Köögis valmistas isa hommikueinet ja suskis särisema panni peal peekoni vihlakaid. Hommikust Monamii, kus Emmon peekoniga võileiba tahad? Kus m on? Ta ei saanud magada, päikesekiir peekoniga, võileiba tahad? Ma tahan vist marmelaad, iga. Tegin kapiukse lahti, võtsin purgi välja, proovisin kaant pealt ära keerata ja andsin purgis isa kätte. Tegid raskema osa minu eest juba ära, mis ta kergitas üht peekonilõiku, uuris seda arupidavalt ja laskis pannile tagasi kukkuda. Sa tõesti ei taha siis peekonit või mina söön peekonit. Issi, me käime nii tihti arsti juures. Tulat. Paps jõllitas punetavad sõrmenuki, just nagu ootaks sellelt vabandust. Iskasse kõrvetasid sõrme ära, pole hullu. Isa läks kraanikausi juurde, keeras külma vee jooksma ja märkis, et aed paistab väga korrast ära. Kaapisin purgist välja neli kuhjaga lusikatäit marmelaadi, nii et burksai tühjaks. Kas ma võin purgi endale võtta purgi või misjaoks? Äkki te räägiks vähe vaiksemalt? Uks paiskus lahti ja kõmatas vastu lauda. Taga nii hirmus union, palun laske mul täna välja magada. Ema ei öelnud seda vihaselt, rohkem nagu härdalt. Pani ukse kinni, sedakorda aegamisi. Ja siis kostis, kuidas sammud lähevad trepist üles. Tundsin kõhukoopas kohutavat tühjust, sellist, mida ei suuda täita mis tahes hommikueine. Pole hullu päikesekiir, ütles, paps sundis end naeratama. Sina ei teinud midagi. Täna lihtsalt natuke raske päev. Sa õige oma toit ära, ma lähen, katsun temaga rääkida. Isa ütles seda küsimuse moodi, aga see ei olnud küsimus. Isa pidas silmas seda, et mul ei jää muud üle kui paigal istuda sel ajal, kui tema ema kannul ülakorrusele lähedal. Aga ma ei tahtnud jälle üksipäini laua ääres istuda ega läbi seinte kaikuvat summutatud tülitsemist pealt kuulda. Pealegi oli mul asjatoimetusi. Võtsin marmelaadi purgi ja astusin tagauksest välja, aeda. On mälestusi, mis ei lase enam lahti. Saime, oli soovinud sipelgafarmi ja surnud on kõigele vaatamata sünnipäev. Pori varvaste vahel kükitasin tööriistakuuri juures maha ja kergitasin suuri kive, nii nagu vanaisa oli õpetanud. Aga aastaaeg oli liiga varajane, nii et isegi suuremate Kivilatakate all leidus vaid põrnikad ja vihmausse. Otsisin sügavamalt, uuristasin sõrmega augu, kui mu hommikumantlil langesid esimesed vihmapiisad, olin mina juba kusagil mujal. Väljas on pime, on ööõhk, maitseb soolakalt. Ja sai, mul on siinsamas, minu kõrval, pühib põskedel vihmapiisku ja kaebleb näägiva häälega, et talle enam ei meeldi, talle ei meeldi ja tema tahab tagasi minna. Mina kaevan muudkui edasi, manitseja ärgu olgu ta tita, hoidku taskulampi paigal ja tema hoiabki, endal käed värisevad, kuni valgusvihus löövad hiilgama nukunööpsilmad. Mciu kullake. Ema seisis magamistoa aknal ja hõikas. Vihma päris kallab. Kui ma tagaukse lahti tegin, paugutas ees uks valjusti kinni. Jooksin trepist üles. Kullake, mida me sinuga küll peale hakkame? Ema võttis mul märja hommikumantli seljast ja mässis froteerätiku mulle ümber. Kuu paps läks jalutama. Vihma sajab. Vaevalt ta kauaks jääb. Ma tahtsin, et me kõik koos hommikust sööksime. Nati, ma olen nii väsinud. Istusime teineteise kõrval voodi peal ja vaatasime, kuidas vihm vastu akent sajab. Täna ainult 15 minutit, siis on aeg saada torge. Mul tekkis tablettide suhtes natuke probleeme. Lahendus