Head vanakesed. Kuid mu jutustus läheneb väga kurvale sündmusele, mis jäädavalt muutis teiseks selle vaikse nurgakese elu. See sündmus näib seda hämmastavam, et selle põhjustajaks olid kõige tähtsusetum juhtum. Kuid maailma asjad on juba iidsetest aegadest seatud, nii et tühised põhjused on alati tekitanud suuri sündmusi. Ja vastupidi. Suured ettevõtted on lõppenud tühiste tulemustega. Mõni maadevallutaja kogub kõikuma, Reigi jõud sõdib mitmeid aastaid, ta väejuhid saavad kuulsaks ja kõik lõpeb viimaks sellega, et omandatakse maalapp kus pole isegi kartuleid kuhugi maha panna. Ja vastupidi, teinekord kaks mingisugust vorstivalmistajat kahest linnast lähevad omavahel tülli tühiasja pärast tüli haarab linnad, seejärel asulad ja külad, lõpuks aga juba kogu riigi. Kuid jätame need arutlused, nad ei sobi siia. Liiatigi ma ei armasta arutlusi, kui need ainult arutlusteks jäävad. Buliseerijai vanunal oli hall kassike, kes peaaegu alati lebas kerra tõmbununa ta jalgade ees. Mõnikord pulseeriv anuna, silitas teda ja sügas sõrmega ta kaela. Mida hellitatud kassike õiendas nii kõrgele, kui veel suutis. Ei saa öelda, et Burcheri vanune oleksite liialt armastanud. Ta oli lihtsalt mõnevõrra kiindunud temasse, olles harjunud teda alati nägema. Afanasjev Ivanovitš siiski sageli nokkis Bulgaaria Ivanov nad seesuguse kiindumuse pärast. Ma ei tea polkeeri Ivanovna, mida te õige leiate, kassis, mis temast ka on, kui teil oleks koer, see on teine asi. Koera võib jahile kaasa võtta, aga milleks on, kas vaikige juba? Ivanovitš sõnaspolheerija Ivanovna, Te armastate ainult rääkida, muud midagi. Koer on räpane, koer teeb mustust, koer lõhub kõike. Aga kas on vaikne olend? Ta ei tee kellelegi kurja. Afanasjev, Anowitzi oli muide ükskõik, kas kass või koer. Ta rääkis nii ainult selleks, et pulseeriv anumat veidi nokkida. Puuviljaaia taga oli neil suur mets, millele ettevõtlik valitseja oli täielikult armu andnud. Võib-olla sellepärast, et kirvehoobid oleksid siit kostnud pulseeriva Ivanovna kõrva. Mets oli tihe, hooletusse jäetud vanad puutüved olid kattunud suureks sirgunud pähklipuu võsudega ja sarnanesid karvaste tuvi jalgadega. Selles metsas ilutses metsikuid kasse metsas elutsevat metsikuid. Kas ei tohi ära segada nende vapratega, kes julgelt jooksevad mööda majakatuseid asudes linnades on viimased oma karedast loomusest hoolimata palju enam tsiviliseeritud kui metsade asukad. Need aga vastupidi, on enamjaolt sünge ning metsik rahvas. Nad luusivad alati ringi nälginuteni, kõhnadena nõuvad toore koolitamata häälega. Mõnikord kraabivad nad endale maa-aluse käigu otse aida alla ja näppavad rasva. Ilmuvad isegi tööki, hüpates ootamatult sisse avatud aknast, kui märkavad, et kokk parajasti kadus kõrgesse stepirohtu. Igasugused õilsad tunded on neile täiesti võõrad. Nad elatuvad röövimisest ja kägistavad väikesi varblasi otse nende pesades. Need, kassid nuusutlesid, aidaa alusest august hulk aega pulkeerija Ivanovna vagase kassikesega ja lõpuks meelitasid ta ära nagu soldatite salk meelitab ära rumala