Josephi meelest oli endastmõistetav, et hakkas daaliasse kuulusega Stahli ja elu elas elu ilma perekonnata, ilma legendaarsete meelelahutust, et elu ilma ajalehtedelt Ta ja ka ilma puuduse ning naljata. Aga ega olnud ju pliini joogi, kes eliit õpilastele nende mesilasleskede oles kiru nii ägedalt ette heitis, seni veel kordagi nälga tundnud või ise endale leiba teeninud. Eito pliini on, maailm polnud paremega õigem. Aga see oli olemas, eksisteeris ja nagu keht maailma ajaloost teadis, oli see alati olemas olnud ja alati samasugune olnud kui tänapäevalgi. Ning paljud rahvad polnud teistsugust maailma tundnudki. Ei teadnud midagi eliitkoolidest ega pedagoogilisest provintsist ordust, meistritest ega klaaspärlimängust. Enamik inimesi kogu maailmas elast teisiti kui elati, kas daalias lihtsamalt, primitiivsemalt, ohtlikumalt, kaitsetumalt, vähem korrastatult. Ja see primitiivne maailm oli inimesele omane, midagi temast peitus su endagi südames mingi uudishimu, igatsus tema järele, kaastunne tema vastu. Olla selle maailma vastu, õiglane talle oma südames koduõigust varuda, ent ometi mitte temasse tagasi langeda. Selles seisnes ülesanne. Sest tema kõrval ja temast kõrgemal seisis teine maailm. Kas Stahli ja maailm, vaimne kunstlik korrastatum, kaitsetum, aga pidevat järelvalvet, treeningut vajav maailm, hierarhia seda teenida ilma tolle teisele maailmale üle kohut tegemata või teda koguni põlgemata ka ilma ähmase iha või koju igatsuseta vargsi tema poole piilumata. See pidanuks olema õige. Sest väike, kas Stahli ja maailm teenis ju seda suurt teist maailma andistel õpetajaid, raamatuid, meetodeid hoolitses vaimsete funktsioonide ja moraali puhtuse eest ning oli kui kool ja varjupaik avatud neile vähestele, kes pidid pühendama oma eluvaimule ja tõele. Ainult miks ei elanud need mõlemad maailmad harmooniliselt vennalikult teineteise kõrval ja teineteise sees. Miks ei saanud inimene neid mõlemaid endas talletada ja ühendada? Üks muusikameistri arvadest külaskäikudest langes kord ajavahemik kummil Joosep väsinud ja muserdatud, temale pandud ülesandest suurivaevu tasakaalu suutis säilitada. Meister võis järeldada seda, nooruke vihjetest luges seda aga veelgi selgemini tema ülepingutatud näost rahututest pilkudest kärsituvõitu olekust esitanud mõned uurivad küsimused põrkas ta tüdimusele ja pärssumusele, loobus küsitlemast. Ja nüüd juba tõsiselt muretsema hakates võttis Josephi ettekäändel, et tahab talle väikesest muusika ajaloolisest avastusest rääkida harjutustuppa kaasa. Ta laskis noormehel klavikordi tuua ja selle häälde seada ning rääkis temaga nii kaua sonaadivormi tekkimisest, kuni õpilane oma hädad näis, unustavad pingest vabanenud andunult ning tänulikult ainult tema sõnu ja mängu. Kuulas. Kannatlikult ootas meister, et Joosep jõuaks valmis olu ja vastuvõtuseisundisse, mida ta seekord ikka veel ei tähendanud. Ja kui see oli saavutatud, kui ta oma ettekande oli lõpetanud ja lõpuks veel ühe Gabrieli sonaadi mänginud tõusis ta püsti ning hakkas väikeses toas aeglaselt edasi-tagasi kõndides jutustama. Paljude aastate eest tundsin suurt huvi selle sonaadi vastu. See oli mu vabade õpingute aastatel veel enne, kui mind õpetajaks ja seejärel muusikameistriks määrati. Tollel