Ravikehakultuuripeainstruktori visiidist polnud vist minutitki möödas, kui palatisse astus velsker Ženja kolm läikivat süstalt kandikul, mis lebasid valgel vatile üksteise kõrval nagu väikesed põrsad ja naeratas kuidagi saladuslikult. Kardioloogiline tervitus, ütles ta ja pani kandiku lauale. Tervitus Schweinitškale gruusia südame kardiogrammile. Vastas voolika. Teil on vist mõni hea uudis varuks, silmad säravad kuidagi kahtlusta spetsiana. Sensatsioon. Hõikas Ženja, tõmbas kitlitaskust ajalehe ja lõi sellele nipsu. Oo, aidake pimeduse kõrbes ekslevaid rändureid, tõstis isa jauram, käed velskri poole. Enne süstid, siis sensatsioon, kuulutas Rein ja kategooriliselt ja kääriskitli käised üles. Noh, võtke lähteasend. Kõik kolmekesi pöörasid end kuulekalt kõhuli, lükkasid tekid kõrvale ja paljastasid istmikud. Oh, elu eluke, kuidas tekitset sa mulle piina deklameeris spatsiana haiget kohta masseerides? Lugupeetud Ženja, kas peab siis nõela ilmtingimata lõpuni sisse lööma? Oigas isa joram ja pühkis padjanurgaga pisaraid silmist. Andke andeks, käsi vääratas pisut, vabandas Ženja. Kas siin palatis on siis vähe uskmatuid ja jumala teotajaid, et just minu juures teil käsi vääratab, pahandas preester. Kannatust, püha isa, manitses Ženja ja astus juba vulica voodi juurde. Enne näita mulle nõela, kauples Puliga. Head inimesed protesteeris bulika, kui see on nõel, mida siis naaskliks nimetatakse. Ole vakka, iga päev on sinuga üks jändamine, kurjustas Ženja. Ja surus nõela nagu koda lihadesse. Kõik küsis bulika, kui velsker oli nõela juba välja tõmmanud ja nüüd torke kohta masseeris. Kõik rahustas teda. Ženja, oh mind lolli. Ega ma teistest halvem ole, oleksin võinud kah arstiks õppida. Ägas Puliga siiski. Ženja võttis kandiku ja Vazuxe. Aga sensatsioon. Hüüatas preester. Ženja tõmbas taskust ajalehe ja pani selle isa jaurami voodile. Preester kahmas selle kätte ja hakkas kärsitult oma prille otsima. Ženja läks ära. Tatjana ei pidanud vastu ja ulatas vaimulikule oma prillid. Minul on ka, pluss kolm, lugege. Õnnistagu teid jumal, tänas isa joram ja hakkas millegipärast uurima ajalehe neljandat lehekülge. Meie dünamo kaotas jerevani härraraatile, kuulutas preester. Kas see ongi Ženja sensatsioon? Ma teadsin juba möödunud aastal, et nad kaotavad, teatas Puliga pettunult käega lüües. Vaadake, ETV pole ka bulikal on õigus, mis sensatsioon see on, soovita spatsiana preestrile. Ise joram keeras lehte, heitis pilgu esimesele leheküljele ja ajas silmad pärani. See pole võimalik, pomises ta ja ulatas ajalehe koos prillidega patsianale. Mis pole võimalik, imesta Spaczana heitnud ajalehele põgusa pilgu mis ei või olla. Kas sõda on lahti? Päris surmani ehmunud bulika. Leebee riidse on lahti lastud, teatas Patšana ja puuris pilguga jälle ajalehte. Jaa, venitas ta, lugenud teate läbi missugune levieritse. Seesama, kes keskkomitees oli bulika silmad venisid ümmarguseks. Seesama kinnitas patjana pilku ajalehelt tõstmata. Selle kõige tähtsama osakonna juhataja usutles bulika edasi. Just nimelt selle kõige tähtsama osakonna juhataja kinnitas spatsiana veel kord. Venitas nüüd ka poliika ja vangutas pead. Need pannakse ka kõik tema kambamehed liugu laskma nagu jää balletis. Ausalt öeldes ma poleks uskunudki, ütles Spaczana lugedes teate veel kord läbi ja pani ajalehe kõrvale. Mina aga hästi v leiusugi ütlesi sai Oram alles eile hoidiste kõiki veel oma käpa all. Ja täna äkki lahti lastud