Tere, siit teatri magasini stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Eesti Draamateater avas oma vastselt remonditud kodu uksed. See kirgede maja oli 26 aastat koduteatriks näitlejale ja teatripedagoogile hinna taarnale, kes äsja ilmutas mälestusteraamatu. Vaatan ajas tagasi. Hinna tarne on meie esimene külaline. Ja saate teises intervjuus kõneleb Aivar Zimmermann meile pleibek teatrist ja psühhodraamast. Nii et tänases saates saavad kokku ajalugu ja alternatiiv. Ehk ühelt poolt näide sellest, kuidas viiekümnendatel aastatel eluteatrile kaikaid kodarasse loobib. Ja teisalt tänane väljakutse ehk kuidas teatri vahenditega elu mõtet ja laadi korrigeerida. Niisiis alustame hinnad Aarna esimene hoodraamateatris sattus 50.-sse aastasse kui toimus kurikuulus EKP kaheksas pleenum, kus kõik toona vähegi mõtlevad inimesed, kes siia Eestimaale alles olid jäänud, kuulutati kodanlike natsionalistide, eks tere hinna taana. Tere jõudu. Vaatan ajas tagasi. See on raamat, mille ta äsja ilmutasite. Kui nüüd vaadata ajas tagasi, kas on olnud tee jaoks ka mõni selline aeg, mille tahaks nagu oma turjalt ära heita aeg, mis ei ole teile sobinud, mis on olnud halb aeg? Me teame ju sünnime oma aega, nagu öeldaks. Nonii, võib tahtmise igasuguseid olla. Muidugi oleks meeldiv, kui praegu oleks 20 aastane. Võimalused on teised nagu öeldaks, ei oska seda ütelda. Sellepärast et igas ajas on nii head kui halba sest me oleme küllalt keerukal ja samas väga huvitaval ajal elame. No eks ma sinna ju tegelikult oma jutuga tahangi tüürida, sellepärast et te kuulute teatri põlvkonda, kes alustas viiekümnendatel ja kui ma loen teie ühte peatükki raamatust, kus on juttu nii-öelda esimesest hooajast draamateatris kirjutab hinnad Aarne, siis selle loo lõpu. Te olete esitanud mitu küsimust. Et kes me olime, kas hammasrattad suures masinas, uue elu loojad või lammutajad ja nendele küsimustele ei vasta siin. Ma pean veel ütlema, et ma tulin tegelikult neljakümnendatel laval, aga see on pärast instituudi lõpetamist, aga see peatükk on uurimus ja see hooaeg huvitas mind mitte niivõrd loominguliselt, kui huvitas ta nagu ei tahaks öelda, et poliitiliselt väited teatri olukorda siis sellel hooajal teater oli kuskil väga keerukas olukorras viiekümnendatel aastatel ja see peatükk puudutab just kaheksanda pleenumi eelnevat aega. Ja, ja noh, mis siis kaheksanda pleenumi seal sündis, sest seal olid väga huvitavad faktid, sest enne seda ühendati kõik teatrit, ma räägin, Tallinnast, likvideeriti Estonia draamatrupp, likvideeriti noorsooteater, ma avastasin midagi sellist, mida ma ennem nagu elades selles ajas, nagu ei taibanud, et see kaheksas pleenum, pleenum ei tulnud mitte juhuslikult, vaid ta oli ette valmistatud, seda on eelnevatest koosoleku sõnavõttudes kohe näha. Olid terve rida inimesi, kes olid selleks koosolekule nagu ette valmistada seda, et jõuda selle kaheksanda pleenumi küsimus. Kui ma vaatan neid sõnavõtte, ma ei räägi muudest faktidest, siis tundub mulle niimoodi, et nii Priit Põldroos kui Ants Lauter nad ei tunneta seda, mis hakkab juhtuma. Sest Lauter käitus nii, nagu ta alati suuremalt osalt oma elus oli, oli käitunud, ta on noh, niisugune distsipliiniga inimene olnud ja Eesti vabariigi ajal oli ju iseenesestmõistetav, et sa ju seadustele alluda ja nõnda edasi ja see käis nagu edasi. Ta ei saa sellest nagu hästi aru. Ja Põldluseid ajunud seda jälle, et kritiseerides Lauteri tööd ja tolles draamateatrit, et, et sellega viskab nagu ei oskagi kuidagi öelda, hauakaevaja nagu nõmme ei haua kaevaks. Nii ränk see võib-olla ei olnud, aga ta soodustab seda. Ta ei tajunud seda ka. See on huvitav. Aga väga võimalik, et praegugi mõningaid asju ei taju, mis, mis sündima. Kui palju sellel ajal nagu üldse oldi, siiras, palju valetati? No mul on tunne, et no mõningates sõnavõttudes, kui neid lugeda tunduvad ju praegu lausa naiivsetena või, või isegi lollakatele, eks ole, neile seda leksikad kasutati ju juba 40.-st aastast, ma tegin praegu näitlejate liidu ajalugu, seda leksikad kasutati nädal pärast lõugu korraldada, kuid juba tähendab see sündis niivõrd kiirelt, kuidas see võimalik oli, tundus minule lausa naljakana, aga, aga mul on tunne, et Nõukogude Liit planeeris meie okupeerimist juba tükk aega, et vist on isegi mingid materjalid, eks ole, juba 37.-st aastast. Sest see oli niivõrd ettevalmistused, ma arvan, et ta pidi olema, kuidas ta siis niimoodi paari päeva jooksul nagu nagu keeras teistpidi titele nagu teise otsa, mina olin siis laps, ma ei jaganud seda asja. Ega ta, aga no viiekümnendatel te olite juba pisut kogenum, eks ole kooli lõpetanud, et kui te ise seda oma elu sellel ajal nagu meenutate, kui palju seda kahestumist siis teis endas? Minu olukord oli natukene teistsugune, sellepärast et arvestades minu noh, isapoolset liini, eks ole. Ja, ja teiseks. Ma olin tagalas sõja ajal ja meie põlvkond oli siin üldse kasvatatud võrdlemisi, no niimoodi saksa vastaselt need fašismi küsimus olime, me olime ikka selles suhtes nagu ikka teisel poolel, seal tuleb arvestada. Ja seda peab ütlema muidugi ka, et sõja lõppedes tundus, et kõik teed on lahti sest õppimine oli, sai stipendiumi, eks ole, ja võimalused õppimiseks olid igasugused ja ja Moskva teatritega olid meile ikka mõnes suhtes ega täitsa üllatused, nende tase ja näitleja koosseisud ja mina ei