Kairi Look. Piia präänik kolib sisse, laeb. Suur suvelõpupidu. Septembrikuu hakkas lõppema ja ühel sumedal õhtul toimus aias suur suvelõpupidupidu toimus ka Jacki jaoks, sest tal oli sünnipäev ja ta pidi varsti Kanadasse tagasi sõitma. King pole vaja säletestabiale. Mis king ei saanud aru, kas pidu on paljajalu? Tšak käis tavaliselt isegi tänaval paljaste varvastega, nii et see tundus täiesti norm, maalne. Ta mõtleb kinke, itsitas Miriam ja kallistas Jack'i, et sünnipäeva kinke pole vaja tuua. Jack naeratas rahulolevalt ja liigutas varbaid. Satsalt sünnipäevaking ei hinge. Jack oli kogu suve harjutanud ja rääkis juba kõigiga eesti keeles. Kui ta millestki aru ei saanud, ütles ta tavaliselt. Täpselt või kas tõesti. Ja siis arvasid kõik, et Jack räägib täitsa vabalt. Isegi poemüüjatele ei öelnud ta enam džaumistajaid, vaid hoopis sära. Ja lõpus aitäh. Nägemist. Jackil oli õnnestunud koordi isegi Siim Susi rääkida. Aga paraku ei saanud poliitiku jutust sõnagi aru. See mees ei räägi inimese keel. See mees susiseb nagu usse, seletas ta pärast Piiale. Ja seda kuuldes läks püüelnud naabriga tutvumise soov täitsa üle. Tänasel peol Siimsusi õnneks polnud. Piia ema oli Jacki jaoks küpsetanud, meekoogijoogiks pakuti meega piparmünditeed. Piia vanaisa tõi kaasa suure purgi maa-amet ja mitu pudelit meeõlut. Väga kaitseb, limpsab Jack peolauda, uurides keelt ja säras rõõmust. Lisaks Piia perele, Mirjamile ja parunile olid kohal onu Rasmus ja Jack'i sõbrad. Üksnes paari kuu jooksul oli ta saanud sõbraks terve karja lahedate tüüpidega. Üksi. Imelikum kui teine. Nad kõik olid natuke plekilised ja kammimata ning armastasid pikutamist ja kukerpalle teha. Üks sõber istus näiteks rätsepa-istes õunapuu najal ja puhus vilepilli. Teine pikkade sassis juustega mees. Lesis maja trepil ja uuris midagi pea kohal. Mis sa seal vaatad? Küsis Piia. Surus mees sõrme huulile. Vaata, kärbsed istuvad lambi otsas. Inimesed kulgen. Hüüdis äkki tšak ja ronis limonaadikasti otsa. Algab võistlus. Tulge kohe siia, aitäh. Kõik kogunesid ümber, Jackie jäid ootama. Õu, hämardus ja õunapuud sahisesid värviliste laternate vahel, sumedas tuules number üks, ma tahan ütlema ida, te kõik olete siin minuga koos ütles Jack. Ja majja jaapaol džaunite aed. Jack lehvitas rõõmsalt kasti otsast ja isa lehvitas vastu. Aga nüüd võistlus, hüüdis Jack ja andis sõnabja emale. Jack'i soovil toimub täna suur kausi lakkumis. Võistlus hüüdis majja. Lakkuda tule tainast, millest mammi koogi tegin. Kostis kihinat. Ei, naer solvus. See oli minu lemmik, kui mina veel, väikemees, olin just imelt, viipas ema laua poole. Olge head, kausid on seal. Pia jooksis laua juurde ja valis endale ilusa Punase kausi. Onu Rasmus sai maasikapildiga nõu. Isa lillelise ja Mirjam roosa. Jacki jaoks oli mõeldud spetsiaalne karupildiga kauss ja sõber trepilt sai kärbsega. Piia ema seisis stopper käes ja hüüdis. Valmis olla valves. Tart. Seda ei tulnud tal kaks korda öelda, kõik pistsid pead kausside sisse ja lakkusid nagu jaksasid. Valmis hüüdis pea kisa, tõstis võidukalt nõu. Tšak jooksis lähemale ja uuris kaussi. Baas hüüdis, ta läigib, isegi. Võitja on siin. Ta haares Piia isa tugevasse hambusse ja patsutas teda hoogsalt seljale. Seejärel haaras ta laualt krooni ja pistis selle isale pähe. Olge lahked. Kausi lakkumise