helitasin auahnet lootust koostada uute seisukohtadega sonaadi ajalugu. Siis aga saabus aeg, kus ma enam edasi ei jõudnud, vaid hakkasin üha enam kahtlema, kas kõigil neil muusika ja ajaloouurimustele üldse mingit väärtust on. Kas nad tegelikult vaid jõude inimeste tühine mängija tõelise elatada, tud elu kassikullana läikiv kunstlik vaimne aseaine pole. Lühidalt olin jõudnud kriisini, kus kõik õpingud, igasugune vaimne pingutus üldse igasugune vaim kahtlaseks muutub, väärtuse kaotab ning kus me iga kündvat talupoega ja õhtul jalutama Ta võttearmastajapaari iga puu ladvas laulvat lindu või suvel rohus siristavad ritsikad kadestama kipume sest nende elu tundub nii loomulik, täidetud ja õnnelik. Kas selle hädadest, karmustest ohtudest ja vaevadest aga ei tea me ju midagi. Lühidalt, olin peaaegu täiesti tasakaalu kaotanud, see polnud kuigi meeldiv olukord ja seda oli õige raske taluda. Mõtlesin välja kõige imepärasemaid põgenemis ja pääsemisvõimalusi. Kavatsesin pillimehena laia maailma rännata ja pulmalistele tantsulugusid mängima hakata ning oleks Kustki mõni välismaine värbaja kohale ilmunud nagu vanades romaanides ja mulle ettepanekut teinud, vormikuub selga tõmmata ja ükskõik missuguse sõjaväe koosseisus mistahes sõtta minna. Oleksin ma temaga ka selle, no vot. Nii kujuneski, nagu sellises olukorrast tihti kujuneb. Kaotasin niivõrd usu enesesse, et ma üksi enam toime ei tulnud. Ja abi vajasin. Meister peatus hetkeks ja muheles siis, jätkas ta. Muidugi oli mul oma õpingute juhendaja, nagu eeskiri ette näeb ja muidugi oleks mõistlik ja õige ning minu kohus olnud tema käest nõu küsida. Aga on juba kord nii, Joosep. Just siis, kui inimene raskustesse satub ja teelt kõrvale kaldub ning hädasti tuge vajab. Just siis on talle eriti vastumeelt normaalsele teele tagasi pöörduda ja loomulikku tuge otsida. Juhendaja oli mu viimase kvartaliaruande üle nurisenud, mulle tõsiseid etteheiteid teinud. Aga uskusin, et olen teel uutele avastustele ja arusaamadele ning olin talle nende etteheidete pärast pisut pahane. Lühidalt i tahtnud tema juurde minna, pattu kahetseda ja möönda, et tal oli õigus. Oma kaasõpilastele ei tahtnud ma südant puistata. Aga meil oli seal keegi veidrik, keda ma ainult nägupidi ja kuulu järgi tundsin eriteadlane sanskriti keele alal hüüdnimega joog. Ükskord, kui mu olukord õiget talumatuks muutunud, otsisin selle mehe üles, kelle üksildast veidrat kuju ma niisama tihti naernud, kui imetlenud olin, läksin ta kambrisse ette, magan rääkida. Leidsin ta ka transiseisundis. Ta oli võtnud rituaalse india asend ning temaga oli võimatu kontakti saada. Vaikselt naeratades hõljus ta täielikus ära olekus. Mul ei jäänud muud üle kui lävele seisma jääda ja oodata, kuni ta uuesti teadvusele tuleb. Selleks kulus palju aega. Möödus tund, kaks, ma väsisin lõpuks ära ja vajusin põrandale. Seal ma siis istusin, selg vastu seina ning ootasin. Lõpuks hakkas mees pikkamööda ärkamata, liigutas pead, pingutas, sirutas risti pandud jalad aeglaselt välja ning just siis, kui ta püsti tahtis tõusta langes ta pilk minule. Mida sa tahad, küsis ta. Ilma sind järele mõelnud või õieti taibanud, mida ma ütlen. Ajasin end jalule ja vastasin. Need on Andrea Gabrieli sonaadid. Tõusis ta