külatüdruku. Polheerija Ivanovna märkas kassi kadumist, saatis teda otsima, kuid kassi ei leitud. Möödus kolm päeva. Burcheri vanune oli kahju, kuid viimaks unustas ta kassi hoopis. Ühel päeval, kui ta oma keeduviljaaeda revideeris ja oli omaenda käega Afanasjevi Ivanovitš jaoks peenralt võetud värskete roheliste kurkidega tagasi tulemas üllatas ta kõrv kõige haledam näougumine. Burgeri vanune hõikas nagu loomu sunnil kiis kiis. Ja äkki tuli kõrge umbrohu seest välja tema hall kass kõhnuke ning nälginud. Oli näha, et ta polnud mitme päeva jooksul toiduraasugi suhu saanud. Pulseeriv anname, kutsus teda ikka veel, kuid kas seisis täis nõugusega julgenud ligi tulla? Ilmselt oli ta selle aja sees muutunud väga Seltsimatuks. Pulseeriv vanune astus edasi aina kutsudes kassi, kes kartlikult kõndis ta järel kuni püstaiani. Viimaks, nähes endisi tuttavaid paiku, tuli ta tuppagi. Pulseeriv anuna, käskis talle otsekohe anda piima ja liha, istus ise kassi juures ja vaatas mõnuga oma vaese lemmiku aplust, kuidas ühe tüki teise järel alla kugistas ja piima lakkus. Hallikarvaline jooksik muutus otse tema silme all paksemaks ega söönud enam nii plalt. Planeerija Ivanovna sirutas käe, et teda silitada, kuid too tänamatu oli nähtavasti juba liialt harjunud kiskjate isaga asjadega. Või võtnud omaks romaanide põhimõtted, et armastuses on vaesus parem. Paleedest isakassid aga olid vaesed kui kirikurotid. Kuidas sellega oli? Kass hüppas aknast välja ja ühelgi mõisateenijale ei läinud korda teda kinni püüda. Vanake jäi mõttesse. See oli minu surm, kes käis minu järel lausus ta endamisi. Ja miski ei suutnud enam ta meelt lahutada. Kogu päeva oli ta tujutu. Asjata püüdis Afanasjev Ivanovist naljatada ja teada saada, milles ta nii nukraks jäi. Poleeri vanuna ei vastanud või vastas nii et see Afanasjev Anowitzi põrmugi ei rahuldanud. Teiseks päevaks jäi ta märgatavalt kõhnemaks. Mis teiega on Polheeria Ivanovna? Kas te viimati haige pole? Ei, haige, ma ei ole Afanas Ivanovitš. Tahan teile teatada ühest iseäraliku sündmusest. Ma tean, et suren tänavu suvel. Mu surm käis mul juba järel. Apalasi Ivanovitš huuled virildusid kuidagi valuliselt. Ta püüdis siiski võitu saada murelikkust tundest oma südames ja ütles naeratades. Jumal teab, mis jutud need teil on, Bulgaaria Ivanovna? Te olete vististi töökohti asemel, mida sageli joote, võtnud virsikunapsi? Ei, Afanasjev, anname, ütlesin, ma ei ole võtnud virsikunapsi. Vastas polkeerija Ivanovna. Afan asi Ivanovicile hakkasalejata. Sedaviisi oli Burcheri vanune üle nalja heitnud. Ta vaatas pulseeriv anumat ning pisar jäi rippuma ta ripsme külge. Palun teid, Afanasjev, Jaanovits, et täidaksite minu tahtmise. Ütles Burcheri Ivanovna. Kui ma suren, siis matke mind kiriku lähedale vaheaia äärde, selga pange mulle hall kleit, too, millel on väikesed lillekesed pruunil põhjal. Atlaskleiti vaarika punaste triipudega, seda ärge mulle selga pange. Surnule pole kleit enam tähtis, mis temal sellest teljega läheb, seda vaja. Õmblette endale paraad, halati, juhus, kui tulevad külalised. Et