Sellest on meil ka juba varem juttu olnud, et laulu on Indias alati peetud tähtsamaks kui instrumentaalmuusikat. See üleolek tuleb ilmsiks arvukates legendides, samuti austusavaldustes kuulsate lauljate vastu. Vokaalmuusika prioriteeti põhjendab ka hindu istlik filosoofia. Teatud õpetuse järgi on kõikide asjade teadvuseks, sealhulgas ka heliteadvuseks Naadabrahmann ehk heli Brahma. See omab võimet muutuda asjade paljususeks. Kuid mitte kõik esemed ja nähtused ei asu siiski võrdsel kaugusel naabrahmanni olemusest. Laul ehk vokaalmuusika on naabrahmani vahetu ilmutus. Vokaalmuusika tähtsust rõhutab ka legend, milles väidetakse, et laulu kui niisuguse olevat loonud saama veeda põhjal hindu religiooni üks tähtsamaid jumalaid Brahma ise õpetanud laulmist legendaarsele muusikule naeradale ning see toonud selle kauni kunsti meie maailma. Mitmetes muusikaalastes traktaatides on kirjas, et laulmise läbi on võimalik saavutada nelja tähtsama elu eesmärgi teostumist. Need neli eesmärki on esiteks darma, teiseks Artsa. See on maised rikkused. Kolmandaks ka oma, see on armastus. Ja neljandaks moksa son pääsemine religioosses tähenduses. Laulmine õpetajate jumalate ja teistkordselt sündinute ees viib jumala tartlikkusele taevasse ning võidule. Laulmine, valitseja ehk Radža ees viib aule rikkusele ja maistele naudingutele. Laulmine jumala Shiva helistamise stiilis ning rütmita improvisatsioonilised stiilis viib soovidest vabanenud inimesed lõplikule pääsemisele. Siin võib tuua palju näiteid, näiteks patune valitseja veenus saavutas puhastumise just religioossete laulude esitamise läbi ja rahvana saavutas kõrgeima võimu meelides Šivale Šiva, vabastas vaid kauni laulu eest rahvana ahelaist. Samuti kuulus naerada samuti kandarvad, haha ja huh ning paljud teised laulikud on saavutanud lõpliku pääsemise ehk moksa. Kõige üldisemas plaanis võiks jagada kogu india vokaalmuusika kolme suurde kategooriasse. Kõigepealt rahvalaul ehk nii-öelda etniline muusika, see on loomulikult kõige vanem ja ilmselt ka kõige vähem muutunud ning kõige vähem mõjustatud hilisematest Pärsia ning teiste võõraste maade muusikakultuuridest. Seetõttu on võimalik muistsest laulmisest ja laulmistavadest küllaltki usaldusväärne pilt saada ka tänapäeval, kui kuulata tsiviliseeritud keskustest eemal elavate Travida munda ning teiste hõimude laule. Teiseks On rituaalne laul või pühade tekstide tsiteerimine. Kuigi veda religioon, budism, džainism ja hindu istlikud koolkonnad on väga erinevad. Nii põhisisult kui rituaalidelt on pühade tekstide retsiteerimisel muusikalisest küljest siiski väga palju sarnaseid jooni. Aga rituaalse muusika juurde tuleme veel kunagi hiljem tagasi ja tutvume sellega põhjalikumalt. Ja kolmandaks on meil jäänud veel kõrgesti arenenud klassikaline muusikakultuur, kuhu kuuluvad vokaalkompositsioonid, mis põhinevad kindlale Raagale ning kindlale alale. Aja jooksul on selle raames tekkinud palju stiile ning koolkondi. Ning täna tutvumägime põhiliselt just selle viimasega nõndanimetatud klassikalise lauluga. Aga praegu kõlab raga, Bayraabi laulab Ustarni Sarah Hussain, kaan. Lähme nüüd korraks ajas ligi 2000 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevad haarata kaks kuulsat muusikaalast traktaati Nadia šastra ning Gital Ankara. Neist viimase kaudu saame hea pildi sellest, missugused väärtused olid laulu ning lauljate juures eriti hinnatud. Parata on loetlenud viis heale lauljale