Arusaamatu kas vallandati või vabastati päris bulika. Koogila šviili, mis vahe sellel on, kas vallandati või vabastati, peamine on see, et oli tähtis mees. Kuidas pole vahet, seltsimees vaidles bulika vastu, vabastamine on üks asi ja vallandamine hoopis midagi muud. Vabastamine on, noh kui sa oled hädas, sind vabastatakse näiteks nagu Aafrikas, seal on elu vilets ja neid tuleb vabastada. Vallandamine aga on see, kui sa istud kindlalt oma Kreslas ja sind kistakse sealt lahti nagu mõnda polti või naela, selge Tõi bulik asjasse selgust. Siin on kirjutatud, et vabastati, ütles Patšana ja kattis ajalehe peopesaga. Järelikult oli ta hädas ja teda aidati, see tähendab, vabastati, ütles bulika. Ta vabastati ametist ja asi anti üle prokuratuuri. Ebaõige kaadrite valimise pärast vabariigis korruptsiooni, altkäemaksu ja protektsionismi lokkamise pärast rahvamajanduse laostamise pärast töörahva kaebuste mittearvestamise pärast udu toota. Kas see kõik on siis ainult niverisesi? Katkestas poliikroPadžana loetelu. Paistab küll. Tähendab, see mees tegi ränka tööd. Aga kus siis teised sel ajal olid? Kus sa ise olid, küsis preester. Küsib minu käest või imestes bulika. Ja sinult, sina oled ju töölisklass, sirp ja vasar. Jama, küsin sinult, kus sa sel ajal olid, kui see mees niisuguste kahtlaste asjadega tegeles? Esiteks, mina pole mitte töölisklass. Sa pole poliitiliselt küps, püha isa, mina olen väike käsitööline. Teiseks, mina parandasin sel ajal teie Neberiidse vastuvõtutoas läbi kulutatud jalatseid. Minu, tema ei puutu minusse, pühkis isa joram, käed puhtaks. Minul on oma ülemus. Neberiidse oli teie oma. Aga kas sa käid ju ka rajoonikomitee esimeeste lapsukesi ristimas ja võtad selle eest rahagi? Kuidas sellega on, püha isa ärritas bulika. Sa oled rumal inimene, pulli ikka, see on ju heategu, ligimese hinge päästmine. Oleks mul võimalik kõik kommunistid risti inimesteks teha, siis paneksid peainglid mu vanajumala enda kõrvale istuma, selgitas preester häbematult bulikale. Heakene küll, sina oled preester ja maapealsed asjad ei puutu sinusse. Aga kus olite teie, lugupeetud Patšana muutis vulica rünnaku suunda. Vaatlejana kohmetus ootamatusest, kes meie? Küsis ta otsekui mõistmata küsimust, teie kirjanikud, meie, meie oleks nagu mälu kaotanud. Poolest. Küsis ta rohkem endalt ja suutmata sel hetkel oma teostest midagi lohutavat meelde tuletada, vastas kahetsevalt. Minaga kullapõli ikka, istusin sinu kõrval ja parandasin neid samu jalanõusid. Väga õige, seda minagi Raimustes bulika. Praegu aga ütelge mulle, mis selle mehega nüüd tehakse? Arvatavasti pannakse karistust kandma, kehitas õlgu. Mille eest? Ma ju lugesin sulle ette. Tuleb nii välja, et ta ei osanud ega teadnud midagi, kuid siiski juhatas oma osakonda päris poliitika. Peaaegu nii. Ütle spetšana ebalevalt, kas peaaegu või täpselt nii, ei jätnud poliika järele nii ja noogutas spetšana. Nüüd kuulake, mis mina sellest asjast arvan. Kui see kõik tõesti nii oli, siis mina poleks teda mitte vabastanud vaid hoopis kiitust avaldanud, andnud mõne ordenigi, määranud kõige kõrgemat pensioni, ütelnud suure, suure aite, surunud tugevasti kätt, andnud kummalegi põsele laksuva musi ja siis teenitud puhkusele saatnud. Mille eest, imestas spatsiana siiralt, kuidas, mille eest? Puliga tõusis voodis istukile. No võtame näiteks teiegi kirjaniku ja toimetaja Chiana Raniš viidi. Oletame, et teil pole täpset ettekujutust, kus asub põhi või