700 aastat orjust on väidetavasti teinud eestlase orjameelseks inimeseks, kes ei suuda ise mõelda ja ise otsustada, hoolimata iseolemisest. Emeriitprofessor Enn Tarvel, mis aeg see orja Eestis oli ja mis ta Eesti jaoks oli ja kes oli ori? Sellele ei saagi nii üheselt vastata. Ta juba terminoloogilistest põhjustel kuni entsiplopeediliselt läheneda, siis peaks kõigepealt katsuma mõistet täpsustada, mis õieti tähendab, oli oli ju sorry, aeg ja nii edasi ori eesti keeles ja orjus ja see ei ole üldse paha sõna, kui keeleteaduslikult hakata sellele lähenema oli, tähendab tööinimest hiljem niisugust sulast tee, nii et mitte ainult ta Rooma keisrite ei olnud kalatiiki viskamiseks kaladele söödaks, orjad, aga eesti taluski nimetati Lõuna-Eesti taludes täiesti loomulikult orjadeks, töövege. Täiesti normaalne keelend oli orjus, näiteks korjus tähendas tegu teotööd, hiljem tehti liitsõna teooriused, see selgem oleks niimoodi klassifitseeriti oli orjus oli rent, orjus oli siis teorent ja teine variant veel 19. sajandil. Vana mal ajal räägiti veest yldiselt jumala orjusest, jumala orjus on jumalateenistusorjus, ei ole ka midagi muud kui teenistus ja see ei ole eestlastel midagi ainulist. Vanasti, kui meil oli kolm kohalikku keelt, saksa keel, vene keel, siis arvatavasti on need tänapäeval ka niivõrd tuttavad, et võiks selt näiteid tuua, vene keeles on näiteks niisugune ilus sõna nagu Rammutat. Joogile soodiga tähendab töötama, on siis ka orjama orjust tegema niisugune eks ta nii on, ka, natuke on tõesti, aga see oleneb, kuidas sellele läheneda. Kas töö teeb rõõmu nii nagu meile mõlemale siin stuudio siiski töötada, minule igatahes on täielik lõbu kliseerplesi. Loodan, et teile ka, aga seda võtta niisuguse jumala poolt pandud nuhtlusena, see on minu meelest sinna sisusse sisse programmeeritud pärisorjusse orjusest juba rääkisime, päris on, siin tähendab pärilikkust mitte seda, et niisugune spetsiaalselt orjus vaid värvus, päritav, tähendab inimene on mõisniku, oma, päriselt oma ja sellepärast on tema siis nagu pärisori pärisorjus. Niisuguses ajaloolase argikäsituses on mitmete tunnustega, sinna hulka käib sunnismaisus, ei tohi maa pealt lahkuda ja sinna käivad mitmesugused kitsendused omandiõiguses orjusest, nii nagu ta klassikalises rooma õiguses oli, seal oli, oli asi tegelikult, olid tummad orjad, olid, märgivad, sammuvad, orjad olid kõnelevad orjad, kuidas Eestimaal oli eestimaal nendes kõige raskemates pärisorjuse vormides kipub mõnikord väga aalsele asjastamise poole, tähendab, oli õigused, on äärmiselt kitsendatud, tema mitte ainult maalt lahkumise õigus, aga ka tema pärimis pärandamis õigus, tema abiellumisõigus, kõik tema isiklikud õigused, tema oli pahatihti mõisniku täieliku kohtuvõimu all, sealhulgas ka kriminaalkohtuvõimu all kuni surmanuhtluse määra miseni. Aga niisugune kõige iseloomulikum tahk selle asja juures on minu meelest asi olemise juures on minu meelest müüdavus, tähendab, et inimene nii nagu onu Tom, see hea must onu, keda tõenäoliselt mäletate mind vähemalt Minni nurme tõlkes onu Tomi hunnik ja tema oli ju nagu ässitada, sai müüa. Ja niisugune olukord tekkis ka Eesti ajaloost, tõesti. Arvatakse, et umbes 14. sajandi lõpul jõudis sunnismaisus juba tõekssaamiseni, tähendab, et talupojad ei tohtinud maalt lahkuda, niipalju kui meilt teateid on. Neid trahviti selle eest, kui nad seda tegid, aga 15. sajandi esimesel poolel tekkis niisugune olukord põgenikke pagenud talupoegi. Üldiselt hakati tagasi andma ja mõisnikud Fjodaalid sõlmisid vastavaks kokkulepped. Esimene säilinud kokkulepe on, kui ma õigesti mäletan, 1458.