osanudki nii kahele poole vaadata. Sest ma pean ausalt ütlema, et Nõukogude Liit finantseeris ikka võrdlemisi tugevalt kunsti. Sest temal oli väga tähtis, et teater oleks nagu propagandaasutus, eks ole. Iseasi, kuidas ta toimise, kuidas ta tegelikult oli, see on nüüd teine maailm. See oli ka 40. aastal, kui pööre toimus, sest Estonia sai momentaalselt ikka palju suuremad summad ja peale selle, no mul vanad näitlejad rääkisid, peale selle, nende palgad olid siis, sel ajal oli see krooni ja ja rubla vahe ju ju väga suur, kuni tuli rubla, siis hakkas nagu tasapisi nagu teistmoodi leeruma. Ja momentaalselt muutus ka repertuaar, kõik need no umbes niisugused näidendid nagu praegu, hull raha, võimse kolmnurga näidendid, need nagu kadusid, ära tuli ikka tugev dramaturgi repertuaar, mis näitlejale on väga tähtis loomingu jaoks. Nii et see on väga kahe otsaga asi, seda osati manipuleerida selle asjaga ikka väga vägevalt, see oli läbi mõeldud, see ei olnud mitte niimoodi, et kuidagimoodi. Teisalt see kohustuslik repertuaar, see nõukogude repertuaar, hallide protsendid etta palju peale ja võilill ja mängima ja sealise mänginuna ja neid näinuna, mis tundega nagu sai sinna mindud, et kui tõsiselt seda kõike võeti ja milline see suhe oli? Näitleja töötab teisiti, mina arvan ja suurem osa minu vanemaid kolleege ka arvas niimoodi. Seal on ikka nagu öeldakse, avab inimese inimesele ja kui lähme prooviprotsessi, siis ma mõtlen inimesest, kõik muu tuleb nagu, nagu noh, sellega kaasa. Vaidlusi muidugi oli igasuguseid, ma mäletan, et kunagi ütles, et, et ta ei saanud kuidagi aru, et tal oli täiesti suur mõistatus. Muuseas väga huvitav näidet, kui ta esimest Nõukogude tüki mängis, siis tal oli üks niisugune stseen, viisimega vastamised rindel kohtab oma naist, keda ta pole tükk aega näinud ja ta haaras naisest muidugi kohe kinni ja suudleme laudtee, oi oi, oi, oi, oi, oi, ära tee ja, ja kõrb, ütled mis ei nõukogude enim, ehk kõige rohkem võtab naise käe. Ja siis Karmo ütles, et ta ei rahunenud ka õhtuks maha, oli võtnud pudel konjakit, läks Lauteri juurde koju ja siis oli küsinud, et ma imestan, mis asi see niisugune on, et see pole ju normaalne ja ja Lauteri oli selle peale ütelnud, et Sa saad veel palju imestama. Eskarm ütles, imestan siiamaani, ju, imestas siis Lauter ka, ma tean, et mõnest asjast oli karm ära ütelnud, et ta ütles, et ei oska niimoodi käia sirgelt laval või kuidagi või? Ma ei oska seda isegi selle, need on võrdlemisi keerulised loomingulised probleemid, kuidas need seotud on, sest näitleja on ikka väga tugevalt ajaga seotud ja selle ajaga, milles ta elab. Ja ma pean ütlema, et ega praegugi kerge me ei ole, sellepärast et kui keegi kuskil Ta tahab luua meil Ameerika mudelit, mis meile minu arvates absoluutselt ei sobi, sest meil on nii väike vabariik ja meil on omad traditsioonid, mille peal me oleme kasvanud võetud nii saksa kui vene teatrist ja kujund on siin ja meil on nii õhuke kultuurikiht, eks ole. Nüüd saab kajastada pärast alles 100 aastat Eesti kutselisest teatrist, et me oleme ikka mingisuguse niisuguse teistsuguse baasi loonud, meile ei sobi see Ameerika mudel, aga on inimesi, kes ei saa sellest arvust Matveryksabraasule arvestab. Aga siin ei aita, kas on ilusad majad või maailma elektroonika laval või Iisri avaneb ja vaat siis on teater. Teatrit võib teha nagu põldroos ütles ka peldiku kaane peal. See ei määra, määrab see, mis lavalt tuleb ja määrab see inimene, kes laval seisab. See on määrav. Aga kui juhtivad ringkonnad sellest aru ei saa, siis aastate pärast me hakkame seda siis nägema. Mismoodi me lagundame oma teatri täielikult ära, see on lausa traagiline. Ma ei oskagi nagu taha pidi mõtelda, sellepärast mul on võib-olla raske, rääkides eelnevast aiast sellepärast et, et naeran kuidagi kasvanud, nii et vaata alati ettepoole, siis need on võrdlemisi niisugused filosoofilised probleemid, see ei ole niisama lihtne. See ei ole mustvalge printsiip, mida püütakse vahetevahel kangesti noh, niimoodi, eriti poliitikas. No ma ei tea, kas mõeldakse, et rahvas on loll või kuidas, aga mustvalgete ei ole, on palju keerulisemad probleemid, näitleja ei saa nii luua mustvalge printsiibil. Tähendab, seda oli muidugi loomingus on ka praegu mustvalgelt printsiip. Aga see on juba nagu looja küsimus või sest inimene ei ole must-valge. Ka ajalugu ei ole mustvalge. Palju komplitseeritum on terve see asi. Et selge on see, et mingit lõivu maksti. No ühesõnaga, mina mäletan, kogu aeg käis pidev võitlusministeeriumiga ja ministritega ja nagu kiuste üks pupujuku teise otsa tuli, sinna aga sai ikka vahetevahel nagu kokku leppida või. Aga ta oli keeruline, sest hea näitajad keerlesid selles softis kogu aeg, näitlejat puudutas ta nagu vähem. Näitlejad puudutas nii palju, et, et kui hakati suruma järsku keegi surustada õnnetut nõrka dramaturgiat siis hakkasid näitlejad vastu. Ma tean, kohe veedame üks tükk, no näitlejad kohe nõudsid, et see võetakse maha. Meie proovi enam ei tule. Et niisugust asja me mängima ei hakka. Nii nagu praegu käib võitlus selle raha pärast, et palju keegi rohkem saab, siis oli ka raha küsimus, aga nagu see ideoloogiline oli, nagu siis nimetati esiplaanil, mina kaldun üldse arvame, et kas ministeerium üldse on vaja, sest selleks, et raha jagada aitab, võib olla paarist inimesest ja raha võib ka mõni teine ministeerium