Ühes varasemas pajatuses meenutasin kohtumist Saksa helilooja Helmut Vernikega, kes 1942. aasta sügisel astus sisse restoran prooriasse, kus tookord mängisson Borjomi orkestriga. Üks teine meelde jäänud kohtumine sootumaks teistes tingimustes leidis aset kaks aastat hiljem Narva rindel permis küla lähedal, kus paiknes major Lillelehe kuues piirikaitse rügement. Et see oli suhteliselt rahulik lõik, kui mitte arvestada seda, et permis küla Saarele paigutatud teine pataljon lööd ühel kaunil päikesepaistelisel sügispäeval 11. augustil totaalselt puru. Ehk seetõttu tundsid ka sakslased 300. diviisi staabist rohkem huvi selle vastu, kuidas me seal elame. Orkestrilt, kuhu ka mina kuulusin, olid pillid ära võetud ja tagalasse saadetud. Pillimeestele jäi nende asemel karabiin, mida me kutsusime ühe klapiga fagotiks. Eks ta seda pikka puhkpillimõneti meenutaski. Ühel septembri õhtul, kui oli juba üsna hämar, tuli sinna sideohvitser major Mannessmann Meie ülemustega. Aga üks leitnant tema saatjaskonnas oli tundnud huvi rügemendi orkestri vastu, et olin parajasti lähedal, hõigati mind sinna kui orkestranti, siis küll juba endist. Nii sattusin jutlema leitnantiga, kes ennast viisakalt tutvustas. Günter Hertsog trumpetistega Bellmeister. Olin lugenud seda nime Saksamaalt saadud nootidel, mainisin seda ja see juhatas sisse vestluse, mis kohe libises Katšessile. Alles pärast sõda sain Günter hertsogit rohkem teada enne oma orkestri asutamist oli ta mänginud Gerhard Bauske orkestris. See oli plaadistanud palju Ameerika heliloojate palu, nii kaua, kui see oli võimalik. Sama suunda jätkas Hertsog oma orkestriga. Ühe esimese svingi trumpetistina teenis ta hüüdnime Berliini nätkunella kuulsaima briti trompetis sti järgi. Kahjuks sai ta plaadistada alles 1939. aastal kui džässi juba kõvasti piirati. Pärast sõda enam üldse mitte, sest ta oli üks sõjas langenud muusikuist. Siin üsna kulunud plaat Fredkuutsi palaga. Pangem kell seisma Günther hertsogi orkestrilt.