võiksite viisakalt nendeid ilmuda ja neid vastu võtta. Teab, millal surm veel ükskord tuleb. Teiega juba hirmutate niisuguste sõnadega. Ei Afanasjev, anna müts, mina juba tean, millal mu surm tuleb. Järgi siiski kuivastati, minu pärast olen juba vanatudi ja küllalt elanud ja ka teie olete juba vana, teises ilmas saame varsti jälle kokku. Kuid Afanasjev Ivanovitš nuttis härdlasti nagu väike laps. Patton nutta, Afanasjev Ivanovitš, ärge tehke pattu ega vihastage jumalat oma kurvastusega. Mul ei ole kahju, et suren. Ainult ühest on mul kahju. Raske ohe, katkestas viivuks kõnelemise. Mul on kahju sellest, et ma ei tea, kelle hooleks jätta, kes hakkab teie järele vaatama, kui mina ära suren? Te olete nagu väike laps, on vaja, et see, kes teid talitama hakkab, teid armastaks. Siinjuures ilmutas Burcheri vanune nägu nii sügavat, nii vapustavat südame haledust. Et ma ei tea, kas oleks keegi suutnud sellal teda vaadates ükskõikseks jääda. Vaatas, et mul jääb Doha, ütles ta pirtinale, kelle ta just nimelt oli kutsuda lasknud. Kui mina surnud olen, et sa siis ära järele vaatad, et sa hoiad teda nagu oma silmatera nagu oma lihast last. Pea silmas, et köögis valmistatakse seda, mida tema armastab. Et sa annad talle alati puhta pesu ja riided, et seda viisakalt riidesse paned, kui külalisi juhtub tulema, muidu ta teinekord tuleb ehk välja vanas kuues sest tal läheb tihti juba nüüdki meelest, millel on pühapäev, millal argipäev. Ära lase teda silmist ja tuha. Ma palvetan sinu eest teises ilmas ja jumala ei jäta sulle seda tasumata. Ära unusta, hoiab, sa oled juba vana, kauaks sinu elu enam on? Ära kogu patu oma hingele. Aga kui sa ei vaata tema järele, ei sul siis ilmas õnne ole? Ma tahan siis paluda jumalat, et ta ei laseks sulle osaks saada õnnelikku elu lõppu, siis oled sa ise õnnetu ja su lapsed jäävad õnnetuks ja kogu teie suguseltsile ei saa milleski osaks jumala õnnistust. Vaene vanake, ta ei mõtelnud sel ajal üldse tollele suurele hetkele, mis teda ootas ei oma hingele ega oma tulevasele elule. Ta mõtles ainult oma vaesele kaasale, kellega ta oli veetnud oma elu ja kelle ta pidi maha jätma väeti ning järele valvetuna. Ebatavalise kärmusega korraldas ta kõik nõnda, et Afanasjev Ivanovitš pärast tema surma Ta puudumist ei märkaks. Ta veendumus oma lähedases lõpus oli nii kindel ja hingeline seisund selleks nii häälestatud, et ta tõepoolest mõne päeva pärast voodisse heitis ega võtnud enam iva suhu. Avaras Ivanovitš muutus lausa tähelepanelikkus, eks. Ega lahkunud Pulheeri ei, vannun ta voodi juurest. Võib-olla te sööksite midagi, Pulfeerija Ivanovna? Küsis ta. Rahutusega pulseeriv, anun alles silma vaadates. Kuid Pulfeerija Ivanovna ei öelnud midagi. Lõpuks pärast pikka vaikimist. Ta nagu oleks tahtnud midagi öelda. Liigutas huuli ja ta hingedge lendaski ära. Afanasjev Ivanovitš oli täiesti rabatud. See tundus talle nii ränk, et ta ei hakanud isegi nutma. Segasel pilgul vaatas tapulkeerija Ivanov, nad nagu ei taipaks seda täiel määral. Mida tähendab surm. Viis aastat on möödas sellest ajast millist