Ma ei kirjeldanud seda erilist käepigistust, mida me isaga sooritame. Kui meist said amiid, leppisime kokku erilise käepigistuse. Ma olen seda vist juba maininud, aga ei rääkinud, kuidas see käib. Tegu on spetsiaalse, mitte salajase käepigistusega. Seega tohin ma sellest sulle rääkida? Me teeme nii, et kumbki sirutab vasaku käe ette. Me paneme sõrmed vaheliti ja pöidlaotsad kokku. Nii oleme teinud viskama tuhandeid kordi. Ma pole loendanud. Igaüks neist erilistest käepigistust võtab aega vaid põgusa hetke. Aga järjestikku pannes tekst nad kokku mitu tundi. Kui keegi oleks iga kord pildistanud seda käepigistust täpselt sel hetkel, kui me pöidlaotsad vastamisi puutuvad ja vaataks neid pilte kiiresti järjestikku just nagu eluslooduseteemalistes saadetes, kus näidatakse, kuidas taim kasvab või kuidas umbrohi metsaaluse enda valdusse võtab. Film algab koos perega Prantsusmaal puhkust Vetlast viie aastasest poisist. Ta püüab magama minekut edasi lükata ja jutustab isale kaljulohku jäänud mereveelombist püütud erak vähist. Käepigistus oli poisi isa mõttevälgatus. Nende pöidlaotsad puutuvad vastamisi fotokas, teeb klõpsu. Taustal paistavad hotelli rõdul poisi ema ja vanem vend. Nad vaatavad pealt nende näoilmest, aimdub uhkust ja kadedust. Päevad ja ööd valguvad tihedalt järjestikku nagu stroboskoobi sähvatused. Aastaajad sulanduvad kokku, pilved plahvatavad, küünlad sulavad tordi glasuuri, Pärk kõduneb. Poiss ja isa kihutavad läbi aja, pöidlad vastamisi surutud. Poiss kasvab nagu umbrohi. Ja igas hetkes on nähtamatu maailm rõdude taga mälu haardeulatusest väljas, kaugel, väljaspool mõistmise piirimaid. Tegelikult saan ma kirjeldada ainult sellisena, nagu ma teda tean. Annan endast parima ja tõotan, et pingutan edasi, käsi selle peale. On ilm ja on kliima, kui väljas sajab vihma või kui sa torkad klassikaaslase õlga sirkli otsaga. Ikka uuesti ja uuesti, kuni ta puuvillasest riidest valge koolipluus näeb välja nagu kuivatuspaber, siis see on ilm. Ent kui sa elad paigas, kus päris tihti sajab või kui su tajumisvõime kõigub ja läheb paigast ära, niiet sa tõmbuda endasse ja kahtlustad ja pelgad ka kõige lähedasemaid inimesi, siis see on kliima. Nii õpiti neid asju koolis. Mul on haigusmürkmao kuju ja häälega tõbi. Iga kord, kui ma midagi uut õpin, õpib ka mu haigus selle ära. Kui sul on HIV, vähk või jalaseen, siis neile ei saa midagi õpetada. Kui Ashly ston meningiidi suri, võis ta teada, et sureb, aga tema meningiit seda ei teadnud. Meningiit ei tea midagi, aga minu haigus teab kõike, mida mina tean. Sellel oli raske jälile jõuda. Selsamal hetkel, kui ma sellest aru sain, mõistis seda ka mu haigus. Need on need asjad, mida me õppisime. Me õppisime, aatomeid, haigus ja mina. Sain 13 aastat vanaks jätta, järele jätta, kohe järele. Ta nägu, värvus punakaslillaks ja kaelal, hakkas tukslema jäme veresoon. Härra Philips, oli neid õpetajaid, kes tahtis, et tund oleks lõbus. Läks päris palju, tarvisid teda vihale ajada. Jacob Greening sai sellega hakkama. Ehkki ma ei mäleta, miks ta just seda tegi. Kunagi loodusteaduse tund, siis võis tegu olla gaasi kraanidega. Loodusainete klassis olid laudadel sellised gaasikraanid, mille abil sai punseni põleteid tööle panna. Võis olla niimoodi, et Jacob seadis suu kraani kohale ja neelas gaasi, et näha, mis juhtub. See võis olla tema nägu, mis punakaslillaks värvus, tema kaelasoon, mis tuksles. Võib-olla oli tal plaanis gaasipõleti