kohustuslikku omadust. Need on esiteks keelte tundmine, teiseks grammatika tundmine. Kolmandaks ilusa hääle omamine ja see nõue on kõige olulisem, sest kõik teised omadused on ju välja arendatavad. Neljandaks olid nõutud poeedi võimed ja viiendaks hea välimus ja korralik riietus. Kummaline on muidugi see, et nimetatud pole üldist musikaalsust võimet nii-öelda viisi pidada, samuti rütmitunnet. Võimalik, et need omadused olid sedavõrd enesestmõistetavad, et neid ei peetud vajalikuks isegi nimetada. Arvata on üles lugenud ka kuut liiki halbu lauljaid. Ka siin paistavad kriteeriumid olevat üsnagi muusikavälised. Halbadeks lauljateks peeti tol ajal niisiis lauljaid, kes olid esiteks varese häälega teiseks väriseva peaga, kolmandaks latvades huultega, neljandaks, nasaalselt häälega viiendaks varastatud lauludega ja lõpuks need, kes lauldes sülge pritsivad. Eriti eitavalt suhtuti plagiaati haarata, on öelnud, et laulude vargust teistelt hävitab senised teened. Au ja rikkuse laulude vargust peeti samasuguseks patuks kui Brahmani loote või lehma tapmist. See on samasugune pat kui vägivald õpetaja naise kallal. On veel öeldud, et karistused, mis olid määratud kaevude ja aedade lõhkujaile, kehtisid ka laulude varguse suhtes. Aga ennem kui läheme oma jutuga edasi, kuulame laulmas Barbiinsultanat. Muide, tema ei kuulu väriseva peaga ega varese häälega lauljataride hulka. Kõlab Dumril, mis põhineb Miša kahvi laadale. Ma juba eespool ütlesin, et klassikalises vokaalmuusikas on aegade jooksul välja kujunenud mitmeid erinevaid stiile. Üks varasemaid laulustiile, mis on säilinud hävini, on Drupaad kuulsamat Dropaat. Stiili viljelejad elasid 15. 16. sajandil eriti Kuulsa Akbari valitsusajal ning Akbari õukonna kroonika võtaja Abulfasel kirjutas 16. sajandi lõpul. Tsiteerinud Dropaadi aluseks on neljast värsist koosnev rütmiline luuletus, mille koodi aega silpide arvu kohta pole mingeid ettekirjutusi. Lauluteemaks on alati armujoovastus ning selle imeline mõju inimesele. Tulbad on muide üks rangemaid komplitseeritumaid vokaalstiile. Sellepärast on ka tänada päeval seda stiili valdavaid lauljaid üsna vähe. Ja need üksikud on põhiliselt seitsmeteistkümnenda 18. sajandi õukonna muusikute ning nende õpilaste vahetud järeltulijad. Milles siis seisneb Dropaadi raskusi rangus? Laulu esitust alustatakse alati aeglasest sissejuhatavas osast nõndanimetatud alapast. See kõlab madalas või keskmises registris järk-järgult lisandub tempo ning meloodiline liin ulatub ka ülemisse registrisse. See sissejuhatus esitatakse alati ilma rütmiinstrumentide saateta aga sellele järgnev laulu põhiosa, mis on küllaltki komplitseeritud ülesehitusega, ta omakorda koosneb neljast lõigust. Dropaad laulu juures kasutatakse saate piltidena vähemalt üht burdoone instrumenti, tänapäeval on selleks enamasti tan Puura. Löökpillidest on enamkasutatav pakkavaid vahel harva ka tablaad. Kuid meloodiapillid, nagu flööt, Sarangi või mõni muu pill ei ole siinjuures üldse kohustuslikud. Teiseks tähtsamaks klassikaliseks laulustiiliks on kee all. Stiili nimetus tähendab pärsia keeles fantaasia. Ja üldse arvatakse see laulmismaneer olevat araabia päritoluga. Muidugi paadiga võrreldes on all vähem organiseeritud ning vähem range. Eriti tänapäeval on lubatud suuremad vabadused. Vastandina Dropaadi suursugusele onge jal romantilisem ja võib-olla peensustele rohkem tähelepanu pöörav. Meie sajandi kuulsaimaks geiaali lauljaks