pikk ja terav süstlanõel. Iga kahe nädala tagant ükskord siis teine pool. Hetkel ma sellele parem ei mõtle. Enne polegi mõtet mõelda, kui nõel juba ihusse torkab. Tahan sulle ühe loo jutustada. Kui naks naks vilk Steve hakkas mulle arvutit õpetama, siis ta ütles, et ma võin ka printerit kasutada. Siis saad oma kirjatööd meile ka näidata met või kindluse mõttes koju viia. Ainult et viimasel korral printeri töötanud. Olin mõelnud sellest, kuidas ema ütles, et viib mind doktor märlov juurde aga seal oli hoopis üks teine perearst. Üksikasju ma ei mäleta, näiteks seda, mis mul ema arvates viga oli või miks doktor määr lõud kohal ei olnud. Niisiis mõtlesin välja sellise loo, et mul on rinna peal mingi imelik sünnimärk. Ja doktor Marlowe oli parajasti puhkusel. Võib-olla olisi, koguni tõsigi. Ja pole oluline. Oluline on see, et too uus arst soovis emaga nelja silma all rääkida ja nende vestlus algatas meie elus terve uue peatüki. Kui ma aga proovisin seda välja printida, hakkas vilkuma veateade ja printeri väljutanud ainsatki paberilehte. Seekord siis sedamoodi kuni tänahommikuse kunstiteraapia tunnini sosinal häälega šamet jagab meile seal plakati värvipurke, liimi manu pildika, tüükaid ja siit klaverit. Ning meilt oodatakse eneseväljendust. Laua ääres oli mu naabriks Patricia, kes on vist küll vähemalt 60 aastat vana. Võib-olla ehk varemgi, aga kannab pikkadest londidest juustest parukat ja teeskleb, et on 20. Tal on tumedad päikeseprillid ja ereroosa huulepulk ja täna on tal seljas ka ereroosa liibuv kombinesoon. Harilikult joonistab ta rasva kriitidega värvilisi mustreid, mida sonett kiidab ilusateks. Aga täna hommikul tegi ta mingit teistsugust asja, lõikas nüride kääridega midagi paberist hästi täpselt välja vaikselt ja keskendunult ja paigutas väljalõiked papitükile. Nähtavasti oli printer mu leheküljed viimaks välja läkastanud ja need sattusid sodi paberi hulka. Nii imelik tunne oli, korraks oli tahtmine kisama hakata, aga ma ei hakanud, sest patriisi on hästi tore inimene ja ma arvan, et kui ta oleks teadnud, et see on minu kirjutis siis poleks ta neid paberilehti võtnud. Sa saad ju aru, mille poolest see teistsugune oli, mis. Aga ma ei tahtnud teda endast välja viia. Seega tegin oma visandeid edasi ja tema jätkas minu elu ümberseadmist kleepides selle tükke, prits tykki liimipulgaga papile. Ootasin ära, kuni tund sai peaaegu läbi. Lõpus on meil mõni minut aega, et saaksime oma töödest rühmakaaslastele rääkida. Aga ma teadsin, et patrisse ei hakka rääkima, sest ehkki ta kannab nii eredaid riideid, on ta väga häbelik. Mina võin pintslid puhtaks teha, pakkusin. Kas juba ongi, aeg küsis sonett. Ma tahan rääkida teistmoodi lugu. Lugu, mis kuulub kellelegi teisele. See ei ole sama mis minu lugu. Ja ehkki see võib mõneski mõttes kurb olla, on see samas ka õnneliku lõpuga sest lõpus on ilusad rasvakriidimustrid ja pikkade blondide juustega naine, kes jääb igavesest ajast igavesti 20 aastaseks. Naisarst libistas sõrmeotsaga üle väikese tumeda sünnimärgi mu rinnanibu kõrval ja ma tundsin, kuidas nägu lööb õhetama. Ei aja sügelema. Ei. Kas sünnimärk on läinud suuremaks või on teist värvi? Minu meelest mitte? Me käime tavaliselt doktor märlov juures, sõnas ema juba kolmandat korda. Panin särgi selga ja tõmbusin toolil