Ma armastan väga nende kaugete külade üksildast päris omanikud ja tagasihoidlikku elu, keda väike Venemaal tavaliselt nimetatakse vana maailmainimesteks, kes nagu ajahambast puretud maalilised majakesed on kenad oma kirjuse ning täieliku vastandlikkuse poolest uuele siledale hoonele mille seinu pole veel uhtunud vihm katust ei kata, roheline samblakord ja välistrepp pole kaotanud krohvi ega näitama punaseid telliskive. Armastan mõnikord hetkeks laskuda selle äärmiselt üksildase elusfääri kus ainuski soov ei ulatu üle püstaia, mis piirab väikest õue üle põimtara, mis ümbritseb aeda täis õuna- ja ploomipuid üle küla tarede, mis asetsevad ta ümber, mis on viltu vajunud ning mida varjutavad punapajud Leidri ja pirnipuud. Nende tagasihoidlikud päris omanikud. Elu on nii vaikne, nii vaikne, et enda hetkeks unustad ja mõtled, et kirgi ihasid ja noid paha vaimu rahutuid, sünnitusi, mis maailma erutavad, pole üldse olemas. Ja sa oled neid näinud ainult kirkas. Sädeleva unenäos. Näen siit madalat majakest lahtise tuhmiks tõmbunud puus hambakestest rõduga, mis käib ringi ümber maja. Et äikese vaheajal oleks võimalik märjaks saamata sulgeda aknaluugid. Maja taga lõhnav toomingas terved read, madalaid viljapuid, mis üleni upuvad kirsside purpurpunase ja mati tinahallikorraga kaetud ploomide rubiini safiiri merre. Laiaharuline vaher, mille Varion laotatud vaip pikutamiseks maja ees, avar õu, madala värske muruga ning tallatud jalgrajaga aida eest köögini ja köögi juurest härraste elu tubadeni. Pika kaelaga Hani joomas vett noortepoegadega, kes on õrnad nagu udusuled püstaed, millel ripuvad kuivatatud pirnide ja uute puntrad ning tuulduma pandud vaibad vankrikoorem, meloneid, mis seisab aida juures lahti rakendatud härg selle kõrval laisalt lamamas. Sel kõigel on minu jaoks sõnulseletamatu veetlus. Võib-olla sellepärast, et ma neid enam ei näe. Ja et meile on armas kõik see, millest me lahus oleme. Ma ei suuda siiamaani unustada kahte möödunud sajandi vanakest, keda nüüd paraku enam ei ole. Kuid mu hing on veel praeguseni täis Aledust ja süda kisub kummaliselt kokku, kui kujutlen, et ma kunagi jälle sõidan nende endisse nüüd tühjaks jäänud elukohta ning näen seal, kus seisis madal majake kokku varisenud tared, rususid rohtunud tiiki kinni kasvanud kraavi ja muud ei midagi. Nukraks teeb, mu meel on juba ette nukker. Kuid pöörduge jutustuse juurde. Afanasjevi Ivanovitš topstogub ja ta naine, pulkeerija Ivanovna topstogubiga, nagu teda ümberkaudset külamehed nimetasid olid nood vanakesed, kellest ma jutustada tahtsin. Kui oleksin maalikunstnik ja tahaksin lõuendil kujutada filomeni ja Paukist, ei valiks ma kunagi teisi modelle peale nende. Afanasjevi Ivanovitš oli 60 aastat vana. Wulfeerija Ivanovna 55. Aban asi Ivanovitš oli pikka kasvu kandis tavaliselt lühikest Kamblootiga kaetud lambanahkset kasukat, istus küüru vajununa ja naeratas peaaegu alati. Kas ta siis jutustas või lihtsalt kuulas? Polheerijaivanuna oli mõnevõrra tõsine, ei naernud peaaegu kunagi. Kuid ta näos ja silmades oli nii palju headust, nii palju valmisolekut võõrustada teid kõigega, mis neil paremat oli. Et te kindlasti oleksite pidanud naeratust liiga läägeksta, hea näo jaoks. Kerged kortsud nende nägudel asetsesid