jagada. Sest vanasti oli ka ministeeriumis osakonna, ainult üks oli ikka puhtalt ideoloogiline, kes määras repertuaarid, temaga tuli vaielda selle osakonna juhatajaga ja ja siis oli kuraator, kes kureeris kõiki teatrit, oli üks niisugune mesinalines oli täitsa peas topakas ma ei tea, kus eit üldse tuli, sest ta keelas kuusiku liigore aaria laulmise ära. Need kuusik kaalus isegi, kas minna, ta rääkis mulle, et Kiiev pakkus talle noh, nii konservatooriumi õppejõu kohta kui ooperis laulmist läheb üldse Eestist ära, sellepärast et noh, ei lubatud Igori aariat meil laulda, sellepärast et mesilane arvas, et seal Püha issaristikene noh, roni seina peale või peale selle veel rajoonikomiteed kureerisid, eks ole, teatrit üks niisugune neiu oli seal mingisugune inspektor, kes ütles ükspäev minule tuli ta, mis töötas ühe otsaga Draamateatris ka, et ütles, ma käisin seda kisselli nüüd vaatamas. Estonias. Ma mõtlen, milles ta räägib, et kuidas seal ikka niimoodi, milles ta räägib, ta rääkis balletis. Tema käis kisselli vaatamas. Kujutad sa taset? Praegu tundub naljakas, aga siis oli see naljast kaugel, sest neile oli küllalt suur võim. Kuidas tundub, näiteks kui oli Tammur teatris, kas tema oli vabam kui vana kooli mees Lauter, kas see andis toonasele teatrijuhile mingisuguse parema enesekindlus, et kas ta valitses paremini seda nomenklatuurse? Ja kadi tammuris Tammur oli komsomol lihtsalt välja visatud, kui tema tuli peanäite üks nõukogude korra ajal oli huvitav, kui niimoodi mõtelda mõnele tähendas, kui ta komsomolis välja visatud, üldse nagu elu lõpu, eks ole, ta ei saanud enam korralikku töökohta, ta midagi. Tammur oli komsomol välja visatud samal ajal määratleda Draamateatri peanäite. Eks vaadake, kui vastuoluline oli elu. Tamur ei olnud ju tükk aega üldse parteis, sest nüüd räägivad noolinud Tammur, et tema oli parteilane tammurastus väga hilja parteis, siis kui ta juba loomingulised oli allakäigul. Aga tema võttis neid asju tol ajal huumoriga. Sest ega muidu ei oleks lavale tulnud Antonius ja Kleopatra, seda Tamuri raamatus kirjeldasin, kuidas ministeeriumis arutati, et ei saa ikka Kleopatra Tra esiteks, Kleopatra oli ülits. Ma ise istusin seal koosolekul ja siis niipalju tükis juuakse. Ja veel šeik Spy ringlane ja värsis veel. See toimus ministeeriumi koosolekul, kujutage, kõik istuvad tõsiselt. Ja mina vaatan, mis need sünnib, et neis allkirja tse repertuaari tuleks, oli ette valmistatud juba nagu. Ja Tamur ütles ühe lause. Ei, väga eksite. See tükk on liiderlikkuse ja joomise vastu ja kohe tuli allkiri. Tuli leida see õige nõksa, kuidas mõjutada seda tobedust, aga praegu nakkuseta ministeeriumil ei ole niisugust funktsiooni kuigi, nagu püütakse mõni minister, mõni asetäitja kantsler püüab ikka kangesti, et tehakse teatrit nii, nagu tema tahab. Aga minu teada meil ei ole ju nii sihukest sidet üldse, et ega, ega teatriteele käsutatavat ei tohiks olla. Selles samas raamatus on teil üks peatükk kiri Voldemar Pansole kus te kirjutate sellest eesti teatri tänasest päevast, kas te täna kirjutaksite talle sinna veel midagi lisaks? Ja sellepärast, et ma tundsin väga muret, just selle peatüki tõmmised juba tulid, ei saanud midagi teha, sellepärast et sellest on nüüd aeg oli astunud küll kindlalt, kohe praegu on tekkinud järsku väga teravaid mõningaid probleeme, mida oleks pidanud koheselt käsitlema. Mida te kirjutaksite Pansole täna praegu? No esiteks on tulnud peale väga palju uusi lavastusi, eks ole, see on üks asi, teine asi on praegu minu meelest väga plahvatuslikult, tundub nii, ma ei tea, kas, kui ajalehte lugeda, aga võib-olla see on ka ajalehes tegelikult. Ma ei tea, miks võimendatakse läbi ajakirjanduse mõni teatrijuht Ta ei saa aru, et see ei vii mitte kuhugi, sest ikkagi ma ütlen, et eesriie avaneb ja maksab ainult see, mis tuleb lava. Mitte mingi jutt, mingist seletamine ei aita mitte kui midagi. Ja ikka teatrijuhid, nagu öeldakse, see vaimne juht ei tea, kas tal on pea neid või kunstiline juht, kuidas me nimetame, see on ükskõik ja tema ikka loominguline kolletifika. Leia ja näitejuhatus. Aga niikaua kui meie mõtleme, et rektor juhib teatrit, no siis on midagi väga viltu. Direktor on selleks, kes aitab loomingule kaasa ja peab looma sellise situatsiooni, et loomingulised inimesed oleks sellest vabad, nagu öeldakse, sest antavatest oludestele kõigist olustikust, et see nende loomingut ei segaks. Direktor on selleks, et aidata. Aga mitte selleks, et tema käsutab, kamandab ja tema teeb. Sellest ei tule mitte midagi välja. Sest siis tekib teine asi, siis ripub, nagu öeldakse, see näitleja selle raha otsas. Ja siis tehakse imelikke asju. Vahetevahel võib muidugi ka väga head loomingut tekkida, ega ma ei räägi seda. Meie väike vabariik ei pea seda vastu, eks ole, et me hakkame mängima tuhandeid kordi ühte etendusse tal lihtsalt ei pea vastu sellele, aga see on kellelegi nagu pähe löönud ja seda tundub, et see suund praegu nagu, nagu kõnnid. Aga muidugi, need on kõik minu isiklikud arvamused, need. Seda ei tohiks ühendada nüüd ühegi teatriga ei kuulu kuhugi ja ma ei tööta seal. Ma võin rääkida, mis mina tahan oma vanaduses. See võib meeldida või mitte meeldida, see on iseküsimus. Te olete ju ikkagi olnud õpetaja ja, ja ei saa salata, raamatu esitluselgi olid vaata et kõik Eesti teatri keskmise põlvkonna peanäitejuhid