lõuna ida või lääs, veelgi hullem. Te pole oma elus mitte kunagi näinud ei merd, ookeanilaeva. Äkki kutsutakse teid välja ja öeldakse, et seltsimees šviili vaat siin on teile laev koos meeskonna ja muu sinna kuuluvaga. Teid on määratud selle laeva kapteniks ja te peate selle laeva Odessa sadamast Arhangelskisse viima. Te võtategi käte ja asute teele, aina läheb, et ei ole, et mida kõike tee peal ei juhtu. Lõpuks jõuate oma lagunenud ja lekkiva laevaga siiski Arhangelskisse. Nüüd ma küsin teie käest, kes te mereasjanduses täielik kretiin olete, see tähendab kapteniks kõlbmatu. Kas selle eest ette sellel laeva loksult täiesti põhja ei lasknud minna? Ei pea dile ordenit andma? Peab vastas ta ise oma küsimusele. Küsi talt, isa, joram, mis siin naerda on, pöördus bulika vaimuliku poole. Sul on õigus, kulla tuli ikka, kuid see mees, kes kapteniks määrati, oleks pidanud ütlema, et ta on laevaasjanduses võhik ja ei oleks tohtinud pakutud kohta vastu võtta. Väetisbadžana. Kes teab, ehk ütleski, kuid arvatavasti lohutati teda, et hakaku aga julgesti pihta, küll nemad aitavad. Tema võttis kätte ja läks. Pealegi on kapteni amet väga ahvatlev värk, kui raske on ära öelda. Kõigele lisaks oli tema eelkäijaks olnud mees, kes polnud kah kaugeltki mitte admiral Nelson. Aga kas kirjanike peres pole vahel kani? Päris pull ikka. Õnnetuseks on küll, nõustus spetsiana. Tähendab, mis siit järeldub? Igaüks peab tegelema sellega, milleks ta on võimeline ja mida oskab õnnistatud Rustaveeli, ütles töömees, tehku tööd, sõjamees võideldud sõjatandril, lausus isa jorama ülevalt. Lugupeetud joram. Lõigake see habe endal maha ja ühinege meie õpetusega, teist saaks suurepärane kommunist, ütles Spaczana naeratades. Missuguse õpetusega selle ahne päitsude ja muidusööjate Apoteoosi kommunismiga võtta omaks ainult maapealsed püüdlused, kuidas kergemini kõhtu täita ja eitada vaimset elu. Mitte mingil juhul, kuulutas preester pühalikult. Tuled välja, püha isa ette, ei tea kommunismi olemust. Kommunism on just see, milles teenist rääkisite Rustaveli sõnadega. See on inimkonna õitseng, mil igaühel on võimalus tegeleda sellega, milleks ta suuteline on ja mis vastab kõige rohkem temagi ealistele ja vaimsetele võimetele ja annab tõelise moraalse ning vaimse rahulduse. Meie kommunistid loeme ju teie õpetust, vahetevahel lugege teiegi meie oma, vannun jumala nimel see ideedele kahju. Mis aga puutub materiaalsetesse hüvedesse kõhutäitmises, nagu teie siin mainisite, siis inimene peab ennekõike olema materiaalselt kindlustatud, et tema mõtted, vaimne jõud, talent ja püüdlused oleksid suunatud mitte tükikese leiba hankimisele vaid palju tähtsamatele ja üllamatele eesmärkidele. Meie sihiks on rahu kogu maailmas ja võimalus teha tööd, et poleks õelust, kadedust ega verevalamist. See ongi püha isa, meie õpetus ja religioon. See on meie jumal, maine ja reaalne, aga mitte abstraktselt taevas hõljuv lõpetaja spatsiana oma jutu ning pöördus näoga seina poole, et varjata oma erutust. Võtku jumal teid kuulda, lugupeetud patsiana ei tihanud preester vastu vaielda ja pöördus samuti ära seina poole. Natukese aega vaikinud ei pidanud ta vastu ja lisas siiski mu idee, et jääksite lugupeetud patsiana teistki saaks mitte just kehv preester. Seitsmevärviline vikerkaar ümber, pea seotud jõuetud käsivarred külgedel alla rippumas lamas päike hiiglaslikul hõbedast asemel peatsiks igilumega kaetud Kazbeki mäetipp ja hingas