nii meeldivalt, et kunstnik oleks need vististi küll ära varastanud. Tundus, et neist võis välja lugeda kogu nende elu puhta rahulikku elu mida elasid vanad rahvuslikud, lihtsameelsed ja ühtlasi rikkad perekonnad olles alati vastandiks neile alamast soost Väike-venelastele, kes end üles upitavad tükati müüja Hiskija kaubitseja-ist täidavad tirtsu parvedena, palateid ja ametiasutusi nöörivad viimase kopika isegi oma kaasmaalastelt, kujutavad keelekandjate ning protsessijatena üle Peterburi. Koguvad viimaks kapitali ja lisavad uhkelt oma perekonnanimele, mis lõpeb o'ga tähe v. Ei. Nemad nagu kõik väike vene veneaegsed põlisperekonnad ei sarnanenud neile põlatud ning aletsemis väärsetele olenditele. Võimatu oli kaasa tundmata vaadata nende vastastikust armastust. Nad ei öelnud teineteisele kunagi sina, vaid alati teie. Teie Afanasjevi Ivanovitš, teie Pulheerija Ivanovna. Kas teie Afanasjevi Ivanovitš vajutasite tooli põhja sisse? Pole viga, pulkeerija Ivanovna, ärge pahandage, see olin mina. Lapsi polnud neil üldse ja seepärast keskendus neil kogu kiindumust teineteisesse. Afanasjevi Ivanovitš oli kunagi noores eas teeninud ratsaväes hiljem olnud sekkunud majoriks. Kuid see oli juba väga ammu, oli juba kauge minevik. Jaga Afanasjevi Ivanovitš ise ei meenutanud seda enam peaaegu kunagi. Afanasjev abiellus 30 aastaselt, kui ta oli alles südi noormees ja kandis tikandiga veski. Isegi viis salaja üsna osavasti ära Pulheerija Ivanovna, kelle omaksed ei tahtnud teda talle naiseks anda. Kuid seda ta enam suurt ei mäletanud. Vähemalt ei kõnelenud ta sellest iialgi. Kõik need kunagised tabatud sündmused olid ammu ilmet muutnud või asendunud rahuliku ja üksildase eluga Suigutavate ning ühtlasi mingite harmooniliste unelmatega, millesse te sukeldute istudes külamaja viljapuuaia poolsel Balkanil. Sel ajal kui tore vihmasadu puulehtedele rabisedes ja vulisevad ojakestena maha voolates uhkelt sahiseb manades une rammestuse teie ihu liikmeisse. Samal ajal hiilib puude tagant vargsi välja vikerkaar ning oma seitsme maheda värviga paistab taevast pool hävinud võlv kaarena. Afanasjevi Ivanovitš tegi väga vähe tegemist majapidamisega. Kuigi mõnikord siiski sõitis niitjate või vilja hõsujate juurde, jälgis nende tööd üsna teraselt. Kogu valitsemiskoorem, lasus Pulheerija Ivanov nal. Pulheeria Ivanovna perenaise amet seisis toiduainete hoiuruumi vahetpidamatus lukku panemises ja lukust lahti tegemises. Arvutu hulga puuvilja ja taimede soolamises kuivatamiseks ja sisse keetmises. Ta maja sarnanes täielikult keemialaboratoorium. Iga õunapuu all põles ühtsoodu, tule, lõkke ja peaaegu kunagi võetud raud kolmjalalt maha katelt või mahukad vaskkausse keedisega leega või Bastilaga mida valmistati meiega suhkruga. Teise puu all müristas kutsar ilmast ilma Vaskles teistelleerimis nõus viina virsikulehtedelt, toominga, õitel, maa sapilt kirsikividelt. Ja oli selle protsessi lõppedes täiesti võimetu oma keelte valitsema. Lällas säärast loba, Burkheerija Ivanovna sellest midagi aru ei saanud. Ja kutsar komberdas kööki magama. Kõike seda suri. Muri keedeti valmis soolati sisse ja kuivatati nii suurel hulgal, et vististi oleks lõpuks kogu mõisa üle ujutanud. Kuna puleerija Ivanovna armastas peale