teile roose toomas ja õnnitlemas, et kuidas meil selle noorte teatrisse tulekuga on, et, et minule, kes ma seisan pisut kõrval, tundub, et seda noort näitlejat on liiga palju ja neid koole, kes need ettevalmistavad, et neil on nagunii palju, et inimesed lihtsalt lõpetavad kooli ja jäävadki umbes tööd. Mina mõtlen ka, et neid on liiga palju, aga ma olen isegi niisugust mõtelnud, et, et Inglismaal on ju niimoodi, et sa maksad ikka sisse suure raha, et sinna saada ja siis sind treenitakse üks aasta otsa ja aasta pärast sulle öeldakse, et oi ei, teistika ei tule midagi, aga raha jääb sisse. Sa maksad kõigi selle kolme aasta eest, mis sa õpid ennem sisse ja siis saad, see on väga kallis. Meil on muidugi, võib ju arvata, et on üleproduktsioon, aga samas tekib üks väga huvitav niisugune asi, näiteks öeldakse nii nagu balletis balletis on, kui võetakse, eks ole, see lend sisse siis seal oli kohe omal ajal nõukogude ajal ette nähtud, et 25 protsenti lõpetajad siis on väga õnnestunud värk, lõpetas isegi vähem kui 25 protsenti. Aga teatrikoolis on täpselt samuti öeldakse, et kui ühest lennust tuleb üks väga hea näitleja, siis teised õpivad selleks, et teda aidata selleks saada. Tähendab sisseastumine ja lõpetamine ei garanteeri veel näitlejatööd ega tulemust ka mit. No aga nad peavad juba teadma, kui nad selle, minul on, vahel niisugune tunne, et ta terve vabariik üldse näitleb, tantsib ja laulab midagi kohutavat. Kas teise elukutseid nagu üldse ei olekski või? Iseasi, mis tasemel need õppeasutused on, eks ole. Kui neil on väga kõrge tase, siis, siis selle vastu ei ole midagi, tuleb vähemalt väga intelligentne vaataja meil, eks ole, Me kasvatame haritud vaatajat, see on ka väga tähtis. Aga kui kõik mõtlevad sisse astudes, nendest tuleb laval midagi, siis on see küll midagi viltu. Kuigi muidugi vanasti teatrid olid niimoodi, et kui nad võtsid ühe inimese, siis nad mingil moel ikka paar aastat vastutasid tema eest, et ta pidi saama kui ülesandeid ja teda jälgiti, et ja anti võimalus tal arenguks ja kui seda arengut ei toimunud, vat siis tehti lõpp selle asjaga, aga praegu on nii, et suurem osa meie näitaja jõudis sellest, ei hooli, tal on igalühel, on nagu oma trupp, ta ühega töötab, teisega ei tööta. Või võetakse üks noor, üks kord kasutatakse, siis unustatakse ta hoopis ära. Selles suhtes on näitlejal praegu väga raske. Sest seal ei ole ainult kõik sinu eeldused, kõik sinu töövõime, eks ole antud aeg ja sest igat asja tuleb vaadata ikka antud ajas, teatrist kindlasti. Teisiti teda hinnata ei tohiks, ajast ei tohi välja rebida tänapäeva silmaga ma ei tohi hinnata seda lavastust, mis oli 50 aastat tagasi. Ma pean sellesse aega nagu tagasi minema sest teater on ikka alati ajaga seotud ja ta väga suures muutumist on pidevas arengus ja, ja praegu väga kiires arengus ka selle juures maksab muidugi õnn, miks ta ei maksa, teatud õnne ikka on, kas juhtut tööle, sellesse teatrisse, kus see näitaja jutus märkab sind, võib juhtuda, et ta ei märka, eks ole, ja repertuaarist repertuaarivalikust ka, eks ole, kui seal niisama ainult trumbid jalgadega lavale lehvitatav käega paar korda, ega see näitlejatee rand, tulin draamateatrisse niisugusel ajal, millal draamatrupp oli, nagu öeldakse, parim üle Eesti. Parimad näitlejad olid sinna koondunud ja nad olid minust kõik tublisti vanemad. Aastate vahe oli meil ikka väga suuna mängisin partneritega, eks minu arust vahel need 20 aastat, 19 aastat, 15 aastat oli aastate vahe, sest vahepealne meeste generatsioon oli sõjas nagu hukkunut. Nii et selles suhtes oli jälle omad modi raskused, sest Linda oli siis kuskil 41 või kui mina tulin teatrisse. Ta mängis ju ka veel noori naisi. Nii et see ei olnud nii, nii, nii lihtne see asi. Kas on mingi retsept noorele tänasele alustajale, et kui sa ei ole just lavastaja, kui sa oled oma elu ja mõtted nagu näitlemisega sidunud, et, et kuidas, kuidas toimida, kuidas olla? Ei oska öelda, alati peab valmis olema. Ja oma vaba aega pead sa oskama niimoodi kasutada, et see tuleb kasuks tööle mitte niisama vedeleda, siis on väga tähtis. Vahel tekib mitu kuud vahet, et Sulev sest praegu nagu nagu tekib, meil ei olnud, me olime kohutavalt öös. Aga nüüd on tihti osad trupi on rakendatud, sest ma ei pea seda nagu tööks, keegi toetab lava seal niisama, aga no neid on ka vaja. Aga näitleja peab alati valmis olema. Ükskõik, kas või öösel või hommikul või ma ei tea, millal seal ei olnud, nii et ütle, et oot, oot, oot, ma mõtlen väärkal või võib-olla väga andekas inimene, aga, kuid tal töövõimet ei ole, siis. Mida te ise viimati nägite, mis teile huvi pakkus? Energiat andis? Ilmselt Mandra koore seal linnateatris selles hobuveskis rooma lavastus luuleõhtust tükk aega pole nagu luulekava olnud ja ja see oli niisugune meeldiv, puhas töö. Ja ma hakkan juba, ma vaatan repertuaariga valima Maigatesse ei, vaat kõrist saadik nendest tükkidest, mis räägivad rahast või sellest kolmnurgast kogu aeg, eks ole, kas täna või homme teisega see tüütab ära, kuigi nad on dramaturgiliselt, noh, seal on palju sündmusi ja päris huvitavalt kirjutatud ja vahel ka väga hea tekstiga. Nojah, ma tahaks natuke midagi sügavamat. Millega te praegu ametis olete, mida te kirjutate? Mul keerleb üks asi peas, mis mind juba aasta ei anna rahu, aga aga ma ei tea, kas ma enam jaksan ja kas ma julgen, võttes mind