Mulika istus voodis, jalad istmiku all, toetudes seljaga vastu patja ning kuulas, kuidas isa joram ajalehte luges. Laulvalt ja monotoonselt nagu issameie. Ainult nõukogude korra tingimustes said võimalikuks niisugused tähtsad partei valitsused, ettevõtmised nagu seda on tasuta haridus, puhkus ja arstiabi. Mis õigus, õigus, arutles vaimulik vuli ikka poole pöördudes. Oo, tervitus võõrsilt koju, tagasipöördujale, rõõmustas vulica märganud ärkvel Patšanat. Kuidas te ennast tunnete, lugupeetud patsiana? Küsis isa ei ole ajalehte kõrvale pannes. Nagu Noora Aadam paradiisis enne Eva ilmaletulekut. Ja te ei tunnegi ennast liiga üksikuna. Vastupidi, naeratas kaitsjana. Aga teiesugust pole ma veel elus näinud, mõelda vaid, missugune nokaut. Lugesin 300-ni, aga ei mingit elumärki. Hõiskas vulica vaimustuses. Kuidas ei taibanud patsiana, millest on jutt. Saatsite inimese peaaegu teise ilma, pealegi veel ilma jumala armuta ja nüüd veel küsite, kuidas, imestas vaimulik. Aga teie olite ju käepärast võtta püha isa, määrata spatsiana. Kuid ta süda tõmbus kokku. Ta oli pantopooni toimel unne vajunud ega mäletanudki enam intsidenti rahvelisega. Nüüd aga, kui seda talle meelde tuletati, käis tal ebameeldiv värin kehast läbi. Ausalt öeldes ma ei mäletagi hästi, mis siin juhtus, lisas ta ja pühkis laubale tekkinud higi. Pole midagi katki, lugupeetud bodžana ka meie ei mäleta mitte midagi. Mina isiklikult magasin, isa joramaga, palvetas, eks ole ju, pöördus vuliga preestri poole. Täpselt nii oligi, kinnitas too. Nii et tunnistajateks me jäi kõlba, naeris Puliga. Ütelge siiski, mis siin juhtus, parus Patšana murelikult. Tähendab, asi oli nii, et kui siiber oli vastu, tema pead puruks läinud ja mees maha varises, tormas sisse velsker freenia et kannatada saanud ellu äratada, peksis veel temagi seda vaesekest, tegi siis temale Kampri süsti ja määris joodiga pead, mille peale too järsku püsti kargas ja kukkus õiendama. Mis ta siis õiendas? Ta ütles, et teie meelest oli vist seda raha vähe. Miks te siis alguses selle vastu võtsite? Ka üks minu tuttav on samasugune lurjus, ütles poliika. Ta sokutas minu vennapoja vaeslapse kaubandustehnikumi. Seletas mulle, et 1500 tuleb anda direktorile 1000 parteikomiteele 300 ametiühingule ja temale endale 200 sokutamise eest. Andsin. Mis mul muud ikka üle jäi, ma ju tean oma vennapoja võimeid. Ükskord ma küsisin temalt, kui palju järele jääb, kui 55-st üks viieline ära võtta tema vastu viis õigusmääri spatsiana. Ja see õigus läks mulle 3000 maksma. Ohkas bulika läks ja laulis. Mis, kas ta siis pettis sind? Küsis Isay Oram. Ei, ta sokutas küll poisi kooli, aga minul rahali kaputt. Millega sa siis rahul pole? Kuidas, millega. Detsembris kutsus kaubandustehnikumi direktor mind välja ja küsis kodanik koogilašvili, kas andsid kodanik valada selle 3000 rubla. Kuidas ma oleksin saanud ehitada, vastasin, et andsin küll selle peale, põrutas rusikaga vastu lauda ja kukkus vene keeles sõimama. Smad kaku, immer Saavets. Kas ta ütles seda sinu kohta, muretses vaimulik. Üks minu kohta ta ütles seda selle närukaela, minu sõbramehe vanaduse kohta. Solvas ausat inimest, pahandas preester, mis ausat, mitte sinnapoolegi. Valaatse polnudki talle raha üle andnud. Praegu olevat detsember, et jaanuaris oleks 3000 tema laual vastasel korral lubastaminu kretiinist vennapoja nagu numbritel, raha koolist välja kupatada. Kes nii ütles, ei taibanud preester, kes kaubandustehnikumi direktor vastas vulica tähendusrikkalt. Ja mis edasi sai. Edasi oli nii, et mina ja minus veeta pidasime nõu. Kaalusime seda asja iga kandi pealt. Lõpuks leidis veed. Kui teist niisamapalju veel juurde panna, siis võiks poisi juba kaubandusministriks sokutada. Küsis Patšana voodis niheldes. Tuleb nii välja, kui teil siibrit vaja läheb ja siis, kuni teile uus tuuakse, kasutage minu oma, pakkus mulika, märganud patsiana nihelemist. Aid vastas, sotsiaalpole vaja. Oleksin pidanud ehk siiski vaatama, kui palju seal raha oli, ehk oleksin vastu võtnud? Küsis ta bulikalt naeratades. Ei tee ja raha on tegelikult kahtlane värk, lausus bulika mõtlikult. 