tarvitamiseks arvestatu valmistada alati ka tagavaraks. Kui suuremat osa sellest poleks söönud ära mõisateenijatüdrukud, kes toidukeldrisse lipsates pugi sidend nii koledal kombel täis, et oigasid terve päeva ja kaebasid kõhu üle. Põlluharimisse ja teistesse majapidamisharudesse, väljaspoolmõisa õue ja aeda oli Pulheerija Ivanov nal vähe võimalus tungida. Valitseja ja temaga mesti löönud külavanem varastasid halastamatult kombel. Neile oli saanud harjumuseks minna härraste metsa nagu enda omasse. Nad valmistasid sellest metsast lõigatud puudest suurel hulgal saane ja müütasid neid lähemal laadal. Lisaks sellele müüsid nad kõik jämedad tammed, naaber kasakaile kes raiusid need mahaveskite jaoks. Ent kui palju käib varastanud valitseja külavanem kui õudselt jõginud mõises kõik alates Virtinasti, lõpetades sigadega, kes kohutaval hulgal hävitasid ploome ja õunu ning sageli ise oma kärssadega tõukasid puid et raputada sellelt maha lausa puuviljarahet. Kui palju ka ei nokkinud varblased varesed, kui palju kogu mõisa perega ei kandnud ära kostiks oma suguseltsile teistesse küladesse ning tassinud aitadest minema isegi vanu lõuen teid ja ketruslõnga, mis kõik leidis teeülemailmsele allikale, seal kõrtsi kui palju ka ei näpanud, külalised, flegmaatilised, kutsarid ja teenrid. Õnnistusrikkas maa sigitas kõike, nii suurel hulgal. Afanasjev, Ivanovitš ja pulkeerija ei vanuna, aga vajasid nii vähe, et kõik need kohutavad kratimised ei andnud end nende majapidamises üldse tunda. Vana maailma mõisnike iidse kombe kohaselt armastasid mõlemad vanakesed väga süüa. Niipea kui koitma hakkas Nad tõusid alati vara ja uksed oma mitme kõlalise kontserdi käima panid, istusid nad juba päikeselaua taga ja jõid kohvi. Kohvi joodud, läks Afan asi Ivanovitš eeskotta ja hüüdis rätiga vehkides, kus, kus haned, kas saate trepilt minema? Õuel satustele harilikult vastu valitseja. Harjunud kombel alustas Afanasjev Ivanovitš temaga kõnelust päris suurima põhjalikkusega tööde kohta järele ja tegi talle niisuguseid märkusi ning korraldusi, mis igaühe oleksid pannud imetlema ta harukordseid teadmisi majapidamises. Ja mõni algaja poleks julgenud üldse mõttelegi tulla niisuguse terase pilguga peremehe tagant midagi varastada saab. Koit, tema valitseja oli vana kala, see teadis, kuidas vastata veel paremini, aga kuidas peremeest mängida? Pärast seda tuli Afanasjevi Ivanovitš eluruumidesse tagasi ja sõnas Pulheerijaivanunale lähenedes kuidas on pulseeriva anuna, võib-olla oleks aeg midagi kehakinnituseks võtta. Ja mida siis nüüd kehakinnituseks võtta, Afanasjevi Ivanovitš vahest koogikesi rasvaga või moniga pirukaid või siis soolatud riisikaid. Võiks ka, olgu siis pealegi riisikaid või pirukaid. Vastas Afanasjev Ivanovitš. Ja juba ilmuski lauale linapirukate ja riisikatega. Tund aega enne lõunasööki võttis Afanasjev Ivanovitš jälle kehakinnitust. Jõi ära vanaaegse hõbepeekritäie viina ja hammustas peale seeni mitmesuguseid kuivatatud kalakese ja muud. Lõunalauda Ta istuti kell 12. Peale vaagnate ja kastme kannude asetses laual suur hulk potikesi, mille kaaned olid kinni määritud. Et mõni vana ekse maitsva köögiisuäratav toode ei saaks ära hingata. Lõunalauas keerles jutt harilikult lõunasöögile kõige lähema kõneaine