Võib-olla kõigepealt alustaksime teatrialasest olukorrast Tallinnas sajandi alguses teatrialase tegevuse koldeiks sajandi alguse Tallinnas. Nagu teada, olid tolleaegsed seltsid Neist kaheks peamiseks, milliseid tuleks mainida seoses spetsiaalselt lavategevusega olid Estonia ja lootus. Need seltsid olid sajandi algaastaiks tegutsenud juba võrdlemisi pikka aega. Estonia oli asutatud 1865. ja lootus 1877. aastal. Sajandi algaastaiks oli Tallinna elanikkonnas algaastail endil veel toimumas väga kiire sotsiaalse diferentseerumine protsess. Tallinn oli just sajandi algul kujunenud Eesti juhtivaks tööstuslinnaks ja proletariaadi osatähtsus elanikkonnas tõusis väga järsult. Niisuguse sotsiaalse diferentsatsiooniga seoses muutusid Need möödunud sajandi keskpaiku või teisel veerandil loodud seltsid omade traditsioonidega ja oma kultuuritöö eri palgega. Mõnevõrra anakronism näiteks. Sest neis seltsides domineeriv põhiliselt väikekodanlus ja väikekodanlik kultuuritöö laad sellega seoses olekski võib-olla huvitav, missugune oli tööliskonna vahekord nende seltsidega. Mida teadlikumaks tööliskond oma tõusvast osatähtsusest Tallinnas sai ja mida enam tema teadlikuks sai oma oma sotsiaalsest eripalgist ja erilistest spetsiaalselt prolentaarsetest klassi ülesannetest, seda enam muidugi. Süvenes vajadus puht tööliskondlike kultuuriorganisatsioonide ja meie tänase jutu seisukohalt ennekõike puht tööliskondliku lavategevuse järele. Ma juba vist ka puht sisuliselt need ettekanded nendes seltsides ei vastanud töölisklassile. Mõistagi, milline oli nende seltside klassi läbilõige liikmeskonna osas, selline oli ka muidugi see vaim, mida nad esindasid. Ega töölise riides kihis sinna sisse ei pääsenud. Jah, seoses materjalide läbi ehitamisega mida tuli teha meie tagasihoidliku uurimustöö raamides, kohtusime me küllaldaselt. Näiteks selliseid, selliseid hilisemaski ajakirjanduses, mälestustena jäädvustunud tähelepanekuid kõnelevad sellest millise etiketi rangusega suhtuti riietus küsimusse. Seltside tantsuõhtul peeti õieti obligatoorseks Mustla sabakuube ja kinnaste kandmist. Ja niisuguses niisuguses riietuses nagu, nagu näiteks säärsaabastes sar saabastes seltsi tantsuõhtule ilmumine oli surmapatuks sar saabastes lävele, ilmujad tõrjuti nördinult tagasi. 1000 902903 oli Estonia repertuaar küllaltki progressiivne põhjas, kuuludes sellesse perioodi. Kahtlemata Estonia, tegi neil aastail katse järele jõuda ühiskondlike liikumiste ja ühiskondliku teadlikkuse tõusulainele. Aga see katse jäi ajutiseks. Ja kui Estonia oli omad loorbereid seoses põhjas lavastamisega lõiganud siis sellele enam midagi samas liinis juurde pakkuda ei suudetud. Misse aastatesse konkreetset langeb siis see periood, millal need särsapa kandjad hakkasid võitlema oma tööliste teatreest. 