Indias ja Pakistanis oli Kulama liikaan, kelle nimele lisatakse tavaliselt ette veel epiteet. Suur. Mul on väga kahju, et pole ühtki plaati ega linti tema lauluga. Ja sellepärast te peate praegu leppima sellega, et kuulame üht hommiku Raagad malligard John von suuri esituses. Tema esindab nõndanimetatud Tšaipuri laulu koolkonda. Üht neljast tähtsamast geiaali raames tekkinud koolkonnast. Rääkides india vokaalmuusikast oleks patt mitte juttu teha sellisest suurkujust, nagu rabin, tranata koor. Kogu maailm tunneb seda meest kui kirjanikku, poeeti, publitsiste ja valgustajat. Indias austatakse teda ka kui muusika loojat ja muusikategelast. Minu vastas siin stuudios laua taga istub praegu inimene, kes Eestis küll vist ainsana saab aru ravindrantegoori luulest, lauludest originaalkeeles. Niisiis Ingvar Luhaäär. Kas ja ta koorilooming oli teatud määral stiimuliks selles, et sa võtsid vaevaks õppima hakata just meie jaoks sedavõrd kauget keelt, bengali keelt? Ja seda ka, kui keegi müstika hakkab nii võõra ja kauge ja raske keelega tegelema, siis peab selleks ikka üks tõsine põhjus olema. Ja enamasti niisugusel puhul on põhjuseks ikka see, et sa tunned kutsumust ajada millegi sellise jälgi, mida meie oma kultuuris napib. Ja mind kaua aega kaua aega vaevanud see suurvaegus, mis meie kultuuris on kahes osas meil alla arenenud. Kõigepealt kõik, mis puudutab vaimulikusfääri ja samavõrd ka kõik, mis puudutab erootilist kultuuri. Need on olnud kaua aega tõrjutud seisundis ja mind eelkõige ajendaski bengali kultuuriga keelega tegelema. See, et seal ma leidsin sellise maailmatäie Haanjas täies ilus, need kaks algetel omavahel ühte põimunud vaimulik erootika ja aga koorda koore luules avaldub ja kuigi tema oma euroopaliku Inglismaal saadud kasvatused too mõneti ka kasvõi ala teadvuslikultki, surus alla neid oma vana kultuuri põliseid algeid, aga ta koor, rääkimata sellest, et see kultuur temas avaldub, anda ka väga suur luuletaja ikkagi meie aja üks suurimaid pojete kogu maailma. Tappis nii, nüüd läheme veidi tagasi muusika juurde. Ta koor on loonud ligi 500 meloodiat või laulu, sealhulgas ka teatrimuusikat. Kõige iseloomulikumaks jooneks tema muusikale on, et selles oleks justkui ühendunud india meloodika ja õhtumaa harmoonia. Või on ta koori koguni süüdistatud, et ta pole küllalt rangelt kinni pidanud Raaga reeglitest. Ta koor ise on selle kohta öelnud, et ta toetub muide täielikult oma loomingus siiski India muusika traditsioonidele kuid ta ei võta seda kui dogmad. Ta on püüdnud India muusikat rikastada uuega, sealhulgas tõepoolest ka euroopalike elementidega. Ja nüüd ma tahaksin sinult küsida, kas kaadagoori luuleloomingus võib täheldada nisust ida lääne traditsioonide sümbioosi. Ja väga suurel määral ja selles ongi ta koore kahtlemata kõige suurem teene maailmakultuurile. Ta väga õnnelikult, Endal sai tõesti väga hea hariduse nii oma iidses rahvuslikus traditsioonis kui siis ka hiljem õppides. Inglismaal omandas ka kõik Euroopa põhilised keeled ja kultuurivormid alates juba antiiktiigist peale, nii et ta oli väga haritud ka ta kõigis euroopalik kultuuriküsimustes. Ta on teinud väga suurt vahendustööd samasuunalist, sealjuures Euroopast ta on üle võtnud ka palju värsivorme, mida bengali luules varem ei, ei tuntud üldse. Sonett ja sellised keerulisemad vormid Pawers Kariimideta vabavärss, mida ka India luules peaaegu ei, ei kasutatud. Varem. Samal ajal on ta aga ka vastupidi