väga huvitab ühe inimese elulugu, mis on meeletult huvitav. Kas midagi, ma soovin teile jõudu, jaksu ja seda energiat ja, ja seda soov ikka teatrisse tulla ja uusi asju vaadata. Imetlusväärne. Tänan teid. Hinnad Aarna publikatsioonidest olgu mainitud veel raamatud Kaarel karmist ja Ilmar tammurist. Aga nüüd vahetame teemat ja esinejat ja uurime, kuidas teatri ja näitlejavahendid aitavad elus toime tulla. Stuudios Aivar Zimmermann, kes lõpetanud 1982. aastal Tallinna Kõrgema lavakunstikooli ja kursuse juhendaja, oli sellel lennul Aarne Üksküla. Aga täna on Aivar Zimmerman pisut teises rollis aktiivsest teatrielust teatud mõttes kõrval, kuid tegelemas teise asjaga, see on play-back, teater ja võib-olla ka pisut psühhodraamast, tuleb täna jutt psühhodraamateatri lavastaja, nii te palusite ennast tutvustada ja teadvustada kuulajale, mis vahe siis on sellel päris teatril ja sellel teatril, kus teie praegu aktiivselt tegutsete Tere, ja tore oli kuulata seda psühhodraamateater, et ühtepidi on see üsna täpne ja teistpidi on see, et tegelikult terminid on natuke teistsugused. Et on olemas meetod ja võiks öelda isegi ilmavaade, mille nimi on psühhodraama. Ja psühhodraamas kasutatakse üsna palju teatrimõisteid ja seal on ka olemas lavastaja, nii et, et ma oleksin siis psühhodraama lavastaja. Ja siis on üks teatrivool improvisatsiooniteatrivool, mida nimetatakse pleibek teatriks. Ja mina ega keegi mu kolleegidest ei ole osanud tegelikult teda tõlkida veel eesti keelde. Soomlased nimetavad seda tarina teatriks. Võiks öelda siis, et ma olen pleebeck, teatrilavastaja. Kellega see teater tegeleb, mis on selle teatri eesmärk? Pleibek teater tegeleb inimesega millega tegeleb ju ka päris teater ja, ja kui öelda, et mis on tema eesmärk siis üks paljudest eesmärkidest on see, et anda võimalus inimestele, kes soovivad selle etenduse käigus tulla nähtavaks ja tulla kuuldavaks. Paar nädalat tagasi lugesin raamatut, mille nimi oli lavastaja raamat ja seal üks eesti teatrimehi. Kalju Komissarov üritas sõnastada ära, mis asi on teater ja tema jaoks on see teater, kus kohtuvad publik ja kohtuvad näitlejad kus publik võib jääda anonüümseks ja seda kohtumist, nagu vahendab lavastaja siis Bleiver teater on sama asi, ainult et seal ei pea jääma publik anonüümseks. Seal on võimalik see, et igaüks, kes soovib, tal on see aeg ja võimalus olemas öelda midagi teemakohast või endast või rääkida kasvõi üks lugu, üks juhtumine. Ja näha seda sama oma lugu natukene kõrvalt ja mängituna näitlejate poolt. Ehk siis Plaviad, teater on tõsielul ja tõsi sündmustel inimeste juhtimisel põhinev improvisatsiooniteater. No nii nagu te seda praegu kirjeldasite, tuleb see ju mingil määral ka tuttav ette, päris teatrist meenutagem kõigepealt kasvõi Merle karusoolugusid, mis on ju ka nii-öelda tõsielul põhinevad lood, mis vahe seal on siis teie meetodil või Merle meetodil? Merle on võib-olla võib-olla isegi nagu kaks erinevat asja, et et kui me olime koolis, siis merre tegi meiega diplomietenduse, mille nimi oli meie elulood ja kui ruumid on täis ja need põhinesid meie endi lugudel. Ja see protsess oli see, et me lugesime need lood linti, me õppisime need lood nagu tagasi pähe, esitasimened publikumile ja ses mõttes oli see tükike ennast seal laval. Leibak teater on kuskilt samamoodi, ainult et keegi ei õpi ühtegi teksti enne pähe. Ja need lood ei ole mitte ainult näitlejad, lood oma elust või oma tegemistest, oma tunnetest, vaid need lood on ka konkreetsete inimeste lood, kes istuvad saalis. Seda teate tegelikult ju ei paku, et mul on see võimalus, et kui ma reageerin sellele etendusele, et mul on tulnud mingisugune oma mälestused, ma näeksin seda kõrvalt või näeksin seda näitlejate esituses. Aga seal teatris on see võimalik. Ja see teater ei sünni muidu kui tegelikult see tahe ja see soov ja see atmosfäär on loodud niimoodi, et inimesed soovivad jagada natukene endast. Aga kuidas inimene siis sellesse teatrisse satub, kas siis, kui ma olen kuidagimoodi nagu ummikusse läinud, et ma ei saa enam aru, et, et kuidas edasi, et kas see on selline psühhiaatriline abi või on see mingisugune meelelahutusliku vorm või mis asi see on? Seda võiks öelda nii ja naa ja see sõltub trupist ja sellest eesmärgist ja on maailmas troppe, kes esitavad neid etendusi ühe osana teraapiaprotsessist ja on maailmas troppe, kes esitavad seda puhtalt sellisel meele lahutuslikul printsiibil ja on väga palju, kasutatakse seda metoodikat ja seda teatrit ka koolituse eesmärkidel, näiteks ütleme, kui on suur konverents, et siis üks võimalus on see, et konverentsist aru saada, kuhu keegi on jõudnud või missuguseid meeleolud seal on, et siis on üks võimalus lihtsalt inimeste käest küsida seda või jätta nad enda teada, aga on võimalik ka see, et see teater peegeldab seda, mis toimub praegu tegelikult seal saalis ja see on üks selliseid võimalusi, kus me saame aru koolituse tingimustes, kus kohta see koolitus on jõudnud, kuhu ta läheb, kuhu konverents on jõudnud, kus on see koosolek või koosviibimine, mis seisus ta on ja kui oli juttu siin sellisest teraapiast, siis jah, loomulikult seda võib ka seal kasutada, sest teraapias on võib-olla inimestel väga raske kohe ise midagi teha või, või on olulisem lihtsalt midagi rääkida ja keegi nagu võtab selle vastu ja, ja peegeldab seda tagasi. Alustame võib-olla sellest, et