kössi, tundes piinlikkust, et mu keha on hakanud muutuma, et see suureneb, haiseb ja kasvatab karvu, nii et iga päevaga tunnen ma ennast üha vähem ära. Kui vana sa oled? Mätju tankümnene, vastas ema minu eest. Peaaegu 11, ütlesin mina. Naine pööras näo arvutiekraani poole, uuris üht arstilkäiku teise järel. Mina silmitsesid hajameelselt kahte raamitud fotot, doktor märlov tütardest. Noorem neist ratsutas hobuse seljas. Õde oli kooli lõpu talaris ja naeratas laialt, silmad pooleldi suletud. Ja ma mõtlesin, et ei tea, kas see uus arst saab varsti endale oma kabinetti ja paigutab sinna oma perepildid, mida saan siis iga paari nädala tagant vaadata, nii et lõpuks tekib tunne, nagu oleksin nende inimestega isiklikult tuttav. Kuidas sul koolis läheb, mis? Naine vaatas mulle silma sisse? Ei vehkinud retseptiblanketti kirjutada ega toksinud arvutiklahve vaid vaatas mulle tähelepanelikult otsa. Ise pisut ettepoole kummardudes. Ema köhatus ja lausus, et sünnimärk on ehk natuke suurenenud, aga võib-olla ei ole ka. Pärast vaheaega lähed juba keskkooli. Tahtsin näo ema poole pöörata, et temalt kindlustunnet saadant viisis, kuidas arst minu poole kummardus, oli midagi, mis hoidis mind kinni. Ma ei tundnud end lõksus. Tundsin end hoituna, ma ei käi koolis nii ja me oleme koduõppel, ütles ema lisas, siis. Varem olin õpetaja. Arst aga muudkui vaatas mulle otsa. Ta oli oma tooli minu oma lähedale paigutanud ja nüüd avastasin ennastki ettepoole kummargil. Sõnadega on raske seletada, kuid sel hetkel tundsin end turvaliselt. Just nagu oleks mul võimalik öelda, mida tahes. Ometi öelnud ma midagi. Arst noogutas. Minu arvates ei pea sa selle sünnimärgi pärast muretsema, mis sa ise arvad? Raputasin pead. Ema oli juba jalul, ütles juba aitäh, utsitas mind juba ukse juurde, siis ega sõnasarst. Äkki saaksime paar viivukest neljasilmajuttu ajada. Tundsin, kuidas ema haare mu käsivarrel tugevnes, silmad meie vahel Vilama hakkasid. Aga ei, mina olen ikkagi ema. Vabandust ei, suusan, ma ei väljendunud selgelt, mõtlesin, et äkki saaksime meie kaks viivuks omavahel rääkida. Siis pöördus arst minu poole ja ütles midagi muretsemisväärset siin ei ole Mäti. Registraator rääkis ühele lapsekäruga naisele, doktor märlov on kuni selle kuu lõpuni puhkusel aga tema eest on tööl üks noor naisarst ja ta on väga tore inimene. Loodetavasti jääbki ta siia tööle. Istusin nurka kummi vaibakesele, kus hoitakse laste mänguasju. Ju olin ma mängimiseks juba natuke liiga vana. Ja kui naine oli mind mõnda aega tungiva pilguga vaadanud ja raskelt ohanud talustamal ruumi teha, et tema laps mängima pääseks. Kas ma võin temaga mängida? Oh, tema pisike poeg sirutas käe välja ja ma andsin talle ühe krõps klotsi. Tema viskas selle põrandale ja naeris. Just nagu oleks see maailma kõige naljakam asi. Võtsin klotsi üles, me tegime seda uuesti. Ja seekord hakkas poisi emaga naerma, ütles stan täitsa arust ära, ma ütlen täiesti arust ära. Täiega. Mul on vend. Oo Hasso. Jep. Ta oli minust vanem, me olime head sõbrad, aga nüüd on ta nagu surnud veini. Ahsoo, oi kui kahju. Kõlas kell ja registratuuri tabloole rullus perekonnanimi. Nii see on nüüd meile, tule, härra. Lähme. Ta võttis pisipoisi sülle ja see hakkas otsekohe virisema ja käsi minu poole sirutama. Paistab, et said uue sõbra, ütles