raskelt. Päike jättis eluga hüvasti. Päike kolis suremas. Tema asemees põlvitasid Patšana isa yo ramm ja poliika ning käsi taeva poole tõstes anusid hinge heitvat taevatähte. Päike ära ei jäta meid maha. Ära sure, suur päike. Pisarad nende silmadest voolasid vahutavate jõgedena mööda Kaukasuse mäeaheliku alla ja langesid kohina ning huvilgamisega sügavik Q, kus keeles uttu ja pilvedesse mähkunud maa. Ta oli ilmunud varahommikul nagu tavaliselt Kaukasuse kohale tõusnud kikki varvule ja pidi just taevalaotusse lendu tõusma kui tundis äkki rinnast teravat kõikkimatvatu valu. Päike varises algul ühele, siis mõlemale põlvele, langetas oma vaevatute ja Kazbeki nõlvale, jäi niimoodi Kaukaasia hiiglaslikule valgele asemele lamama. Kogu inimkond jälgis läbi päikeseprillide ja tahmaklaaside hinge heitvat päikest. Sest tema nagu kõik surijad muutus enne surma veel 1000 korda ilusamaks, heledamaks ja täiuslikumaks kui varem ja hariliku silmaga teda selles agoonias vaadata oli peaaegu võimatu. Inimesed seisid linnatänavatel, sildadel, põldudel teedel, majade katustel. Lapsed istusid puuokstel kui ema ootavat linnupojad ja vaatasid suud lahti, kuidas sureb päike. Ootaik ära ei jäta neid mahaanus inimkond. Kuid tema hääl ei küündinud päikeseni. Päike ei kuulnud, mida inimesed palusid. Ta nägi vaid nende väljasirutatud käsi ja hirmust pärani silmi. Sosistas päike ja sulges ühe silma. Härra, saada neid hukka. Eluandja langes, isa joram tema jalgade ette. Mis sind vaevab, päike, ütle meile, kus sul valutab, palus bulika läbi nutu. Ma valutab, ütles päike, maa. Kas siis maaelu ja valu pole mitte sinu enda teha, õnnistaja. Hüüatas Isaioram. Päike naeratas vaevaliselt ja tõstis elutu käe oma rinnale. Maa on minus, mida? Ma olen juba kaua aega suremas. Juba mitu sajandit on elu lahkunud mind ümbritsevatel planeetidelt. Kõik minu keha koed ja rakud on juba surnud. Ainuke keha, mis veel hingab ja mul eluvaimu sees hoiab, on maa minu rinnas. Kas teie, inimesed, kes te nii paljude sajandite jooksul mind austanud ja kummardanud olete, seda tõesti ei näe ega tunne? Imestas päike. Kes või mis üldse oled, päike? Küsis üllatanud Patšana. Mina olen armastuse läbi surnud inimeste leegitsev ja hõõguv hing. Minu elu toitub armastusest, surnud inimeste hingedest. Juba kaua aega sureb maa peal inimesi kem vihkamisest kui armastusest. Maalon ära kuivanud, mulle eluandev armastuse allikas. Mul on aeg surra. Kui te suudate maa peal elustada armastuse, siis tõusen ma surnust üles. Mina, päike, anun teid, inimesi, andke mulle tagasi mu elu, mis toitub inimeste armastusest. Andke mulle tagasi armastus ja ma tulen jälle teie juurde. Päike hingas raskelt, nüüd tuksus ta süda veel vaevumärgatavalt. Vaid ühe silmaga suutis ta inimkonna poole pilku heita. Päike, ära jäta meid maha, Me palume sind, Me armastame 11 ja oleme valmis surema armastusest sinu vastu ainult ära jäta neid praegu maha, päike meie kolmekesi avat Handil, isa, joram ja mina läheme sinu saadikutena maa peale, käime läbi kogu inimkonna ja palume, et nad annaksid sulle tagasi armastuse. Ma tean, inimkond võtab kuulda sinu palvet, unustab vihkamise ja hakkab uuesti külvama armastust. Sina ainult anna meile see seeme kaasa ja õnnista meid teeleminekuks, päike palus Patšana ahastuses. Siis tõstis päike oma käe, mis oli veel Soepaczana pea kohale. Ja Chana tundis, kuidas päikese soojus kandus tema soontesse. Kuidas ta täitus määratu armastusega