-st aastast Tartu piiskopkonnas taga sellele eeldatakse juba varasemaid kokkuleppeid 15. sajandi esimesest poolest. Sellele järgneb ja sellega kaasub siis talupoegade müümine mitut moodi sai talupoega müüa. Kui talupoeg müügimaa avaldusega koos, siis seda ei pannud talupoeg üldse tähelegi. Mõis läks uuele isandale mõisale, ainult vaheldus. See talupoegi oli müüdud, selle juriidilise akti tulemusena seda jo ei märganudki. Teine variant oli pagulaste pagenud talupoegade põgenikke. Müümine ostmine tähendab nende loovutamine, keegi talupoeg oli mõisnik eksi juurest põgenenud mingil põhjusel mõisniku igreki juurde ja siis see y maksis tema hinna esimesele mõisnikule eksile kinni. Seda ka talupoeg nagu ei pannudki, vähene sellepärast, et see järgnes tema enda tahteavaldusele. Pagemine oli siiski mitte mõisniku, aga talupoja enda tegu, aga kolmas variant on juba niisugune. Talupoja poega müüakse maast lahus ja kas või perekonnast lahus, nii nagu onu Tomi juhul Ameerikas needel orjadega toimus ja nagu see Venemaal oli 18. sajandil tavaline rasked pärisorjuse vormid. Eesti osas on selles osas ajalookirjanduses palju vaidlusi olnud baltisaksa ajaloolased, näiteks tuntud teadlane härmas bloy ning nemad ehitasid üldse niisukeste aktide olemasolu ja neid on tõesti väga vähe. Mina ise konkreetselt mäletan ühte niisugust juhust ühes vanas lääni kirjas, mis on koopiana säilinud, et Rootsi riigiarhiivis reduktsiooni tähendab mõisate tagastamise materjalide hulgas seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust, mida tõesti ei saa sugugi teistmoodi välja lugeda, kui talupoeg on kodust kinni võetud ja ta oli sepp, kui ma õigesti mäletan, oskustööline ja ära viidud, tehtud niisugune olukord oli. Aga kui kirjalikke jälgi saab otsida, siis Kalevipoeg kui ma õigesti mäletan, see sai vist 1857 valmis või? Seal on jutt Tuua alguses sissejuhatuses kohe seitsmest kalmukünkast ja seal on näljahäda näljaküngas ja piina ja mis ja aga teine küngas on orjuse küngas, orjapõlve küngas, Kalevipoeg juba juba sellest rääkib, juhatab niimoodi sisse orjapõlve motiiviga ja siis pärast jõuab ju lõpus jälle tagasi, et kui siis kalev, kui kõik piirut kahest otsast laulu lausa löövad lõkendama. Kui Kalev koju jõuab on orjapõlve motiiv aga päris niimoodi tänaval. Ta tõi esile orjapõlve motiivi. Carl Robert Jakobson oma esimeses Isamaa kõnes. Selle ta pidas vist 68. aastal, kui ma õigesti mäletan, siis natukene hiljem kui kalevipojast. Veelmann on ka ühes kohas kirjutanud, et must märk siis kui ajaloo raamatus selle koha peal, kus jalg meie maale ostus, tai tarvitusele orjapõlve sõna, aga see mõte on minu meelest täpselt seesama. Jakobson ülistab eestlaste muistset iseseisvusaega enne ristiusu toomist ja vallutamist ja vastandab seda siis orjapõlvele. Orjuse saab niisuguse kolmanda kolmikjaotus. Kolmas põlv on siis uus aeg pärast pärisorjuse kaotamist 1816. 