Tänavune kevad laseb ennast oodata, kuid maikuus saabub ta kindlasti. Koos kevadega võtame vastu ka oodatud sõpru, Vene kunsti dekaadist osavõtjaid. Just nimelt sõpru, kellest me teame, et nad on alati tundnud huvi ka Eesti kultuurisaavutuste vastu. Üheks tunnistuseks selle kohta on ka Eesti raamatu suur levik vene keeles. Ainuüksi möödunud aastal jõudsid vene lugejani sellised suurromaanid nagu Rudolf Sirge maa ja rahvas tiraažiga muide 100000 eksemplari. Antsleberehtivassarite paleed ja Paul Kuusbergi, Andres lapetavuse juhtum näidenditest Juhan Smuuli Kihnu jonn ehk metskapten ja Ardi Liivese Viini postmark reisikirjeldustest Lennart Mere tulemägede maale. Meie luuletajaid esindasid Paul Rummo, Paul-Eerik Rummo, Kersti Merilaas. Seda loetelu võiks jätkata. Aga tahaks kõigepealt esitada küsimuse, millal see kõik algas. Vastuse saamiseks otsisime üles vabariigi teenelise kunstitegelase Lydia Toome. Moskva südalinnas, Twers kui bulvaril on maja, mida meie vabariigi kirjandusringkondades kutsutakse kodu saarekeseks Moskvas. See on Liidia Toome korter. Tõepoolest nagu tükike Eestimaad meie suure kodumaa pealinnas. Eelkõige loovad sellise mulje raamatud, raamatud, raamatud, eesti klassikaline ja tänapäeva kirjandus. Need on viimase 25 aasta jooksul Eesti Kirjanike vene keeles ilmunud luuletus Jan novellikogud romaanid, jutustused eessõna, koostamine, toimetamine. Kui palju on nendes liidija, toome tööd. Niisiis, kuidas see kõik algas? Lydia Toome mõtted kanduvad 1940.-sse aastasse, kui Eesti astus Nõukogude rahvaste sõbralikku perre. Esimene raamat oli Barbaruse luulekogu ilmus 40. aastal augustikuu alguses, mina koostasin selle kogu kirjutasin eetsele ja tegin reaalused. Tõlked tõlkisid vene luuletõlkijad ja vene luuletajad Veera inder, Silvinski, Mihhail Kiievis, Vassili gaasin ja paljud teised. Töö sai väga kiiresti tehtud. Ühe kuu jooksul oli tarvis tõlkida, koostada ja raamat välja anda, nii et raamat sai suure voodia suure huviga tehtud ja näitas kohe vene kirjanike Legia vene lugejale, kui huvitav kirjandus Eestis on, sest vene lugejaid ja täiesti kirjutust üldse mitte vähematki. Oli täiesti nõnda ütelda terrain koognita. Nii et sellest raamatust algasime peale ja siin juba kogunesid eesti kirjanduse ümber mõned niisugust eesti kirjanduse sõbrad, kes pärast kah ikka huvi tundsid eesti kirjandusse pasta ja edasipoolega. Tõlkisid, ütleme Vassili gaasin, kes pärast toimetas Eesti luulekogusid sünkijevitš, kes tõlkis pärast Smuuli ja mõnda teise ja alati kaasa, töötas eesti kirjanduses Pavel Nov kes tõlkis palju eesti kirjandust üldse. Ja eriti suures vaimustus oli Sütiste luulest ja paljude ta tõlkis ja esines tema luuletustega. See oli ka üks tulevane suur eesti kirjanduse sõber. Järgnesid rasked Isamaasõja-aastad. Kuid isegi tol ajal jätkus juba korda alanud töö eesti kirjanduse tutvustamisel vene lugejale. Ilmusid Johannes Barbaruse sõja ajal kirjutatud luuletused ja August Jakobsoni sõjajuttude kogu partisanipoeg. Hellalt hoiab Lydia Toom neid õhukesi, kuid nii väärtuslikke raamatuid käes kui palju mälestusi on temal kui koostajal nendega seotud. Tol ajal valmis ka koguteos naestonscoisemilie Eestimaa pinnal, kuid see läks sõjakeerises kaduma. Pärast sõja lõppu jätkas Lydia Toom kord juba armsaks saanud tööd. Koidula luuletuste Kalevipoja väljaandmine. Aga laskem tal endal kõnelda. 