Effholtzist lahkumine lõikas Knighti ellu selge sälgu. Kui ta seni oli elanud õnnelikus lapsepõlves kuulekas ja peaaegu probleemideta kohanemiseks ning harmoonias, siis nüüd algas võitlus hargnemiste ja kahtluste periood. Ta oli umbes 17 aastat vana, kui talle koos rea teiste kaasvõitlejatega teatati peatsest üleviimisest kõrgema astme kooli. Ja nüüd ei olnud väljavalituid mõnda aega tähtsamatega vaieldavamat küsimust kui see, kuhu keegi ümber istutatakse. Traditsiooni kohaselt tehti neile teatavaks alles paar päeva enne ärasõitu. Lõpupeo ja ärasõidu vahele jäi aga koolivaheaeg. Sesse vaheaega langes nüüd ilus ning märkimisväärne sündmus. Muusikameister tegi Iknehtile ettepaneku võtetel jalgsimatk tulla talle mõneks päevaks külla. See oli suur ja erakordne au koos teise samasuguse promoveeritud kaasõpilasega, sest Knight kuulus veel Effholtzi. Selle astme õpilastel oli aga üksinda rändamine keelatud, alustas ta ühel varasel hommikul teekonda metsa ja mägede poole. Ja kui nad kahekesi ligi kolm tundi metsa varjus olid roninud ning vabale mäeharjale jõudsid, nägid nad endi all nagu peopesal tillukest Eeeffholtzi mis oma viie hiigelpuu tumedal haigu mururibadest ja peegelsiledate stiikidest viirutatud ristküliku kõrge koolihoone, majanduskorp, puse, külakese ja kuulsa saaresaluga oli juba kaugelt äratuntav. Noorukid seisid ja vaatasid alla. Eks mäleta mõnigi meist seda armsat vaadet, mis tookord tänasest palju ei erinenud sest hooned ehitati pärast suurt tulekahju peaaegu endisel kujul uuesti üles. Ja kõrgetest puudest elasid kolm tulekahju üle. Seal seisis nüüd nende kool, mis aastaid nende kodu oli olnud ja millest nad peagi lahkuma pidid ning mõlemad tundsid, kuidas vaatepilt neile südamesse läks. Mulle tundub, et ma pole veel iialgi näinud, kui ilus tegelikult on, ütles Josephi kaaslane. Aga küllap see tuleb sellest, et ma näen seda esimest korda kõik paika kust mul tuleb lahkuda ja millega tuleb jumalaga jätta. Eks ole, ütles, et sul on õigus, minuga on samuti. Aga kuigi me siit peame ära minema, ei lahku me ju õieti Es hooldsest üldse. Päriselt lahkunud on ainult need, kes alatiseks on ära läinudoto näiteks, kes nii toredaid ladinakeelseid vemmalvärsse oskas pitseda või mees-lemann, kes nii kaua vee all võis ujuda ja teised. Need lahkusid tõest ja kiskusid ennast lahti. Ma pole enam kaua aega neile mõelnud ja nüüd tulid nad mulle jälle meelde. Naera mind pealegi välja ka nendes ära. Langenutes on minu meelest kõigele vaatamata midagi imponeerivat nii nagu on midagi suurt ka selles ärataganenud inglisLuutsifaris. Nad on võib-olla valesti teinud, veel enamgi, nad on kahtlemata valesti teinud, kuid siiski nad on midagi teinud. Nad on midagi korda saatnud, nad on söandanud hüpata. See nõuab julgust. Meil teistel. Meil on jätkunud usinust ja kannatust, samuti arukust, aga teinud ei ole midagi hüpanud, me ei ole. Ma ei tea, arvas teine. Mõned neist pole midagi teinud ega ka julgenud, vaid on lihtsalt logelenud, kuni nad minema saadeti. Aga võib-olla ei saama sust täiesti aru, mida sa selle hüppamise all mõtled? Selle all mõtlen ma võimet lahti lasta, tõsiselt võtta. Just hüpata. Ma ei taha oma varasemasse kodusse varasemasse ellu tagasi hüpata, see ei tõmba mind, ma olen selle peaaegu unustanud, aga ma tahan, tund tuleb ja see vajalikuks osutub. Suudaksin mas samuti end lahti kiskuda, hüpata ainult mitte tagasi vähemusse. Adika edasi, kõrgemasse. No selle poole me ju lähemegi. Effholtz oli üks aste, järgmine on kõrgem. Lõpuks ootab meid ordu teha. Aga ma ei mõelnud seda. Lähme edasi, Amisse, ilus on rännata, see teeb meele jälle rõõmsaks. Muutusimegi juba õige nukraks. Kaks päeva olid rändajat teel, enne kui nad muusika meistri tolleaegsesse elu kohta mägedes asuvasse Mompoori jõudsid, kus meister endises