väga palju vahendanud tuues siis Indiast Indiast väga palju India ainest. Eurooplaste teadvusse. Peab ütlema, et tema luules kõik nüüd ei olegi sugugi tema enda väljamõeldis, vaid ta on võtnud nagu oma India kultuurist kvintessents i omakorda selle lasknud läbi oma looja isiksuse ja siis kunstilisel kujul pakkunud ka lääne. Tooksin ühe väikese näite. Puuviljakogumisel. See on eesti keeles küll ilmumata värsivihik, aseline inglisekeelne kogumik, tehtud nagu aednik ja Hansa ligi, mis on tuntumad tunduvalt ja mis on meil eesti keelde tõlgitud. Seal kogumikus puuvilja kogum on siis üks niisugune lugu ära jutustatud. Kuidas üks õpilane Läheb guru õpetaja juurde, seal istub jõe kaldal ja siis pakub õpilane õpetajale vaevatasuks, aga kalli kauni granaat Võru kaks käevõru, aga üks nendest pääseb kuidagi veerema veereb ja kukub jõkke ja, ja on kadunud. Õpilane hüppab kohe järgi ja mulistab ja mõtleb seal elu eest tükk aega ja siis tuleb pettunult ja rõvedalt ja nördinult välja ja ütleb, et auväärne õpetaja ei leia. Aga kui sina nüüd mulle osutaksid, kus ta seal on jões, et siis ma mõtlesin ülesse data, võtab selle teise käevõru, virutab jõkke, ütleb seal. Näide selle kohta, kuidas siis kuidas siis tõeline õpetaja niukseid, maiseid, kallihinnalisi asju pidas tühisteks. Sa ilus ja, ja väga suure kõlajõuga kujund, aga, aga see ei ole sugugi ta koore enda välja mõeldud, vaid see on iidne india legend. Ja niimoodi on Ta koor väga palju kasutanud India kultuuri üldainest ning läbi oma loomingu siis pakkunud seda. Seda ka Euroopa lugejale. Nüüd lõpuks ma tahaksin küsida, millest räägivad põhiliselt koorilaulud. Võimalik, et sa oled ise mõnda ehk tõlkinud, kui oled, siis võib-olla võiksid ka meile lugeda. Ja ma olen neid juba üksjagu tõlkinud, siin need märtsi või aprilli Loomingus ilmus ka üks valimik koori luuleta minu tõlkes bengali keelest. Nii et selles osas ma võiksin küll, võiksin küll lugeda, ehkki ta nii üht kui teist vaata koori värsson üldse väga kõlav juba nagu omapärane laulutekst, see on ka üldse isale loomulik bengali keelele bengali keel ja ka teised india keeled on hämmastavalt triimi, rikkad keeled üldse erinevad rimi rikkuselt väga palju. Meie eesti keel andvastes nanni, keskmiste hulgas, rimi rikkuse poolest, mitte ka kõige kesisem, selles mõttes on keeli, kus praktiliselt üldse riim puudub. Nagu tiibeti keel. Aga on ka palju riimirikkamaid keeli kui eesti keel euroopa keeltest, kena itaalia Haanja romaani keeled üldse, kõik seal on naljaasi leida, leida aina riime, riime eesti keeles jaagu, kolmneli riimi ühele sõnade leiad ja bengali keel on ka väga rimi rikas ning laule, mistõttu on seda ka väga raske tõlkida. Ja mul on siin näiteks nüüd tuntud kogumikust kitantsiaali. Tegelikult see pealkiri täpsema sõjalduses oleks siiski itaaniali kiita, tähendab laulu ja ainsa oli on selline palvele, mis käteliigutus mitte käed ristis, vaid vaid avatud peopesad, sõrmed koos. Topsis kah kummardus tihtipeale ka nii palvuse tähenduses, ainsa oli nii, et kitandžeali oleks siis laul palluvus. Nüüd see tõlge, mis meie lugemislaual On Loomingu raamatukogu vahendusel ja mille Uku Masing on teinud on kahtlemata väga hea tõlge. Kuid siin on ka üks oma, aga. Seda lugedes võiks arvata, et et tore on siin vabavärsse kirjutanud, taan vabavärsse kirjutanud, aga need kitandschelli laulud, need on tegelikult laulud. Need on siiski olnud täiel määral laulud ei ole vabavärsi ka