See elu, mis mind algul võlus, muutus mulle peagi talumatuks. Mulle mõjus painavalt samade vaatepiltide ja mõtete kordumine. Ma hakkasin oma hingesügavusi uurima ja küsisin endalt, mida ma õieti ihaldan. Ma ei leidnud vastust, kuid uskusin, et metsad oleksid mulle väga meele järgi. Jalamaid otsustasime matta ennast jäädavalt maa üksildus, oma elutee hakul, kus olin juba jõudnud sadu aastaid läbi elada hakkasin seda kavatsust palavikuliselt innuga täide viima. Nagu kõik ja mida ma ette võtan? Sõitsin ülepeakaela minema ja asusin elama onni, nagu omal ajal olin ülepeakaela asunud reisile ümber maailma. Mulle heidetakse ette minu huvide muutlikuste minu võimetust kaua ühest ning samast unelmast rõõmu tunda minu ennatliku kujutlusvõimet, mis ruttab mu rõõme tühjaks tegema nagu oleks kestev rõõm talle koormaks. Mulle heidetakse teed, kaldun alati kõrvale eesmärgist, milleni võiks jõuda. Paraku võtsin ma vaide mingit tundmatut hüve, mille poole ma vaistlikult püüan. On see minu süü, kui kõikjal satun piirimärkidele kui kõik, mis on lõplik, kaotab minu jaoks väärtuse. Ometi tajun, ma armastan monotoonsus elus. Ja kui ma oleksin veel küllalt meeletu, et uskuda õnne siis otsiksin seda harjumuses. Täielikus üksinduses, looduse rüpes jõudsin peagi seisundisse, mida on peaaegu võimatu kirjeldada. Sugulasteta sõpradeta, nii-öelda ihuüksi maa peal polnud ma veel armastanud ja mind rõhus elu tulla. Vahel ma punastasin järsku ja tundsin südames nagu tulist laavat mässavad. Vahel karjatasin tahtmatult ja öösiti painesid mind nii unenäod kui ka unetus. Mul puudus midagi, mis täituks mu elu tühjuse. Laskusin alla orgu, tõusin üles mäkke, kutsudes kogu igatsusi jõuga tulevase armastuse ideaalset balevust. Ma suudlesin teda tuules, arvasin teda kuulvat jõe kohinas. Kõik muutus selleks kujutlus terenduseks. Tähed taevas ja elu enda ürgalus kõiksuses. Ometi ei puudunud vahelduva hingerahus ärevuses ängistuses joovastuses oma võlu. Ühel päeval kiskusin oja kaldal pajuoksa küljest lehti ja andsin oma lõbuks tähenduse igale lehele, mida vool kaasa viis. Kuningas, kes kardab äkki puhkeva revolutsiooni tõttu troonist ilma jääda ei tunne suuremat hirmu, kui tundsin mina oma oksariismeid ähvardavate ohtude pärast. Surelikku nõrkust o inimese igilapselikku südant, mis iial ei vanane. Millise tühjuseastmeni võib laskuda, meie üllas mõistus. Aga peab tunnistama, et paljud inimesed seovad oma saatuse asjadega mis on niisama vähe väärt nagu mu pajulehed. Kuidas küll väljendada põgusaid muljeid ja tundeid, mis mind jalutuskäikudel täitsid? Kirgede hääled üksildases südame kõrbes. Kostavad kui tuulte või vete kohin tühermaa vaikuses. Seda saab tunnetada. Sügis üllatas mind keset mu siseheitlusi vaimustusega astusime tormikuudele vastu. Kord tahtnuksin olla tuulte, pilvede ja viirastuste keskel uitav sõdalane. Kord kadestasin isegi lihase saatust, keda nägin metsa serval haolekkel käsi soojendamas. Ma kuulasin ta kurvameelseid laule ja need meenutasid mulle, et oma loomulikul kujul on inimese laul kõigis maades nukker ka siis, kui ta rõõmu väljendav. Meie süda on puudulik mänguriist, lüüra, millel on liiga vähe keeli. Ja me oleme sunnitud rõõmu edasi andma kaeveteks. Päeval ekslesin ma suurtel nõmmedel, mida piirasid metsad kui vähesest piisas mulle unistusteks kuivanud lehest, mida tuul mu ees kihutas. Onnist, kus suits puude alasti võradesse tõusis. Samblast, mida põhjatuul tamme tüvel vääristas eemal seisvast kaljust tühjaks jäänud