leegi kohal välja hingata, suust tuleleeke väljutada. Jakob tahtis samuti, et tund oleks lõbus. Saime omavahel tuttavaks kohe esimesel päeval. See juhtus niimoodi. Isa õpetas mind, nagu olin lubanud lipsusõlme tegema. Jacob ilmus kooli ilma lipsuta. Kohalolijate märkimise ajal hakkas ta mulle kõrva sosistama, just nagu tunneksime teineteist juba aastaid. Heietasid, peab kire juurde minema, see olevat eraasi ja hirmus tähtis. Õieti kuulanudki teda. Mõtte pöördus kogu aeg tagasi selle juurde, mida ma emale ütlesin, et ma teda vihkan. Mind kooli sõidutada soli ema, terve tee vaikinud. Mina surusin näo vastu jahedat aknaklaasi ja tema valis järjest uusi raadiojaamu. Olin tema tundeid solvanud ja püüdsin otsusele jõuda, kas see läheb mulle korda? Jakob muudkui rääkis ja rääkis. Ja äkki sain aru, et tal on suur mure. Sõnad kuhjusid üksteise otsa. Ta pidi direktori juurde minema, aga tal ei olnud lipsu. Selles oli asja tuum. Kui tahad võtta minu oma toibe, andsin talle oma lipsu. Ta mässis selle kuidagi krae serva alla ja vaatas mind abitu näoga. Niisiis tegin lipsule sõlmega. Keerasin krae korralikult maha ja pistsin lipsu otsa särgi hõlmade vahele. Juudegi see meist sõbrad. Tundides istus ta minu kõrval, aga vahetunni ajal kadus, sööstis kooli väravast välja, seljakott kramplikult õlal ja tuulejakk laperdamas. Tal oli eriluba vahetundide ajal kodus käia. See oli neid asju, millest ta ei rääkinud. Härra Philips, põrutas rusikaga lauale. Nii ei kõlba Jakob pidevalt selline lapsik ja ohtlik käitumine. Vabandust, õpeta isegi vabandust, paludes hiilistabinnilisele näole naeratus. Kummaline, kui kiiresti me muutume. Enam polnud ta nende killast, kes kooli lipsust karvavõrdki hooliksid. Mine välja välja mu klassist. Jacob hakkas asju aegamisi kokku panema, lasse kott olla, võid talle pärast kellahelinat järele tulla, aga välja jalamaid. Jacobi kõrval istudes oli see häda, et iga kord, kui ta endale tähelepanu tõmbas, vaatasid kõik mind. Seetõttu tundsin tema suhtes äkilist vihasööstu. Üks küsimus. Mis on ühist sinul ja Albert Einstein-il? Esiteks te olete tehtud sarnastest aatomitest. Teiseks, te olete tehtud sama sorti aatomitest. Kolmandaks, te olete osaliselt tehtud samadest aatomitest. Jakob Greening paugatas ukse enda selja taga kinni ja härra Philips andis meile korralduse maha rahuneda ja valgele tahvlile vaadata. Minu meelest on see hea küsimus. Otsustage nüüd kõik, milline väide on teie arvates õige ja kirjutage vihiku tagakaanele, kas üks, kaks või kolm? Õpetaja jah, sälli. Õpetaja, mis siis, kui me ei tea? Ma jeldagi peaksite, leiame koos vastuse. Las ma esitan teile veel ühe küsimuse. Kui palju teie arvates kaalun, mis sälli kehitas õlgu ja ma kujutasin ette, mis tunne oleks tema kaela suudelda või tisse katsuda? Harva umbes 12, Tony, tubli. Sally naeratas ja nägi siis, et ma vahin pervo ütles ta mulle hääletult, ainult suuga. Pöörasin pea kõrvale ja võtsin Jacobi pinali. Ta oli sedasorti poiss, kes kritsendab enda pinali elundeid täis. Ei saanud temast kuidagi sotti. Härra Philips seisatas valge markeri tahvli kõrval. Ma kaalun umbes 11 ja pool stoni ehk 74 kilo. Tähendab, et minu kehas on ligikaudu 7,4 korda 1027 aatomit. See on üks moodus tõeliselt suuri arve lühendatud kujul esitada. Siin on see arv täies pikkuses välja kirjutatult 74 26 nulliga. Jacob tagus koridoris jalaga vastu seina. Sally kirjutas nulle tahvlilt maha. Keegi vaatas aknast