naine ja kiirustas arsti juurde. Mul on vend, ütlesin uuesti, seekord lihtsalt niisama. Aga nüüd ma temast enam nii palju ei mõtle. Panin krõps klotsi ära. Ilmuse ema toppides ravimi retsepti, käekoti, emm, kas kõik on korras? Lähme jäätist sööma? Pargis olemiseks polnud just kõige parem päev. Ilm oli päris külm ja pilves. Aga meie läksime ikkagi. Ema ostis meile kaubikust jäätist ja me istusime kõrvuti tiikidele. Eks ole, ma ei ole vist eriti hea ema. Kassiarst ütles nii. Muudkui muretseme ju kogu aeg muretsen. Kas sul on vaja rohtu võtta? Võib-olla tõesti? Kas sina ja isa hakkate lahutama? Kullake, kus sa sellise mõtegi peale tuled? Ei tea, hakati siis, või? Muidugi mitte. Ema jättis sai otsa, ta tõusis Kiigelt püsti, asus mulle hoogu tegema. Ema, ega ma pole enam tita? Ma tean, palun vabandust, ma tean. Mõnikord mõtlen, et sina oled täiskasvanu, kui mina ei mõtle, mõtlen ja. Igatahes oled sa minu jaoks juba liiga nutikas. Sa täidad neid vihikuid kiiremini, kui ma kontrollida jõuan. Täida, täidad küll, kullake, kui sa kooli tagasi läheksid, oleksid õpetaja täiesti rabatud. Ausalt, ausalt, mind lubatakse. Aga kas sa ise tahaksid? Ehk ei pruukinud see juhtuda nii kiiresti, kui ma seda praegu jutustan või siis nii hõlpsalt meie vestluse ajal pinnale kerkida. Tõenäoliselt olime seal pargis tookord väga kaua aega. Vahepeal vaidlesime pikalt, kumbki liikus ääri-veeri ümber oma mõtte kartasid järsema liigutuse peale võib see mõte põhja ja sedakorda juba kättesaamatuse sügavusse vajuda. Ei, see ei tulnud kiiresti ka kergelt. Aga siiski tuli sel päeval seal pargis. Mitte, et mulle sinuga õppimine ei meeldiks. Ma tean, pole midagi, ma tean. Õhtuti me võiksime ikka koos õppida. Aitan sul koduseid ülesandeid teha ja sa aitad mul lugusid sisse trükkida. Kui sa lubad. See oleks väga tore. Selle poolest on hea rääkida inimesega, kes seisab sinu selja taga, et võid teha näo, et sa ei tea, et ta nutab ja nii ei tule sul ülemäära pead murda, miks ta nutab. Saad lihtsalt abiks olla, et tal parem hakkaks. Emm, kui tahad, võid siis mulle hoogu teha, oi, võin, või kui tahad, ta tegi ka, tõukas hoo sisse, kõrgemale ja kõrgemale. Ja kui hallid pilved viimaks paotusid ja päike praod sisse paistis, siis oli selline imeline tunne, et ta paistab nimelt meile. Mis sina, monomy? Is, kas sa saad mu lipsu kinni aidata? Mis kell on? Ema keeras teise külje ja kiskus unemaski silmade eest ära. Mat ju praegu on kesköö. Ma ei oska seda sõlme siduda, kas ma võin tule põlema panna? Vajutasin lülitit, mõlemad oigasid. Ja siis ütles isa laialt haigutades. Sõbrakene tavaliselt pannakse kõigepealt pluus selga. Ma tahan lihtsalt harjutada. Võime hommikul harjutada, enne kui ma tööle lähen. Isa keeras teise külje, tõmbas vatiteki üle pea. Praegu keskööl kustutasin nende toa lae tule ära ja läksin lipsusõlme näppides oma tuppa tagasi. Liiga närvis, et uinuda. Ei läinud kaua, kui ema tuli ja istus minu juurde. Ma teadsin ette, et ta tuleb. Teadsin, et ta tuleb ja istub koos minuga. Kui ma nad keset ööd üles ajan. Kallikene, Sul on vaja natuke magada. Aga mis siis saab, kui ma mitte kellelegi ei meeldi? Ei teagi, kumb meist mu kooli tagasi mineku pärast rohkem muretses, mina või ema. Aga emal olid väikesed kollased tabletid, mis aitasid olukorda