1000 905. aasta revolutsioon tõi eredalt välja klassi last olud ja jagas eestlasi kaheks klassiks. Enam ei suudetud hoida seda rahvust Cerviklust. Ja kahtlemata progressiivne osa töölise osa Saidi jätkaks sellest, et tema läheb hoopis oma rada ja jätab tahaplaanile eesti kodanluse. Ja see, 1905. aasta revolutsioon oligi, mis pani aluse pysti bralitaaži teatrile. Ja SEST TEMA asutaja Julius Rossfelt oli kahtlemata sel ajal kõige progressiivsem mitte üksi andekas näitleja, vaid ka kui progressiivne teatri viljeleja. Kas protonodiaator tekib statistiliselt? Ei? Meil on alus oletada, et selle ettepaneku Tallinna komiteele tegi Rossfelt ise, mille järele Tallinna komitee otsese vastu võttis ja Rossfelt teile ka ülesandeks tegi asutada Tallinna proletaarlased jääter Lutheri rahvamaja juures. Millal see oli oktoobris 1905. Aga see otsus ei saanud kohe mitte teoks. Võib-olla läheksime juba siis sellesse perioodi, millal antakse esimesed etendused? 1908 sügise see oli pärast seda, kui tossud juba teist kord istu, unist lahkus ja lõbulikult siirdus luteri rahvamajas ja siin aluse pani siis ka Lutheri rahvamaja näiteringile. Muidugi luteri Lutter siis juba lubas, kui ta viiendal aastal veel ei lubanud teadet avada. Siis nüüd oli ta juba sellega nõus paniaga üheks tingimuseks, et näitlejatest võid 10 protsenti all ainult olla väljastpoolt luteri tööliskonda. Direktsioonil oli kaheldamata omad eesmärgid selle teatrilubamisega ja tema tahtis muidugi sti mõisteid, teater saaks selleks nii kanaliks, mis juhiks töölised kokku leplikusse. Roose. Aga ta unustas sealjuures ära, et teatrihingeks, algatajaks ja juhiks oli ikkagi Julius Rossfelt. Juba sel ajal vana kommunisti võitleja. Julius Rossfelt osatähtsus proletaarlased teatri ajaloos on väga suur. Tema nimi aga ei tunta mitte väga laiades ringkondades. Kas ei oleks põhjust siinkohal temast pisut lähemalt rääkida? Kas teie ise olete seltsimees farm? Kokku puutunud ja mina sain roselgit tundma juba ilmasõja ajal. Kui ma veel õige väike tüdruk olin ja Tallinnas valdajasse leenuse laste kooli läksin oli Rossfelt, kes meid ikka juhendas õpetaja, siis me tegime seal elavaid pilte ja Rossendil oli tütar leida. Kes on praegust elus, kes on minuga ühe vanune. Me saime ruttu sõpradeks ja selle tõttu pääsesin mina nii-öelda Roswelli õige lähedale ja pean ütlema, et see oli inimene, kes suutis minus. Ellu kutsuda kustumatu armastus teatri vastu. Julius Rossfelt oli kaheldamatult väga mitmekülgne inimene. Tema väga armastas kehata, nagu ta armastas, muusikat, kirjandust, kõike, tal oli kodus oma teater oma lastega, millest minul oli võimalus kah vahel nii-öelda pilku heita, sinna tal oli hea raamatukogu. Ta oli omal sel ajal, kus meie veel õieti, kus meil väga harva kodus leidus töölisel oma raamat oli Rosseldil suur raamatukogum. Julius Rossfelt oli veendun revolutsionäär, kommunist, kes teadis, mis mida tema taotles ja mida tema võitluses kätte saada tahtis. Ja esmajärjekorras allutas tema kõik selle oma lõppsihile Kadiaatri. Ja sellepärast ütles tema, et praegusel momendil, see tähendab siis, kui luteri rahvamaja oli alustatud ei ole võimalik võidelda mingisuguste teiste abinõudega revolutsiooni lõpptulemusi eest kui ainult teater ja sellepärast peab kõikuma revolutsioonilisi hinge südameoskusi, jõu, energia, panime sellesse teatrisse, et tema tooks lähemale meed lõpsi. Rossfelt isi oli arreteeritud, tihtilugu administratiivselt karistatud nii edasi teda vahetpidamata Silmes. Aga et tema oskas hästi keeli, temal oli väga niisugune härrasmehelik välimus. Ta käis väga hästi riides ja tal olid head kombed ja nii edasi. Mis tihti lõi politseinikud kartma, sest