kes need näitlejad, et need on täiesti tavalised inimesed tänavalt ja nad on koos käinud kaks aastat ja me oleme õppinud põhitehnikaid ja sellist valmisolekut ja kuulamisoskust ja ja sellist empaatiat, mis on väga vajalik sellele näitlejakutsele, sest Leibak teatrites ette valmistada seda etendust, seal saab ette valmistada ainult valmisolekut selleks teksti tekst sünnib, aga teksti ees ei ole ja tegelikult, kui mõelda ametite pidi, kes need on, on seal juriste, on seal lasteaiajuhatajaid, on seal kommertstegevusega inimesi, et on, siit aga ei ole ühtegi professionaalset näitlejat. On see eesmärk, amet? Nii ja naa, et ma usun, et professionaalne seal näitlejad läheb väga palju aega. Et jõuda sellele tasandile, kus on vaja Kleibek teatris olla, et et need vahendid on teistsugused eesmärke, see tehnika on väga teistsugune. Näitlejatest oleme juba natuke sotti saanud edasi siis, mis puhul nad siis nii-öelda tegevustele. Nad lülitavad siis, kui selleks aeg. Ja see aeg on siis küps, kui on kohal, publik on muusik, kohal on näitlejad, kohal on lavastaja kohal ja siin on tõepoolest lavastaja vahendaja siis vestluses publikuga kellelegiga publiku hulgast hakkavad idanema sellised teemad hakkavad idanema mingisugune selline ühine liin ja kui üks inimene on midagi endast rääkinud või oma sellisest noh, kasvõi meeleolust, kuidas täna on läinud, siis tegelikult järgmine samm on see, et näitlejad lülituvad sellesse mängu ja peegeldavad selle tagasi. Ja sealt edasi sünnivad võib-olla lood. Ja võib-olla meenutused ja nii see etendus kerib nagu lõngapall nagu laiali. Ja selles teatris on üks oluline, teistmoodi koht on ka olemas, see on siis jutustaja tool. Et see inimene, kes tunneb, et ta sellel hetkel võiks nagu midagi rääkida, siis see tool on tema jaoks vaba ja see on alati nagu teistsugune. Aga kes on ikkagi selle protsessi käivitajaks, kas see on lavastaja? Jah, nii ta on, lavastaja vastutab ka tegelikult selle eest, et need teemad, mis sealt tulevad, on tõepoolest vabatahtlikud ja et kõigil oleks seal nagu hea olla ja kõik tõepoolest räägiksid seda, mida nad soovivad, aga mitte see ei ole nagu selline alasti kiskumine, inimeste ärakasutamine, selleks, et saada sellist põnevat teemat kätte, aga etendused on Tallinnas toimunud, on toimunud väljaspool Tallinnat ja nad on teemakesksed näiteks üks väga põnev etendus oli minu tänane päev. Ja inimesed, kes sinna kogunesid, need olid tõesti inimesed tänavalt, lihtsalt rääkisid natukene seda, mis täna on juhtunud. Ja selle kaudu nagu avanes hoopiski laiem pilt, et see tänane päev võib-olla, mis tundub meile lihtne rutiin, et ma sõidan trammiga ja keegi sõidab trolliga. Aga kui see nagu etenduse käigus kokku panna või näha seda, siis tegelikult avaneb, et see ilmaime või see elu ime on ka igas tavalises hetkes olemas ja see võib-olla on ka selle teatriviisi selline filosoofilise või selline iga vikulisem alus on see, et iga meie samm, iga meie mõte on sama väärtuslik kui kellegi kas arvamusliidri või kirjaniku või muusika poolt öeldud sõna kunagi minevikus või praegu. Et me oleme mõnes mõttes sama väärtuslikud kui nii-öelda teistmoodi andekad inimesed. Et ehk ta on hästi inimesekeskne ja siin ei ole nii palju oluline see, et, et kui vahvaid vimkasid, oskavad näitlejad teha vaid on see, et kui empaatilised on see, et kui palju me tõepoolest kuulame lugu ja kui palju me oskame seda tagasi peegeldada ja see võime tagasi peegeldada, on kõikides meis olemas. Näiteks kui Shapiro lavastab isasid ja poegi, eks ole seal mingisugust Pazarovi lugu klassikalises psühholoogilises teatris ma võin ka ju oma ellu ümber ehitada või ka sellest samast klassikast, ma leian seda kokkupuutepunkti või mul on see teatud samastumis rõõm olemas. Et mis vahe on nüüd sellel, kui Teie teete ja mängite omi mänge? Kui klassikaline psühholoogiline, tead? Mul on üks niisugune unistus, et teeks sellise etenduse, mille nimi on isad ja pojad. Ma käisin seda ise vaatamas ja minu meelest on see nagu suurepärane teatritükk. Ja võib-olla seal tõepoolest töötavad sellised psühholoogilise teatri ära proovid, teatud rituaalid on, see on pikk on see, et, et on tuntud näitlejad, on olemas lugu, kus ma saan samastuda, on rollid, mis mulle võib-olla väga lähedased, sest kõik seal teatrisaalis istuvad ilmselt on väga paljud neist on isad, väga paljud pojad, vähemalt nad on olnud kunagi need. Aga see, kuidas seda teha oleks siis see, et kui kõigil on mälestused näiteks turgeeniv isadest ja poegadest, siis selles etenduses oleks võib-olla see, et näitlejad alguses annaksid tsitaadid mingitest olulistest rollidest ja inimesed räägiksid, kellega nad on samastunud, mis on nende elus samasugust, nagu oli seal või mis oli erinevat. Ja selle kaudu tegelikult me saaksime teada selle maailma, mida iga vaataja tegelikult kannab selle etenduse käigus ja kannab peale seda etendust. Aga siin ongi see vahe, on see, et selles teatris võib olla anonüümne, ma ei pea midagi rääkima. Aga ma võin astuda jutustaja tooli ja rääkida asjadest, mis on mulle olulised, see on väga suur vahe. Ja mis on parem, mis on halvem, seda ma ei oska öelda, ma tean, et väga paljud teatrikriitikud, nagu on öelnud, et et see oluline on olnud nagu nende jaoks teatri anonüümsus, isegi Von Krahli teatrietendustes, et seal õnneks keegi ei küsi nende käest midagi või, aga