ümber. Mulle tundub, nagu oleks pudeli pisut põhjakõrbenud, oli Afanasjev Ivanovicile harilikult viisiks öelda. Kas teile ei tundu Bulgaaria Ivanovna? Ei Afanasjevi Ivanovitš, debange rohkem võid siis ei tundu enam põhjakõrbenud. Võtke, näe seda seenekastet ja valage pudrule juurde. Õigs ka, sõnas Afanasjevi Ivanovitš ja ulatas oma taldriku. Proovime, kuidas ta on. Pärast lõunasööki läks Afanasjevi Ivanovitš tunnikeseks puhkama. Seejärel tõi Pulfeeria Ivanovna viiludeks lõigatud arbuusi ja ütles. Maitske Afanes Ivanovitš kui hea arbuus. Ärge uskuge Bulgaaria Ivanovna, kuigi ta seest punane on ütles Afanasjev Ivanovitš tublit Viilakatu vastu võttes. Teinekord on küll punane, aga pole hea. Kuid arbuus kadus kiiresti. Pärast seda sai Japan asi Ivanovitš, ära veel mõned pirnid ja läks koos pulkeerija Ivanov naga aeda jalutama. Tuppa tagasi tulnud asus Burcheri vanuna oma toimetuste juurde Abanassiivana vitsaga, istus õue poole oleva varikatuse all, jäi vaatama, kuidas toidukelder vahetpidamata näitas ja taas varjas oma sisemust. Tüdrukud aga 11 tõugates kandsid kord sisse, kord välja kuhjaga igasugust kraami puust kastides, mattidest, külades ja muudes puuviljanõudes. Vähe aja pärast saatis ta pulkeerija Ivanovna järele või läks ise tema juurde ja ütles. Tead, mida ma nüüd õige sööksin Bulgaaria Ivanovna? Et mis see siis võiks olla, sõnaspolheeria Ivanovna, lähen õige ja ütlen, et teile toodaks pirukaid marjadega, mida ma just teie jaoks käskisin hoida. Käikska vastas Apanasi Ivanovitš. Aga võib-olla sööksid tehkis Silly. Ka kuluks ära vastase Afanasjevi Ivanovitš. Pärast seda sai see kõik viibimata toodud ja nagu kombeks, ära söödud. Enne õhtusööki võttis atan asi Ivanovitš veel üht-teist suupisteks. Kell pool 10 istuti õhtust sööma. Pärast õhtusööki mindi kohe jälle magama ja üldine vaikus asuses tegevusrohkesse ning ühtlasi vaiksesse nurgakesse. Tuba, milles magasid Afanasjevi Ivanovitš ja Bulgaaria Ivanovna, oli nii kuum, et vähesed oleksid suutnud viibida selles tunnid. Kuid Afanasjev, Jaanovits magas pealegi veel ahjupingil, et oleks soojem. Kuigi kange kuumus sundis teda öö kestel mitu korda tõusma ja toas ringi kõndima. Tuba mööda jalutades Afanasjev mõnikord oigas. Sel puhul pulseeriv vanune enamasti küsis, miks te Hohikate Fanness Ivanovitš, jumal seda teab. Pulseeriv Ivanovna, kõht nagu vähekese valutab. Ei tea, kas see oleks hea, Polhjerja Ivanovna muide, aga mida ma õige sööksin? Hapupiima või vedelat usuvari kuivatatud pirnidest võiks ka kui ainult nii pisut mekkida. Narva safanassi Ivanovitš. Unine tüdruk läks kobas kappides jaapanassi Ivanovitš sõi ära taldrikutäie. Pärast seda ta harilikult ütles nüüd justkui läks natuke kergemaks. Teinekord, kui ilmad olid selged ja toad üsna soojaks köetud, armastas Afanasjev lõbusat Juulisena nokkida pulseeriva Ivanovna kallal. Ja teha juttu millestki kõrvalisemast. Mis oleks Polaseerija Ivanovna, rääkis ta, kui meie maja äkki põlema läheks, mis meist siis saab? Jumal hoidku selle eest sõnaspuleerija vanuna risti Ta lüües. Noh, aga oletame, et meie maja põleb maha, kuhu me siis läheksime? Jumal teab, mis jutud ajat, Afanasjevi Ivanovitš, kuidas on võimalik, et maja maha põleb, jumal ei lase seda sündida noaga, kui