45. aastal ilmus Lydia Koidula luulekogu. Ma ei tea, kes oli selle raamatu väljaandmise algataja, kas kirjastus ise või, või Eestist anti märku, et oleks tarvis või mina ise ei ole lihtsalt, milles mina koostasin, kirjutasin eessõna. Tegin reaalused tõlked ja kontrollisin tõlkeid pärast, kui nad olid tehtud. See raamat ilmus 45. aastal ja pärast anti teda vilkaks kord välja, nii et ta ilmus kolm korda selsamal kujul. Järgmine suurem tõlketöö oli minul jahti, õieti minul oligi, sel ajal ei olnud veel tõlkijaid Moskvas, vähemalt Eestis ka ilmusid natuke hiljem. Kulie Soovaltsakaloob paisnjakova kobin juba hulk hiljem, aga sel ajal, kui Jakobsoni elutsita tellis, ilmus 47. aastal, tehti mulle ettepanek teda tõlkida. See ilmus 47. aastal. Teda lavastati kammerteatris. Peale selle kirjutas Jakobson peaaegu iga aasta uue näidendi ja neid kõiki tuli mul tõlkida nii, et kõik ilmusid ajakirjas Zvezda. Võitlus rindejooneta ilmus 48. aastal siis kaks leeri 49. aastal. Seda lavastas Majakovski nimeline teater. Ehitajad 50. aastal öö ja päeva piiril 51. aastal. Šaakalid. Sacanitel oli suur menu, teda lavastas väike teater. Ja väga paljud teised teadlased peab ütlema, et Jakobsoni näidenditel neid avaldati trükis. Väga palju ilmus ajakirjas peale selle raamatuna üks kirjastus, teine kirjastus, iscustva andis välja Sa veaski Pisaatile andis välja ja lõpuks veel riiklik Kirjastus, nii et tema näidendit sagedasti neid avastati ka temal oli rohkem menu. Võib-olla siis kui kirjanduslikult teosel rohkem kui lavatükil. Ta nimetas neid dramatist Bowist. See oli rohkem nii kirjanduslik teos. Juba alguses olid väiksemad tiraažid akaid, Jakobsonile olid juba niisugused tirasida üks tema lahte juut, kak, varabiik, vask, katooriuv. Kuidas varblane kalja tegi? See on lastekirjanduses ilmunud viiekümnendat aastat 300000 ja 56. veel sadatuhat juurde, niisugused tiraažid olid juba siis üks väike kogu. Nuts suitseb aruta pööripäeva öö. Seda andis aga njok välja 150000 ja peale selle veel gospolitistat andis välja 250000. Järgmine töö, mida tuleb tähtsaks pidada neljakümnendatel aastatel on kalevipoja tõlkimine ja seda tuleb kirjutada. Oli üks niisugune tõlkija Nikolai kool. Tema tegi Neetrialused ja tõlkisid kaks Dirsavinja kutset. Kov kalevipoja tõlkimine kestis mitu aastat ja algas juba sõjapäevil. Kool oli rindel ja isegi tegi oma leid realuseid tõlkeid, nagu ta ütles, isegi kaevikutes ja saatis neid tõlkijatele. Ja nii kestis see töö. Nii. 50. aastal ilmuski esimene Kalevipoeg niisuguse nimega. Sõnn Kaleva mitte Kalevipoeg ei olnud tema pealkiri, vaid Simm, Kaleva järgmine väljaanne, riiklikus kirjastus oli 1956. aastal. Peab ütlema, et sel ajal olid eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas. Ja