püsti, pani mind oma ainsasse tugitooli istuma, võttisise laua serval istet, küsis Gabreeli. Mis ta sulle omosonaatidega siis teinud on? Hakkasin talle jutustama, mis minuga oli juhtunud, pihtima, kuidas lood minuga olid. Lausa pedantset täpsusega hakkas ta nüüd mind küsitlema, tundis huvi minu Gabrieli ja sonaadiuuringute vastu, tahtis teada, millal ma üles tõusnud, kui Goal lugenud, kui palju musitseerinud, mis kellajal söönud ja magama heitnud. Olin talle südant puistanud, ise, ent talle kaela määrinud, seetõttu olin sunnitud ta pärimisi taluma ja neile vastama, aga nad häbistasid mind, tungisid halastamatult üha peenematesse üksikasjadesse. Kogu mu vaimne ja moraalne elu viimastel nädalatel ja kuudel võeti analüüsimisele. Siis jäi äkki vait see joog. Ja kui ma ikka veel ei taibanud, kehitas ta õlgu ja ütles. Hästi ma ei suutnud seda näha. Ja nüüd võttis ta üllatava täpsusega kokku kõik, mida ta minu käest välja oli uurinud kuni esimeste väsimuse, vastumeelsuse ja vaimse ummiku sümptomideni välja. Ning tegi mulle selgeks, et seda võis juhtuda ainult huupi õppijaga. Ja et mul on viimane aeg kontroll enese ja oma võimete üle, mille olin kaotanud võõra abiga jälle taastada. Kui ma endale juba vabaduse Nad korrapärastest meditatsiooni harjutustest loobuda oleksin pidanud, nii seletas ta mulle vähemalt esimeste pahaendelise sümptoomide puhul kohe vahele jäänud harjutusi tasa teha püüdma. Ja tal oli täielik õigus. Vähe sellest, et ma tükk aega üldse polnud mediteerinud. Mul ei jätkunud selles aega ega tahtmist, mu mõtted olid hajevil, olin õpingutest liialt hõivatud ja erutatud. Olin ajapikku koguni selle hooletus patu unustanud. Ning alles nüüd, kui ma peaaegu karile olin jooksnud ja meelt heitsin, pidin kellelgi teisel laskma seda endale meelde tuletada. Mul tuli tõepoolest ränka vaeva näha, et sellest lodevusest lahti saada. Pidin meditatsiooni, kooli ja algharjutustest uuesti peale hakkama, et pikkamööda taas kontsentreerumise ja süvenemis võimet omandada. Magister lõpetas oma edasi-tagasi saalimise. Ohkas ja ütles. Nii juhtus minuga seekord. Mul on Tävini pisut häbi sellest rääkida. Aga nii see on, Joosep, mida enam endilt nõuame või mida enam meie ülesanne meilt parajasti nõuab. Seda enam sõltume meditatsiooni, jõuallikast, vaimu ja hinge üha uuenevast lepitusest. Ja võiksin selle kohta veel mõnegi näite tuua, mida intensiivsemalt mõni ülesanne meid hõivab, kord erutab ja rõõmustab, siis jälle väsitab ja rõhub seda kergemini. Võib juhtuda, et me selle allika unustame. Ja nii nagu vaimsesse töösse süvenedes kipume keha ja selle eest hoolitsemist unustama. Tõelised maailma ajaloo suurkujud on kõikas mediteerida osanud või vähemalt alateadlikult tundnud teed sinna, kuhu meditatsioon meid viib. Ka andekaima tead, tugevaimad on lõpuks kõik karile jooksnud ja alla jäänud kuna nende ülesanne või nende hauaunistus neid nii oma võimusesse haaras. Hullud Tase sõgedaks tegi, et nad kaotasid võime käesolevast hetkest vabaneda. Isegi õpitakse seda ju esimeste harjutustega. See on halastamatu tõde. Kui halastamatu, seda nähakse alles siis, kui teelt juba kõrvale on eksitud. Meistrisõnade mõjul hakkas Joseph aimama ohtu, mis teda ennast ähvardas ja pühendus uue innuga harjutustele. Talle