Praegu me mõne sõna juttu, ansambel Družba kõige tõmmu mehega. Kuidas on enesetunne Tallinnast, kui ammud nüüd siin ei ole olnud? Enesetunne on suurepärane. Tallinnas esinenud ei ole, üle aasta juba isiklikult siin ma olin viimati Jaanuarikuus olles suurepärane, ma teadsin, et kodus on meil Eestis alati külalisi, aga hästi vastu võetakse. Et see nii välja näeb, seda ma ausalt öeldes ei oleks uskunud. Ja üks teine moment on vist ka juures veel. Kas on teil kunagi olnud nii palju sünnipäev, Annitlejad kui nüüd? Ausalt öeldes ei ole, alustades juba Narvas, 13.-st maist pärast Kohtla-Järve Rakvereni Tallinn tõepoolest, sellist suurt sünnipäevakinki ei ole mul kunagi olla ja kas tohib küsida kaebuse saladusele, kui vanaks te saite nüüd? Oi, juba väga vanaks. 26. Me ajasime juttu ka teie sõpradega. Võib-olla te mõne sõnaga räägiksite, mismoodi Teie pere elab? Meie pere elab suure töötähe all kogu aeg, kui nii võib öelda, siis pidevalt kontserdid, kontserdid, pidevalt kontsertreisid nii-öelda kodus. Koduks on praegu Leningrad aastas kaks kuud, mitte rohkem, oleme. Nagu tahaks teenindada oma lauludega tavaline elu, kulgeb nii-öelda ratastel kontserdireisidel mööda nõukogude liitu ja ka väljaspool liidu piire. Just täna õhtul saime teada, et pärast dekaadi Tallinnas 24. sõidame Berliini ja juulikuus on ette näha ris Tšehhoslovakkias. Koolipoiste keeles maru jah, tõesti nii-öelda. Ja üldse reisimine. No paljud on küsinud minu käest, kas ära ei tüüta selline pidev ratastel olek. Kuigi ma just äsja ütles need 26 on küllalt, palju on ka, siinjuures võiks mainida, et siiski kuni oled noor veel seni. Kas ma tohin teile öelda meie raadiokuulajate poolt ja isiklikult suur tänu kõige ilusa eest ning anda edasi ka hilinenud õnnesoovid. Kas te oleksite nii hea edit ja jutustaksite meile, kuidas teie olete mööda saatnud selle aasta mil me teid ei näinud?