välja. Keegi kujutas endale tulevikku ette. Keegi tundis, kuidas pea hakkab valutama. Kellelgi oli vaja pissile minna. Keegi püüdis kaasa mõelda. Keegi oli tüdinud ja vihane. Keegi oli kusagil mujal ja härra Phillips ütles seda on rohkem kui kogu maailma supelrandade liivaterad kokku. Seda on rohkem kui kogu universumi tähed. Need on need asjad, mida me õppisime, mu haigus ja mina Miljardeid aastaid tagasi saatsid plahvatavad tähed aatomeid vihinal läbi ilmaruumi ja meie siin maa peal oleme neid sellest ajast saadik taaskasutanud. Mõni juhuslik komeet, meteoor või kogus tähetolmu välja arvatud, kasutame üha uuesti ja uuesti ikka neidsamu aatomeid, mis läksid kasutusse juba siis, kui maa moodustus. Sööme neid, joome neid, hingame neid, oleme ise neist tehtud. Ka praegusel hetkel vahetab igaüks meist oma aatomeid kõikide teistega ja mitte lihtsalt teiste inimestega, vaid ka loomade, puude, seente hallitusega. Härra Philips, Kikas, seinakella vahetund hakkas kätte jõudma. Rahvas asus juba raamatuid kokku panema ja omavahel vestlema. Palun vaikust. Oleme peaaegu lõpetanud. Seega, mida on meil ühist Einsteini kal? Üks kas olete tehtud sarnastest aatomitest ja ma arvan küll ja kui tühised kõrvalekalded välja arvata, on enamik inimesi tehtud samadest põhikomponentidest hapnikust 65 protsenti, süsinikust 18 protsenti, vesinikust 10 protsenti ja nii edasi. Seega on number kaks samuti õige. Aga kuidas on väitega number kolm, kas maailma kõigi aegade suurim füüsik võiks osaliselt praegu meie hulgas istuda? Ta vaatas klassis ringi, pidas efekti, mõttes pausi. Kurb küll, aga paistab, et mitte piisaval määral neile, keda see asi huvitab. Vastus on jah. Ja küsimus pole vaid paaris aatomis, vaid tõenäoliselt on paljud paljud aatomid, mis olid kunagi osake instenist hetkel vähemalt mõnda aega, osake teist. Just praegusel hetkel. Ja mitte ainult Einsteini aatomid, vaid ka Julius tseesar Hitleri koopainimeste dinosauruste kell helises ja lõikas ta nimestiku läbi. Aga mina lisasin sinna veel kellelegi. Jakob tormas klassi kahmas oma koti ja lahkus, tegemata välja härra Philipsi korraldusest kohale jääda. Ma ei tea miks, kuid sel päeval otsustasin talle järgneda. Või polnud see just sel päeval. Võib-olla oli see mõni teine päev. Võib-olla ootasin ma vihma käes peidus jalgrattakuuride taga. Tegelikult pole need kuurid, vaid rohkem nagu mingi loomatuur. Kui Jacob hingeldades väravast välja kihutas. Jooksin talle järele. Polnudki teab mis kaugele joosta, mõni tänavavahe. Siis tuli väikeste panga lotte ja ülihoolitsetud roheliste murulapikestel kasum. Ju ma jooksin tema kannul lihtsalt niisama, et näha, kus ta elab. Ilmselt mõtlesin, et kui ta majja sisse läheb, pööran otsa ringi, jooksen tuldud teed tagasi. Jacob. Ainult et ma ei pööranud tagasi. Ma hõikasin. Nüüd tean ma seda, mis mul kavas oli, vaid selle järgi, kuidas ma tegelikult toimisin. Dali verandal. Jaakob mu hääl kandus tuulega minema. Ta sulges ukse ja mina jäin hingeldades majaesisele murule seisma. Vihmasadu, val jänes, tõmbasin kapuutsi pähe ja läksin pangale külgimise seina äärde. Pangal oli pisike nagu nukumaja. Ma ei taha öelda, et see poleks kena olnud, mitte seda ei pea ma silmas. Ja ega kõik ei peagi kohe midagi tähendama. Astusin ettevaatlikult ümber tühjade lillepottide ja õngeritva, peos hoidva aiapäkapikku. See polnud vargsi hiilimine. Poleks saanud väita, et ma hiilin seal vargsi ringi, sest ma olin ju püüdnud