et politseinik oli harjunud nägema töölist midagi muud. Ja kui tema vastu seisis, härrasniiske säästis, rääkis saksa keelt ja teisi keeli. Ta nõudis politseiniku käest, et selg oleks viisakas nii edasi. Siis need politseinikud tihti lõid kartma ja mõtlesin, et ei või, ikka olled, niisukene mees, kommunistun. Julius Roswelli nime me leiame juba ka sajandi alguses Estonia teatri kavalehtedelt. Rossfelt nagu teada, tegutses mõnda aega Estonias näitlejana ja mitte ainult näitlejana, vaid ka näitejuhina rööbiti Paul Pinna ja Theodor Altermanni ka koostöö Estonia teatriga. Temal aga siiski ei kestnud kaua ega saanudki kaua kesta. Sest Paul Pinna. Suurepärane näitleja kahtlemata ja üks kandvaid kujusid meie teatriajaloos oli Roswelli jaoks siiski nähtavasti liiga suur egotsentrik. Tuleb oletada, et Rosfeldi Rosseldi tegutsemine Estonias oli teatud katseks oma ideoloogilist liini. Meie teatris Estonias nii seestpoolt teostada, mis aga tulemusi ei andnud ja viis sellele, et Rossfelt asus oma printsiipidele vastavat lava organiseerima luteri rahvamajas. Missugusena on Julius Rossfelt eile laval meelde jäänud. Julius Rossfelt oli laval alati isesugune. Me ei tulnud seal kunagi ära, et see oleks olnud Julius Rossfelt. Vaat see oli tema suurepärane. Ei olnud. See oli kordumata igas osas niisama, nagu ta oli, kordumatu, alati omas armastuses meie meie kõikide ütlemegi laste vastu, kui ta meid Grehvas ja kohtus kuskil pool niisama oli tema näitelaval. See oli hingestatud osatäitjad vastavalt selle inimesele, keda tema esitas laval. Seal ei olnud rasseldist enam mitte jälgigi. See on väga kahju, et me ei suuda jäädvustada kunagi yhe näitleja kuju järeltulevatele põlvedele. Me olime paljust ilma. Kuidas tolleaegne kriitika suhtus temasse kui näitlejasse? Kahtlemata olid kriitika seisukohavõtud Roswelli ümber üsna ägedad. Ja juba see kriitiliste seisukohtade ägedust on teadupärast väga iseloomulik niisugustele näitlejatele ja niisugustele isiksusele kelle taga on on välja kujunenud Muum, mis sul ühtedele lõpmatu, sümpaatne ja teistele käib, seda enam närvidele. Ja iseloom ei leia kunagi nii külma suhtumist, ikka temal ollakse, kas järsult vastu vaenlane, võit, järsult sõber, see on täitsa õis. Võiks ühe niisuguse küllalt kaaluka tunnustussõnana Rosfeldile küllalt kriitiliselt poolelt meenutada Paul Pinna mälestustes kirja pandud sõnu seoses Rosseldi esinemisega osa täitmisel Gorki põhjas, kus tema mängis Kressi. Millise osatäitmise kohta pinna ütleb, et see on seni ja pinnamälestused on kirjutatud 15, null viis. Ja 40.-te aastate esimesel poolel. Et see Rosseldik lesk on meie lavadel seni ületamatu. Alati Russatriitlik kodusid, siis on üks õnnetu inimene, aga vastupidi, rasvasid elasid väga hästi, temal oli nii tugev hääl, et kui ta põrutas, siis ikka kostis nii nagu ta riide, eks ole. Nii. Kas astuksime nüüd sammu edasi praltaarse teatri organiseerija juurest teatrirühma enda juurde juba oli juba kõnet, sellest need siis, kui Luteri vabriku valitsus 1908. aastal. Loa andis näiterühma organiseerimiseks täies veendumuses reaktsiooni võidutsemise olukorras. Vaevalt niisugusest lavalisust tegevusest, vabriku juures saab välja kasvada mingeid kodanluse ohtlikke seemneid