. Ühest käest hoiab isa mul tasakaalu mõttes kinni, teises käes pigistan uhiuut võrku ja me püüame koos kala. See ei ole terviklik mälestus. Mu mälu säilitab vaid üksikuid fragmente. Külm vee viia otse põlvede all. Merikajakad, taamal mingi laev, sedasorti asjad. Isal on rohkem meeles. Temal on meeles, et ajasime juttu ja seega millest me rääkisime. Viieaastane poiss ja tema isa arutavad kõik mõelda vaid asju. Alates sellest, kui suur on meri, kuni selleni, kuhu päike ööseks läheb. Ja kõigest sellest, mida ma seal kivide vahel vees rääkisin, oli isale küllalt, et ma talle meeldiksin. Sellest aitas. Me saime sõpradeks. Aga et viibisime Prantsusmaal, siis said meist amiid. Vahet pole, tuletasin lihtsalt meelde, kuidas oli. Nonii, ma lähen nüüd leivatüki lauale teenima. Isa, kas sa pead ikka minema? Ainult seniks, kuni me loteriiga võidame. Siis pilgutas ta mulle silma, aga mitte niimoodi nagu Steve. Ja siis sooritasime veel kord oma erilise käepigistuse. Tee siis koos emaga hoolsasti, koolitööd. Emal oli pikk öösärk seljas ja tobedad loomasussid jalas. Need valis saim on üks kord talle sünnipäevakingiks. Hommikust, pojake. Emm, räägi mulle veel Prantsusmaast Tastus tuppa sisse ja tõmbas kardinad eest ära. Nii et viivuks jäi temast seal akna ees seistes vaid ilma näota siluett. Siis ütles ta seda uuesti täpselt samade sõnadega nagu enne. Kullake, sa paistad kahvatu. Mõtlen taas sellele, kuidas ema mu oranži talvejopeluku kurguni kinni veab ja kapuutsi pähe tõmbab. Nii et selle hall karusvooder liibuv mu higise lauba külge ja torgib õrnalt kõrvu. Mõtlen sellele ja kõik toimuks nagu praegu. Suured tulist mee ja sidruni maitsega ravijooki, mida ma hüppan, tassist, mille ma ise emale kunagi kinkisin. Ja mis pole enam eriline ning peeneks hõõrutud paratsetamooli kriidine ja mõru järelmaitse. Kullake, ma palun vabandust. Mille eest Enn? Et ma sind mänguväljakust mööda vedasin, kui teised lapsed vahtisid. Kas sa tegid seda karistuseks? Ei tea, äkki tõesti ei oska öelda? Kas me peame sealt uuesti mööda minema? Ja vist küll sul on jope juba seljas, sa ise panid lukku, tõmbasid ka kinni. Tõesti, ja siis peame minema, mis taha? Ma tean, Mätju, kas sul on tervis korrast ära, nii et võib-olla on vaja antibiootikume? Me peame sind arstile näitama. Kas tõesti tõmbasin jopeluku kinni? Aga miks just praegu, miks me võiks oodata, kuni koolis suur vahetund läbi saab? Ei tea, ma pole seda veel selgeks mõelnud. Annan tühja kruusi emale tagasi, selle peal on kiri maailma parim ema. Sellele mõeldes olen jälle toonases olukorras tagasi. Ema teeb ukse lahti, ulatab mulle käe. Võtan tema käest kinni. Jälle alguses tagasi. Ei. Mätiva, ära räägi vastu, me peame minema. Sind on vaja arstile näidata. Ei, ma tahan papsi. Ära räägi rumalusi, isa on tööl. Nüüd lased külma õhku tuppa, lõpetame, peame minema. Ema haare on tugev, aga mina olen tugevam, kuid arvas. Sikutan kõvasti enda poole ja mu konksu sõrm haakub tema amulett tripatsitega käevõru taha. Vaat nüüd, mis sa tegid, katki läks. Ta kummardub, et maha kukkunud käevõru ja laiali pudenenud, ripatsid üles korjata. Trügin temast mööda, tõukan teda seejuures pisut ülemäära. Ta kaotab tasakaalu. Käed löövad korraks tuvi tiibade laperdama ja siis kukub ta