harilikult ikka tikaadideks tõlgiti väga palju eesti kirjandust. Ja siis need paljud tõlked on ilmunud just nende aastate ümbruses. Need olid niisugused eesti kirjanduse suursündmused neljakümnendatel aastatel. Koidula, Jakobsoni teosed, Kalevipoeg ja siis oli kah niisuguseks silmapaistvaks nähtuseks. Leberehti teosed, tasarite paleed? On kah suures tiraažides välja antud. Seal oli muidugi suur menu üldse teostel vene lugeja juures. No ja siis algas tutvus klassikaga. Romaan Mahtra sõda, mina tõlkisin ta ja siis ta ilmus. 40. aastate lõpus ilmus kõigepealt siin riiklikus kirjastuses Moskvas ja siis ilmus mitu korda Eestis. Peale Mahtra sõja ilmusid varsti Anija mehed prohvet malts vet külmale maale, mäeküla piimamees sai tõlgitud ka tema näidendid. Tabamata ime ja pisuhänd. See tõlge ilmus Eestis minu ja Leon toomi tõlkes. Peale selle kirjastus insvestja. Oma lisana andis välja viieköitelise Vilde kogumikku 58. aastal. Veel on üks kirjanik, kelle teoste tõlkimisest Lydia Toom kõneleb erilise soojusega. See on Juhan Sütiste. Eriti tahaks esile tõsta, süttisid, et siis, kui teised kirjanikelt veel oma okupatsiooniaegsest vintsutustest toibusid. Kui nad veel alles oma häält nõnda ütelda saatsid, hõiskas Sütiste juba nõukogude tagalas ja rindel tulnud eesti inimestele vasta tervitust, teile võidukad väed. Te tulite, esimene tere. Ta hakkas väga hoogsalt tööle sellel ainukesel aastal, mis ta üldse peale sõja elas. 45. aastal suri ta. See oli traagiline surn nende vintsutustest ja nende piinade tagajärgi, mis ta läbi elas okupatsiooni ajal. Ja ainult peale tema surma leidis ta oma suured harrastajad ja tõlkijat Leningradi kirjanike poolt nimelt hakkas siia võttas, haarab teda tõlkima. Ja siis esiteks tõlgiti üksikuid luuletusi. Aga pärast tegi Leningradi riiklik Kirjastus suured kogu Sütistest, seal võtsid osa ka teised, mõned teised Leningradi kirjanikud ja ma saatsin selle kogu kokku ja aitasin tõlkijatel tekstile läheneda. Sakitaste sõitsid Leningradist Moskva oma tõlkeid näitama minu poole ja tegid seda suure hoolega. Sõjas tekkis ja kasvas uusi kirjanike põlvkonda. Noored kirjanikud, kes peale sõja silmapiirile kerkisid nyyd ilmekamalt Debora Vaarandi, Juhan Smuul, Ralf Parve, Aira Kaal ja mõned teised. Neid hakati tõlkima. Ühenduses muuliga tahaksin ma ka paar sõna ütelda tema tõlkijat Leon toomist. Kui järvesuu poiste brigaad ilmus eesti keeles siis varsti peale seda kaitstus Leon Toom oma diplomitööd. Järvesuu. Poiste brigaad ib külge, mis sai väga hea hinnangu. Sest ajast on Leon Toom Smuuli alaline tõlkija. Smuuli jäine raamat sai Lenini preemia ja peab ütlema, et see ei olnud mitte üksi Lenini preemiate komisjoni otsus, see oli laia lugeskonna otsus. Populaarsus, mille saavutas Juhan Smuuli jäine raamat oli tõesti väga suur. Smuul muutus nimeks, mis ei vajanud lisandit. Nõukogude eesti kirjanik oli lihtsalt Smuul, keda kõik teavad. Jäise raamatu autor nõukogude kirjanik. Eesti raadio heliarhiivis on lint Moskvas toimunut lugejate konverentsilt selle raamatu kohta. Tuletagem sealt