19. aastal, siis hakkab koik paistma tänu Vene keisri armule. Niisugune kolmik jaotus tuleb sellepärast, et juriidilises mõttes see ja põlv pärisorjus niisuguses ajaloolis juriidilises mõttes. See ju tõesti likvideeriti 19. sajandi esimesel poolel, Jakobsoni ajaks oli tema mööda Eestimaa kubermangus 1816 liiva kubermangus 1819 juriidiliselt pärisorjus kaotati. Erinevalt Vene teise riigi muudest osadest, kus püsis veel 1861. aastani, püsis küllaga orjusse teoorjuse mõttes teo rendimõttes. See kehtis veel nendel aastatel, kui Jakobson oma isamaa kõnega välja tuli. Ja siis järgnevalt kogu aja koltus, see seitsmesajaaastase orjapõlve motiiv. Seda korduvalt tarvitati Villem Reimann, pastor ja ajaloolane, tund ärkamisaja järelärkamisaja tegelane, kirjutas Eesti ajaloolinde Kristi üldise ajalooraamatule, seal räägib tema ka päris põlvest, kui ma õigesti mäletan, ta räägib seal päris sulastest veel taevas muudeti palis sulasteks just sedasama diivan sees siis Eesti iseseisvuse manifestis, seal ei ole seitsmest 100-st aastast küll otseselt juttu, aga on ju ka sellest juttu, et Eesti rahvas on olnud aastasadu rõhumise all ja nüüd oleme siis mõnda aega tagasi jõudnud, kus Kalev koju jõuab ja ja algab vabaduse aeg, nii et seda motiivi kasutatakse näiteks asutav kogu, kui ta jüripäeval kokku tuli 1919. aastal, kui hakati maareformi küsimusi arutama nii edasi, tema tarvitab umbes sama kujundit sellest ammusest muistsest orjapõlvest. Et täiesti selgelt, on selle all silmas peetud just poliitilise vabadusekaotust, okupatsiooni, aga mitte niisuguste juriidiliste talupoegade sunnismaisusest või isiklikku sõltuvust. Ma olen nüüd aru saanud, et niisugust orjust nagu me ütleme, et kui mul tuleb meelde Eduard Vilde raamat, kui Anija mehed Tallinnas käisid, et iga päev eesti talupoega peksti ja, ja see oligi tema elu ja kõik see 700 aastat oli, oli kogu aeg nälg ja nutt ja niisugune vastasseis talupoja ja mõisniku vahel, et tegelikult niisugust asja ei olnud ja tegelikult ei saagi mõelda, nii et 700, orjus vastata, meie mõtlemist orjameelsuse peale suunanud, et me ise ei suuda mõelda või nii, nagu praegu räägitakse või paljud räägivad, et tegelikult on see orjuse mentaliteet tulnud nagu ärkamisajast, siis kui hakati rääkima, et meil minevik olnud. Et see 700 aastat eestlane igapäevaelus ei mõelnudki selle peale, et oi kui talumatult jube mul kogu aeg on noh, kindlasti mingil ajahetkel mõtles, eks ole, aga mitte päevast päeva. Ja see on praegu ääretult huvitav niisugune sotsiaalpsühholoogiline küsimus kollektiivse mentaliteedi osas, mis te praegu püstitasite ja ma kujutan ette, et sellele ei saagi niimoodi ühiselt üldistavalt seinast seina vastata, ei saa Vahva mõistega opereerida. Kui võrdluseks võtame kõige lähema mineviku nõukogude aja näiteks, siis näeme ka, kui jätame need kõige hirmsamad verise terroriaastad kõrvale küüditamise ja tapmise ja võib-olla siis oli niisuguste majanduslikult mõtlevate ja kaasaminejate protsent väiksem, siis need pidid olema tõesti fanaatilised. Ma tahaksin öelda Shatistlikud, mõltsukaliku hingega inimesed, kes läksid julgeolekusse tööle ja küüditama ja tapma ja nii edasi, aga hiljem paljud inimesed mõtlesid ju väga igapäevaselt ja majanduslikult Kuima. Mõtle äkki ostuloa veel ja poes on mul tutvusi ja mis mul siis viga on, võib-olla võetakse isegi