ma arvan, et see elu on nii palju muutunud, et kõigil meil õigus on olla nähtav oma eluga, oma maailmavaatega, oma arvamustega oma tunnetega. Ja kui palju neid kohti tegelikult ikka on, kus inimene tegelikult saab olla kontaktis nende asjadega, et meie tööelu on üsna selline, et, et me oleme raamis ja me peame teatud tegevusi tegema ja olema nii-öelda korralikud. Aga see, mis meie sees nagu toimub, et kuidas keegi leiab selle koha, kus, kus ta sellega saab ühenduses olla. Ja sööb, Leibak. Teater on üks selline võimalus. Aivar Zimmermann, kuidas te oma teatrisse mängijaid leiate, ütlesite juba, et need inimesed ei ole professionaalid. Jah, nii ta on, et see on inimeste koht, kes ühtepidi tahaksid teada saada rohkem natuke endast ja tegelikult teada saada ka seda, et, et kuskohas on nii-öelda minu see loovus, minu spontaansus ja minu julgus ja minu empaatia ja praegusel hetkel on nii, et selle kuu lõpuni me võtame vastu nagu avaldusi inimestelt, kes tahavad liituda selle trupiga märtsis kuskil on need intervjuud ja siis tundub, et, et huvi on, huvi on olemas ja see trupp vajab värsket verd natukene, kuigi me oleme mittetulundusühing. Me peame ikkagi teenima nii palju raha, et me saame üürid makstud ja inimestele, kes, kes seda teatrit veavad ka natukene palka maksta. Ja see tähendab seda, et, et see õpe seal või see trupis osalemine on õppes tasuline ja ka neile inimestele, kes tulevad P nagu näitleja, jäänud. See on juba hästi tuleviku küsimus, sest iseenesest me mõtlesime, et kui nüüd see kaheaastane kursus lõpetab nii-öelda siis esimene lend ja sellest me moodustame sellise püsiva trupi siis ma arvan, et see trupis otsustab Need reeglid, mismoodi toimub siis trupi vastuvõtt, mis toimub sellega, et, et kui me saame etenduste eest raha, et mis selle rahaga teha, kas need on palgad või midagi muud isenesest? Ma usun, et me oleme nii targad inimesed küll, et see nagu ära ennast ära majandada. Aga kindlasti see õpe iseenesest, kui selle trupiga soovida liituda, ehk siis nagu ütleme nii-öelda siis nagu stuudiosse tulla. Et see oleks tasuline. Ja võib-olla siin on üks huvitav teema sellega seoses, et pleibek teater on väga selgelt suulise kultuuri osa. Tal ei ole tegemist mitte midagi kirjaliku kultuuriga. Kui tavalises teatris on vähemalt tekst kirjalik tekst olemas, keegi mõelnud, selle välja kirjutanud ja siis me peame tõlkima selle suulisesse kultuuri, mis läheb aega vähemalt poolteist kuud. Siis me saame aimu, mis seal on ja keeled ja, ja väljendused ja nii edasi siis pleibak teater on selles mõttes lihtsam, sest seal inimene räägib oma loo ja me ei pea seda enam tõlkimisesse. Autentne materjal on siin ja praegu olemas ja ma usun, et sellised lood ja see nägemine ja see teatriime, sündimine siin ja praegu minu osavõtul kassis jutuste, ajane, vaatajana või kõrvalvaatajana. Kuigi ma arvan, et seda rolli on väga raske seal hoida. See tekitab sellise asja, et, et ma olen osaline ühe asja sünnis, mille nimeks võiks olla kunst. Ja ta võib sündida ja ta võib mitte sündida samamoodi nagu häid teatrietendusi, on ka häid pleibek teatrietendusi ja on ka leibek teatrietendusi, mis ei ole õnnestunud. Et me ei saa garanteerida seda, et midagi sünnib igal juhul. Jõudsime lõpuks siin on nüüd juba nagu teatud folkloori osa. Jah, selle teatri looja Jonathan Fox on arvanud seda, et, et selle teatri juured on ikkagi väga sügavalt ka juba Vanas-Kreekas kus oli suulise kultuuri osa palju suurem õpetuse osaga kui kirjaliku oma ja siis hakkas kirjalikultuur nagu sööma seda suulist kultuuri ja folklooriosana selles mõttes, et eesti rahvalaul näiteks on ju ka väga selgelt suulise kultuuri osa. Tänapäeval on see, et need õpitakse, siis lauldakse kellelegi just nagu ette, aga neid laule tegelikult laulsid kõik koos ja seal ei olnud selles mõttes kuulajat, vaid olid osalejad teatud erinevates rollides. Jääb Leibak teatris on samamoodi, et siin on erinevates osades on inimesed osalejad ja ma arvan, et see tänases päevas on nagu väga põnev. Loomulikult ei ole ta teatrivool, mis hakkaks kunagi tooma kokku tuhandeid inimesi, taastuks kandadele traditsioonilisele teatrile aga ma usun, et ka Eestis on olemas üks seltskond inimesi, kellele see tähendab midagi. Te olete koondunud sellise keskuse juurde, nagu seda on Moreno keskus või seal siis pleebecki kõrval on ka psühhodraama. No mis vahe on näiteks psühhodraama ja, ja siis selle pleibek teatrile. Psühhodraama on selgelt siis väga mitmetähenduslik sõna ja eks sellele sõnale ka omad varjud. Aga iseenesest siis väga lihtsalt öeldes on see, et ta on tegevus ja tema looja on Jacob Levy Moreno, kes on ühtepidi ka Freudi kaasaegne. Ja kui Froidil oli ääretult tähtis meie sisemine teater ja meie sisemise trollid ja see, mis toimub inimese sees siis moreenole oli ka ääretult tähtis see, mis toimub inimeste vahel. Ja sealt hakkasid need mõtted edasi idanema ja teda peetakse üheks meheks, kes on aluse pannud ka tegelikult grupiteraapiale või üldse sellisele sotsiaalteaduste suunale, mis töötab inimestevaheliste suhetega. Ja tema on ka seotud olnud teatriga. Ja Viinis oli tal teatri, mille nimi oli siis loovus ja spontaansuse teater. Ja selle idee tegelikult oli see, et ta oli nagu ela vajalik. Et neid päevasündmusi mängiti näitlejate poolt tagasi publikule ja publikul oli ka võimalus seal ühte ja teistpidi