kloostrihoones parajasti dirigent intide kursust juhatas. Nähti kaaslane, majutati külalismajja, Knight ise aga sai väikese kambri magistrikorteris. Vaevalt jõudis ta seal seljakoti lahti pakkida ja end pesta, kui ta võõrustaja juba tuppa astus. Vana auväärt mees ulatas noorukile käe, istus vaikselt tuhates toolile, sulges hetkeks silmad, nagu ta suure väsimuse korral ikka tegi. Ja ütles siis sõbralikult pilku tõstes. Vabanda mind. Ma pole just eriti hea võõrustaja, sa tuled jalgsimatkal, oled väsinud ning ausalt öelda olen seda minagi, mu päev on pisut üle täidetud, aga kui sa veel just unine ei ole, viiksin masu kohe praegu üheks tunniks oma tuppa. Sa võid kaheks päevaks siia jääda ja homme võid sa ka oma saatja minu juurde lauda paluda. Aga palju aega mul sinu jaoks kahjuks ei ole, sellepärast peame vaatama, kust me need paar tundi näpistame, mis mul sinu jaoks tarvis on. Kas hakkame siis kohe pihta? Suurde võlvitud kloostrikongi, kus peale vana klaver ja kahe tooli muid majatarbeid polnud. Nad võtsid toolidel istet. Sa astud peagi kõrgema astme kooli, ütles meister. Seal õpid sa igasugu uusi ja toredaid asju klaaspärli mängugi, hakat sõõm haaval maitsma. See kõik on hea ja tarvilik. Üks asi aga on tähtsam kui kõik muu. Sa õpid mediteerima. Näiliselt õpivad seda ju kõik, aga alati ei saa kontrollida. Sinult ootan, mõtlesin seda õieti ja hästi, õpiksid sama hästi kui muusikatki. Kõik muu tuleb siis iseenesest. Seepärast tahaksin ma sulle paar-kolm esimest loengut ise anda. See oligi mu küllakutse põhjuseks. Püüame niisiis täna, homme ja ülehomme päevast tund aega mediteerida ja nimelt muusika üle. Sa saad nüüd kruusi piima, et janu ja nälg sind ei segaks. Õhtusöök tuuakse meile alles hiljem. Uksele koputati ja toodi kruus piima juua aeglaselt-aeglaselt, manitses meister. Ära kiirusta. Ja ära räägi seejuures. Lonkshaaval rüüpas nähtama külma piima. Tema vastas istuv auväärne meister oli uuesti silmad sulgenud. Ta nägu tundus kuidagi vana, aga sõbralik, täis sügavat rahumeister, naeratas iseendasse. Laskunud all oma mõtetesse nagu väsinud rändur. Jalgupidi vette. Temast hoovas rahu. Tajus seda ja muutus ka ise rahulikuks. Siis pööras meister end toolil ringi ja asetas käed klaviatuurile. Ta mängis ühe teema ilmselt kellelegi Itaalia meistripala ja arendas seda varieerida. Sedasi. Külalisel käskis ta kujutleda seda muusikat tantsuna katkematult üksteisele järgnevate tasakaalu harjutustena sümmeetriateljest lähtuvate väiksemate või suuremate sammude Reana. Ja pöörata tähelepanu ainuüksi kujundile, mille need sammud moodustavad. Ta kordas, takte, mõtiskles vaikselt, nende üle. Mängis nad veel kord ette ja jäi, käed põlvedel vaikselt ning liikumatult istuma. Silmad poolsuletud, korrates ja vaadeldes ette kantud pala. Oma sisimas. Ka õpilane, kuulates endast selle järel helisid, nägi enda ees katkendlik noodijooni, nägi midagi liikuvat. See hõljuvat ning püüdis selles liikumises ära tunda linnulennujoone kurve, mida saab lugeda. Need läksid segi, kadusid ta pidi otsast peale hakkama. Hetkeks jättis keskendatustan maha, ta langes tühjusesse, vaatas nõutult enda ümber ja nägi meistri vaikset, süvenenud nägu kahvatu tuna hämarikus hõljuvat leidis seejärel uuesti tee vaimsesse ruumi, milles ta välja oli libisenud, kuulis seal uuesti muusikat, kõlamas nägida, sammuvad oma liikumisjoont kirjutavat, nägi nähtamatute tantsijate jalgu. Järgnes neile mõtetes. Talle tundus, et oli möödunud hulk aega, enne kui ta sellest ruumist jälle välja libises. Jälle tooli, endal mattidega kaetud kivipõrandat tuhmiks jäänud videvikukuma akende taga tajus. Ta tundis, et keegi teda vaatleb silmad üles ja kohtas meistri pilku, kes teda tähelepanelikult silmitses. Meister noogutas talle vaevumärgatavalt, mängis ühe sõrmega