endale tähelepanu tõmmata, hüüdnud Jacobit nimepidi. Ju vist. Maja taga jõudsin ühe ainsa suure akna juurde, mille ees olid ribakardinad. Laskusin kummargile ja haarasin veelauast sõrmedega kinni. Elektriline ratastool oli esimene asi, mida ma nägin. Aga naine ei istunud toolis talivoodis ja nüüd oli Jakob tema kõrval. Kummardus ta kohale, kinnitas klambreid mingi metallkraana külge. Astus sammu tagasi, hoides käes pulti. Aegamisi hakkas naine madratsil kerkima hiiglaslik silmus, kiivas teda üles. Jacobi liigutused olid täpsed, vilunud. Mõlema käega tõstuki ülaosa hoides keeras Jacob ta voodi kohalt eemale. Tõmbas määrdunud linad ära, pani puhta tasemele. Jacobit ma enam ei vahtinud, sest ei saanud silmi naiselt. Jacob oli pööranud ta niimoodi, et naise nägu oli otse akna poole minuga silmitsi tursunud käsivarred külgedel rippu, tuhmid, silmad sihkimas, otse enda ette. On pime, on ööõhk, maitseb soolakalt ja saiman, kaebleb Mägiva häälega. Palub härdalt, et ma ei kaevaks seda üles. Räägib, et ta kardab. Tõstan nuku välja, ta on räpane mullane. Nukukäsivarred on külgedel rippu. Hoian nuku õhus, vihma sajab ja Saimunud taganeb, käsi kramplikult rinnal. Saiman ta tahab sinuga mängida, ta tahab kulli mängida. Tuhatnelja ümber pangalo, üks savipott kukub ümber, kähku jalule, üle muru. Hirm tagasi vaadata üle sõidude kooli, väravast sisse koolimaja poole, triljoneid aatomeid mu sees põrkumas, ainult aatomid, triljoneid, aatomeid ja palju-palju Saimoni aatomeid. Kusagil mänguväljaku kandis varisesid kokku ja hakkasin oksele. Võib-olla oli meil samal päeval geograafia, aga võib-olla ei olnud ka. Võib-olla oli see mingil muul päeval? Õpetaja pani mängima video ilma ja kliima kohta. Mäletad, mis vahe neil on? Tuled olid kustutatud, et ekraanil olev paremini paistaks. Sestap Jakob vist ei näinud, kuidas ma käe tema pinalisse pistsin ja sirkli välja võtsin. Seda, mis siis juhtus? Ma juba ütlesin. Anna andeks, Jacob. Jumal küll, sa kuula ise ka, mis sa räägid, täpselt nagu su isa. See on siis lahendus, mis. Mis sul plaanis on, Richard talle mõistus pähe taguda. Arvad, et ma ei tee seda? Ja mida sa talle siis õpetaks? Et ta ei saa, pagan võtaks. Noh, issand, süüson. Me ei saa mitte kui midagi teha. Seda ma ka ei öelnud. Nad istusid põrandalambi valgus kumas, hoidsid teineteisel käest kinni. Hoidsid teineteisel isegi siis käest kinni, kui jagelesid, mida minusuguse pojaga ette võtta. Ema, pea puhkas, isa õlal. Teine pudel veini oli peaaegu tühjaks joodud. Mida siis ikkagi? Ta teab, et toimis vääralt. No see ei tee asja heaks. No me läheme kooli. Jah, sest meid kutsuti kohale. Ei, me ise pakkusime selle välja. Ta on teismeline poiss. Nad läbivad mitmesuguseid arenguetappe. Sul oli ju ka sellist arenguetappi küll mitte. Sellist arenguetappi küll ei olnud, et ma oleks inimestele kallale läinud. Ei olnud. No kuule nüüd ise, mida sa räägid, see ei ole normaalne, see kuulu kasvuaastate juurde ja tead, mis teeb kõige rohkem haiget? Sa oled pettunud, ma tean, mina ka asi ei ole selles. Pettunud olin ma siis, kui ta sinu ema peale vandus. Pettunud olin ma siis, kui ta hinded halvaks läksid ja paistis, et ta sellest üldse ei hooli. Pettunud olin ma siis, kui ta meile suitsetamisega vahele jäi ja eriti veel siis, kui ta meile savu tõmbamisega vahele jäi. Viimase aasta jooksul ei tule mulle ainsatki päeva meelde, kui ma poleks selle poisi tõttu ühe või teise asja pärast pettumust