muret küll ei kannaks ära ajavool, millisel kirjel oleks püsi ebavõrdses heitluses. Temaga. Tundsin ühte inimest, kes oli veel noorusjõudude õitse eas täis tõelist õilsust ja hingeväärtusi. Tundsin, kuidas ta oli armunud õrnalt, kirglikult, metsikult, jõhkralt, malbelt. Kuid minu juuresolekul peaaegu minu silmal tabas täitmatu surm ta kire objekti õrnani kaunist nagu ingel. Ma polnud veel kunagi näinud nii metsikut põletavat piina nii kõikehävitavat ahastust, nii kohutavaid hingelisi, kannatuse purskeid nagu need, mis vapustasid õnnetut armastajat. Polnud iial mõelnud, et inimene võiks endale luua seisuguse põrgu kus pole ainustki kuju, ühtegi varju ega midagi, mis pisutki sarnaneks lootusega. Teda püüti silmist mitte lasta. Tema eest peideti ära kõik riistad, millega ta oleks võinud võtta endalt elu. Kaks nädalat hiljem saidi järsku endast võitu hakkas naerma, naljatama. Talle anti vabadus. Ja esimene, milleks ta seda kasutas, oli see, et ostis endale püstoli. Ühel päeval ootamatult kõlanud lask ehmatas hirmsasti ta koduseid neid jooksid tuppa ja nägid teda purustatud pealuuga põrandal lamamas. Sinna sattunud arst, kelle ravikunsti kohta käisid ringi kõmulised kuuldused leidis temas elu. Märg Ta pidas haava mitte päriselt surmavaks. Ja kõikide imestuseks arstiti ta terveks valvetima järele kõvendati veelgi. Isegi söögilauas ei pandud tema ettenuga ja püüti eemaldada kõik, millega ta oleks võinud endale viga teha. Kuid lühikese aja pärast leidis ta uue juhuse ja heitis enda möödasõitva tõllarataste alla. Tema käsi ja jalg said muljuda, kui ta raviti uuesti terveks. Aasta pärast nägin teda ühes rahvarikkas saalis tähistuslauas ja lausus lõbusalt huve kattes kinni ühe kaardi ja tema taga küünarnukiga tema tooli. Lenile toetudes seisis ta nooruke naine ning sõrmitsesta mängumarke. Pärast mainitud viie aasta möödumist Polheeria Ivanovna surmast sõitsin neis paigus viibides Afanassivanovitsi mõisakesse külastama oma vana naabrit kelle pool ma kunagi olin mõnusalt veetnud mõnegi päeva ja alati endale liiga teinud lahke perenaise parimate köögi toodete söömisega. Kui me mõisale lähenesin, paistis mõisahoone poole vanemana. Küla taredaga oli vaimude hoopis küljeli kahtlemata samuti kui nende omanikud pistanud aedia põimtara oli täiesti lagunenud. Ja ma nägin ise, kuidas köögitüdruk rebis välja aia Varbu tulehakatuseks samal ajal, kui tal oleks tarvitsenud astuda ainult paar sammu, et ulatuda võtma siinsamas hunnikus vedelevad jagusid. Nukralt sõitsin trepi ette, needsamad krantsid ja Murid, nüüd juba pimedad ning vigaseks taotud jalgadega hakkasid haukuma ajades püsti oma lokkis sabasid mille küljes rippusid Takkijad. Vastu tuli vanatudi pea. See on ju tema. Tundsin ta kohe ära. Kuid endiselt võrreldes oli ta poole enam küüru vajunud. Ta tundis mu ära ja tervitas mitte endise mulle tuttava naeratusega. Astusin tema järel tubadesse. Näis, nagu oleks neis kõik endistviisi kui ta märkasin kõiges mingit võõrastavat korratust, millegi puudumist, mis end väga tunda andis. Ühesõnaga, minust ärkasid kummalised tunded, mis meid valdavad. Kui esimest korda astume leskmehe elamusse, keda varem tundsime lahutamatuna oma kaaslast, kes oli talle saatjaks koguda eluteel. Midagi taolist tunneme siis, kui näeme enda ees inimest, keda alati tundsime tervena äkki ilma jalata. Igas asjas oli märgata hoolitseva Pulheerija Ivanovna puudumist. Üks nugadestanti lauale ilma noaaluseta. Toit ei valmistatud enam pooltki nii oskuslikult. Majapidamise kohta ei tahtnud ma päridagi. Kartsin majapidamishoonete poole pilkugi heita. Kui olime lauda istunud, sidus tüdruk Afanasjev Ivanovicile salvräti ette. Ja väga hea, et ta seda tegi, sest ilma selleta oleks Afanasjevi Ivanovitš oma kuue üleni kastmega kokku määrinud. Ma püüdsin temas äratada millegi vastu huvi, jutustasin talle igasuguseid uudiseid. Ta kuulas ikka sama naeratus näol. Kuid puhuti oli ta pilk täiesti tuim ja mõtted ei hakanud. Lusikaga putru võttes tõstis ta lusika suhu pistmist asemel sageli nina juurde. Selle asemel, et oma kahvlit kanapoja tüki sisse torgata, toksis ta sellega karahvini. Ja siis võttis tüdruk tal käest kinni ning juhtis käe kanapoja juurde. Teinekord ootasime järgmist rooga mõne hea minuti. Ka Afanasjev Ivanovitš märkas seda ja sõnas, miks nad siis ükskord juba toitu laual leidu. Kuid nägin läbi ukseprao, et poiss, kes roogasid lauale kandis, ei mõtelnudki seda teha, vaid magas peapingile nõjatatud. Avad sedasama rooga, ütles Afanasjev Ivanovitš, kui lauale anti niiski hapukoorega. Sedasama rooga jätkas ta ja ma märkasin, et ta hääl hakkas värisema ning pisar oli valmis valguma tina tuhmidest ilmadest. Kuid Afanasjevi Ivanovitš pingutas kogu oma jõudu, et seda tagasi hoida. Just sedasama rooga, mida kadu, kadu kadunud. Jääki purskustab pisarais. Ta käsi langes taldrikule. Taldrik läks ümber, lendas maha ja purunes. Kaste ujutas üle Afanasjevi Ivanovitš. Ta istus tundetult, hoidis tundetult, käes lusikat ja pisarad nagu oja. Nagu lakkamatult uhav purskkaev aina voolasid, voolasid Joanada rinda, katvale salvrätikule. Jumal küll, mõtlesime teda vaadates viis aastat kõikehävitavat aega. Vanamees olnd juba tundetu rauk. Vanamees, kelle elu polnud vist vapustanud ainuski, tugev hingeelamus kelle kogu elu ilmselt seisis ainult selles, et istuda kõrgel toolil, süüa kuivatatud kala, kesi ja pirne ning puhuda ja südamlikku juttu. Ja selline kauakestev, selline põletav lein, mis on meis siis võimukam, kirg või harjumus. Või on kõik tugevad tundepuhangud, kõik meie ihade ning keevade kirgede keerised tingitud ainult meie õitsvasse täis jõulisest east. Ja ainuüksi seetõttu tunduvad sügavatena ning vapustavatena. Kuidas sellega oleks, kuid sel silmapilgul tundusid mulle lapsikud täna kõik meie kired niikauakestva pikaldase peaaegu tunneteta, harjumuse kõrval. Mõned korrad pingutas ta jõudu, et valjusti öelda kadunu nimed. Kuid poolelt sõnalt moonutasid kramplikult tõmbeta tavalise rahuliku näo. Ja ta lapsenud tabas mind otse südamesse. Ei, need polnud sedalaadi pisarad, mille poolest on harilikult väga helded vanakesed, kui nad