meelde ühe lugeja sõnavõttu ja Esinen täna meelsasti, kuna armastan väga seda raamatut. On teoseid, mida kiidetakse, veendakse lugema. Kui aga kriitikud väga peale rõhuvad, tekib lugejal teinekord nagu vastuseis. Smuuli jäine raamat ei vaja spetsiaalset soovitust. Iga lugeja, kes selle raamatu kätte võtab, ei suuda seda käest panna enne, kui on lõpetanud. Aitab ainult sellest, kui läbi lugeda esimene lehekülg, kus suure huumoritundega kirjeldatakse autori teele asumist. Ja juba tunneb lugeja sidemeid, mis ühendavad teda ja autorit. Tekib tunne, et selle autoriga tasub õhtu koos veeta. Et ta on teravmeelne ja intelligentne kaasvestleja. Jah, jäine raamat võeti vastu kõige suurema vaimustusega kuid ka teised eesti kirjanike teosed leidsid alati lugejaid. On ju teada, et 50.-te aastate lõpul, 60.-te aastate alguses ilmus eesti kirjanduses rida kaalukaid teoseid. Viiekümnendatel aastatel, eriti 50.-te aastate lõpupoole langes rõhk rohkem proosale kui luulele. Siis ilmusid eesti kirjanduses sarnased suured eepilised teosed nagu sirge maa ja rahvas, Hint tuuline rand, Semper punased nelgid, ärni kruuste noorte südamed ja teised tema teosed. Paul Kuusbergi, Enn Kalmu kaks mina, Andrus lapete uus juhtum, väga häid proosaraamatuid ilmus 50.-te aastate lõpus jagu kümneaastate alguses. Ja nad leidsid kohe oma tõlkijaid ja väljaandjaid vene keeles. Peab ütlema, et neil aastatel väga intensiivselt ja, ja väga hästi töötas kirjastus Sawyetkipsatel balti kirjanduse tõlkimise alal. Seal oli väga energiline toimetaja ja annate kellan kes sagedaste sõitis Eestisse, Lätisse ja Leedusse, jälgis väga pidevalt eesti kirjandust, 50.-te aastate lõpus kerkis esile ka lilli. Prometi nimi eesti kirjanduses kirjutas palju häid ja meeleolukaid juttusid. Ja ka ühe suurema teose meesteta küla, kes ka Sovetski Pisaatilist sai välja antud ühes kirjanike Piriga, Katzwoska tõlkijate pere. Ja ilmnes juba niisugune nähtus, et tõlkijad nagu kinnistusid teatud kirjanikule, ütleme, Lilli Promentid tõlgib. Muravin Hinti tõlgib võrdsjakovski võrdsjakovski reaaluste tõlgete järele. See on ainulaadne juhus, eetised proosat tõlgitakse reaaluste järele, hakkapressekovski tegid seda nii hoolsalt ja nii südamega, suures kontaktis autoriga ja tema tegevuse kohtadega, mida ta kõik läbi käis, siis ikka. Et see tõlge siiski õnnestus. Nii et viimasel ajal on pearõhk langenud kaasaegsete kirjanike tõlkimisele. See on ka loomulik, sest huvi tänapäevasündmusi kajastavate teoste vastu on alati suurem olnud. Samal ajal, nagu teada, jätkub ka meie kirjanduspärandi väljaandmine. Tuglase väike Illimar külge oli minul valmis 1956. aastal ilmus esialgu. Siis kirjastas teda riiklik kirjastus ja lõpuks mõne aasta pärast veel Sawyedki Pisaatil. Tal oli väga suur menu sel teosel väga suur menu. Tuulase juttude ja jutustuste kogu ilmus Tallinnas vene keeles nimetuse all. Toivo Brutš. Tammsaaret on mitu korda välja antud kostliti staabis üksikute ma üksikuid teoseid. Nii 1955. aastast peale. Õiguse esimese köite tõlge minna tõlkes. Peab ütlema, et tänu