ja kuidas surev päike asus tema kehasse. Päike võpatas veel viimast korda ja sulges ka teise silma. Ja äkki juhtus midagi kummalist. Purikas hüppas püsti, viskus päikese rinnale, mis oli veel soe ja palus nuuksudes. Võta mind kaasa, päike, ma ei suuda ilma sinuta elada. Võta mind oma rüppe nagu armastust ja vii mind endaga kaasa, anun sind, päike. Patsiana ja isa joram nägid õudusega, kuidas poliika sulas kustunud päikeserinnal kuidas ta lagunes tuhandeteks kiirteks ja haihtus koos päikesega seitsmevärvilise Vikerkaare pärija kuvasse. 20 sajandit enne Kristuse sündi. Ja veel 20 sajandit pärast seda kandsid Patšana ja isa jo ramm kustunud päikest Vikerkaar mööda maailma ja valades kuumi pisaraid kutsusid inimkonda üles armastusele ning headusele. Et orvuks jäänud taevalaotusele anda tagasi tema päike ja pimedasse mähkunud maale valgus. Vaikides ja paljastatud päi saatsid inimesed oma elu taevatähtede kalmistule sest maa peal ei leidunud temale väärilist varjupaika. Ja siis, kui patsiana koos isa joramiga olid hõbedast asemel lamava päikese lõpuks viinud taevatähtede kalmistule ja asetanud ta tema jaoks valgesse pilvernika valmis seatud ääretusse ja mõõtmatusse surnukambrisse ilmusid tumedal silmapiiril nähtavale kaks musta ketast üks hiiglasuur, teine aga väga väike suur varjus vaevalt märgatav. Valguseta jäänud inimkond vaatas imestunult kustunud päikeseriigis sündinud kahte musta ketast. Vatsiana tundis ühes ära lahkunud päikese teises aga tema rinnal armastusest ära sulanud bulika tundis ära ja puhkes kibedasti nutma. Inimesed armastage 11, karjatas ta viimast jõudu kokku võttes ja langes kummuli jääkülma maa peale. Jana ei mäletanud, kui kaua ta oli niiviisi lamanud, kuid tundes oma õlgadel väga kauget, aga imeliselt kodus soojust pööras tants selili ning vaatas pisarates tähmaste silmadega taeva poole. Must ketas oli löönud punetama. See oli nüüd vasekarva ning kogus pikapeale aina rohkem jõudu. Hakkas hõõguma, muutus kollaseks ja lõi helendama, helendama, lõida väike ketas. Ja kui suur ketas oli põlema lahvatanud, ehtinud end kuldse nimbusega ja muutunud seega jälle endiseks päikeseks. Siis rebenes väike ketas taevalaotuses tipp. Ja kukkus nagu õnnede alla. Maa peale. Maa peal lõi kumama koitma. Päike seisis jälle Kaukasuse kohal tavalisest küll veidi kahvatum nagu pärast pikka rasket haigust. Kuid elus päike hingas. Jälle tuksus päikesesüda. Au sulle armastust ja eluandev päike. Au sulle, elu. Tõesti spatsiana, mõlemad käed päikese poole. Vaatiana nuttis ja naeris. Lugupeetud sotsiana, lugupeetud positsioon, ärgake üles, raputas ehmunud isa joramm oma toakaaslast. Silmad, mis olid pisaratest märjad ja jäi mõneks ajaks liikumatult lamama, saamata aru, kus ta on või mis temaga toimub. Siis ta toibus, tõusis voodis istukile südadekslast tugevasti. Päike oli juba tõusnud, kuid palatis oli veel kaunis hämar. Mis teiega on, lugupeetud potsiana? Terrabelete kogu öö küll Nuutaate, küll naerate. Kas nägite halba und? Vaitsjana pühkis särgi käisega põskedel pisarad ja naeratas asja eestestaga. Isa joram läks oma voodisse tagasi, heitis pikali. Ma nägin imelikku und, lugupeetud joram. Seda oleks kadestanud isegi Kopernik. Mida te niisugust siis nägite, lugupeetud bodžana? Küsis isa Jor Ram pealust kohendades. Ma nägin, et päike suri. Mis te ütlesite ise raamile näis, et ta kuulis valesti. Päike suri ära, püha isa. Ja kas te teate, kes teda taga leinasid? Kes?