pianist, simus tolle itaalia muusikapala viimast variatsiooni. Ja tõusis püsti. Jää siia istuma, ütles ta, ma tulen tagasi. Otsise muusika endas veel kord üles. Pane tähele kujundit. Aga ära sunni end, see on vaid mäng. Kui sa seejuures magama jääd, pole ka midagi katki. Ta läks teda ootas veel üks töö, mille ülitihe päev talle oli varunud, mitte kerge ja meeldiv töö, mitte seesugune, mida ta endale soovinuks. Dirigentide kursuste õpilaste hulgas oli keegi andekas, kuid edev ning upsakas noormees, kellega tuli veel rääkida kellega tuli selgeks teha, et ta käitub vääralt, tõestada, et ta eksib, näidata nii oma muret kui üleolekut, nii oma armastust kui autoriteeti. Meister ohkas. Miks polnud lõplikku korda, miks ei saadud lahti vanadest eksimustest, miks ta oli ikka ja uuesti samade vigade vastu võidelda, sammu umbrohtusid, välja kitkuda. See anne ilma ise loomuta. Virtooslikus ilma hierarhiat, mis kunagi följetoni ajastul muusikaelu valitses ning muusika renessansi juurteni välja katkuti, hävitati. See halliendas seal juba jälle. Kui ta tagasi tuli, et Joseph ega õhtust süüa leidis ta poisi vaikse nakuid rõõmsana ja puhanuna eest. See oli väga ilus, ütles Joosep unistavalt. Muusika kadus mul seejuures hoopis käest. Muundus ümber. Lase tal endas järele kõlada, ütles meister. Viis külalise väikesesse kambrisse, kus neid ootas laud leiva ja puuviljaga. Nad sõid. Meister kutsus Josephi järgmisel päeval dirigeerimis kursust pealt kuulama enne kui ta lahkus ja külalise tema kambri viis, ütles ta. Mediteerides nägid sa midagi. Muusika ilmus sulle mingi kujundina. Kui sul tahtmist on, pöia see paberile panna. Külaliskambris leidis Knight laualt poogna paberit pliiatsid ning püüdis enne puhkama heitmist joonistada kujundit, milleks muusikapala tema kujutluses oli moondunud. Ta tõmbas joone ja selle külge ühtlaste vahedega lühikesed kaldkriipsud. Pilt meenutas umbes lehtede asetust oksal. Tulemus ei rahuldanud Joosepit, aga talle valmistas lõbu ikka uuesti ja uuesti proovida. Ning lõpuks painutas ta joone mänguhoos ringiks, millest kõrvaljooned kiirtena välja ulatusid just nagu õieti pärjast. Seejärel läks ta voodisse ja jäi kohe magama. Unes nägi ta, et jõudis jälle sama künka tipu metsade kohal, kus ta eelmisel päeval oma kaaslasega ori jalgu puhanud. Alt paistis, armas Effholtz. Ja kui ta niiviisi alla vaatas, muutus koolihoone ristkülik ovaali x seeria järelringiks pärjaks. Pärg aga hakkas aeglaselt tiirlema, tiirles üha kiiremini, tiirles lõpuks pöörase kiirusega, kuni lõhkes ning sädelevat tähtedena laiali lendas. Ärgates ei mäletanud ta enam midagi. Aga kui meister hiljem hommikujalutuskäigul temalt küsis, kas ta midagi unes nägi, tundus talle, nagu oleks ta midagi halba või erutavat unes üle elanud. Ta mõtles järele, leidis unenäo üles, jutustas meistrile ja oli imestunud, et see oli nii süütu. Meister kuulas teda tähelepanelikult. Kas siis unenägudele tuleb tähelepanu pöörata, kuidas kõht saab need seletada? Meister vaatas talle silma. Tähendas kõigele, tuleb tähelepanu pöörata. Sest kõike saab seletada. Mõne sammu pärast aga küsis ta isalikult, millisesse koolise kõige meelsamini tahaksid. Nüüd punastas Joosep kärmesti ja vaikselt vastas ta. Küllap valt. Sellimeister noogutas. Seda ma arvasin. Sa tunned ju vana kõne, käändu, kiigneta out, artifissi, hoolsam, näost õhetav, täiendas kehte igale õpilasele hästi tuntud kõne, käändu, keegnite aute, nartifitsioosam, losoorungent, sellacilvestress. See tähendaks valt sellist. Tuleb aga klaaspärlimängijate meisterlik pere. Magister vaatas talle südamlikult otsa. Arvatavasti on see sinu tee Jooses. Sa tead, et mitte kõik inimesed ei ole klaaspärlimänguga päri. Nad ütlevad, et see on kunsti aseaine ja mängijad on pellet ristid. Näide saavadki enam tõeliste vaimu