tiigist, kus kuivanud kõrkjaid sahisesid. Kauge kirikutorn oru põhjas köitis sageli mu pilku. Sageli saatsin silmadega pea kohal lendavaid rändlinde. Ma kujutlesin tundmatuid randu ja kaugeid maid, kuhu nad tõttasid. Tahtnuks nende tiibadel olla. Mingi salavahis tegi mind rahutuks, ma tundsin, et minagi pole muud kui rändur. Ent hääl taevast paistis mulle ütlevat. Inimene, sinu rännuaeg pole veel saabunud. Oota, kuni tõuseb surmatuul. Siis alustad sa lendu tundmatu vilemaile, kuhu su süda igatseb. Tõuske ruttu, ihaldatud tormid, kes te peate Renee uue eluavarustesse viima. Kui ma neid sõnu laususin, astusime pikal sammul mu nägu õhetes ja juuksed lehvisid tuules. Ma ei tundnud vihma ega halla udu. Olin võlutud ja vaevatud otsekui oma südame kurjast vaimust vallatud. Öösel, kui põhjatuul mu onni raputas, vihm ojadena, katusele voolas ja kui ma läbi akna nägin, kuud pilvelünkade vahel vagusid, ajavad otsekui hõbedane laev laineid künnab tundsin ma, et elujõud mu südamepõhjas kasvab. Et olen võimeline maailmu looma oleksin ma saanud kellegagi jagada vaimustust, mida ma siis tundsin. Oh jumal oleksid saanud mulle mu igatsustele vastava naise, oleksid sa toonud mulle kättpidi, nagu tõid meie esiisale minust endast võetud Eeva. Taevalik kaunitar, oleksin põlvitanud su ees, haaranud su oma käte vahele ja palunud igavest isa, kinkida sulle mu kogu ülejäänud elu. Häda, ma olin üksi üksi maa peal. Mingi raugus võttis mu keha üle võimust. Tülgastus elu vastu, mida ma lapsest saadik olin tundnud tuliuue jõuga tagasi. Peagi ei suutnud mu süda enam mõtteid elustada. Vaid ääretu tüdimus andis mulle veel märku minu olemasolust. Mõnda aega võitlesin ma oma häda vastu, kuid loiult ilma kindla võidu tahteta Suutmata seda kummalist südamehaava ravida ta polnud kusagil ja oli kõikjal. Otsustasin ma lõpuks elust lahkuda. Kõige kõrgemad preester, kes te mind kuulete, andke andeks õnnetule, keda taevas oli mõistusest peaaegu ilma jätnud. Ma olin sügavalt usklik ja mõtlesin nagu uskmatu. Mu süda armastas jumalat ja mõistus ei tunnistanud teda. Mu käitumine, kõne, tunded, mõtted, kõik oli täis vastu oksusi, sagedusi, valet. Et kas inimene alati teab, mida ta tahab. On ta alati kindel selles, mida ta mõtleb. Kõik pudenes mul käest, sõprusseltskond, üksindus, kõigest olin osa saanud ja kõik sai mulle saatuslikuks. Seltskond oli mu ära tõuganud Anneli hüljanud. Ja mis jäi mulle veel üle, kui ka üksindus mind reetis. See oli mu viimne päästerõngas ja nüüd tundsin ka seda sügavikku vajuvat. Nii otsustasin enda elukoormast vabastada ja kogu oma mõistuse selle meeletu Teeoo täidesaatmisele rakendada. Mul polnud kiiret. Oma lahkumise hetk ei määranud ma kindlaks, tahtsin täiel söömul viimaseid tunde maitsta nagu vana aja mõttetark, kui võtta kokku kõik oma jõud, et hinge irdumist selgesti tajuda. Pidasin siiski vajalikuks oma maise vara kohta mõningaid korraldusi teha ja olin sunnitud Amelile kirjutama. Mu kiri oli lipsanud kaebeheidet, ta on mind unustanud. Kahtlemata paistis läbi enesehaletsus, mis järk-järgult oli mu südame vallutanud. Ometi uskusime oma saladust hästi varjanud olevat, ent õel, kes oli harjunud mu südamesopist kõike välja lugema polnud raske seda aimata. Teda viis ärevusse mu kirja sunnitud toon ja varandusse puutuvad küsimused, mis polnud mind kunagi huvitanud. Selle asemel, et vastata ilmuste äkki mu juurde. Et mõista, kui kibe pidi hiljem olema mu valu ja kui suur oli mu rõõm näha peab teadma, et tema oli