Tšehhoslovakkias turismireisile kaasa, ega ma ei tahagi sinna iga päev sõita, mis ma seal välismaal käin, ma ei tunne ennast kuidagi seda, et kuidagi ennast ebameeldivalt tunda ja teadvustada kogu aja kui haava, kui solvav see on. Ilma üldiste inimja kodanikuõigusteta olla, eriti pärast seda, kui sa oled veel siiski vaba riigi kodanikuna sündinud ja nii edasi. Kas see niisugune mõistmine, arusaamine oli nii üldine? Ma arvan, et ei tarvitsenud olla ja kujutan täiesti ette, et varasemal ajal olid, oli täpselt samuti kui sedasama Mahtra sõda lugeda, mis siis kupja pritsu, kes on niisugune kuju, mis tal viga oli, ta tundis ennast hästi tema teenete eest mõisa ees oli teda majanduslikult kompenseeritud, tal oli kohe parem talu antud ja ta oli oma positsiooniga väga rahul, nii moraalselt kui majanduslikult. Ja ilmselt oli see ka varasematel aegadel. Niimoodi on niisuguseid lausungeid kirjandusteostes ole aariusel ja ka mujal, kui ma mäletan, et eestlased on ikka väga niisugused vaenulikud, kiuslikud ja salakavalad sisemiselt hirmsasti vihkavad, kui nad mõisast tulevad näiteks linnast ja kui veel veidi napsitanud on ja siis nad ei taha ja meelega teed anda ja on, on niisugused, raske on siin öelda, mis on siin sotsiaalne vastuolu ja mis on siin rahvusliku Ast olu isiklik varjamis, isegi võib-olla seda, see on siis mõisa sondjatega, pigem ta võib-olla väike mõisas püüti, saadi härraga rohkem kui juba 13. sajandil, kui alistumine käis vanemad ja paremad siinjuures, et meile joones etapid ju maha sotsiaalne ja poliitiline eliit levitati, see on seesama, mis nõukogude venelased tegid 40. 41. aastal täiesti teadlikult, 13. sajandil niisama lugu ja siis oli igaühe oma asi, kuidas ta katsus hakkama saada. Puht majanduslik olukord, see nähtavasti ma usun ka, et on õige nendel, kes rõhutavad, et see ei tarvitsenud niinimetatud orduaja lõpul nii üheselt must olla, et oli ka suhteliselt jõukamaid talupoegi, kes oma eluga hakkama said, eriti rahuajal. Kuidas teile tundub praegust elu vaadates, et kas eestlasele on need sajandit mõju avaldanud tema mõtlemisele ja ellusuhtumisele kas need on tervele rahvale mõju avaldanud osale rahvast või on need lihtsalt üldinimlikud omadused? Ma ei tea psühholoogiast üldse ja niisugusest kollektiivsest sotsiaalpsühholoogiast eriti kõige vähematki ja sellepärast ei oska sellele küsimusele vastata, aga ma arvan, et nii laias laastus, nii lapitaarset ei saa küsimust asetada ka sellele vastata, seda lahendada. Võtame niisuguse suure rahva nagu saksa rahva heren, folk, härrasinimesed. Ega nemad siis, nagu me Hitleri ajal nägime ja DDR-i ajal nägime, ei kujutanud ennast mingit erinevat, mingit positiivset näidet, härra olemisel on ju vastaskülg ka, see on nagu münt kahe poolega alla Poolale, Charla, aga ülespoole oled soori veel hullem sulane kui niisugune. Vähem sõltuv tegelane, ütleme, kupja pritsutüüp ja niimoodi ja niimoodi on kõik niisugused komissarid ja pöörasid ühtlasi ja see ierarhiline ülesehitamine, see kuidagi ka mugandabrahwa hing, kuidas sakslased sisse härrasinimene, kes kõiki teisi olid valmis madalamaks pidama, kuidas nemad siis ise nii sujuvalt ja nii hea meelega läksid niisugusesse sulase ja orja seisundis kunagi Saksamaal juhuslikult õllelauas. Ma vestlesin ühe humanitaartalitlusega, kas