30 hõbeseeklit hukutas inimkonna. Hüüatas isa, joram. Ainult 30 hõbeseeklit. Mina lugupeetud patsiana, kuidas neid püütaksegi, kes inimest nägupidi läbi näevad, küsis äkki bulika füüsi, Hognomistid ja mina olen just füsiognamist, ainult et altpoolt. Mina võin jalanõude järgi otsustada, mis inimesega on tegemist. Näiteks mida kujutab endast see tüüp, kes teie juurde tulin? Ma vaatasin tema käimasid ja taipasin paugupealt, et ta on läbi ja lõhki närukael. Esiteks, tal olid lakk-kingad jalas. Mina pidasin teda selle tõttu professoriks, katkestas teda Isay Oram. Kui ta oli tuppa astunud, jätkas bulika, pühkistab kinganinasid vastu püksisääri. Professorid nii ei tee. Heitis ta palju tähendava pilgu vaimuliku pooleteiseks. Sel ajal, kui ta seda tegi, nägin ma ta kingataldu. Need olid ainult eespool kulunud kontsad olid täiesti uued. See tähendab, et need on tal paraadkingad ja ta kannab neid ainult siis, kui ülemuste juures visiitidel käib. Ninad on sellepärast kuulunud, et ta püüab ülemuste ees ainult päkadel käia. See on närukaelsus esimene tunnus. Nüüd edasi, kui ta istus, siis libistas ta kohe jalakannad kingadest välja, tähendab, kingad tal pigistavad. Nüüd tekib küsimus, milleks ta kannab, pigistavad jalanõusid. Sellepärast, et tal oleks kogu aeg vaevatud nägu ees, et kõik näeksid, kui raske on ta elu. On aru kaelsuse teine tunnus. Kolmas ja kõige peamine. Kingakontsad olid tal tavalistest kontsadest kolm, neli sentimeetrit kõrgemad. Tähendab, ta tahab näida pikemana, kui ta tegelikult on. Aga miks omasuguste seas talle ei kõlba olla, ta tahab teistest kõrgemal seista. See on üks näru kaelsuse tunnustest mis veel aiapeamine. Kuid see ei puutu enam jalanõudesse. Kui teine sulle siibriga pähe virutab ja sina tema kõri läbi ei närinud, pealegi hea näo ette teed. Siis oled sa närukael, mis muud. Lõpetaja, Spulica. Taraphelise iseloomustuse. Missuguseid jalanõusid siis sinu arvates õige inimene kannab? Küsis poliika loogikas kahtlevisa jo ramm. Õigel inimesel on kingatallad mõlemalt poolt ühtlaselt läbi kulunud vasakult ja paremalt külgede pealt. Peale selle kannab ta jalanumbrist alati numbri võrra suuremaid kingi. Miks? Sellepärast, et vabalt käia saaks, et konnasilmi ei tekiks ja üldse hea enesetunne oleks siis veel, kui inimesel on jalas ära tallatud kingad, siis näitab see seda, kas ta on väga vaene, kannab võõraid kingi või on lihtsalt räpakas. Aga lapsed küsis potsiana, lapsed jooksevad palju ringi, neil kondid veel pehmed, kingad kuluvad ebaühtlaselt, sellepärast on raske öelda. Aga sina ise, kuidas sina kontsi kulutad? Päris ise joram ootamatult. Vulica ei oodanud niisugust pööret ja sattus segadusse. Mina ja sina? Vuliga kummardus üle voodiääre, tiris asemalt välja oma üsnagi läpatallatud sussid ja keerutas neid nõutult käes. Tuleb välja, et minagi olen kaunikesti närukael, pomises poliika üllatunult ja viskas sussid voodi alla tagasi. Kõik kolm pahvatasin naerma. Lugupeetud joram, kas te olete Kristust unes näinud, küsis patsiana äkki naerust läkastavalt vaimulikult. Kiriku isal jäi ootamatusest suu lahti. Ta vaatas tükk aega potsianale otsa ja lõpuks ütles lugupeetud patsiona. Et jumal ennast une silmutaks, seda pole olemas. Jumala nägemine on tema ilmutus, mina pole, seda on kahjuks veel tunda saanud. Kas te pole ka tema häält kuulnud? Ka see oleks ju tema enda ilmutus. Siis mille poole te üldse pürgite? Et temale lähemale jõuda, et kuulda tema häält ja teda näha? Siis tuleks mul teiega elukutsed