ainuke inimene maa peal, keda ma armastasin. Ja et kõik mu lapsepõlve sunnib mälestused sulasid ühte temaga. Ma võtsin hammeli vastu lausa ekstaasis. Nii ammu polnud mul kedagi olnud, kes mind mõistaks ja kellele võiksin oma hinge avada. Mulle Pääle langedes ütles Ameli, sa tänamatu, sa tahad surra, kui sul on õde, sa ei usalda tema südant. Ära hakka seletama ega vabandama, ma tean, kõik, ma saan kõigest aru, nagu oleksin sinu juures olnud. Kas mind saab tüssata? Mind, kes nägin su esimesi tundeid tärkamas, kuhu sind viinud su õnnetu iseloom, suurt tülgastus ja su ebaõiglus. Vannu Kunimas hindama südamele surun, vannu, et sa ennast enam iialgi meeletuse meelevalda ei anna. Tõota, et sa kunagi ei püüa endalt elu võtta. Neid sõnu lausudes vaates Ameliimule kaastundlikult ning õrnalt otsa ja kattis mu laupa suudlustega. Ta oli mulle peaaegu nagu ema, midagi veelgi hullemat. Oh häda, mu süda avanes kõikidele rõõmudele. Nagu laps ei nõudnud ma muudkui lohutust, maalin Anneli võimuses. Ta nõudis minult pühalikku tõotust ja ma andsin selle kõhklemata. Mul ei tulnud mõttessegi, et sellest hetkest peale võiksin veel õnnetu olla. Enam kui kuu aega kulus meil selleks, et koosolemise õnnega harjuda. Kui hommikul kuulsin õe häält, selle asemel, et ennast üksi leida õpetasin ma rõõmust ning heameelest ame Liiuli saanud looduselt midagi jumalik. Tema hing ja keha olid ühteviisi süütult, ütlevad ta tunde, ilm ääretult mahe, ta veidi unistav vaim sulnis. Võinuks öelda, et ta süda, mõte ja hääl väljendasid end ühiselt. Naiselt olid tal Malgus ning lembus ingelilt puhtus ja muusika. Oli saabunud hetk, kus ma pidin lunastama kõik mõtlematult, teod ning sõnad. Oma hulluses olin ma läinud nii kaugele, et olin soovinud endale mõnda õnnetust. Et mul oleks vähemalt tõeline põhjus kannatada. Kohutav, no mida jumal oma vihas liigagi hästi kuulda võttis? Mida ma teile nüüd avaldanud, sõbrad? Te näete mu silmist veeruvaid pisaraid? Kas ma suudangi mõni päev tagasi poleks miski minult seda saladust välja pigistanud? Nüüd aga on kõik lõppenud. Aga raugad olgu see lugu igaveseks, vaikus maetud. Pidage meeles, et see on jutustatud tühermaa puu all. Talv lähenes lõpule, kui ma märkasin, etame Liil kadus südamerahu ja tervis, mille ta mulle oli tagasi andnud. Ta jäi kõhnaks, silme alla, tekkisid varjud, kõnnak muutus raugeks, hääl reetis erutust. Ühel päeval ma tabasin ta risti, löödi kuju ees pisaraid valamas. Inimesed ja üksindus. Mu äraolek ja mu juuresolek öö ja päev kõiki tegi teda rahutuks. Tahtmatult vallandas ta huulilt ohkeid. Vahel tegi ta pikki jalutuskäike, ilma et oleks väsinud. Teinekord vedas vaevalt jalgu järele. Ta võttis kätte ja jättis samas sinnapaika näputööraamatu, suutmata lugeda. Alustas lauset, mida ei lõpetanud, puhkes äkki nutma ja pagesid, palvetada. Asjatult püüdsin ma tema saladust avastada. Kui ma teda käte vahele surudes küsisin, mis teda vaevab, vastas ta naeratades, et ta on samasugune kui minagi. Et ta ei tea, mis tal viga on. Nii möödus kolm kuud ja tema seisund läks iga päevaga halvemaks. Mingi salajane kirjavahetus paistis ta pisarat põhjustavat, sest saabunud kirjadest sõltuvalt naiste kord rahulikum, kord ärevam. Lõpuks, ühel hommikul kui tund, millal me tavaliselt koos einestasime, oli möödas. Läksin ma üles õe tuppa. Koputasin, keegi ei vastanud, kaotasin uksetuba oli tühi. Märkasin kaminale ümbriku oma nimega. Haarasin selle värisedes ja lugesin kirja, mida hoian alles ette võtta endalt