põleks yks, siis koliksime kööki. Asuksite ajutiselt tuppa, kus praegu Virtin elab. Aga kui kööka maha põleks, jumal kaitsku meid niisuguse õnnetuse eest, et maja ja mõlemat korraga maha põleksid. Siis koliksime, aita, kuni uus maja valmis ehitatakse. Aga kui ait ka maha põleks, jumal teab, mis te kõnelete, ma ei taha teid kuulata, pat on sedasi rääkida ja jumal karistab niisuguste juttude eest. Afanasjevi vana vitsaga oli rahul, et sai nokkida polkeerija Ivanov, Nat ja naeratades oma toolil istudes. Kõige huvitavamatena näisid vanakesed mulle neil puhkudel, kui neil külalisi oli. Siis omandas kõik nende majas teise ilme. Et need head inimesed võiks öelda, elasid ainult külalistele kõik, mis neil paremat leidus, toodi välja teineteise võidu, püüdsid nad kostitada teid kõigega, mis nende majapidamine iganes tootis. Kõige enam meeldis mulle see, et kogu nende teenistusvalmiduses polnud midagi tehtut ning vastikut. See lahkus ja valmisolek väljendusid nende nägudel nii esile, tükkimatult. See oli neile nii loomulik, et tahtmatult andsid järele nende palve eile. See oli nende heade kavaluseta südamete, puhta ning selge lihtsuse tulemus. Kogunisti midagi muud, kui too lahkus. Mida osutab teile kroonupalati ametnik, kes on saanud tähtsaks meheks teie kaasabil, kes nimetab teid heategijaks ja roomab teie jalge ees? Külalist ei lastud kuidagiviisi samal päeval. Ta pidi tingimata ööseks neile jääma. Kuidas siis ikka võib nii hilisel ajal asuda nii pikale teekonnale? Kõneles Polheerija Ivanovna. Alati. Tavaliselt elas külaline neist kolme, nelja versta kaugusel. Muidugi, sõnas Afanasjev. Ivanovitš, mine tea, mis juhtub, tungivad kallale röövlid või mõni muu kurjategija. Hoidku jummal röövlite eest, ütles polkeerija Ivanovna. Ja milleks rääkida säärast asja vastu ööd? Kas nüüd just röövlid, aga väljas on pime, ei kõlba üldse sõita. Ja teie kutse järgi ka. Ma tean, teie kutseritan niisugune väike ning väetike iga hobusenäss leer ta jalust maha. Pealegi ta enda kindlasti täis võtnud, magab kuskil. Ja külaline pidi tingimata jääma. Muide, aga õhtu madalas soojas Toas südamlik, soojendav ja suigutab vestlus ning lauale pandud toitvatest ning alati maitsvalt valmistatud roogadest kanduv aur olid talle tasuks selle eest. Mõtlesin, kui praegu näeksin, kuidas Afanasjev Ivanovitš istub toolil küürus, oma alalise naeratusega ja kuulab külalist tähelepanelikult, isegi suurima mõnuga. Sageli kaldus jutt ka poliitikale. Külaline, kes samuti väga harva sõitis oma külast välja tõi tihti tähtsa näoga ja salapärasel ilmel esile oma oletused ja jutustas, et prantslane on inglasega salaja kokku leppinud bana parti jälle Venemaa peale lahti lasta. Või lihtsalt jutustas tulevasest sõjast. Afanasjevi Ivanovitš aga tegi nagu ei vaataks ta Polfeerija Ivanovna poolegi ja ütles siis alati. Mina kavatsen ka sõtta minna, mispärast siis mina ei võiks sõtta minna. Juba minek lahti, katkestas teda pul kirja väänowne, ärge teda uskuge, sõnasta külalise poole pöördudes temast vanast, nüüd ka mõnda sõtta minejad, saab juba esimene soldat, kõmmutab ta maha jumala eest, laseb maha. Just nõndaviisi sihib ja kõmmutabki maha. Messis sõnas Afanasjev Ivanovitš. Ma lasen temaga maha. Ainult kuulake, mis ta kõneleb. Haaraspulkeerija