inimestena võt Nad olevat lihtsalt vabalt fantariseerivad. Diletantlik kunstnikud. Küll sa näed ise, kui palju selles tõtt on. Võib-olla hellitad sinagi klaaspärlimängu suhtes lootusi, mis lubavad rohkem, kui ta sulle pakkuda suudab. Võib olla aga ka vastupidi. Et mäng endas ohte peidab, on kindel. Sellepärast mõtet armastamegi ohututele teedele saadetakse ainult nõrku. Ära unusta ainult üht, mida ma sulle tihti olen öelnud. Meie oleme rattud vastuolusid õigesti tunnetama. Kõigepealt just vastuolu täna, seejärel alles terviku poolustena. Nii on see ka klaaspärlimänguga. Kunstniku loomused on mängus armunud kuna siinse fantaseerida täppisteadlased, samuti mõned muusikud põlgavad teda, kuna tal puuduvad see täpsusaste, milleni üksikteadused võivad jõuda. Hästi. Küllap õpid neid vastuolusid tundma ja avastad aja jooksul, et nad ei peitu objektides kaid subjektides. Fantaseerinud kunstnik näiteks ei väldi puhast matemaatikat või loogikat mitte sellepärast, et ta seda tunneb ja tal selle kohta on oma arvamus vaid selle tõttu etav pahistlik kult mujale kaldub. Seesuguse instinktiivse ja ägeda poolehoiu või vastumeelsuse järgi võib eksimatult ära tunda väiksemaid hingi. Tegelikult see tähendab suurtes hingedes ja tugevates vaimudes näid kirge ei esine. Igaüks meist on ainult inimene, ainult katse teel olemine. Me peame aga teel olemad täiuslikkuse poole pürgima tsentrumis, mitte perifeeriasse. Meeles võib-olla range loogik või grammatik ning seejuures tulvil fantaasiat, muusikat, võib-olla muusik või klaaspärlimängija ning seejuures kogu hingest seadust ja korda austada inimene, nii nagu meie teda kujutleme ja näha soovime. Inimene, kelleks me saada ihkame, peaks suutma iga päev oma teaduse või kunsti teise teaduse või kunsti vastu ümber vahetada. Klaaspärlimängus laseks ta kristall sõimal loogikal ja grammatikas loovaimal fantaasial särada. Sellised peaksime olema, neid peaks võidama iga tund teisele ametikohale ümber paigutada, ilma Etnev vastu tõrguksime või end häirida, laseksime. Ma arvan, taipavat, ütles Knight. Aga kas pole need, kes ilmutavad nii tugevat poolehoidu ja vastumeelsust, lihtsalt Girlikumad loomused, teised aga rahulikumad ja leebemad? See näib küll paika pidavat? Ei tea, aga ometi naeris meister. Et kõigeks võimeline olla ja kõiki nõudeid rahuldada. Selleks peab muidugi positiivset, mitte negatiivset hingejõudu, hoogu ja soojust omama. See, mida sa giveks nimetad, pole hingejõud vaid hinge ja välismaailma vaheline hõõrumine. Seal, kus valitseb kirglikkus, puudub positiivne tahe ja püüdlus kogu jõud on suunatud üksikule ja valele eesmärgile. Sellest siis ka see pinge ja lämbus atmosfääris. Kes kogud tahte jõuts Entromisse tõelise olemise täiuslikkuse poole suunab? See tundub kirglikkust inimesest rahulikum, sest temas lõõmavaid leeke pole alati näha, kuna ta näiteks vaieldes ei karju ega vehi kätega. Aga ma ütlen sulle, ta peab lõõmama ja põlema. Ah, kui ometi teadjaks saaks hüüdiskmekt leiduks ometi õpetus miski, millesse võiks uskuda kõikjal, ainult vasturääkivusi, üksteisest mööda jooksmine, kuskil pole kindlust, kõik laseb ennast seletada nii, aga otse vastupidi. Maailma ajalugu võib tõlgid seda kui arengut ja edu sama hästi, aga selles ka ainult laostumiste mõttetust näha. Kas siis tõde ei olegi? Kas siis tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi? Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud, kõndinud veidi maad edasi, ütles ta. Tõde on olemas, mu armas. Aga õpetust, mida sa ihaldad, absoluutset täiusliku ja ainsana targaks tegevat. Seda eiole aga sai peagi igatsema täiuslikku õpetust sõber. Haid, iseenda täiustumist. Jumalus peitub sinus, mitte mõistet seal raamatutest. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata. Valmistu võitluseks Joseph nähts.