toimetaili Minnale Tammsaare väljaandmisest räägibki lähemalt riikliku kirjastuse huduursest venna Literature nõukogude rahvaste kirjanduse osakonna toimetaja Roman, minna. Käesolev ja järgmine aasta on seotud Tammsaare valitud teoste väljaandmisega. See on minu arvates väga suur ja tähtis sündmus, kui esimest korda mitte eesti keeles antakse nii suures ulatuses välja Tammsaare teoseid. Nelja esimesse köitesse on paigutatud epopöa tõde ja õigus. Viiendas köites on kolm tema romaani Kõrboja peremees Ma armastasin sakslast ja põrgupõhja uus vanapagan. Kuuendas köites miniatuurid, jutustused ning näidendid Juudit ja kuningal on külm. Suurt abi osutab meile Nõukogude Eesti Kirjandusteadlane Helene Symesker. Ta kirjutas eessõna esimesele köitele, samuti kommentaarid ülejäänutele. Peale tema on toimetuse kolleegiumis veel niisugused tuntud eesti kirjanikud nagu Rudolf Sirge, Johannes per, Paul Rummo ja Heino puhvel. Mart Kalda. Tõlkijate kaader on meie kirjastusel päris suur. Eelkõige märgiksin liidija toome ja tema poega Leon Toome Leningradi tõlki Nora ja vorskajat, Eestis töötavaid Olga naela ja Maria kuule, Soovat tahame kaasa tõmmata ka noori. Lõpetab ju käesoleval kevadel Moskva Koerki nimelise kirjandusinstituudi Kruk noori tõlkijaid. Aga kuna te ise tõlgiti eesti keeles, siis ma mõtlesin, et jätkame ehk eesti keeles. Mida te olete kõige meelsamini tõlkinud. Käesoleva väljaande jaoks ma töödesin oma tõlke kallal, et klapiks teise ja kolmanda osa tõlgetega, millised on tehtud, olge naela ja María Kuljušovi poolt. Edasiandmine on väga huvitav ja pinnalt töö, kellede peale Tammsaare olete veel tõlkinud möllm taasto Ma tõlkisin vene ilusa romaani. Sinu enese elu. Rääkides kirjastuse plaanidest ütles Roman minna, et näiteks 1968. aasta plaanis on välja anda Juhan Smuuli, Rudolf Sirge, Mart Raua ja Peet vallaku teoseid. Kuid see on perspektiivplaan. Samal ajal jõutakse Moskvas kursis olla kõige sellega, mis meil uut ilmub. Juba varsti on kavas vene keeles välja anda meie viimase romaanivõistluse edukaim TÖÖ Einar maasiku Tuisu Taavi seitse päeva. Muidugi ei tegele eesti kirjanduse väljaandmisega mitte ainult kirjastus Hudorsistennealitelatuura vaid ka teised suured kirjastused, nagu Sovetski piss saatil, jaamale, kvardja maletaja kvardja tunneb eriti huvi meie noorte luule vastu on näiteks ilmunud eraldi kogud mat straadilt ja Paul-Eerik Rummol. Lugupeetud kuulajad, tänase saate pealkiri Eesti raamat vene keeles on väga pretensioonikas. See on terve uurimuse teema. Saates jõudsime rääkida ainult osast sellest suurest tööst, mis meie kirjanduse tutvustamisel vene lugejale on ära tehtud. Jah, on hea meel, et see töö on olnud suur et see töö üha kestab ja süveneb. Rõõmustav on ju ka mõelda, et nende raamatute kaudu õpib meie kirjandust tundma ja hindama, mitte ainult venelased ja vene keel seob kõiki meie vennasrahvaid ja nii jõuavad meie kirjanikke, luuletused, jutustused, näidendid ja romaanid, kõigi nõukogude maa rahvasteni. Ja tahaks loota, et see, mis südamest on tulnud lähib jälle südame.