vanema ja väga soliidse härraga ja tema siis vestles ja jagas oma vangilaagrimuljeid ka, rääkis siis, kuidas tema hakkas vene majorile seal laagris seal niisukesi väikseid teeneid osutama, sai oma meheks ja noh, kui ta seda tegi jagama seda enam paneb imestama, kuidas tema niisugust asja ei häbenenud niisugust asja rääkida, see peab ikka tõeline orjahing olema, ma räägin jälle ainult konkreetsest näitest, nii nagu ilukirjanik tegemata mingisuguseid järeldusi suure saksa rahva kohta üldistavalt ja ma mõtlen, et seesama kehtib ka eestlaste kohta, vaevalt nemad on kuidagi vapramad ja õilsamad, nii nagu seda mõnikord püütakse endale kangesti sisendada. Ja vaevalt on ta nemad kuidagi karastunumad ja alatumad ja rohkem pealekaebajad kui teised, see oleneb ikka oludest, kuu rahvas satub ja kuhu teda pannakse, aga selles mõttes on küll õige, et võib-olla niisugune ideoloogiline töötlemine. Ma palun sellele väljendile ideoloogiline töötlemine, mitte mingisugust paha sisu omandada, see ei tähenda tingimata niisugustagita propi osakonna tööd. Ideoloogiline töötlemine on see kõik see, mida Meie praegu kahekesi teeme ja see, mida me lehest loeme ja see, mida ajaloolased oma kutsetöös teevad ja need püüavad nisukesi mudeleid sisendada ja need võetakse siiski nagu suhteliselt kiiresti omaks. Vanasti ei osatud seda kuidagi nimetada, aga nüüd räägitakse kangesti paradigmadest ja paradigmade vahetumisest ja väga huvitav on kas või seesama orjuse või seitsmesajaaastase orjapõlve või ma ei mäletagi, mis sõnade kasutasite vestluse algul, kui selle küsimuse püstitasite. See on ju ka üks paradigma ja see vähemalt siis Kalevipoja aegadest kuni kuni Eesti vabariigi alguse aegadeni mängis hästi funktsioneeris hästi, ma ei ta sellele midagi kerget mängulisust omistada. Aga siis varsti hakati nagu temas kahtlema hakati rääkima mitmel pool ja korduvalt, et nüüd, kus me vaba rahvas oleme ja me ei saa Bogoya sellest orjapõlvest rääkida, ei saa sellest toibuda ja nutta, on see mingi pidukõne või aktuse, kõne või pulmakõne või ikka räägitakse seitsmeaastasest orjusest ja siis hakati sellest nii nagu lahti, ütleme kõigepealt juba omistati see sisu, tähendab see täpsustus, et on kahe eri asjaga tegemist, seda mina põrmugi ei mõelnud mitte täna siin laua taga iseenese tarkust välja, seda juba siis hakati rõhutama kolmekümnendatel aastatel. Et siin on tegemist okupatsiooniga poliitilises mõttes, mitte sotsiaalajaloolises mõttes orjusega. Ja et sellepärast on vaja kuidagi sellest rääkimine järelayatt Ta ja kuidagi positiivsetele väärtustele rohkem rõhku panna. Kindral Laidoner näiteks, kes oli mitte ainult vapper sõjamees, aga ka Eesti välispoliitika ikka kujundaja suuresti kolmekümnendatel aastatel, eriti teisel poolel, tema tuli väga vara, tuli juba 27. aastal välja. Niisuguste avaldustega tuleks lõpetada sellest seitsmesajaaastasest orjapõlvest rääkimine. Et tegelikult ju ei kestnud see kuigi kaua ja nii edasi, tähendab ta nagu need kaks mõistet pani kokku selle võõrvõimu ja pärisorjus, aga ühesõnaga rõhutas, et oleks aeg juba sellest rääkimine järele jätta, ma rõhutan, see oli 27. aastal veebruaris enne vabaduspäeva aktust juba ajalehtedes kirjutati, ta pidas mingi kõne hiljem kui Saksamaa hakkas tugevdama ja siis püüti