ja suundi. Sel ajal tegi vabriku valitsuse ettevaatusest. Ometi tähendab möönduse nõude, et väljas Poolt luteri tööliskonda tohib pärineda mitte üle 10 protsendi näiteringi liikmeskonnast. Sellega olid näiteringi professionaalsele tasemele, kui nii, võib öelda muidugi seatud üsnagi ahtad piirid. Sest kuigi Lutteri tööliskollektiiv oli arvukas, on endastmõistetav, et säält ei olnud kuigi arvukalt esialgu leida väljakujunenud näitlejavõimetega. Asjaarmastajaid. Ja üsna üsna peagi õnnestub rohveldile, aga toetudes sellele 10-le protsendile värvata luteri kollektiivi entusiastidele lisaks mitmeid tol ajal juba näitlejatena tuntud inimesi osalt sel teel, et nad mõneks ajaks asuvat Lutheri vabrikusse tööle. Kõige silmapaistvamaks näitlejaks luteri rahvamajas ja hilisemaid aastail ka näitejuhiks oli Alfred Humberk. Tema kõrval tuleks mainida ka tol ajal mitmel Tallinna lavadel konferanžina juba suure populaarsuse omandanud komberkki. Ja mööda ei saaks minna muide ka Heino antost kes tol ajal tegutses üsnagi viljaka näitekirjanikuna muuseas varustades ka Lutheri näiteringi Draamarepertuaari tõlgetega missugune oli repertuaar, mille poole Rasfalt oma trupiga pöördes. Repertuaar muidugi sai oma üldläbilõikes neil aastail ainult üsna vähe erineda sellest repertuaarist mis tsensuuri nõelasilmast tuli läbi läinud ja pääsenud ka teistele lavadele. Nii et Rossfelt oma teatri ideoloogiliste sihtide taotlemisel pidi panema pearõhu mitte niivõrd repertuaari spetsiaalsele valikule, mida ta ka muidugi tegi eriti rõhutades sotsiaalset draamat, kuivõrd konkreetse tüki lavastamisel teostatavale aktsentueeringule. Lavale oli vähe tulla, tuua töölist, siis seda töölist, saiu mängida, mitmed muudkui seda, ta mängis kommunist ja veendunud revolutsionäär, Rossfelt sissetööline, mitte üksi elanud, vaid põles laval. See oli kui tükk tuld. Mida siis sütitas igat ühte, kes seda vaata. See oli see hinnaline, mis sel ajal ja töölised, kes käisid selles teatris, need ei vaadanud mitte üksi, nii et istusite kooli ja vaatasime, nad olid poolpüsti juba, nad tahtsid minna kohe otsekohe Rosseldiga ka. Äkki see oli see, mida ütleb ette. Seal on, on, on kõige parem näitlik agitatsioon, mis on tõstetud kunstiks. Ühe näitena võiks võiks mainida nii tolleaegseid teatrikülastajaid veel meeles püsiva iseloomuliku juhu. Tegemist oli saksa autorimaks halve draamaga jõgi. See on pärandus, tüli ümber keerlema sisuga lugu mille autor muidugi mingist Eraomandi ja kodanluse Ki kriitikast on lõpmata kaugel. Sellel draamal on teatud määral sümboolseks taustaks minek Wisla jõel. Ja inimesed, kes tol ajal seda on laval näinud kõnelevad tänini nii erilise hõnguga sellest, kuidas see sümboolne taust, kuidas minek Rossadi lavastuses pandi kõlama sugugi mitte niivõrd peal, kuivõrd just allteksti osas ja kuidas jäämineku sümboolika omandas tõeliselt revolutsioonilise ennustusliku täienduse. Kuidas töölised suhtlesid? Päeva, ja seda keel hakkasid juba ootama, et täna õhta saab minna ja kui siis oli see õnnetus, Sist luteri rahvamaja oli väga suur, hiljem ka mina ju luteri rahvamajas ei saa mitte rääkida, sellepärast et see mina olin siis, kui luteri rahvamajja juba lõpetas alles ikkagi 12 aastat vana jagamine, aga