midagi tegemist, aga need, mida me siin loeme, siis nendest on proosatõlked, reaalused võiks öelda peaaegu ta koor ise ise nad tegi omal ajal inglisekeelsele lugejale ja neid on siis inglise keelest tõlgitud edasi teistesse keeltesse. Aga kuidas nüüd kõlas algselt laulu kujul üks kitantsiaali lauludest või ümnidest, ma olen siin tõlkinud ühe siis ka järgides seda algset värsimõõtu. Loeksin siis kõigepealt ehk selle proosa tõlkijana, nii nagu see meil praegu rahva hulgas küllaltki tuntud jaht ja hinnatud ja populaarne on, sest ta koori meie rahvas tõesti armastab, võib öelda ka nende kahe seni ilmunud valimikku, aedniku ja kitansaali põhjal. Nii kitantsiali või kitan saali, 18. laul kõlab siis sellisel proosateksti kujul niimoodi. Pilved kuhjuvad pilvile ja ilm pimeneb. Arm, miks lased mingi jumala üksi oodata? Väljas uksel? Südapäevatöö rügamis viivudel olen rahvasummaga, aga sel pimedal üksildased päeval oled vaid sina see, kellele loodan. Kui sa mulle ei näita oma palet, kui mu jätad üldse kõrvale, ma ei tea, kuidas suudan ka need pikad vihmased tunnid. Mayna vahin taeva kaugelist pilkust ja mu süda hulgub alades, rahutu tuulega. Nii, aga nüüd siis tõlge, kus on siis säilitatud algselt värsimõõtu. Pilvi kuhjub pilvedele, sünkjad, üksildased, kaua mind veel oma lävel nukrutseda lased. Äripäeval ärijutud, asjatoimetused ruutud. Nüüd ma istun vaiksel, oota Tal lootuses, et tuled. Kaua mind veel oma lävel igatseda lased. Kui ma nüüd sind ikka veel tulemas jäi silma, kuidas suudan taluda seda rajuilma pikisilmi läbi saju, hinge pimeduses raju. Vaatan hämarusse väljas tuule, ulget pikaldase. Kaua mind veel oma lävel igatseda lased? Sa küsisid lähemalt, millest siis ta koorma lauludes vestab? Nendes lauludes üldiselt väga nii rahva pärane tõstavad armastusest, vaimsetest, otsingutest, tõst murest, kurbusest, armupiinadest ka üsna lihtsatest tankaali külaeluseikadest. Huvitav on siin see, et eta koor ei kuulunud ju ei saa lihtrahva hulka, ta oli pärit jõukast, kalkuta perekonnast sai väga hea hariduse, aga rajal ta oskas hämmastavalt hästi sisse laada, lihtsa bengali, talupoja hingeellu. Väga palju koledat armastusluulet on tal kirjutatud selles vaimus, kus ta mõtleb ennast küla noorukiks lihtsaks. Või siis niisuguseks vaeseks ametnikuks, kes läbi raskuste rügab. Et jõuda vähegi naid jõukamale järjele. Muide selles mõttes väga sarnased olud olid möödunud sajandi lõpul bengali maal ja ka meil Eestis, kus vaesel noorukil oli, oli väga raske haridust omandada, kui tal see korda läks, siis ta muidugi võis ka jõukamale järjele tulla. Ning meil ühegi niisuguse nooruki hulgas juhtunud andekat luuletajat olema, aga kui oleks juhtunud, siis ta oleks kirjutanud umbes niimoodi ilmselt nagu, nagu ta koor, suurt vahet siin vast ei olekski olnud. Nii täna menüüd põhjaliku ülevaate eest Ingvar luhaäärt ja eelneva jutu illustratsiooniks üks laul, mis kannab nime ei, siiski liiga vara, tänasin ingverit. Võib-olla sa siiski hääldad ise ütlevad välja selle bengalikeelse laulu pealkirja. Ethan Kallase suust oleks ikka palju ilusam. Juuge jõugen putši Ammaid seeledžilase. Küllap on ta kuur ära teeninud ka selle, et me enne saate lõppu kuulame ära veel ühe laulu tema loomingust. Esitab kaanika panertši. Muide pean vabandust paluma nii eelneva kui ka järgneva laulu helikvaliteedi pärast. Kuna ülesvõtted on tehtud väga ammu, siis nad on monofoonilised ja pole kuigi müravabad. Kuulmiseni.