ära vahetada, ütles spatsiana. Milles on asi? Küsis isa jorambalselt. Tunni aja eest, ta ilmutas end mulle, kes meie lunastaja Jeesus Kristus. Joramil kuivas kee, läki kurgulakke kinni ja ta hoiatas väriseva häälega. Üks Kristuse käskudest ütleb, et sina ei pea mitte valetama. See mees siin räägib, et nägi sina tee mis tahad, usu või ära usu. Ütles mulika vahele ja andis preestrile käega märku, ärgu sega. Kulas räägib edasi. Mis ta ütles, ärgitas tabatsianat nähe setu vastusega, viivitas äratas mu surnust üles. Muutis mu vihmaks kõrbes kõrbe õitsvaks, faasiks minu hiiglaslikuks tugevaks, Tammeks selle sees. Ja pani linnud laulma hümni elule. Suur Hiiumaal taevane isa pääses isa joraami huultelt. Ma olin valmis sedasama ütlema, kui temaga silm silma vastas, olin määrata spetsiaalne. Ja te ei hakanud temasse uskuma. Tõusis isa joram voodis istukile. Unes ma küll langesin tema ette põlvili. Aga kui silmad lahti tegin ja teid ning bulikat nägin, siis lõin jälle kahtlema. Kas te tõesti ei tunne, et olete nüüd ülendatud kahvates isa jo ramm. Lugupeetud jora, teie usk on liiga müstiline elust kauge, liiga ebareaalne. Pole kuskilt kinni haarata. Vaat kui sellest unenäost oleks mulle alles jäänud midagi reaalset käegakatsutavat. Neetu. Ta äratas teid surnust üles, mis reaalsemate veel soovite, imestas vaimulik. Ma ei näe oma elluärkamise eesmärki, püha isa, kas tõesti ainult selleks, et homme kõik jälle otsast peale hakkaks, kas tõesti selleks, et homme jälle surra? See on ju mööda pääsematu, ütles Patšana AEG. Hüüatas preester, mis aeg? Imestespetsiana, aeg ta ju pikendas teie eluiga. Kas siis minule pole ükskõik millal surra? Surema peab ju niikuinii, see on teile ükskõik, teistele pole see ükskõik, seletas vaimulik, kellele teistele, nendele, kellel elu sõltub teie omast. Just selle aja andis kõigevägevam teile tagasi. Sel juhul pole ajal mingit tähtsust, kui palju noori inimesi on surnud, kuid elu siin ilmas läheb ju edasi. Kuidas Ajal pole tätsust? Isa jo rami hämmastusel polnud piiri. Aga mis siis, kui suur tabeli oleks juba hällis surnud? Oleks tulnud keegi teine millal kunagi kunagi kunagi, kas selleks poleks aega vaja olnud, missugune oleks olnud Aegrustaveelist tänaseni ilma temata. Kuid aeg, mil Rustaveerid polnud väetis patsiana? See oli aeg, mil jumal oli meist ära pöördunud. Kisa, joraami, kurk kuivas ja ta rüüpas klaasist piimaaeg, on jumal aeg. Teie kommunistid ei usu jumalat ja sellepärast ei teadega aiahinda ja raiskate seda arutult. Uskuge ajasse austage aega, sest aeg on jumal. Ja kui te tahate luua mõnda uut usku, siis alustage ajast, muidu ei saavuta te midagi. Enne töötasite, et sõna on jumal, vaide Spaczana vastu. Sõna tegu ja aeg, see on igavene ja jagamatu kolmik, lausus isa jorampaatusega. Kui see, mis te praegu ütlesite, on tõesti jumal, siis meie kommunistid, oleme selle poolt. Meie hindame aega tegu ja sõna, mitte vähem. Muide, kuigi rikk vastaspaczana peaaegu üllatunult. No teate, nii nagu teie asju veinitate, nii pole seda aadamast peale ilmaski tehtud, naeris preester. Ohe ei, püha isa, venitamine, see on teie liin. Ka jumal ise lubas inimesele õndsust alles pärast tema surma, pareeris spetsiana. Õndsus on hinge ülimaare ja selle leidmiseks kulub terve eluaeg, selgitas vaimulik. Mis inimene on oma kätega saavutanud, seda te nimetate taeva armuks, püha isa. Teie usule meeldib lasta inimestel piinelda, ta nõuab neilt liiga palju ohvreid. Te räägite patujuttu, lugupeetud Patšana, solvus vaimulik. Meie usu peamine seadus seisneb selles, et anda ja mitte võtta teenida ja mitte võimud, seda. Need kõik on vaid ilusad sõnad, püha isa, aga vaimupimedus, usufanatism, dogmatism, ristisõjad, inkvisitsioon ja kõik see ikka jumala nimel. Loetes patjana sõrmedel üles. Kiriku patusid. Ma