Kairi Look Piia präänik kolib sisse. Laed. Vanaisa kolib välja. Ühel hommikul, kui Piia maal kööki sööma tuli, oli kõik teisiti. Kui harilikult oli vanaisa madalat häält juba eemalt kosta, siis täna istus ta tasakesi laua taga ja põrnitses pudrutaldrikut. Kas midagi on halvasti? Küsis Piia. Aga vanaisa ei vastanud. Kuule, koputas Piia talle õlale. Mis sul viga on? Midagi, sosistas vanaisa ja sonkis pudru sisse väikese augu. Vanaisa jonnid ütles vanaema. Ma ei lubanud tal motikaga õuel kihutada. Ära siis sellepärast kohe kurbole, lohutas Piia meest. Aga vanaisa libistas end toolilt maha, läks oma tuppa. Piia vaatas küsivalt vanaema poole. Aga see kehitas vaid õlgu ja kallas piielega kaod. Kui hommikusöök otsas, läks Piia vanaisale järele. Toas valitses kohutav tohuvapohu ja vanaisa loopis asju kohvrisse. Mis sa teed? Imestes, Piia. Kolin välja tähendas vanaisa ja pani kalade entsüklopeedia suusamütsi ja konjaki kõrvale. Kui mul ei lasta siin isegi natuke rattaga sõita. Sa ei pea siis kohe ära minema, arvespia sõida kaugemal, siis vanaema ei näe. Aga vanaisa oli lohutamatu. Ta tõmbas kohvriluku ropsuga kinni ja kallistas piiet kogu jõust. Nägemiseni. Tõmbas ta ninaga. Kui me enam kunagi ei kohtu, siis ole ikka tubli laps. Või ehk tuled mulle veel kunagi külla. Ta vedas kohvri uksest välja ja hakkas õnnetu näoga minema. Kus sa elama hakkad? Jooksis Piia mehele järele. Kuidas sa ilma vanaemata hakkama saad. Vanaisa. Põsele veeres suur pisar. Ma kolin metsa ja ehitan endale laoni serva päikeseonni. Tule mulle teinekord külla, kui tahad. Pakkus ta lootusrikkalt. Ema võit kaasa, võta kartulisalatit ka. Vanaisa tõstis parajasti kohvrit Muttikale. Kui välisuks paukus vanema trepile tuli. Kuhu sina siis nüüd lähed? Küsis ta, käed puusas. Ma kolin minema ja ehitan endale metsa. Pädevunny hüüdis vanaisa ronis rattale. Mopi küüne mõtle ikka veel järele, astus vanaema lähemale. Talve tulles Okopsu seal. Kuule külm. Ja kuidas seal niiviisi üksi oled, kes sulle süüa keedab ja. Vanaema murdis käsi. Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. Ta kallistas meest. Soolaid mulle kõige kallim. Ma ei saa lihtsalt, nii kui sa igal nädalal Muttikaga mu porgandipeenrasse kütad. Naisa noogutas pea vanaema õlal ja nuuskas ta varrukas. Ma enam ei tee, sosistas ta. Ta enam ei tee rõõmustes Piia. Kas lähme nüüd kõik tagasi tuppa? Ja mõte, noogutas vanaema ja võttis abikaasal käest. Ja mis neist porganditest Ki, peaasi, et sina kuhugi ei kao. Ta viskas Muttikale hävitava pilgu. Nad läksid koos tuppa tagasi. Isa peab seitsmemagajapüha. Kas te teate, mis päev therlon? Küsis isa hommikul haigutades. Muidugi teame, tähendas Emajõe kallas isale kohvi. Laupäev ja 27. juuni. Meie rabamatka, esimene päev. Kas sul on kott pakitud? Ma pakkisin juba ammu. Hüüdis Piia võileiba sides. Okitud Pokitud jorises isa. Et te teaksite, täna on rahvakalendris seitsme päevaga, Jaba rahmeldamist asemel tuleb end hoopis korralikult välja puhata. Matkamine ongi kõige parem puhkus, unistas ema. Kolm päeva puutumata looduses ainult linnulaul ja rabajärved. Sirutuvad kummikud, sõna- sisa süngelt konservtoit, niiske telk ja sääsed. Ja karud. Ma olen kuulnud, et viimasel ajal on terve hulk arusid rabasse kolinud. Kakerdaja rabas pole ühtegi karu naerisema, seal ei ela üldse suuri loomi, karudest rääkimata. Sääskede lauga praegu munemise aeg sosistas isa peale. Ja kui sajab, ei lähe lõke kindlasti põlema. Ta kargas toolilt maha. Ma arvan, et kõige parem on kui rahvas käskis õla pikutada. Piia haistis ohtu ja haaras isal käest. Õpetaja rääkis, et seitsmemagajapäeval tuleb hoopis ilma ennustada. Nii et nüüd on seitse nädalat järjest päike ja soe. Isa vaatas mornilt aknast välja. Selliseid ilmateateid ei saa kunagi usaldada. Sosistas ta seda ike selle kohe ära. Ja, ja telgi all on kindlasti kuuse juured ja hammustavad sipelgad. Kuule vanarahva austaja, ütles ema, aja laiskuse, uss minema ja paki asjad kokku. Väljasõit on kell 11, arvaku vanarahvas sellest minu pärast, mida tahab. Pärastlõunaks olidki nad kolmekesi rabas. Päike säras, kärbsed sumisesid ja kui nad rabajärves ujusid, läks isal vanarahvas täitsa meelest ära. Ta pritsis veest kaldal seisvat ema ja ulatas talle välja ronides vesiroosi. Minu unistuste daamile torkas ta roosi emale juuksekrunni otsa ja tegi ta põsele musi. Millal juustuvihikuid valmistada, aga siis, kui sa näed valmis teed naerisema, hüppas vette pommi. Nii et vesi lendas kaarega üle. Isa pea. Jäi sel korral täiesti tähistamata. Ja ükski sipelgas ei hammustanud ka. Aga ilm oli tõesti tervelt kaks nädalat ilus. Raamatu Länik kolib sisse, kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.