jättis sügava mulje, et meister nüüd esimest korda tal oma isiklikku ellu oma nooruse õpinguaastasse pilku laskis heita. Esimest korda sai talle selgeks, et ka pooljumalad, meistrid, kunagi noored olid eksiteele, võisid sattuda, tänutundes täiustada, kui suurt usaldust kõrgeauline meister oma pihtimusega tema vastu oli üles näidanud. Inimene võis väärale teele sattuda, väsida, vigu teha, eeskirjade vastu eksida ja ometi kõik jälle heaks teha uuesti õige tee kätte leida. Ja lõpuks veel meistriks tõusta. Sai kriisist üle. Sellel paaril-kolmel valdsele aastal, mil pliinio Joseph igas lõbutses jälgis terve koolsele võitlushimulise sõpruse vaatemängu nagu mingit raamat, millest igaüks koolijuhatajast kuni noorima õpilaseni teataval määral osa võttis. Kaks maailma kaks printsiip bee olid Knehtis edessenioris kehastumist leidnud. Kumbki innustas teist. Iga vaidlus kujunes pidulikuks esinduslikuks võistluseks üks, mis puudutas kõik. Ja nii, nagu pleenia igal õppevaheajal kodunt oma sünnimulla rüpes uut jõudu kaasa tõi. Nii ammutas Kajooses igast mõtisklustest raamatust meditatsiooniharjutusest igast kohtumisest muusikameistriga uut jõudu muutudes üha paremaks. Kas Dahlia esindajaks ja advokaadiks. Kunagi lapsena oli ta esimese kutsumise osaliseks saanud nüüd erasta üle teise. Ning need aastad tahusid ja voolisid temast täiusliku kastallase klaaspärlimängu esimene kursus oli tal ammu läbi. Nüüd hakkas ta õppe vähe ajal mängujuhi järelvalve all juba ise mänge koostama. Siin avastaski ta rikkaliku rõõmu ja sisemise lõõgastuse allika. Sestpeale, kui ta koos Carloferemontega enam tüdimatuseni tšembalot jakk klavikordi harjutanud polnud talle miski nii hästi mõjunud, teda nii jahutanud, kosutanud, kinnitanud ja õnnelikuks teinud. Kui need esimesed retked klaaspärlimängu tähemaailma. Neist aastaist tarinevadki need noore Joseph Knighti esimesed luuletused mis feromonte käega ümberkirjutatult alles on jäänud. Väga võimalik, et neid oli rohkem, kuid meieni on jõudnud ja võib arvata, et need luuletused, millest varasemad on loodud veel enne kui lehtklaaspärlimänguga tegelema hakkas aitasid tal oma ülesandega toime tulla ja kriitilistest aastatest üle saada. Iga lugeja avastab neis osalt kunstipärastes, osalt ilmse rutuga paberile pandud värssides siinsel jälgi sügavast vapustusest ja kriisist, mida Knight tookord pliinio mõju all läbi elas. Mitmed read reedavad sügavat rahutust. Põhimõttelise kahtluse alla seatakse autor ise ja tema olemasolu mõte. Kuni lõpuks luuletuses klaaspärlimäng vaga andumuseni näib jõutavat. Muidugi peitub juba üksi faktis, et ta need luuletused kirjutatud, et asi on neid koguni mitmele kaaslasele, näitas teatud mööndus. Pliini on maailmale Väike-mässukatse ka Stahli ja majaseaduste vastu. Sest kui kastalias kunstiteoste loomisest üleüldiselt oli loobutud, heliloomingut tuntakse ja säilitatakse siin vaid range stiiliga kompositsiooni harjutuste näol siis värsitegemist Peeti lausa võimatuks naeruväärseks keelatuks. Seega pole need luuletused mingi mäng jõuda ja nikerdis või nokitsust töö. Oli vaja tugevat survet, et seda loomevõimet voolama panna ja hea annus trotsivat julgust et neid värsse kirjutada ja omaks tunnistada. Olgu ühtlasi mainitud, et