igaveseks. Igasugune rõõm. Taevas on tunnistajaks, et ma annaksin 1000 korda elu kui see säästaks teid ühestki valu hetkest. Kuid õnnetu, kes ma olen isana midagi teha, teie õnne heaks. Andestage mulle, pagesin teie juurest süüdlase kombel. Ta poleks suutnud teie palvetele vastu panna. Ja ometi tuli lahkuda. Mu jumal, halasta mu peale. Te teatereni, et mul on alati olnud soov nunnaks hakata. Nüüd on mulle aeg taevakutsele järgneda. Miks ma nii kaua ootasin? Jumal karistab mind selle eest. Teie pärast ei lahkunud oma ilmalikust elust. Andke andeks, olen päris segane kurbusest, et pean teid jätma. Praegu kallis vend, tunnen ma, kui väga vajalikud on need varjupaigad, mille vastu olen teid sageli kuulnud häält tõstvat. On õnnetusi, mis meid inimestest igaveseks lahutavad. Mis saaks sellisel korral meist vaeseist õnnetu? Vist olen veendunud, et teiegi mu vend, leiaksite rahunemisusu pelgupaikades maailm ei paku midagi, mis teid vääriks. Ma ei meenuta teile teie tõotust. Ma tean, et te peate antud sõna devandusite, et jääte elama minu pärast. Kas on midagi armetumad, kui lakkamatult mõelda elust lahkumisele? Teie iseloomuga mehel on kergem surra. Uskuge oma õde, elada on raskem. Aga loobuge üksindusest, mida varem, seda parem, vend, see ei ole teile hea, leidke endale mingi tegevus. Ma tean, te naerate kibedusega selle üle, et Prantsusmaal peab inimesel olema positsioon. Ärge nii väga põlace kogemusi ja meie esiisade elutarkust kallis Renee, parem on olla rohkem tavalise inimese sarnane ja vähem õnnetu. Võib-olla leiaksite teie abielus lahenduse hingedusel, naine ja lapsed täidaksid teie päevi. Ja missugune naine ei püüaks teid õnnelikuks teha teie tuline hinge säravaim, kirglik ning suursugune ilme, uhke ja õrn pilk, kõik kindlustaks teile tema armastuse ja truuduse. Millise õndsusega ta sind südamele suruks, kuidas kõik tema pilgud ja mõtted vaid sinule kuuluksid säästmaksinud vähimatki valust. Ta oleks sinu ees armastus ise, süütus ise, sul oleks tunne, nagu leiduks temast taas õe. Ma sõidan bee kloostrisse, mis asub mere ääres. See vasta mu hingeseisundile. Seal kuulen ma öösiti oma kongis vastu kloostri müüri pekslevate lainete mühinat. Ja mõtlen jalutuskäikudele, mida tegin koos teiega metsades, kus arvasime mändide rahutamise võrades merekohinat kuulata. Mu lapsepõlve kallis kaaslane, kas ma teid enam ei näe? Olin teist veidi vanem ja kiigutasin teid hällis sageli magasimegi koos. Ah, kui sama haud meid ühel päeval ühendaks, kuid ei, ma pean lamama üksi tolle pühamu, jäise marmori algus magavad igavest und neitsid, kes pole tundnud armastust. Ma ei tea, kas te saate lugeda neid pisarais märgi poolkustunud ridu. Lõppude lõpuks mu sõber veidi varem või hiljem oleksime ikka pidanud lahku minema. Milleks rääkida teile, kui vähe väärtustan eluldama juhuslikkuses? Te ju mäletate noort M-i, kes hukkus laeval ilde France'i lähedal. Kui ta mõni kuu pärast tema surma ta viimase kirja saite, polnud maiseid jäänuseid enam olemas. Ja teie hakkasite teda Euroopas leinama. Kuise lein Indias juba lõpes. Mis on siis inimene, kui mälestus temast nii kiiresti kaob? Vaevalt on ühed sõbrata surmateate saanud, kui teiseta juba unustavad. Kuidas kallis, liiga kallis Renee, kas mälestus minust kustub niisama kiiresti? Owend, kui ma end ajas teist lahti rebin siis selleks, et igavik meid ei lahutaks. Ameli Poskvictum, lisan siia juurde oma varanduse kinkeakti, ma loodan, et ei keeldu seda sõpruse märki vastu võtmast. Mu