leevendada. Loomulikult meeldid. Ema silitas mind kõrva tagant nagu siis, kui olin alles väike. Loomulikult meeldid. Aga mis siis saab, kui ma ikkagi ei meeldi. Ema rääkis mulle looma esimesest keskkoolipäevast. Ta oli suvel käeluu murdnud, nii et käsi oli kipsis. Ema jutustas, et koolis oli nii palju uusi nägusid aga kõik need uued tundsid täpipealt sama, mida tema. Lõunaks oli tal nii palju uusi sõpru, et kipslahase oli häid soove õlani täis kritseldatud. Mis siis edasi sai? Külm on, lase mind teki alla. Kergitasin tekki servi ja nihkusin eemale, nii et ema sai minu kõrvale pugeda. Nüüd tuleb tõeliselt hea osa, ütles ema ja toetas padja vastu seina. Üks mänguväljaku korrapidajatest nägi mu täis kirjutatud kipsi ja tahtis mind karistada, sest ma olla koolivormi reegleid rikkunud. Seega viidi mind kohe esimesel päeval direktori juurde. Proua direktor tänas korrapidajat tähelepanelikkuse eest. Võttis pastaka ja kirjutas mu kipsile. Tere tulemast pen parki keskkooli. Minu arust oli see hea lugu. Viimasel paaril päeval ei ole mu enesetunne kuigi hea. See on palju raskem, kui ma arvasin. Olnule mõtlemine on nagu haudade lahti kaevamine. Ükskord ammu-ammu matsime soovimatud mälestused maha. Leidsime ookeani lahe puhkekülas rohulapikese, olgu siis prügitünnide läheduses või natuke maad eemal dushihoone kõrval. Ja need mälestused, mida me tahtsime, hoidsime alles, ülejäänud matsime maha. Aga käia igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel siin kulutada pool elu koos sellistes segastega nagu Patricia ja see Aasialasest poiss seal puhketoas, kes topib salaja pusletükke taskusse ja kõigutab end edasi-tagasi nagu inimpendel. Ja see kõhn mõrd, kes eksib koridoris ringi ja laulab Jeesu päästab Jeesu, päästad ja kõike seda just siis, kui ma tahan iga hinna eest keskenduda, aga ma ei suuda, sest see kraam, mida mulle süstitakse, läheb tõmblema ja piinlema ja toob suhu nii ohtralt sülget pat lausa tilgub selle kuradi klaviatuuri peale. Ütlen ainult niipaljukest, et see on palju raskem, kui ma arvasin. Asi on selles emmed, sul ei olnud nii nagu mull on ega no mõnes mõttes ei olnud, ei olnud olnud nii nagu mull, sest esiteks ei võtnud nanni nuusinud koolist ära ega sundinud terve aasta üksipäini istuma ja ülesannetesse meelega vigu tegema ja mõtlema, et millal, mats ju mõtlema, et millal tuleb jälle arsti juurde minna. Tarid mind terve kooli eest läbi, kõik vahivad ja näitavad näpuga matši palu, vahivad mind ja näitavad minu peale näpuga, kus ei olnud ju, no aga oli ju, see oli just niimoodi ja nimelt sinuga pärast, nii et nüüd ma pean kõik uuesti nägema. Suva mul neist uutest inimestest suvamul neist kes mind ei tunne, suval mul sellest, et keegi mingi nõmeda kipsi peale kirjuta, mulle suva. Maddie, palun kuula mind. Ema üritas mulle käsi ümber panna, aga mina tõmbusin eemale ja ma ei, ma ei pea, ma ei pea kuulama, ma ei pea kuulama, ma ei kuule sind enam mitte kunagi, mul suva, mida sa mõtled. Katsun nüüd natuke magada. Emal oli tõustes korraks vankuma ja vaatas sekundi vältel minu poole alla just sellise näoga, nagu seisaks kaljuserval ja püüaks tasakaalu hoida. Minul oli veel üks asi välja öelda, aga ma ei tahtnud karjuda. Pressisin iga sõnatiskeks osinaks. Ma vihkan sind. Ema pani minu toa ukse enda järel tasakesi kinni.