Ivanovna uuesti jutust kinni, mis sutamine ja tema on püstolid tal juba ammu rooste läinud ja vedelevad panipaigas. Kui te neid ainult näeksite, seal on niisuguseid, et veel enne, kui paugu teevad, lööb püssi rohinad lõhki, laseb endal käe puruks ja näo vigaseks, jääbki eluks ajaks õnnetuks. Mis siis, ütles Afanasjev, Adovitš, ostan endale uued relvad, võtan saabli või kaskapiigi. Aine luuletab nii on alati, tuleb äkki pähe ja hakkabki rääkima. Haaras Polfeeri, ei vanune pahameelega jutust kinni, ma tean küll, et ta naljatab, aga ikkagi on halb kuulata. Säärast juttu ajab ta alati, teinekord kuulad, kuulad ja hakkabki hirm. Afanasjevi Ivanovitš aga istus küüru tõmbunud oma toolil ja naeris, olles rahul, et oli Polheerija Ivanunale pisut hirmu teinud. Kõige huvipakkuvam oli Pulfeerija Ivanovna mulle sel ajal, kui ta juhtis külalist napside ja suupistete juurde. Seisin ütles ta Karafinilt, korki ära võttes on raudrohu ja salvei peal seista lastud naps. Kui kellelgi valutavad abaluud või nimed, on sellest alati abi. See siin on maa sapi pealt. Kui kõrvus kumiseb ja ohatise näole löövate, siis aitab hästi. Sisinaga on virsiku luukeste peale aetud. Võtke klaas, kui imehea lõhn juhtub, keegi voodist tõustes end kapi või laua nurga vastu kuidagi ära lööma ja muhk otsaette kerkib, siis aitab sellest, kui võtta üksainus pits lõunasöögi alla ja kõik on nagu peoga pühitud. Rula pealt läheb kõik üle, nagu poleks midagi olnudki. Pärast seda järgnes samasugune loeteluga teiste Karafinide kohta, milledest peaaegu igaühel oli mingit tervistav toime. Külalist kogu selle apteekriga koormanud Viispulheeri ei vanune ta arvutu hulga lauale asetatud taldrikute juurde. Need on seened, piparrohuga, need nelgi ja kreeka pähkliga. Mind õpetas neid soolama keegi türgi naine. Kui türklasi veel meie juures vangis oli. Niisugune hea loomuga türgi naine oli ja polnud märgatagi ette oli türgi usku, elad ja tegid kõiki, peaaegu nagu meiegi, ainult sealiha ei söönud, ütleb, et see olevat neil kuidagi seadusega keelatud. Nähte, need seened siin on mustasõstralehtede ja muskaatpähkliga. Siin aga on suured Travjankad. Esimest korda neid leemitasin. Ei tea, kuidas nad ka on. Sain selle saladuse teada, isa Ivanilt. Väikese tünni põhja tuleb kõigepealt laotada tammelehti, siis riputada peale pipart ja salpeeter ja panna veel õit, mis heintaimede otsas kasvab. Nii et võta neid õisi ja lautade peale varrekesed ülespoole. Aga nüüd näete, on pirukad, Need, siin on juustuga need mooniseemned tembiga. Siin aga on need, mida Afanasjev Ivanovitš väga armastab kapsa ja tatrapudruga. Lisas Afanasjev Ivanovitš, ma armastan neid väga. Nad on pehmed ja pisut hapukat. Üldse oli Polheerija Ivanovna haruldaselt heas tujus, kui neil külalised olid hea vanake. Ta pühendas end täielikult külalistele. Ma armastasin käia nende pool ja olgugi et ma nagu kõik, kes neil külas käisid, end rängal kombel täis sõin. Kuigi see oli mulle väga kahjulik. Ikkagi, sõitsin alati heal meelel nende poole. Muide, ma mõtlesin, kas pole väike Venemaad Liimal siiski mingit erilist omadust, mis seedimist soodustab. Sest kui siin kellelegi pähe tuleks end sel määral täis süüa, siis leiaks ta enese kahtlemata voodi asemel siruli lautsilt.