ka pliini Odessin juuri oma vastase mõjul tunduvalt muutus ja arenes ning mitte ainult selles mõttes, et tal üllemaid võitlusmeetodeid õpetati. Sõbralike, kuid ägedate vaidluste jooksul, mis kooli aastail aset leidsid, nägi ta vastasmängijat üha ees kujulikumaks. Kastaallaseks arenevat provintsis valitsev vaim kerkis sõbrakujus üha selgemalt Se elavamalt silme ette. Ja nii nagu ta aknehti oma maailma atmosfääriga teatava käärimiskraadini oli nakatanud hingas ta ise kastaalia õhku ning jäi selle võlu ning mõju alla. Ma viimasel õpinguaastal pärast kahetunnilist dispuuti kloostrielu ideaalide ja ohtude üle, mille nad klaaspärlimängu kõrgeima kursuse juuresolekul maha pidasid kutsus ta Josephi endaga jalutama ja pihtis talle järgmist. Tsiteerime ta sõnu ühe Fer Romonte kirja järgi. Nad on muidugi juba ammu Joosep, et sa see vaga usklik, klaaspärlimängija ega provintsi pühak ei ole, kelle rollis on nii suurepäraselt, mängid. Meie mõlema võitlus positsioone on kerge rünnata ja me teame väga hästi, et see, mille vastu me võitleme, eksisteerib õigusega ja omab vastuvaidlematu väärtusi. Sina seisad kõrge vaimukultuuripoolel, mina loomuliku elupoolel. Selles võitluses oled sa õppinud loomulikku elu ohtusid üles nuhkima ja kirbule võtma. Sinu ülesandeks on juhtida tähelepanu sellele, kuidas loomulik naiivne elu ilma vaimudistsipliinid paratamatult soostub ja loomulikkuse tasemele või veelgi sügavamale langeb. Mina jälle pean kogu aeg kordama, kui riskantne, ohtlik ja lõpuks viljatu on elu, mis ainult vaimule tugineb. Hästi. Igaüks kaitseb seda, mille primaadisse tausub sina, vaimu, mina loodust. Aga ära pane pahaks. Mõnikord paistab mulle, nagu peaksid sa mind naiivselt tõepoolest mingiks kastalia vaimu vaenlaseks inimeseks, kes teie õpinguid, harjutusi ja mänge tühiseks Alpimiseks peab, kuigi ta neist ühel või teisel põhjusel veidi aega osa võtab. Ah kullake, kui väga sa eksid, kui sa seda tõesti usud. Pean sulle tunnistama, et ma olen teie hierarhiasse päris narril kombel armunud. Tsement tihti võlub ja ülima õnnena ahvatleb, tean seal ühtlasi tunnistama, et meil isaga mõni kuu tagasi, kui ma lühikest aega kodus vanemate juures viibisin, oli äge sõnavahetus. Tema sain isa nii kaugele, et ta lubas mulkas Dahliasse jääda ja ordusse astuda. Kui ma kooli lõppedes seda veel peaksime soovima ning tahtma. Ja ma olin õnnelik, kui ta lõpuks selle nõusoleku andis. Kasutama ma seda ei hakka. See sai mulle hiljuti selgeks ometi sellepärast, et mul tahtmist jätkuks, aga ma taipan ikka selgemini. Minule tähendaks teie juurde jäämine põgenemist võib-olla viisakat üllast põgenemist, aga ikkagi põgenemist. Lähen tagasi. Minust saab ilmakodanik. Aga niisugune, kes teed kastaliat tänuga meenutab teie harjutusi edasi harjutab ja igal aastal suurtest klaaspärlimängu pidustustest osa võtab. Sügaval liigutusega jutustas sellest pliinio ülestunnistusest oma sõbrale fero maanteele. Ja see lisas tema jutustusel, et olles samas kirjas Omalt poolt järgmised sõnad. Minule muusikule Käsmapliinio suhtes tihti ülekohtune olen olnud. Oli see pihtimus lausa muusikaliseks elamuseks. Vastuolu maailm ja vaim ehk pliinio ja Joosep kahel lepitamatut printsiibi võitlus paisus mu silmade all. Ülevaks kontserdiks.