osaleda, et ta on natuke teistmoodi. Aga seal juhtus ka see, et ega Viinis tol ajal see väga hästi vastu võetud, et tal oli üks õhtu mõte see, et panime tooli, lavaline jumala paljas ja ütles, et näete, siin on nüüd see tool, kus istub üks maailma valitsejatest, see oli siis ütleme, Austria-Ungari keiser. Ja et teie saate olla ühel hetkel keiser, et mida teie ütleksite oma rahvale. Ja sinna ei tulnud küll keegi rääkima. Et siin on ka küsimus selles, et need ideed ja sotsiaalne ja suitsupoliitiline kontekst on ikka väga tähtis see psühhodraama sõna on ikkagi rahvusvaheline Saiko draamanda nimi munale nagu kaks otsa, et üks on nagu psühhoanalüüs, mida tõi Froid ja teine psühhodraama ja sellega ta just nimelt nagu rõhutas seda, et see tegevus on sama oluline kui see analüütiline pool. Et mis ja kuidas, aga kui ma mängin läbi, seal ei ole ainult mitte pea, vaid seal on minu keha tunded minu mõtet, et kõik on mul koos ja seal on teine inimene, vastas, et need ei ole mitte niimoodi, et ma olen nagu teiega kahekesi, siin aga on midagi muud ja seal on reaalsed suhted, seal on nii palju mõõtmid, tuled sisse, aga üks mõõde on ka see grupidünaamika. Ja selle kaudu tegelikult hakkan nakatud uurima ja kasutama seda metoodikat, seda ütleme, seda mõtteviisi nagu meiega töötame, töötame väga palju meeskondadega sest meeskonna suhted on tegelikult see, mis paneb võimaluse selleks, kas mingi projekt või mingi asi õnnestub või ei õnnestu. Meil on kõigil on sama arvutid nagu siin igal pool, aga aga miks üks õnnestub, miks mitte, et see on tegelikult on meeskonnasuhetes kinni. Kui me teame seda, siis iseenesest on võimalik seda ka töörõõmu ja töö efektiivsust tõsta. Tähendab, selle eesmärk on siis see, et inimese jaoks selgeks rääkida neid omi seinu, mille vastu ta peadpidi jookseb ja. Tajuda tajuda ja üks lause on see, et kumma tean oma seinu siis on mul kaks võimalust, kas ma olen sellega rahul või ma hakkan tööle, et need seinad on teises kohas. Nii kaua kui mina ei tea, kus seinad on, siis ma ei tea, ma ei tea mitte midagi, mõnes mõttes, see on nagu hästi oluline see, et selles protsessis ka terapeutilise protsessis või ka ütleme, tööalast Suhete protsessides saada adekvaatne pilt, kus ma olen, kus me oleme ja siis me võime hakata muutma seda asja. Noh, kuidas teiega saab kontakti või kus need teatrid asuvad, kust seda psühhodraamat tehakse, kust neid leida mängitakse? Me asume süda, tänav üks ja meil on oma kodulehekülg olemas, mille sellises infotulvas ma usun, et igaüks, ma loodan, vähemalt igaüks leiab selle õige lause ülesse. Ja sinna saab helistada ja mõnes mõttes siin on Moreno keskusel on mitu suunda, üks suund on see, et me oleme moodustanud enda alla sellise kui Tallinna psühhodraamakool kus on omad õppekavad, mis on akrediteeritud ja selle eesmärk on eriala inimestele, kes töötavad inimestega, eelkõige ütleme, sotsiaaltöötajad, haridustöötajaid, aga sealt kuskilt mujalt ka anda sellised baasilised teadmised psühhodraamast kui metoodikast ja et nad saaksid seda metoodikat kasutada oma töös, nendest võib saada siis psühhodraama lavastaja ja teine on Eesti Moreno koolituskeskus, kes siis loob ja viib läbi kursusi ja koolitusi nii inimestele, kes tahaksid natuke rohkem teada endast kui asutustele. Ja siis seal on siis moodustumas ka nii-öelda Sepleibek teater. Et meie kodu on süda tänaval ja numbriga üks ja väga huvitav selle pleibeke mõttes on huvitav see, et, et see, kus see teatrivool on kanda palju kinnitanud, on Soome ja on Jaapan. Ja reeglina just need maad, kus arvatakse, et inimesed on üsna kinnised. Aga noh, teisest küljest ka Jaapanis on ka karaoke väga popp. Et kuskil see inimese omaeneseväljendus on nagu ääretult tähtis ja selles mõttes nii-öelda psühhodraama on ka meetod, mis kasutab väga palju teatritermineid, näiteks sealt on ka võetud Vanas-Kreekas termineid, näiteks nagu protokonist, kes on nagu esimene läbi tulemineja nagu teiste eest. Aga see on natuke teistmoodi psühhodraamas reeglina ei ole võimalik, et seal on vaatajaid, et tegelikult on see ikkagi metoodika, kus inimesed töötavad endale oluliste teemadega. Ja tänapäeval kasutatakse seda hästi palju teraapias. Aga see on üks pool, see on see terapeutiline pool, aga loomulikult on tal ka maailmavaateline asi, see usk, see, et inimese sees on olemas võiks öelda jõud või asjad, mille nimi on siis loovus ja spontaansus ja kõigil meile olemas. Ja see sõnastus, mis asi see siis loovus, spontaansus on, ütleme loovus, mis ta on, on see, et käituda tavalistes olukordades natuke uutmoodi ja endale rasketes Uude laadsetes olukordades käituda adekvaatselt. Ja selles tähenduses on, ma arvan, see sõnum praegusesse maailma ääretult oluline. Et loovus ei ole midagi sellist, et ma kritseldan midagi kuhugi vaid on see, et, et tegelikult on ta teadvustatud niisugune täiskasvanu hoiak teatud asjade suhtes või maailma suhtes olla avatud ja võtta seda vastu seal, mis sealt tuleb ja ja olla selle üle tänulik. Nii palju siis teatrielust ja eluteatrist täna. Saatekülalised olid teatriveterannäitleja pedagoog Inna taarna, kellel äsja ilmunud mälestusteraamat vaatan ajas tagasi. Ning teine külaline näitlejaharidusega Aivar Zimmermann, kes praegu pühendunud Leibak teatrile ja psühhotraumale. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes ja kuulmiseni jälle kahe nädala pärast.