jalge ette maasse löönud välk ei oleks mind rohkem rabanud kui see kiri mis aladustameli küll minu eest varjas. Mis sundis teda nii järsku kloostrisse minema. Kas lepitas ta mind sõpruse võlu läbi eluga ainuüksi selleks, et mind äkki hüljata? Miks tuli ta mind mu kavatsusest takistama? Küllap tõi teda kaastundepuhang mu juurde. Ent rängast kohustusest peagi tüdinenud, ruttas ta hülgama õnnetut, kel pole peale tema kedagi maa peal. Inimene usub, et ta on kõik teinud, kui pole lasknud teisel surra. Nii kaeblesin ma siis kogusin vahend. Tänamatu Ameli, ütlesin endamisi. Oleksid sina minu asemel olnud, oleksid sa nagu mina ekselnud tühjade päevade sünguses. Sinu vend poleks sind maha jätnud. Aga kui ma ta kirja veel kord läbi lugesin leidsin seal midagi nii kurba ning hella, et mu süda sulas. Äkki turgatas mul mõte, mis andis mõningat lootust. Mõtlesin, et Taneli on ehk kellessegi pööraselt armunud ega julge seda tunnistada. See kahtlustus paistis seletavat kurvameelsust salapärast kirjavahetust ja kirglikku toonimis kirjast hoovas. Ma kirjutasin talle otsemaid anudes, et ta mulle oma südame avaks. Ta ei viivitanud vastusega, kuid ei reetnud oma saladust. Ta teatas vaid, et tema palve peale on ta Navitsiaadiste vabastatud ja annab peagi nunnatõotuse. Ma olin nördinud, ame liigange kaelsusest ta sõnade saladusliku, sest ja tema usaldamatusest minu kui sõbra vastu hetke kõhelnud, mida ette võtta, otsustasin ma bee kloostrisse sõita. Et teha veel viimane katse õde veenda. Mõis, kus olin üles kasvanud, asus mu teel. Kui nägin metsi, kus olid möödunud mu elu ainsad õnnelikud päevad ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja tundsin vastupandamatut kiusatust nende paikadega hüvasti jätma minna. Mu vanem vend oli isa pärandi müünud ja uus omanik ei elanud seal. Ma läksin lossi mööda pikka kuusealleed, kõndisin läbi tühjade õuede. Peatusin, et vaadata suletud või purunenud aknaid müüri jalamil kasvavaid kaid, ukse künnistele langenud lehti ja üksildast terrassi, kus nii sagedasti olin näinud isa ja ustavaid teenreid. Juba kattis sammal, trepiastmeid ja kollased Levkoid kasvasid lahtiste värisevate kivide vahel. Tundmatu valvu rabas mulle äkki juuksed. Ma kõhklesin, kas astuda üle lävemees hüüdis. No noh, kas teete niisama nagu too võõras daam, kes siin mõni päev tagasi käis, enne kui ta sisse astus, minestas ta ära ja ma pidin ta kätel tõlda tagasi kandma. Polnud, raske ära tunda võõrast daami, kes nagu minagi olid tulnud siia pisaraid mälestusi otsima. Katnud hetkeks taskurätikuga silmad, astusin ma esiisade katuse alla. Ma kõndisin läbi kaikuvate ruumide, kus kostsid üksnes mu enda sammud. Suletud luukide vahelt tungis sisse kasinat valgust. Ma läksin tuppa, kus ema oli kaotanud elu mind ilmale tuues. Siis isa tuppa, siis tuppa, kus ma hällis olin maganud. Ja lõpuks tuppa, kus õe rinnal oli tärganud minu sõpruse tunne. Saalide seintelt olid igal pool vaibad maha võetud ja tühjaks jäänud asemete kohal kodusid ämblikuvõrke. Tormasin välja, jalutasin suurel sammul neist paigust minema. Julgemata peadki pöörata. Kui sull Nident kiiresti kaduvad, on õdede-vendade ühised noorusaastad vanemate tiival. Inimese perekond on kui üks päev. Nagu suitsu puhub, jumal, selle laialipoeg tunneb vaevalt isa isa-poega. Vend õde, õde-venda. Tamm näeb oma tõrusid enda ümbert ärkamas. Inimesega pole seni. Bee kloostrisse jõudes palusin, et mind lubatakse õega kokku saada. Mulle öeldi, et ta ei võta kedagi vastu.