tundnud. Aga see, ärme seda praegu tee, mul on häbi. Sai mõni ikka pool tundi kauemaks üles, sest ta oli vanem vend. Mina pesen hambad ära ja lasksin endale teki peale panna. Aga kui olin kindel, et ema läks juba alumisele korrusele siis läksin talle järele. Ülevalt lugedes neljanda trepiastme pealt, kui lauk trepi käsipuu vastu suruda võib elutoa ukse kohal asuva klaasruudu kaudu luurates näha suuremat osa diivanist poolt diivanilauda ja üht kamina nurka. Vaatasin kuni esiku pimedus sulgus ümber elutoast tuleva valguskuma ja mu oma hingamine segunes nende tasase jutuga. Nii et vahel ma ei tundnudki, kuidas mind trepilt sülle võeti ega kuulnud, kuidas ema mind oma pisikeseks võrukaelaks nimetas. Järgmisel hommikul ärkasin lihtsalt oma voodi turvalises soojuses. Ühel õhtul harjutas saiman lugemist. Alles natuke aega tagasi oli see meie ühine rituaal. Lugesime ühest ja samast raamatust kordamööda valjusti ette. Mättisin minu lehekülg, mitte sinu. Ma tahtsin aidata, ma saan ise ka. Ei saanud mitte nii hästi. Niisiis harjutas ta emaga, kui ma olin juba magama läinud ja mina vaatasin, kuidas ema õpetab talle õhtust õhtusse ikka neidsamu sõnu. Emaarmastus oli tõesti piiritu. Isa oli pagendatud diivani kaugemasse otsa, kust ma teda korralikult ei näinud. Passid, vaid väljasirutatud jalad ja diivanilaual puhkav sokkis jalalaba. Nii oli ka siis, kuis aiman, luges lõvikuninga pildiraamatut nänni nõu, ostis selle talle heategevuspoest ja sellest sai saimanni lemmik raamat. Sest kui kätte jõudis koht, kui pumba ja diivan hakkavad hakuna mattatast rääkima. Ta proovis isa seda laulda seal hirmus naljakas, sest ta ei teadnud minu peast ja avastas poole pealt end hoopis King Of The Swingers laulu laulmas, mis pole hoopiski lõvikuningast. Seda peab oma silmaga nägema, aga igatahes oli see hirmus lõbus. Aga tol õhtul, kui ma seal jälgimistrepil istusin, nad nii kaugele ei jõudnud, sest kui pühvlikari Simba isa surnuks trampis jäi, saiman korraga vaikseks. Mis on, kullake? Mis siis saab, kui issi Ace ära sureb? Ma ei näinud isa korralikult. Sõnu polnud ka eriti hästi kuulda. Aga mõnes mõttes oskad sa juba arvata, mida ta võiks sellise jutu peale kosta. Minu isa võis silmi pärani ajades naljaka näo pähe teha ja öelda umbes midagi sellist. Tohoh tonti, päikesekiir, kas sa tead midagi sellist, mida su vana paps ei tea? Harilikult oleks sellest piisanud, et kõik korda saada, aga seekord mitte. Sest Saimun küsis uuesti. Aga äkki sa sured ära? Aga mis siis, kui te mõlemad surete ära? Kui ta ärevusse läks, siis tuli tal õhust puudu ja see tegi asja veel hullemaks. Enne minu sündi juhtus vahel nii, et Saimon ei saanud nii kaua aega hingata, et läks näost siniseks. Niimoodi ema mulle igatahes rääkis. Ja isegi siis, kui ema rääkis, kuidas Saimonile tehti väike operatsioon et seda enam ei juhtuks. Isegi seda rääkides paistis ema hirmul. Kes siis missis? Saimun haaras kramplikult käega rinnast. Küllap nägin ma välja nagu superkangelane, kui uksest sisse tormasin, hommikumantel puhevil nagu keep. Tõenäoliselt tõi just ehmatus Saimoni sellest ärevushoost välja. Ja ma ei ole kindel, kas ta üldse kuulis, mida ma ütlesin. Aga ma ütlesin seda. Saimon, mina hakkan sinu eest hoolitsema. Ma kannan alati sinu eest hoolt. Ülejäänud osa sellest loost lugesime terve perega koos Jahakunama data. Juurde jõudes laulsime kõik koos King Of The Swingers laulu. Vanemad paistsid uhked nagu iial enne.