ei räägi, et meie usk oleks saavutanud täiuslikkuse, püüdis preester ennast õigustada. Braavo, püha isa. Esimest korda kuulen vaimuliku suust niisuguseid sõnu, kuidas seda teie juures nimetatakse, kas vasak või parempoolseks kallakuks hakkas patsiana südamest naerma. Kristlikus usus ei ole vasak- ega parempoolsust, pole olemas katsentrit, vaid on seniit lausus isa joramsilmilace tõstes. Kus see seni siis on küsisbadžana ja heitis ka tahtmatult pilgu lakke. See liit on valgus. Kui inimene astub valguse riiki ületab ta kõik katsumused ja saavutab vabaduse. See tähendab Ing saavutab täiuslikkuse. Sellepärast on inimese surm lähenemine jumalale lausus vaimulik käsi rinnaleristates. Kui sind sinisena siia toodi, miks sa siis arstidelt päästmist anusid, pistis purika vahele. Aga mis siis välja tuleb, püha isa. Ehk said Ta infarkti puhtast hirmust küsis bulika ja pilgutas spatsianale silma. Preester rüüpas klaasist lonksu piima ja heitis bulika poole niisuguse pilgu, et matšanalgi kingsepast hale hakkas. Oh sind, õnnetut, sinu usk algab kõhust ja lõpeb väljakäigus. Mis sinust saab, kui niisugust patuoinast isegi mitte põrgusse vastu ei võeta? Kui sinu antud iseloomustusega minna, siis ei võeta mind muidugi vastu, mina olen valmis mõlemad kohad sulle loovutama, nii põrgu kui paradiisi. Mina tahan alguses kommunismi ära näha, et mida see endast kujutab, naeris bulika. Lugupeetud Patšana, see on ju teie kommunistide põradisest pole, mina olen küll parteitu, kuid ehk teie soovitusel lastakse mindki sinna. Miks ei lasta, tule, tuleb oliga kutsus patsiana lahkelt kingseppa kommunis. Mitte ainult sind, me oleme nii head inimesed, et võtame ka isa jo raami sinna kaasa. Jäägu see paradiisiimitatsioon teile endile, mina jään jumala tahtel oma hinge vabanemist ootama, lükkas isa jorambadciana kutse tagasi. Teie Zeniit on liiga maine. Huvitav, kui te selle kommunismi kätte saate, mis siis edasi saab? Kui nii kaugele jõuame, eks siis paistab, vastas spetsiana. Aga kui ei paista, küsis Isay Oram kavalalt. Lugupeetud joram, kui vanade jõusconn tõsis spetsiaalne vastu. 2000 aastane, vastas preester uhkelt. Patšana hakkas südamest naerma. Heie usk, lugupeetud joram, pole veel 100 aastatki vana. Aga tal on juba nii palju pooldajaid, nagu teie pole uneski näinud. Ja teie kahe tuhandeaastased võistlete, meie sajaaastase noormehega häbi-häbi. Oodake natuke kuninga, meie 2000 aastaseks saame, siis vaadake sealt teie see niidist ja otsustage, kumb meist kõrgemal seisab, lausus Patšana. Inimestega, kes mitte millessegi ei usu, on raske vaielda, ütles isa jo ramm ja pöördus seina poole. Mida teie usk rahvale annab? Ei jätnud patsiana järele. Vaimset toitu, vastas selja pööranud preester. Aga teie, küsis ta äkki omalt poolt. Meie usk annab mõlemat, nii vaimset kui ka materiaalset toitu. Esmajärjekorras siiski just materiaalset. Inimesel, kes pürgib Zeniidi poole, on vaja eelkõige leiba, juustu, võid, kartuleid, tomateid ja liha ja kuuselihaseid on. Preester pööras vilkalt näoga patsiana poole. See on juba pisiasi, püha isa täna võib-olla pole, aga homme saab olema. Meie usk ei keela inimestel liha toota ja seda süüa. Ja mul on veidi piinlik mainida, et Nikolai ajal oli rahval rohkem liha võtta kui praegu, ütles vaimulik. Nikolai ajal elas maakeral pool miljardit inimest, praegu on meid aga neli miljardit, tuletas Patšana meelde. Kahju, et inimesed enam üksteise söömisega see tähendab inimsöömisega ei tegele, siis oleks inimesi vähem ja liha küllaga, arvas buliika. Näete, teie usk on inimesed niisugusteks küünikuteks muutnud tas isa joram põlglikult bulika poole. Bulika tahtis midagi öelda, tegi juba suu kila kuid pani selle ruttu jälle kinni. Tema voodi alt ilmus nähtavale rott koos oma perekonnaga ja võttis suuna toa keskpaiga poole.