see, mina räägin sellest seesama hõngoliga pärast hiljem palve ja, ja ma nägin ikkagi valvaja algust ja Roswelli seal ja sellepärast ma räägin ikkagi rohkem sellest. Aga luteri rahvamaja, nagu ma olen sellest seda tundma õppinud, seda teemade töölistega rääkinud, oli just sarnane, et tema ei suutnud mahutada kõiki, kes tahtsid sinna minna. See oligi kõige suurem õnnetus. Traagika selle teatri juures, et mitte kõik töölised ei pääsenud sinna ja need töölised, kes ei pääsenud väga õnnetud ja isegi oli sarnane mõte korra töölisseas, et tuleks järjekorrad ära jagada, et need, kes see laupäev said minna ja pühapäev, et need järgmine kord teistele annaks ruumi mati. Isegi tolleaegne kodanlik ajakirjandus mainib korduvalt juhtumeid, kus mitusada inimest jäi, jäi teatri pääsmist tungi tõttu ilma ja pidi teatriuste tagant koju tagasi minema. Missugustes majanduslikes tingimustes teater töötas. Aednik no see on nüüd küll tõestsiks. Teatril ei olnud ju mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, ei ühtegi kotkast, raha, ei ühtegi kullissi, ei ühtegi, mitte mingisugust rekvisiit. Kõik pidi tooma kodund, kõik pidid tegema iga osatäitja vangis omal ise see kõik, mis temal oli vaja. Muutis see kõik kokku ja hakati seda passima ja vaatama kudamoodi ja kaks eelmist peaproovi, siis nüüd tehti juba kõigega, mis oli, mis oli käepärast ja vaadati, kust veel midagi juurde saab. Ja pärast viidise kõikjale oma kodu, Lutheri rahvamaja, isegi toolid ja lauad ja voodituudi kodunt. Isegi neid ei olnud seal. Aga Jõks, mida oli seal luteri rahvamajas, see oli siis suur armastus oma asjalast. Seda seda ei viinud keegi kodu ega ei toonud alati näitlejatega kaasas. Kui kaua tegutses tööliste näitering, ta alustas tegutsemist, nagu me juba ütlesime oktoobris 1908 ja jõudis tegutseda 1914. aasta sügiseni Lutheri rahvamajas siis seoses ilmasõja puhkemisega võeti rida Tallinna avalikke hooneid sõjaväe laatorettide käsutusse. Üks selline paigutati Lutheri rahvamajja ja näitering oli sunnitud oma tegevuse lõpetama. Kusjuures muidugi olgu öeldud, et Nende aastate jooksul, mil tema tegevuse nii põhikoldeks oli uutel rahvamaja andis tema veel üsnagi mitukümmend etendust ka muudes muudes ruumides Estonia ruumides, lootuse ruumides ja nii edasi. Pärast 1914. 14. aastal toimunud väljatõstmist Lutheri rahvamajast oli, oli näitering mõne aja otsese ulualuseta ja siirdus siis tegutsema valvaja karskusseltsi lavale. Kui teha kokkuvõtteid, missugune osa oli luteri näiteringil tööliskonna ideoloogilisel kasvatamisel? Kahtlemata väga suur. Revolutsioonijärgsete aastate üliumbses õhustikus oli see praktiliselt ainukene massiorganisatsioon, mis võis niisuguses surutises nagu toimuski, siiski tegutseda legaalselt. See oli oli nii ainulaadne massilise organiseerimise vorm tol ajal Tallinnas. Ja võiks öelda, et nii tema omapärane esitus teatri omapärane esitusviis, see oli nii, umbes nii, kui tema rääkis ridade vahelt oma vaatajaskonnaga kokku ja viis teda vastu 17 aasta revolutsioonile. Võime kahtlemata kinnitada, et see suurtööliste hulk kes võttis osa seitsmeteistaastase koalitsioonist Tallinnas, et need olid suurelt osalt kasvatatud just töölisteatri sellest revolutsiooni kandvast ideedest