välispoliitiliselt Saksamaale läheneda ja siis oli arusaadav, et ei tahetud enam seda balti parunite rõhumist nii pikalt rääkida, aga tema tuli juba nii varakult kui veel Hitlerit ei olnud sugugi riigijuhi kohale oodata, tuli niisuguste mõtteavaldustega välja ja seesama kindral Laidoner, tema tuli ka välja niisuguse mõistega kui orduriik. Kui niisugune Eesti-Saksa ühisüritus, niisugune riiklik moodustis. Ajaloolase mõttes on see ka niisugune ooper, palja mitte päris. Selge asi, sellepärast eta. Seda peab tõesti möönma saksa vallutusega seoses, et kui sakslased ei oleks vallutanud, siis ilmselt nii. Hõreda rahvastikuga maa ei oleks suutnud püsima jääda ka iseseisvalt ta ennast risti usustada. Aeg oli juba hiline, sellisel korral, eks venelased lihtsalt meid vallutanud tõenäoliselt sellel samal 13. sajandil ja siis kus oli niisugune otsene kokkupuutumine, oleks kindlasti praeguseks ajaks juba ümber rahustatud, ei oleks siin rohkem eestlasi olemas, kui vepsas asi või, või vadjalasi kedagi, nii et see moment niisugune rahvuse, kes teatud kaitse säilitamine selles mõttes oli õigus. Nii et võib öelda, et tegelikult jutud või väide, et eesti rahvas on lootusetu orirahvas ja orjameelsem kui teised rahvad, et sellel väitel ikka ei ole alust Ma seda küll ei usu, sellepärast et niisugune ülejooksmine ja reetmine ja selle kohta leiab igalt poolt näiteid lihtsalt pilt, mida püütakse väljapoole jätta. See alati muutub, kui võtame veel mõne niisuguse väikese näite meie vanemast ajaloost. Sõjaajaloost näiteks kui küsida praegu, kui lubate siin küsida, mis on niisugused eestlaste suuremad võidud sõjas. Lahingud, mis kohe ajulahing Kaugemalt võttes Ümera Ümera jah, Ümera tõesti, aga vahele vist ei olegi jah. Ja aga kui Ümera lahingut vaadata Henriku kroonikas, mis on see peamine allikas, siis seal eriti ei juhtunud, küllaltki väike niisugune kohalike kokkupõrge. Seal pärast löödi 14-le ristid selja sisse ja enne seda ka seal sai, liiv lasi ja teisi otsa, aga väga suur sõjaline võit, tõeline saavutus. Lihulast 1220. aastal, kui saarlased võtsid Lihula linnuse ära terve Rootsi garnisoni väheste eranditega 500 meest tapsid seal ära ja piiskop peakuninga venna Feldsuge ja aga sellest ei ole nagu palju juttu. Aga mikspärast siis sellepärast arvatavasti et paradigma oli selline, et hea Rootsi aja taustal ja toredate suhete taustal Rootsiga ja kuidagi seda. Ta ei sobinud niimoodi lansseerida, aga Ümera lahing, see tuli sai muidugi ilukirjanduse kaudu tuntuks. Tema läks niimoodi käibele. Kunagi ma rääkisin oma südamel sablale Rootsi kolleegi luuksale professorile käisid Lihulas, et mis seal olima ütle, seal oli üks kõneajaloo konverents. Ma ütlesin, no tähistasime seda võitu, lõõtsus tööde Maardus. Ko issand jumal. Miks siis mitte, kui ajalooliselt läheneda, kes olid meie kõige suuremad vaenlased näiteks 13. sajandil, enne kui sakslased tulid, leedulased ikka nii, aga miks see peaks siis tänapäeval kuidagi meie suhteid mõjutama või kujundama või? Ma tahan öelda, et see oli puhas lõbu, mitte orjus, see töö, mis me tegime praegu siin minu poolt ka jutu juurde alguse juurde tagasi. Tänapäeval räägitakse üldiselt Ameerika keelt, kas seal ei ole mitte niimoodi, et Pleseis main? Plesiil on täiesti minu poolt? Aitäh emeriitprofessor Enn Tarvel.