Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loed Ülle Kaljuste. Isa ja õudne unejutt. Täna oli isa kord unejuttu lugeda ja Piia ootas põnevusega. Kui ema võttis alati poolelioleva raamatu, siis isa puhul ei teadnud kunagi, mis tuleb vaelugestabiale ajalehte, vahel spordiuudiseid või koosoleku kokkuvõtet. Kõige rohkem meeldisid peale kasutusjuhendid, sest seal õpetati alati, kuidas mitte elektrisokki saada. Piia unistas Helendavast elektrišokist juba ammu. Hea öösel vetsu minna. Pole vaja tuld põlema pannagi. Aga täna oli isal täiesti uus plaan. Täna loeb sulle unejutuks onu, ütles ta voodiservale istudes. Missugune onu? Küsis Piia. Kas sa kutsusid Siim Susi meile külla? Ei, naeris isa. See on hoopis üks onu nukuteatrist. Pyyal tuli hirm nahka. Viimane kord, kui need teatris käisid, koli lava koledaid kolle täis. Ma ei taha, et nukitsamehe onu meile külla tuleb, raputas ta pead. Tuliselt teatris, nii must ja kammimata. Ema peaks ta kõigepealt kindlasti vanni panema. Et jälgi ei teeks. Loe mulle parem, kes eile jalgpallis võitis. Aga isa ainult muigas ja pistis plaadima. Kas sa mängid onule alustuseks tervituslaulu tõmbas piie teki üle pea. Teki all oli küll vähe õhku, aga vähemalt ei pea ta vaatama, kuidas Sagris kollionu voodiserval istudes pika küünega kõrvas urgitseb. Vana halli sel iyahkunutas jõe kaldal ja uuris ennast veepeeglist, aga siis hakkas keegi hoopis sõbraliku häälega karupoeg Puhhi lugema. Just nii, see on lihtsalt haletsusväärne. See lahke hääl on kindlasti. Miseks mõtles. Kjell ta pööras otsa ringi ning loivas laisalt piki kallast paarkümmend meetrit allavoolu. Punamütsikese muinasjutus teeskles hunt algul sõbstradi, pikkamööda, aga pärast seika vanaema ära isegi häbenenud, täpipealt nii nagu ma viie tõmbas kõhu sisse ja hakkas tasakesi voodi serva poole nihkuma karvavõrdki parem kui sealt põrandale ja edasi eludes ema juurde olnud pikurma. Nii et hommingi kollionu küüsist pääsenud, sealt haletsusväärne ja muu plaan läks täitsa kenasti äski kostistele selja taga, viie libistas end tasakesi vaibale. Hakkas ukse poole roomama, kui märkas äkki Toas paleti kolli süngelt. Tugitoolis oli ainult isa jorss kassile, siis ma küll ka onu hääl tuli plaadimängija, mis laual rohekalt Helendajasliku lahti pole midagi. Kõik ei saa Kärka kohe üle. Ei, ta marssis Piia isa juurde ja koputas talle õlale. Ära rohkem oma onu juttu aja. Sa võid nüüd oma tuppa magama minna, ainult hambaid pead enne ära pesema. Isa võpatas ja avas silmad. Ma mõtlesin, et vahelduseks on ju tore koos Puhhi kuulata. Sosistas ta punastades. Miks sa kohe nii kuri oled? Peal hakkas ka piinlik. Ta patsutas isa põlvele ja saatis ta siis oma tuppa. Kas sa paned ta ise magama? Küsis ta emalt, kes seisis uksel ja pesi hambaid. Vabalt lubasema. Aga unejututa jäätetena küll laiskvorstile meie majas, et ei loeta. Ühes vastu vaidlemata teki jälle ja pani kohe silmad kinni. Homme loen peale paremis sosistas ta ja jäi magama. Piia pere läheb kooli. Millal me mulle vihikuid ostame? Küsis Piia ühel hommikul, kui septembrini oli jäänud vaid mõni päev. Ema voltis rannalina kokku ja pistis kapi. Õige küll, ongi viimane aeg. Homme hommikul linnast vaatame. Septembris läks kooli kogu pere Piia Algkooli emakeeltekooli ja isa puukooli istikute järele. Lisaks läks Parun koertekooli Taali suvel nahka pistnud kolm noort õunapuud ja vajas isa sõnul õpetust oma ala parimatelt. Koolis meeldis piiele väga. Klassis oli lahe mängunurk, ta leidis endale toreda pinginaabri ja õpetaja, Katrinil olid õudselt ilusad säravad silmad. Ka isale meeldis õpetaja Katrin, väga. Paar nädalat hiljem kutsus õpetaja vanemad tutvumisõhtule. Emal oli prantsuse keele tund, nii et isa ja Piia läksid kahekesi. Lapsed on teil väga targad, kiitis õpetaja ja kõik, isad noogutasid rahulolevalt. Tunnevad juba nii numbreid kui ka tähti. Te vist olete kodus tublisti harjutanud, mis nüüd? Hüüdsid isad ja piidlesid säravate silmadega õpetajat. Nood ise õppisid, lihtsalt on sellised andekad. Emad, vaatasid üksteisele otsa ja muigasin. Aga räägime korraks kooli mäest ka, jätkas õpetaja. Kas te saaksite mulle mõnel õhtul appi tulla? Tuleks pisut värvida ja aknaid toppida. Ja üks tubli puutöömeistrimees kuluks ka hädasti ära. Peagi olidki ülesanded jagatud ainult Piia isale, jäänud ühtki tööd õhtulistuste rahulolevalt teleka ees ja neelas viinereid. Mul poleks midagi selle vastu, kui natukene aknaid toppida tähendas ta kahe viineri vahel. Aga kõik teised olid kiiremad. Eks ma aita siis muuga. Ta koputas Endale pöidlaga rinnale. Sinu tugev ja julge on näiteks maailma kiireim pliiatsite teritaja. Kohe kõige kiirem? Küsis Piia kahtlustavalt. Polnud vaja isegi eriti harjutada, kehitas isa õlgu. Pealegi, mul on selles asjas kõvasti annet. Järgmisel päeval rääkis Piia kõigile, et ta isa on maailma kiireim pliiatsite teritaja. Juttu kuulis pealt ka õpetaja Katrin ja õhtul saabus Piia koju 128 nüri värvipliiatsiga. Kui õpetaja oktoobris uue koosoleku korraldas, sõitis isa juba nädala alguses maale. Maailma parimal pliiatsiteritaja oli seal kohutavalt palju tegemist ja kooli polnud seekord lihtsalt kuidagi võimalik jõuda. Lähme siis kahekesi. Patsutas ema Piia pead. Mul pole midagi selle vastu, et natuke aknaid toppida. Seekord oli kohtumisõhtu hoopis teistsugune. Selgus, et maale olid sõitnud ka kõik teised isad ja emadel jätkus jutukogu õhtupoolikuks. Koju jõudes tegid nad kohe rühma meili listi ja neist said tulevikus suured sõbrad. Raamatu väänik kolib sisse, kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.