Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loeg Ülle Kaljuste. Parun on peidus Piia tegi kalendrisse risti ainult 11 päeva veel ja emal-isal algab puhkus. Majas oli juba mitu nädalat väga vaikne. Isegi Siim Susi oli kuhugi kadunud. Ainult ülevalt kostis aeg-ajalt tüdinud ulgumist. Paruni perenaine Mirjam oli samuti tööl. Suvehommikuti käis Piia sageli parunile seltsiks. Miriam andis talle võtme ja kui vanemad tööle läksid, viis Piia paruni jalutama. Kuigi tegelikult viis Parun hoopis Piia, sest ta oli tüdrukust kaks korda suurem ja laiem. Aga ust lahti teha ja lukustada ei osanud täika. Ka täna hommikul lippas Piia üles Mirjami juurde. Tšau, parun. Hüüdis ta ukselt. Aga koera polnud näha. Teda polnud söögisega rõdul. Isegi Mirjami voodis, kus Parun üksi kodus olles pikutes, polnud koerast lõhnagi. Kuulis tüdruk äkki tasast häält. Ta jooksis elutuppa, ka ruum oli tühi. Kas sa oled üksi? Kuulis Piia nüüd juba täitsa selgelt. Palun. Hüüdis Piia. Kui sa oled. Show doga porises parun oioi kinni, seina ääres kohutavalt kitsas, Pieranis diivanile, piilusele seljatoe, sohva taga kükitas kisakris ja higine parun, silmad pahupidi peas. Miks sa siia ronisid, imestes Piia, kas te mängisite miljoniga peitust? Mitte Mirjami Vaita vahelis peikaga Torises parun, see tüüp on nüüd kogu aeg siin ega lase mul rahus pikutada. Muud enam ei olegi, kui ainult õue ja õue. Haiguskoer. Kas sulle ei meeldigi enam jalutada, imestas Piia. Jalutada jorises Parun sugule jalutamisest õhkagi? Ta võtab alati ratta ja mina pean siis selle kõrval jooksma ülesmäge kogu tee pargini välja, kujutad ette. Ja peale seda tulevad ööd siis. Parun ulgus õudusest ja pööritas silmi. Piia ronis diivani taha ja lõikas koera kogu jõuga tagumikust Sophalikus kohal ja paruplumpsatas vabaks. Teine asi, ringutas ta rahulolevalt ja vaatas seinakell. Aga lähtenii ruttu minema, enne kui see kole kanadalane kohale jõuab. Kas vorstikesed ikka võtsid? Võtsin noogutas Piia. Ema jättis sulle eilseid kotlette ka. Parun. Printsilt saba vastu põrandat, nii et klaasid baarikapis klirisesid. Suurepärane. Kana rosinad. Ega kui ma ei eksi nuuskis ta koti Ellimpsas keelt. Piiel ja parunil oli koos väga tore päev. Kõigepealt jalutasid nad allamäge ja võtsid siis pargis päikest ning parun pistis nahka iga viimase kui kotletti. Ja kui eemalt kostis neid otsima tulnud Jack'i hüüdmist, naeris koer nii kõvasti, et lehed puu ladvas värisesid. Lihtsalt imeline päev tähendas ta rahulolevalt. Muide, ütle emale edasi, et ta kotletid on maailma parimad. Parun saadab komplimendid. On haige. Ühel suvehommikul, kui Piia vanaema juures oli, astus sisse onu Rasmus. Ta riided olid üleni plekke täis ja üldse nägi onu kuidagi räsitud välja. Rasmus viskas spordikoti ja kokkukeeratud madratsinurka ning varises kahvatult toolile. Kust sina siis tuled? Küsis vanaema ja kallas pojale tassi kohvi. Ma olen haige, sosistas Rasmuse, toetas pea kätele. Festaril lasi telk vihma läbi ja me saime Pirkaga mingi viiruse. Pea valutab ja yldse nõrk olla. Siis on küll halvasti, vangutas vanema pead. Ma toon sulle hommikusöögi üles. Seda polnud tarvis onule kaks korda öelda. Ta kalpsas püsti ja lekkis trepist üles. Mu joig, muigas vanaema Coop vihmagamata jo must jõgami mõttega juba mitu kuud. Sellest hoolimata tegi ta onule suure kausitäie putru ja valas klaasi sõstramahla. Kui Piia kandikuga üles jõudis, lamas onu voodis kingades, jalad padjal ja kraadiklaas püsti suus. Piiet märgates lehvitas ta jõuetult ja patsutas põrandat. Doosija, sosistas ta ja haaras mahla klaasi. Ei ole hea. Anna mulle ülemisest sahtlist rohtu. Piia sobras sahtlis ja leidis tohuvabohu vahelt sinise karbikese. Al-ka-selt. Sär erista just seesama. Poetas onu tableti mahla, klaasi kusse, sisine lahustus. Kas sa tahaksid midagi veel? Uuris Piia murelikult. Onu tundus täitsa otsa lõppenud. Sosistas Rasmus. Ma arvan, et tänastes oludes siin ei aita muud kui korralik kuur. Ta haaras tolmuselt kapilt krõpsupakki ja rebis selle hammastega lahti sisse võtta enne hommiku ja õhtusööki. Ja kui ei mõju, siis doosi suurendada. Ta haaras pakist peotäie krõpse ja need kadusid hetkega onu kõhtu. Igaks juhuks kostis ta enne, kui asi päris hull. Piia istus haige onu voodi ette maha ja uuristada murelikult. Kuidas on? Kas mõjub. Onu pööras läikivad silmad aeglaselt Piia poole. Mõjub noogutas, ta hakkaski juba parem ole ja pane muiska käima. See on haiguse puhul hea. Piia klõpsas kõlarinud. Toas hakkas möllama metsik Onu Rasmus testis määrdunud käe ja tegi sõrmedega hevimetalli märg. Ja siis mängisid nad koos telekamängu ja ussi, Rõngu ja vii tennist ja kolkiga. Järsku kostis selja tagant ukse kriiks sattus ja sisse astus vanaema. No kuidas on? Küsistaja märkas maas vedelevad tabletikarpi. Siis astus ta plaadimängija juurde ja pani muusika kinni. Ning heitis pilgu kraadiklaasile või haigemaja Marss maast lahti ja koristama. Rasmus vaatas niiskete silmadega, vanaema. Ema. Pärastpoole pea valutab, sosistas ta ja pühkis lõualt krõpsupuru. Pärastpoole siin majas ei kehti. Teatas vanema, hakka peale ja tule alla sööma. Ma katsin õue laua. Vanaema silitas Piia pead, kes kulm kortsus, onu piidles. Ära muretse, Rasmusel on juba palju parem. Püüa ravis mu terveks, kostis onu ja ajasentristi. Ma võin sind ka ravida, lubas Piia vanaemale. Mehe nõu terviserauast naeris vanaema. Ainult poeg on mul nõrguke. Aga seekord polnudki vanaemale õigus. Onu Rasmus sai veel samal päeval täitsa terveks ja mängis Piiaga terve õhtu õues sulgpalli. Ja nagu õigetele onudele kohane, võitis ta ainult kaks korda. Raamatu Piia präänik kolib sisse, kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste.