Ainult suurte veemasside jõud kergitab lainet. Ainult surve all ilmutab vedru oma elastsust ja ainult ebasoodsad olud ning tingimused sünnitavad suuri inimesi. Nii kirjutas Karl Maria veeder oma 24. eluaastal pärast 16 päevast türmis istumist, mis oli andnud talle aega sügavateks mõtisklusteks teinud seiklushimulistele õukondlik pohimlikule noorusele lõpu ja selgitanud edaspidiseks eluks sihi, milles ta kõrvale kaldumatult kinni pidas. Pühenduda muusikale võitlusele saksa rahvusliku ooperi eest. Tema püüdlusi kroonis võit. Nõidkütt pani aluse saksa rahvuslikule ooperile ja selle tähtsus ulatus kaugele üle oma rahvuspiiride. Sellest oleks olnud enam kui küll, et ümbritseda Veeberi nime muusika ajaloos kustumatu kuulsusega. Ent ka tema lauludes, klaveriteostes ja teistes ooperites on palju neid jooni, mille võtsid omaks ja arendasid edasi paljude maade heliloojad. Romantikud. Tulevane helilooja sündis 18. novembril 1786 Väike-linnas hoitinis ning isa kandis ta kiriku kirja pika nimega Karl Maria Friedrich Ernst millele lisas veel tiitlivabahärra fon. See pidi viitama aadlipäritolule. Poisi edasine elukäik sarnanes aga pigem rändava mustlase kui aadliku eluga. Mõnede biograafide andmeil olnud helilooja kauged esivanemad tõepoolest aadlikud ent pillanud kunsti nimel oma varanduse tuulde ja muutunud tavalisteks rändnäitlejateks käsitöölisteks. Teistel andmetel omastanud helilooja isa Franz Anton Veeber hoopiski ühe väljasurnud Ülem-Austria aadlisuguvõsa vappi. Võimalikud on mõlemad versioonid ja meie jaoks pole see tähtiski. Ent Franz Anton Veeber paistis silma tohutu ettevõtlikkusega ning ideedeküllusega, mis pidid alati perekonna paugupealt rikkaks ning kindlustatuks muutma. Aga kunagi sellise tulemuseni ei viinud. Ta oli andekas viiuldaja ja kontrabassivirtuoos ilus ja ilu, kõneline mees, kergemeelne pillaja ning elu ja moraalinormidesse suhtus ta pehmelt öeldes paindlikult. Lisaks muusikuametile oli ta veel leiba teeninud kunstnikuna sõjaväelasena administratiivametnikuna spekulandina, rändnäitlejana muusikadirektorina. Just viimases ametis ta võitis, oligi sel ajal, kui sündis Karl Maria esimene poeg teisest abielust enam kui 30 aastat noorema lauljatariga. Vaevalt oli poisike saanud pooleaastaseks, kui isa loobus vaiksest elust organiseeris oma täiskasvanud lastest ning noorest abikaasast näitetrupi ja alustas rännakuid mööda paljudeks pisi riigikesteks jagatud Saksamaad. Väike poeg oli kehva tervisega, hakkas hilja käima ja jäi eluks ajaks paremat jalga lonkama. Kellelgi polnud aega tegeleda tema õpetamise ja kasvatamisega. See jäi tähelepaneliku ja elurõõmsa poisikese enda hooleks. Ja nagu hiljem selgus, oli ta õppinud eelkõige tundma diaatrit. Jabublikut agasid. Aga peensusteni. Kui ta oli viie-kuue aastane, tuli isal idee teha poisist imelaps, pianist, nagu oli olnud Mozart. Vanem vend võttis õpetamise enda peale, kuid asi ei edenenud kuidagi. Kõike võib sinust saada, aga muusikut mitte raevutuses. Õpetaja. Isa ei kaotanud nii kergesti lootust. No kui ei ole muusiku annet, siis saab ehk imelapse kujutavas kunstis kirjutada poiss veel õieti ei osanud aga pintslit ja graveerimis nõela käsitsi juba üsna oskuslikult. Osutus, et poisil oli siiski muusikaannet, kuid huvi muusika vastu suutis äratada hoopis noor muusik Peeter Hoiskel kelle juurde Karl Marja Veeber sattus 10 aastasena. Just temalt sai ta põhja oma edaspidisele, hiilgavale klaverimängule. Et pere aina rändas, siis ei saanud ka ühegi muusikaõpetajaga kaua koos töötada. Põgusalt õpetas poissi Salzburgis Joseph Haydni vend Michael ja hiljem poja esimeste helitööde reklaamimisel unustas isa eesnime mainimata jättes kõikjal mulje, et tegemist on kuulsa Haydni õpilasega. Rõõmu esimestest helilooja saavutustest tumestas ema surm. Kuid kaua ei antud aega leinata. Väsimatu isa võttis jälle koos pojaga jalge alla rännutee. Seekord sihiks München ja selle linna kuulus ooperiteater. 12 aastane Veeber kirjutas ooperiarmastuse ja veinijõud. Ent siis juhtus kummaline lugu. Cap, kus seisis käsikiri, süttis salapärastel asjaoludel ja põles ära, ilma et miski muu toas oleks tule läbi kannatada saanud. Ebausklik poiss võttis seda halva endena ja otsustas komponeerimisest sootuks loobuda. Ta pühendus jälle litograafiale, ent õnneks tüütas seda varsti ära. Müstiline hirm taganes ja ta pöördus uuesti muusika poole. Lavale jõudsid kaks noorukese autori ooperit, õigemini küll laulumängu metsa neid ja Peeter Smol ja tema naabrid. Edu polnud kuigivõrd, ent siiski neid mängiti. Nagu autor ise hiljem tähendas, mängiti liigagi palju, sest need olid väga ebaküpsed, asjakesed polnud ta ju saanud mingit korralikku, süstemaatilist, teoreetilist ettevalmistust, komponeeris lihtsalt vaistu järgi. Metsaneiu töötas aastaid hiljem ümber ooperiks Sylvana üht teemat, sealt aga kasutas viiulisonaadi number viis. Noor Veeber tundis, et on viimane aeg asuda tõsiselt õppima. Jäid, seda tuleb teha nimelt Viinis vana Joseph Haydni ja noore Ludwig van Beethoveni linnas. Ei selle ega teise poole tahtnud isa pöörduda. Üks oli juba kord keeldunud, teise talent hirmutas vana veederit. Midagi lähedast tundis ta akt Georg Joosep Foogleris tunnustatud organisti helilooja siia teoreetikus kes oli pikkade rännakute järel hiljaaegu viini asunud. See oli osav ja üpris jultunud mees kes mõistis end igal pool maksma panna. Kõigest hoolimata osutus ta väga heaks pedagoogiks. Foogler oskas õigesti hinnata nii oma õpilase suurepäraseid võimeid kui ka ohtu, mida kujutab endast puudulik teadmistepagas ja tema isa auahnus. Nii võib suuremgi anne uppuda diletantismi. Fowler keelas veederil terveks aastaks muusika kirjutamise täiesti ära ja laskis tal tegeleda ainult suurte meistrite loomingu tundmaõppimisega ning analüüsiga. Jewel Fowler ise kogus rahvamuusikat ning hindas seda kõrgelt. Sealt sai alguse ka tema õpilase teadlik rahvamuusikahuvi. Kuulnud oli ta seda oma mustlasminevikus nagunii kogu aeg. Viinis andsid kontserte kõik tolle aja tuntumad virtuoosid. Seal töötas kaks jad, ooperiteatrit oli, mida kuulata ja endasse ahmida. Rõõmsa loomulisel ja vaimukalveril polnud kunagi raskusi sõprade leidmisega. Ja koos lõbusa noortekambaga ei jätnud ta vahele ega ühtki palli, saali, lokaali ega linnalähedast kõrtsi, kus ta ise sageli laulis ja kitarri mängis. Ta jõudis kõike, see isa rahutu hooldu sealt vabaõppi aasta oli noore Veeberi elus üks rikkamaid ja õnnelikumaid aegu. Fowler leidis oma andekale õpilasele töökoha. 1804. aasta suvel saabus Karl Maria Veeber press lausse kus oli uus rahvusteater, filharmoonia ühing ja veel mitu muudki kultuurikollet. Juba esimesel augustil juhatas ta Mozarti ooperi Tiitus etendust tehes tohutuid jõupingutusi, et sundida kõiki unustama seda, et tema 18. sünnipäevani on veel aega enam kui veerand aastat jäi ta astub esimest korda elus üles dirigendina. Ta võttis oma tööd väga tõsiselt ja ilmutas suurt organisaatori talenti. Veeber tegi ümberkorraldusi orkestri paigutuses saavutada ühtlasemad kõla. Suurendas tohutult proovide arvu, et kõik etenduses nii muusikaliselt kui lavaliselt hästi haakuks. Ta pidas võitlust hea sisuka repertuaari eest. Mõttelagedad meelelahutustükkide vastu. Seetõttu leidus nii orkestrantide, solistide kui juhtkonna hulgas neid, kellele noore dirigendi tegevus eriti ei meeldinud ega idas ei kurvastanud. Veeber leidis aega täiendada oma klaverimänguoskust ja hämmastas sõpru toredate improvisatsioon idega. Dirigendina oli tal võimalus orkestri pillidega lähemalt tutvuda ja ta kirjutas hulga muusikat erinevatele koos seisudele. Vahel sidus ka niisuguseid näiliselt seostamatuid instrumente nagu tol ajal ainult lihtrahvaliku olmemuusikasse kuuluva kitarri ja muusika puhtama poole peal asuva klaveri. Samas lõid aga lihtsaid rahvalaulu lähedasi viise, millele tegi ise sõnad. Siis aga juhtus narr lugu, mis oleks võinud maksta noore muusiku elu kui mitte üks sõber talle hilisel ajal poleks külla tulnud. Aken oli valgustatud, ent koputuse peale ei vastatud. Uks polnud lukus ja sõber astus sisse, et Weberi toas oodata. Klaverikaas oli lahti, paberid laiali. Kušetil lebas helilooja elutu keha. Põrandal oli katkine pudel ja sellest levis vastikut hais. Vaevaga suutsid arstid Veeberi päästa. Nagu hiljem selgus, tal oli töötades külm hakanud ja hämaras sahvris oli ta riiulilt veinipudeli asemel võtnud selle, milles oli söövitus tööde tarvis. Väävelhape. Kaks kuud põdemist taastasid küll tervise ent selle aja jooksul oli teatris vastuseis tema püüdlustele saanud uut hoogu ja haigusest vintsutatud Veeber andis lahkumispalve. Suvel läks kaasas rikkalikult kogemusi ja loomingu plaane. Rohkesti võlgu ja kindel usk, et kõik läheb ikkagi hästi. Napoleoni sõjakäigud pöörasid segi kogu Euroopa. Aina uued Saksa väikeriigid tõmmati sõjakeerisesse. Sõjategevuse tõttu lõppes kiirestiga Veeberi üpris üldiliselt alanud dirigendi pianisti õukonna teatrijuhi tegevus kars truues kuhu ta sõprade abil koha oli leidnud. Ent sealne vürst ei jätnud sõtta minnes oma muusikut tuule peale, vaid soovitas teda oma vennale Württembergi hertsog Ludwig-ile. Veeberist sai hertsogi erasekretär inter, kelle ülesanded olid õige laiapiirilised. Ta pidas majandus arveidi, ajas asju kaupmeeste ning liigkasuvõtjatega. Ta pidi hoolitsema hobused õlgade koerte eest korraldama jahte õiendama, veiniarveid ja kaardimänguvõlgu, maksma pensione ja palka. Hertsogi teenritele. Hertsogi laia eluviisi juures oli kassaalailma tühi ja siis saatis Sto sekretäri oma rikka venna Württembergi kuninga Friedrich esimese käest laenu lunima. Viimane oli nii oma väljapressija vennast kui selle saadikust tüdinenud ja sõimurahe langes loomulikult selle kaela, kes käepärast oli vedersai kuulda head ja paremat. Veeber oli aga ka kergesti süttiv ja kui ta kord jälle valitseja kabinetist väljudes kohtas meest, kes päris kust leida õukonna pesunaist osutas Heljo ja pikemalt mõtlemata kuninga vastuvõtutoale kuhu mees ka pikemalt mõtlemata sisse tormas. Kuningas laskis Veeberi selle nalja eest kohe arreteerida ja türmi pista. Gusto hertsog eeskostel siiski kiiresti vabastada. Ent kuningatele on vahel väga hea mälu ja Friedrich esimene otsis vaid parajat juhust, et tüütust sekretär-ist lõplikult vabaneda. Kõigi nende rohkete majanduslikku laadi ülesannete kõrval täitis Freiberga dirigendi kohuseid ja õpetas hertsogi lastele muusikat. Pidevas rahapuuduses härdsage ei maksnud talle kuigi suurt palka. Veeber aga polnud harjunud kokku hoidma, vaid laialt elama. Vanad võladki olid maksmata. Siis saabus tema juurde veel isa, kes oli nüüd juba õige vanaks jäänud ja vajas poja hoolt. See tähendab rahakukkur. Ühel 1810. aasta veebruari hommikul, kui Veeber tegi teatris parajasti oma uue ooperi Sylvana proovi marssisid orkestrisse sisse sandarmid, kuulutasid dirigendi arreteerituks ja viisid ta kaasa. Järgmisel päeval seisis ta kuninga ees, kes ise viis juurdlust läbi. Veberid süüdistati altkäemaksu võtmises ja õukonnakohtadega kaubitsemises. Ta eitas kategooriliselt niisuguseid mahhinatsioone, kuid tõendus esitati mustvalgel tema allkiri all. Et ta on saanud suurema rahasumma ja kohustub selle eest ühe võõrastemajapidaja poja, sokutama hertsogi õukonda teenistusse. See oleks noormehe sõjaväekohustusest vabastanud. Allkiri oli vaieldamatult Veeberi oma. Siis sai talle asi pikkadele selgeks. Järjekordselt oli karuteene osutanud tema isa, kes hertsogi kassast võetud raha tagastamiseks ei mõistnud midagi paremat välja mõelda. Usaldav Karl Maria Veeber oli võlakohustusele seda läbi lugemata alla kirjutanud. Rõõmused, raha muretseks korraks jälle kuidagi lahenesid. Nüüdistusid nad isaga mõlemad 16 päeva arestis ja saadeti siis maalt välja. Need arestipäevad saidki pöördeks, Veeberi elus oli, mille üle mõelda. See mõtlemine lõppes kindla otsusega teenida ainult kunsti. Kolm aastat ei sidunud Veeberend ühegi pikemaajalise lepinguga. Ta reisis paljudes linnades, andis kontserte, kirjutas uut muusikat nii tellimuse nagu Jomassovist tõi lavale oma uusi oopereid, mis võeti hästi vastu. Ja ehkki ta kolme Württembergi aastat hilisemas elus ei tahtnud meenutada, oli nendestki kasu olnud. Hertsog oli suur ja hea raamatukogu ning seal oli ta lugenud väga palju filosoofilisi teoseid ja maailma väärtkirjandust. Nüüd oli ta igas seltskonnas hinnatud vestluspartner, mitte lihtsalt enam tore poiss, kes hästi laulab. Ta tutvus paljude saksa kunstiinimestega, võttis osa igasuguste rahvusliku kultuuri edendamise ühingute tegevusest aga niisuguseid ühinguid oli pea kõigis linnades. Nautis oma maa ja Šveitsi loodust ning plaanitses rändmuusiku teatmiku väljaandmist, kus oleksid põhjalikud andmed kõigi paikade, ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta. Oli ta ju ise oma noore elu jooksul nii palju kohti läbi käinud ja üha avastas, kui vähe peaaegu mitte midagi. Ta nendest teadis. See laul oli tsüklist lüüra ja mõõk vabadusvõitluses langenud võidi Karl Theodor Kärneri sõnadele. See laulukogumik, samuti kantaat, võitlus ja võit tõstsid Weberi peaaegu rahvuskangelaseks. Ent ta ise tundis kogu aeg, et tema tõeline ülesanne on rahvusliku ooperi loomine. 200 aastat valitses saksa ooperilavadel, aga neid oli väga palju jagamatult Itaalia ooper. Trupid olid itaallastest dirigendid reeglina itaallased. Ja kui mõni oligi sakslane, siis saanud Itaalias koolituse ja võtnud omaks itaalia stiilis. Oli ka saksakeelseid laulumänge. Ent nendestki oli muusika ikka itaalia stiilis. Vahe oli vaid keeles. Peamine itaalia ooperis oli virtuooslik tehnika, kaunid ja keerulised koloratuurid. Veeber ironiseeris ühes oma ajaleheartiklis. Kui niisuguse ooperi puhul juhtub, et primadonna on häälest ära siis helilooja, et paremad numbrid esitamata jääks transponeerite Maarja, nii et selle võiks ära laulda bariton. Baritoni aaria antakse üle kontraldile ja sealjuures ei märka mitte keegi mingit patustamist osalistega rakteristikas. Veederil oli aga eesmärk luua muusikaline draama kus kõik tegelased oleksid oma kindla muusikalise karakteriga, mis kasvaks välja teose kui terviku arengu loogikast ning avalduks nii hästi vokaalses kui orkestripartiis. Kõige selle aluseks pidi olema saksa ainestik, rahvalähedane ja omane. Ta kirjutas. Inimese südamele on lähedane see, mida ta ise võib kasvamas ja arenemas näha. Itaallased ja prantslased on kujundanud oma iseloomule vastava ooperivormid. Sakslastel aga seda pole. Sakslasele on iseloomulik kõik teistelt üle võtta ja seda endale kohandada, kusjuures ta ise kõike sügavamalt haarab. Seal, kus teised ulatavad nägema vaid üksikmomentidest tulenevat meelelist rõõmu. Seal püüab sakslane näha lõpetatud kunstiteost, mille kõik osad ümarduvad ning ühinevad kauniks tervikuks. Praha ooperiteatris, kus Veeber pikemalt muusikajuhina töötas, tõi ta küll lavale hulgaliselt väärtteoseid moodsastilt prantsuse heliloojalt ja ka mõned saksa autorite uued lood. Kuid nende hulgas ei olnud ikka seda, mille poole ta püüdles. Seda polnud üldse olemaski. Aga idee juba oli. Wiederi tähelepanu oli köitnud kogumikus tondijutud avaldatud lugu nõid kütist. Kui Saksamaa pealinnas Dresdenis kavatseti asutada saksa ooper, võttis Veeber rõõmuga vastu pakkumise tulla sinna dirigendiks. Õigemini oli seal niisugune trupi juba olnud, kuid selle juhi, kirjaniku ja muusiku Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni lahkumise järeltegevuse lõpetanud. Lavastatud olid mitmed Mozarti ooperid, Weberi enda, Abu Hassan. Nüüd tahtis Veeber mõningate patriootiliselt meelestatud õukondlaste toetusel asja uuesti käima panna. Trupp oli nõrguke, koori sama hästi kui polnudki. Kuid Veeberi tohutu organisaatorid, talenti ja visa proovitöö said raskustest jagu. Ja esimeseks lavastuseks valitud prantslase Me üliooper Joosep Egiptuses võeti päris soojalt vastu. Samal ajal tegutses Dresdenis ka Itaalia trupp Francisco mor lakiga eesotsas. Treestinlased ütlesid, et Itaalia trupp on suurepärane armee keskpärase kindrali juhtimisel saksa truck paga nõrk väeüksus geniaalse väejuhi käe all. Kuigi nõidküti teema valdas Veeberi meeli juba 1810. aastal lükkus teose kirjutamine ikka edasi. Segasid kontserdid ja igapäevane teatritöö. Ka Dresdenis ei olnud loominguks kuigi palju mahti, sest sageli pidi Veeber asendama Morlakit ning see tõi kaasa veel lisakohustusi. Pealegi Oliver hea sulega kirjamees ning kasutas sedagi annet publiku kasvatamiseks ja ettevalmistamiseks uudsete teoste kuulamisel hindamisel. Iga uue lavastuse eel avaldas ta ajalehes põhjalikke artikleid kunsti armastavatele Dresden lastele. Lõpuks oli asi siiski nii kaugele, et ooper sai valmis ja esietendusega päevgi määratud. 18. juuni 1821 Berliini uues ooperimajas autori enda juhatusel. Vahetult enne seda tõi Itaalia trupiga selle juht spontiini välja samas majas oma ooperiolümpia. See oli paraadlik tohutute lavaliste efektidega lahingupiltidest ja tulekahjudest, hobuste ja elevantide lavale toomiseni välja. Vastuvõtt oli viisakas, kuid jahedapoolne. Ja siis oli järg nõidkütti käes. Muinasjutuline süžee, hea ja kurja võitlus saksa rahvalegendidele nii omane metsasümboolika kõne dialoogidega vahelduvad muusikanumbrid. Neli tundi enne etenduse algust oli teatrimaja otsekui sisse piiratud. Käis võitluspiletite saamise pärast. Pilgeni täis saal oli nagu rahvusliku entusiasmi püssirohust laetud dirigenti autor ühes isikus ei saanud alustada. Aplausitorm nõudis aina uusi kummardusi. Avamäng tuli kordamisele. Etendust katkestasid korduvalt tormilised aplausiga. Aga kui muusika jälle algas, siis kuulati erakordse tähelepanu jo süvenemisega. Pärast etendust kanti Veeberit kätel nagu võidukat väejuhti. Teda helistati luuletustes. Järgmisel päeval laulis kogu Berliin lihtsaid ja meeldejäävaid meloodiaid uuest ooperist. Kaupmehed ruttasid kunstist kasu lõikama. Õlu, daamide kübarad, jahipüssid, pruudi loorid, kõik aaa nõidkütt. Võit oli täielik, ei aidanud spontiinid Televanditki. Teised Saksa linnad ruttasid ka teost lavastama. Dresdenis tuli ooper lavale järgmisel 1822. aastal ja on seal püsinud tänini. Nõidkütti ilmus lavale kui patriootiliste tunnete ärataja. Saksa rahvas oli hiljaaegu võidelnud Napoleoni vastu, kaitstes neid koduseid, metsi ja mägesid, mille poeesia Veeberi muusikas nii selgesti kehastub. Olustiku stseenid, tantsud, koorid on väga rahvalikud ja elulised müstilised, kurjuse jõud pärit tuttavatest rahvajuttudest. Pealegi võis politseiteadeteski leida nõidusest tingitud pahandusi tol ajal. Ebausk oli kindlalt juurdunud. Kui rahvas stseenides ja positiivses leeris on ulatuslikud laululised rollid, mis on lähedased rahvalaulule ja liiderdafeli lauluühingute maneerile siis fantastilised kujud on leidnud iseloomustuse orkestrivahenditega. Ning see orkester on harmoonia ja tämbrite poolest väga leidlik ja rikas. Eriti puhkpillide kõlavärvide avastamisel. Igal tegelasel ma kindlad muusikalised väljendusvahendid ja avamängus leiavad ooperi dramaatiliselt olulisemad episoodid nagu eeldutvustamist. Selles teoses pole midagi võimalik teisele tegelasele üle anda ega ringi tõsta. Kõik areneb oma kindlat loomulikku rada. Nõidkütt jätkab oma üle poolteise sajandi kestnud lavaelu tõenäoliselt veel kaua. Järgmiste Veeberi ooperite lava saatus nii õnnelikuks ei kujunenud ja siin ei ole süüdi mitte muusika, vaid pigem Libretod. Nõidgiti tohutu menu sündis Viini ooperi itaallasest ettevõtjad tegema kavalat kaupa. Ta tellis oma teatri tarvis Weberilt uue ooperi, jättes ainestiku ja zhanri valiku autorile vabad käed. Veeber väliskaheteistkümnenda sajandi prantsuse rüütlikirjandusest. Et sisuliselt on see kaunikesti meilgi tuntud vaga Jenoviva taoline sõjakäigul viibiva rüütli ja tema truu mõrsja vastu sepitsetud alatu intriig, mis viimasel minutil paljastatakse nii, et kuri saab oma karistuse ja headus võidab. Süžee ei olnud küll nii rahvalik nagu nõidgitil, ent rüütlilood on ka saksa rahva hulgas olnud populaarsed. See teema köitis heliloojat võimalusega anda muusikaline draama mille keskpunktis on inimkired, teravad hingelised konfliktid. Selles teoses ei olnud enam sõnalisi vahepalasid. Kogu lugu areneb muusikas, kusjuures raskuspunkt lasub orkestrile muusikal endal, mitte lavalisel liikumisel ja välisel sündmustikul. Ooperi esietendus kulges küll tohutute innovatsioonidega, ent vaimustus oli suunatud rohkem nõidkütti kuja Irjante autorile. Uus ooper oli liiga uudne, see väsitas kuulajat. Lugu oli ebalavaline ja kadus kavarsti lavalt. Variante avamäng ning mõned muudki muusikalised lõigud on jäänud püsima kontserdi repertuaari. Weber oli eluaeg pingsalt töötanud ja alati olnud rahapuuduses. Meenutagem, et juba lapsena oli ta haiglane ja nõrk. Nüüd murdus tervis hoopis räsitud vaevadest pettumustest seoses reante lavastusega mitmetes teatrites. Kopsuhaigust küll lootusetuks saatsid arstita siiski kuurorti. 15 kuud ei kirjutanud Veeber ühtki nooti kirjas naisele pihitada. Mul pole mingit igatsust noodipaberiga klaveri järele ja ma mõtlen, et parem oleks võinud minust saada rätsep kui helilooja. Ta oli kõigest nii tüdinud, et isegi teade teise poja sünnist ei rõõmustanud isa, kes lootis tütart. 1824. aasta suvel tehti veebelile ettepanek kirjutada ooper Londoni Covent laadenile. Ja ta võttis selle vastu, teades ise väga hästi, et Inglismaa kliima on tema jooksta ent arutles, nii elada pole jäänud niikuinii enam palju parem siis täita see tellimus ja kindlustada oma perele mingisugunegi summa raha. Teema anti valida kas Faust või Oberon. Teater soovis fantastilist ooperit. Beibervalisuberoni luu, Elfriide kuningas, kelle lepitab tema naisega vaid see, kui leidub inimeste hulgas armastajapaar, kes kõigis katsumustes suudab teineteisele truuks jääda. Samasisuline on Shakespeare'i suveöö unenägu. Libreto, mille inglased saatsid, oli ülearu pikk ja ebaooperlik. Palju tegelasi, kellel pole midagi laulda. Isegi armastajatele pole duetti ette nähtud. Muudatusi teha, aga tolle aja kombe kohaselt heliloojale õigust ei olnud. Weberi põhimõte oli luua muusikas tegevuspaigale vastav koloriit. Et suur osa sündmustest areneb Bagdadis, siis tõi Veeber sisse päris tõelisi idama meloodiaid. Muusikaliste kujundite ballett on rikas peamiselt orkestri kanda. 1826. aasta seitsmenda veebruari hommikuhämaruses asus veebel Kristjanist teele Londoni poole kaasas ainus palav soov jõuda veel elavana siia tagasisõit. Läbi Pariisi kujunes triumfisõiduks kõik nimekamad, heliloojad ja muusikud tulid teda tervitama. Londoni lei vaimustusest meeletu kohutavaid ilmus puhkesid ovatsioonid. Ta ei teadnudki, et tema teoseid seal nii palju tuntakse ja neist nii vaimustutakse. Nõidkütt, mille hundikuristiku pilt oli inglaste maitsele vastavalt põhjalikult ümber tehtud oli Londonis vaat et veel populaarsem kui Saksamaal. Ooberoni lavastus kujunes tri ufiks, mille sarnast London polnud endale aegadest peale kogenud. Kõik see ületas helilooja ootused. Ent tema suurim lootus ei täitunud. Oma pere juurde tagasi. Täi jõudnud Soorm tuli talle järele Londonisse viiendal juunil 1826 Dresdenis viilida põrm alles 18 aastat hiljem Richard Wagner jagaral eestvõttel. 34 aastat hiljem püstitati mälestussammas, mille fondi raha kogudes andsid paljud tuntud muusikud kontserte. 1945. aastal, kui pommirünnakus hävis suurem osa Dresdenist jäi see Wiederi mälestussammas nagu imekombel terveks. Ent veel, enne kui jõuti püstitada neid kivist ja pronksist mälestusmärgid olid paljud heliloojad püstitanud veebelile mälestusmärgid oma loomingus. Weberi muusikas oli nii palju uudset, et see avaldas mõju kõigile romantik Guile alates laululoomingust ja lõpetades ooperi ning orkestrikäsitlusega.