kirjeldavad teile oma armetut, olukorda ja õnnetusi. Need polnud ka nood pisarad, mida nad poetavad puntši klaasi juures. Ei, need olid pisarad, mis voolasid vägisi iseendast. Olles kogunenud juba jahtunud südant närivast valust. Ta ei elanud pärast seda enam kaua. Kuulsin hiljuti ta surmast. Imelik on siiski, et olukorral, milles suri Afanasjev Ivanovitš, oli mõningat sarnasust Pulheerija Ivanovna surmaga. Ühel päeval otsustas Afanasjev anamis aias veidi jalutada. Kui ta rutamata oma tavalise muretusega. Ning mittemillestki mõeldes astus Aia rada mööda. Juhtus temaga imelik lugu. Ta kuulis äkki, et ta selja taga keegi lausus üsna selgesti kostva häälega. Afanasjev Ivanovitš. Ta pöördus ringi, kuid mitte kedagi polnud. Vaatas igale poole, heitis pilgu põõsastesse, kuskil mitte ühtki hingepäev oli vaikne ja päike säras. Ta jäi viivuks mõttesse. Ta nägu kuidagi elavnes ja ta sõnas lõpuks. See on pulseeriv Ivanovna. Te olete kahtlemata juhtunud kunagi kuulma häält, mis kutsub teid nimepidi mida lihtrahvas seletab nii, et hing tunneb igatsust inimese järele ja kutsub teda, millele paratamatult järgneb surm. Afanasjevi Ivanovitš alistus täielikult oma sisimale veendumusele, et Pulheerija Ivanovna teda kutsub. Ta alistus nagu sõnakuulelik, laps kuivas kokku, köhis sulas nagu küünal. Ja lõpuks kustuski nagu küünal. Kui polnud jäänud enam midagi, mis oleks hoidnud lõkkelda nõrka leeki. See oli kõik, mis ta lausus enne surm. Ta soov täideti ja ta maeti kiriku juurde pulcheri vanuna haua kõrvale. Külalisi oli matusel vähem kuid lihtrahvast ja kerjuseid niisama suurel hulgal. Väike härrastemaja jäi juba täiesti tühjaks. Agar valitseja koos külavanemaga vedasid oma taredesse ülejäänud vanaaegsed, asjad ja kolu, mida ei jõudnud ära tassida Virtin. Teadmata, kus sõitis varsti kohale keegi kauge sugulane. Mõisa pärija, kes varem oli teeninud Barutšikuna, ei mäleta, missuguses polgus ja oli, kohutab reformaator. Ta märkas otsekohe suurimat korralagedust ja laostust majanduse asjus. Selle kõik võttis ta nõuks tingimata välja juurida parandada ja kõiges kord maksma panna. Ostis kokku seitse toredat inglise sirpi, kinnitas iga külatare külge erilise numbri ja korraldas lõpuks kõik nii kenasti, et kuue kuu pärast võeti mõis eest kostmise all. Tark eestkoste koosnes ühest endisest kohtu kaasistujast ja kellestki võidunud mundrist. Staabikaptenist tegi lühikese ajaga lõpu kõigile kanadele ja munadele. Tared, mis peaaegu täiesti ligimaad olid vajunud, varisesid hoopis kokku. Külamehed hakkasid jooma ja enamik neist sattus jooksus olijate kirja. Päris omanik ise, kes muide elas üsna rahus oma ees kostega ja jõi sellega koos puntši sõitis väga harva oma külla ja elas siin lühikest aega. Ta sõidab tänaseni kõiki väike Venemaa laatasid mööda ringi, hangib hoolikalt teateid ja kohaldab end igasugu suur toodete hindadele, mida müüakse hulgikaubana nagu jahukanep, mesi ja muud. Kuid ostab ainult nipet-näpet, nagu taela kive, piibu puhastamise orke ja üldse kõike seda mis kogu oma hulgiga hinnalt ei ületa ühte rubla.