kuningas, võitja Paul. Isa punastas Pisa habemes tainatükke. Piia jooksis teda kallistama. Taali oma vägeva isa üle väga uhke. Väljas oli ammu Mu pime, kui külalised lõpuks lahkusid. Pyyajaid tšak istusid kahekesi trepil. Ritsikad silistasid ja taevas sirasid tuhanded tähed. Kas sa tuled järgmine aasta jälle? Küsis Piia. Põlved lõual. Muidugi lubas Jack võimalusi isegi uluks. Kui müü, kutsub. Ümberringi jäi vaikseks ja Piia puges Jack'i kaenla alla. Sooja. Tundis, kuidas kõhus kripeldab ja südames on hästi soe. Sa oled mu kõige suurem sõber, ütles ta siis. Tule kindlasti tagasi. Mina tulen, lubas tšekk. Nad istusid veel kaua trepi peale, kuulasid, kuidas suvi lõpeb. Aga iga suve lõpp tähendab uute sügiseste seikluste algust. Ja neid ootas Piiaga. Piia isa on tööloom. Kui isa reedel koju jõudis, oli aktuaalne kaamera juba lõppenud. Kullakene. Kole hea, too mulle köögist paar viinerit. Alustabijat kargas diivanile ja tegi maailma kõige kurvemat nägu. Ma rabasin terve päeva tööd nagu loom. Pyyal polnud papsi turgutamise vastu midagi. Isa oli juba kord selline nõrguke, kippus kergesti väsima ja magas hommikuti kaua. Kui ta väga norgu jäi, tuli tema eest hoolitseda. Siis muutus isa uuesti rõõmsaks, kallistas ema ja viskas Piiaga kukerpalle. Piiet viinerikausiga nähes lõi isa nägu särama. Tule poe siia, kavatsete seda diivanit ja tõmbas tütre kaissu. Koos pikutada, oli väga õdus. Isa oli soe, lõhnas hästi ja ta habe kõditab mõnusalt. Üks käsi ümber Piia ja teine viinerikausis, viskas isa jalad lauale ja klõpsas teleka käima. Madagaskari leemuritel dokfilm. Hüüdis isa. Kas vaatame? Vaatame, noogutas Piia. Ta oleks ehk meelsamini koos raamatut vaadanud, aga ei tahtnud isa kurvastada. Paps pistiski juba viinereid ja uudistas õnnelikult telekat. Filmis näidati parajasti loodusvaateid, kui äkki kostis reetlik norin. Piia lõi pilgu üles ja ohkas. Isa norskas, suu lahti ja pooleldi näritud viiner peos. Grammaga Dogsesta isa. Kohe tulevad Leimori pojad. Isa nõksates ja avas silmad. Maaema ka teatas ta solvunult. Nüüd kinniste silmadega. Seda oskavad ainult eriti andekad täiskasvanud. Tuleb mitu harjutada. Ema küll silmad kinni, telekat ei vaata, ütles Piia kahtlustavalt. Isa vilksas pilgu köögi suunas. Ema laisavõitu, sosistas ta. Küll temagi ühel päeval selle kunsti ära õpib. Sinu ilus ja vapper isa õpetab teda, tähendas ta ja tõmbas Piia kõvemini kaissu. Eks harjutamist, aga tulemus on pingutust väärt. Piijate ei huvitanud enam film. Ta piilus hoopis isa. Ja tõepoolest ei läinud viit minutitki, kui isa pea vajus rinnale ja ta hakkas jälle kinnisilmi filmi vaatama. Naeratas uhkelt. Ta polnud näinud veel kedagi, kes sellist asja oskaks. Isegi Oliveri isa, kes oli ülikoolis professor ja teadis kõiki maailma asju, ei osanud silmad kinni telekat vaadata. Piia. Hõikas ema köögiukselt. Mis te seal teete, kas hakkame pesema sättima? Ta astus tuppa ja vangutas pead. Ah siis nii niimoodi ei tähenda seda. Või juba magab. Ta vaatab kinniste silmadega filmi, manitses Piia ema ja patsutas hoolitsevalt lapsi. Seda oskavad ainult andekad. Arvasid, kui sa kõvasti harjutad, siis õpid isegi sina selle ära. Isa norsates ja avas silmad. Haigutesta treenimine teeb meistriks. Raamatu Piia präänik kolib sisse, kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.