ümber. Mati, oota, mis sul hakkas? Paari pika sammuga olen väravast väljas. Virutan selle tagantkätt valju kolksuga kinni. Jooksen nagu jalad võtavad, aga ta jõuab üha lähemale. Mu jalg komistab kõnniteelt maha. Kiirustava furgoonauto kärsitu tuututamine mõjub ehmatavalt. Lapsuke, oota, palun. Hei. Kasutan juhust, jooksen üle sõidutee. Lõikan autoderea vahelt otse läbi. Üks neist peab kõrvale põikama. Ema on sunnitud ootama. Jooksen ümber ühe ja siis teisegi tänavanurga ja olen oma kooli juures. Jälle sina, Mätju, kuulete, Mäti on jälle siin. Vaadake, ema ajab teda taga. Mina jooksjoneesia, ema ajab mind taga. Karjub mulle, et ma seisma jääksin. Kutsub mind lapsukeseks pojukeseks. Peatun, pööran ringi ja siis kukun talle käte vahele. Vaadake, vaadake neid. Kutsuge õpetaja, vaadake mind tõstetakse maast üles, ema hoiab mind jalul. Suudleb mu otsaesist ja räägib, et kõik saab korda. Kannab mind süles ja ma tunnen oma nõmeda kapuutsi vastas tema südamelööke. Anna andeks, emm, palun andeks. Kõik on korras, pojake. Emm, ma tunnen temast nii suurt puudust. Mõju tean. Ohmu pojuke, ma tean. Ema kannab mind süles ja ma tunnen oma nõmeda kapuutsi vastas tema südamelööke. Bristolis on üks kuulus sild, mille nimi on Clifton rippsild. Enesetapu mõtetega inimeste populaarne ajaviitekoht. Sillal on isegi sellekohane teade ja samariitlase telefoninumber. Pärast kooli poolelijätmist enne seda, kui ta mu isaga tuttavaks sai, töötas ema Rolls-Royce'i kontoris. See ei olnud tore aeg, sest ema ülemus oli jube inimene ja tekitas temas tunde, et ta on rumal ega kõlba kuhugi. Ema tahtis töölt ära tulla, aga kartis vanaisale öelda, sest vanaisa oli soovinud, et ta kooliteed jätkaks. Ja lubanud ja tulla vaid sel tingimusel, et ta läheb tööle. Ühel õhtul sõitis ema mopeediga töölt koju aga kohale jõudes seisma jäänud. Sõitsin aina edasi, jutustas ta mulle. Ema toetus mu voodiservale öösärk seljas, äratanud mind keset ööd üles minu kõrvale voodisse tulla. Seda tegi ta päris tihti. Mul polnud millegi nimel elada, sosistas ta. Emm, kas sul on paha olla? Ise sai ta sellest aru alles siis, kui ta seda silda üles ei leidnud. Ma eksisin ära. Äkki ma kutsun issi, jääb, aga. Kas sa magad täna öösel siin? Kas tohib? Muidugi ma eksisin ära, sosistas ema padja sisse. Isegi seda ei saanud ma õigesti tehtud. Ööl enne seda, kui mu surnud vend oleks saanud 13 aastaseks, ärkasin selle peale, et kostis, nagu mängiks ta oma toas. Suutsin teda järjest paremini silme ette manada. Seega hoidsin silmad kinni ja vaatasin, kuidas ta sirutab, näe oma voodi alla ja tõmbab sealt välja üle värvitud pappkarbi. Need olid tema mälestusesemed. Aga sellisele inimesele nagu saiman, kellele terve maailm paistab, nagu üks imetegu, on kõik asjad mälestusesemed. Seal oli lugematu arv jõuluaegsete pauk, kontsertide ja McDonaldsi õnnelik, einete plast, lennukesi. Seal oli hambaarstilt saadud kleeps kirjaga ma olin Paper ja logopeedi kleepse kirjaga tubli või oled parim, oli vanaisa ja nänni nõu saadetud postkaarte. Iga kaart, mille peal oli Saimoni nimi, läks tema karpi. Seal olid ujumise rinnamärgid, tunnistused, žessiili supelrannast pärit kivistis, head lutsu, kivikesed maalid, joonistused, sünnipäevakaardid, katkine käekell, nii palju träni, et kaas läks vaevu kinni. Saimon hoidis tallel viimse kui päeva oma elust. Imelik mõelda, et kõik oli ikka veel selles karbis alles. Mingis mõttes oli seegi imelik, et tema tuba veel alles oli. Ma mäletan, kuidas me ookeani lahe puhkekülast esimest korda kolmekesi tagasi jõudes Esseisime jahtuv auto mootoril tasast naksumist kuulatasime. Vaatasime ainitise pilguga oma kodumaja. Saimanni tuba oli jäetud vanaviisi. Teise korruse toa akende ees olid kollased Bocemoni kardinad. Toal polnud jätkunud viisakust silmist kaduda. Ta püsis seal, kuhu ta meist oli jäänud endiselt kohe minu toa kõrval. Patja vastu rinda kallistades silmi kõvasti kinni pigistades võisin näha, kuidas ta otsib mälestuste hulgas seda kõige tähtsamat kollast riidetüki. Sellesse mängida esmakordselt tibatillukese rõõmu ja hirmu puntrana ja sellest sai tema tudutekk seitsmeselt kaheksaselt üheksa aastaselt ikali talt udutekk kaasas. Ilma selleta ei läinud ta kuhugi. Kuni ma ühel päeval ütlesin, et ta paistab selle tudulapi pärast nagu tita ja et kui ta ülepea nii taipamatu ei oleks, siis saaks ta ise ka aru. Pärast seda kadus tududeks silmist ja kõik tundsid uhkust, et saiman on sellest välja kasvanud. Lamasin Saimunid kuulates voodis ja kuis aiman oma voodisse ronis tuli mulle tasahaaval uuesti uni peale. Siis murdis sellest läbi üks teine hääl, mitte nii vali, et mind täiesti ärkvele tuua, aga teadvuse piirimail ema laulis talle unelaulu. Kevadet päike maalis mu toa vaibale, valged sambad. Oli laupäev, mis tähendas hommikusöögilaua ääres. Panin hommikumantli selga, aga ei läinud silmapilk alla. Kõigepealt tahtsin ühte asja uurida. See ei olnud mul esimene kord tema toas olla. Isa ei tahtnud, et ma hirmu tunneksin või et mul millegi suhtes kuidagi imelik hakkaks. Seega läksime üheskoos tema tuppa. Kui ma nännu juurest koju tagasi jõudsin liikusime kohmetult ringi ja isa ütles midagi umbes sinnakanti, et ta teab, et saimanni paneks pahaks, kui ma tema asjadega mängin. Inimesed arvavad ühtelugu, et teavad, mida surnud pahaks paneksid või mitte. Ja alati on see täpselt see, mida nemad ise pahaks paneksid või mitte. Nagu tookord koolis, kui üks eriti üleannetu poiss Aslist õun meningiidi suri. Tema auks korraldati pidulik kogunemine. Isegi tema ema tuli kohale ja härra Rodgers kõneles, kui südikas ja mänguhimuline äsli oli ja kuidas me teda igavesti armastusega meeles peame. Siis ütles ta, et kindlasti sobib Ashly püüaksime olla vaprad ja tublilt töötada. Kui mina ei arva, et Ashley oleks sellist asja soovinud. Võib-olla just sellepärast, et ma ise poleks sellist asja soovinud. Saate aru, mida ma silmas pean? Aga papsil võis seekord isegi õigus olla. Saime ei paneks pahaks, kui ma tema asjadega mängin siis tal polnud selle vastu kunagi midagi. Ometi ma ei mänginud ja põhjus on ilmselge. Tundsin end liiga süüdi. Mõni asi siin elus on täpselt niisugune, nagu me ette kujutame. Saimuni mudellennukeid õõtsusid nööri otsas ja radiaator, krässus ja oigas. Astusin tema voodi kõrvale ja võtsin padjal tudu teki. Chaus, aiman. Ütlesin sosinal. Palju õnne sünnipäevaks. Panin siis tudu teki aardekarpi tagasi ja sulgesin kaane. Mul on tunne, et lapsed usuvad vist kõike, mida vaid soovivad. Täiskasvanud, võib-olla ka.